R. Scott Bakker “The Darkness that Comes Before”

R. Scott Bakker. The Darknes that Comes Before. London 2005

Kanada kirjanik, kes armastab paljusõnasust ja rasvaseid kordusi, on juba kümmekond aastat tagasi saanud maha võimsa fantasy-triloogiaga. Omaloodud maailm, milles pistavad rinda maagid, poliitikud ja sõdalased, on – üllatus -jälle sõja lävel. Teos tutvustab suurt hulka tegelasi, kellel kõigil on sõjas oma huvi või osa, kõik neist on eksootiliste nimedega, mille meeldejätmine ja omavahel sidumine nõuab teatud pingutust, sest kui kirjeldada raamatut kui malemängu, siis see raamat on hetk, mil erilist avangut tehtud polegi. Ning ega ei viitsi eriti meelde jätta tegelasi, kes midagi mõistlikku ei tee ja kes end iga paari lehkülje tagant kordavad.

Sellega jõuame raamatu nõrkuseni: “The Darkness…” on tõenäoliselt teos, mida naudib tõsiusklik fantasy-perv, kes loeb kõike, kus mõõk täriseb, maag lendab ja apokalüpsis ähvardab. Seal on palju filosoofiat, sisekaemust, 90% tegevusest toimub tegelaste peas ja stiilis “huvitav, mida küll teine minust mõtleb, kui ma seda ütlen”. Või “äkki peaks ikka midagi tegema ka…aaaga aega on selle kiire asjaga”.  Säärane lähenemine tõmbab raamatu dünaamikast päris tühjaks. Ma tean neid triloogiaid küll. On selge, et, ütleme, esimese 300lk jooksul midagi olulist ei toimu. Tutvustatakse tegelasi, tõmmatakse lugu käima… Aga see, kui esimese osa lõpuks pole ikka veel midagi juhtunud (peale selle, et oletatavad viimaste osade peategelased peale raskeid sajalehelisi rännkuid ja sisekaemust lõpuks kohtuvad), on ikka tase omaette. Kõige hullem on  see, et pole isegi aru saada, mis seal 2. ja 3. osas siis teistmoodi olema peaks. Kui otsida stiililt “Õnne 13”-le fantasy-vastet, siis jõuab Bakker oma triloogia esimese osaga üsna lähedale… Ja sealjuures ei viitsi ma isegi autori loodud maailma loogikavigadele viitama hakata.

Kokkuvõttes suhteliselt nõrk teos, mida (vähemalt selles raamatus) ei toeta ei karakteritevaheline intriig (noh, “lunastaja” ja “barbar” pääsesid vahepeal lähedale, aga nii kui hakkas ilusaks minema, tõmbas autor ka sellele paljulubavale liinile uriini peale), action, maagia (maagiat nagu oleks, aga praegu on ainult mingid unenäod, mida siis seletatakse ja usutakse, aga samas visatakse siin-seal vihjeid, et on ka midagi enamat) ega isegi lihtlabane mõõgatäristamine. Kõik meenutab pigem emode väitlusklubi, aga kuna see teos on amazonis üsna häid arvustusi saanud, annab avalikkus justkui lootust, et pärast läheb paremaks.

Miks lugeda:

  • vajad aja mahavõtmist ühes mnemotehnikate täiustamisega. Ei usu? Loe kolm peatükki, mine magama ja püüa lammaste asemel peategelaste nimesid loendada, ühes oluliste seoste, fraktsioonide, oletatava tegevusliini ja muuga…

Miks mitte lugeda:

  • on ausamat fantasyt

Ryad Assani-Razaki “Iman”

Ryad Assani-Razaki. Iman. Berliin 2014 Beninist pärit noore Kanada kirjaniku Assad-Razaki (sünniaastaks 1981) esikromaan, mille puhul räägiti “uutest tuultest Kanada kirjanduses” ja auhindadega ei koonerdatud (Robert Cliche parima debüütromaani auhind). Nimetus Aafrika riigi slummis tegutsevad lapsorjaks müüdud Toumani, saatusekaaslane Alissa ja esimese päästeingel- parim sõber Iman. Kui nende kolme teed ootamatul viisil uuesti ristuvad, viib esimene armastus ootamatute tagajärgedeni. Pealiini tõttu võiks raamatut pidada noorsooromaaniks, aga tumeda tausta, riigi saatuse kirjeldamise erinevate karakterite minajutustuste läbi, muutub teos süngeks allakäiguspiraaliks, millesse sattunutel on võimalik ainult kaotada. Kuidagi suudab autor tekitada tunde, et just inimese kõige puhtamad soovid viivad hukatusse. Raamat on kirjutatud ladusas stiilis & kuna igale tegelasele on antud oma peatükid ja oma hääl, siis tuleb kogu viletsus kuidagi eriti ilusti esile. Kõige õnnelikum tundub kogu jutustuses Imani vanaema, kes on elust usku ja vaikimisse taganenud ning ei huvitu enam maailma asjadest. Kõik, kellel on kasvõi väikenegi soov, saavad elult lüüa. Peaaegu budistlik filosoofia selle islamimaailma kirjedava teose kohta.

Kim Thuy “Ru”

Kim Thuy. Ru. LR 28-29/2014

Halbade tekstide kirjutamine on mu päris ära vaevanud ja raamaturiiulist eemale murdnud, aga lõpuks sain ikka patuga pooleks kanadavietnamlase Kim Thuy poolautobiograafia läbi.

Tõtt-öelda on tegu sellise vormilt väikese, sisult aga suure raamatukesega. Alguses vaatasin, et teksti ennast polegi: paar rida leheküljel ja ongi tillukestest omavahel rohkem ja vähem seotud juttudest koosnev raamat valmis. Kuid juba esimese looga tõmbas endine kassapidaja- õmbleja-advokaat-kokk jutule piirid ette (kitsamalt võttes sõja jalust põgenenud vietnami parema perekonna saatus Kanadas, kes plastikkäevõrus teemanteid uuele kodumaale smugeldas; laiemalt elu viperused ja nendega toimetulek, ühe inimese elu & areng & tema seos perekonna, mälu ja igatsustega) ja tegi seda hästi. Oli aru saada, millest räägitakse, miks räägitakse, aga kogu aeg tuli erinevaid teemasid ja vaatenurki nagu mõnel käänulisel mägiteel.

Kahe lausega on võimalik jutustada terve lugu, panna paika inimese iseloom ja elusaatus. Mõnikord on vähem tõesti parem ja suureks plussiks on ka see, et kuigi põgenikuteema on valus teema (kuidas laps kartis kloaaki uppuda & vaglad mäest üles põgenikelaagrit ründama asusid & väike kullerpoiss ema silme all maha lasti, lugu sellest, kuidas laps oma kodu aknad maha müüma pidi või jutt, kuidas siga kalliks kadunuks lavastati, et teda siis mustale turule müüma minna), siis on Thuyl sisu negatiivsust tasakaalustamas üldinimlik helgusenoot, mis ei lase a) masendusel tekkida ja b) jutul igavaks minna. Pealegi on autoril oskus kujutada sündmusi-stseene miniatuuri täpsusega, aga justkui klaasi all – vaid Vietnami tänavaid kirjeldades tekib see tunne nagu laseks autor lugeja päriselt oma maailma sisse, nägema ja nuusutama. Teised, hullemad asjad hoitakse põnevas, aga turvalises kauguses.

Guy Gavriel Kay “A Song for Arbonne”

ee 1954.aastal sündinud Kanada autor kirjutas raamatu juba 1992.aastal, kuid eelmisel aastal jõudis poodidesse kordustrükk. See on ilusa kujundusega ning annab värvi igale raamaturiiulile. Kuid ilma naljata. See oli millalgi eelmise aasta sügisel, mil ma oma sammud väiksesse ja ehtinglaslikult hämarasse inglise raamatupoodi seadsin, et leida asju, mida saksa raamatupoodidest niisama lihtsalt ei leiaks. Millegipärast hakkas see raamat pungil täis riiulitel mulle silma ning lugedes pöördelt, et tegu on pooleldi fantastika, pooleldi keskaegse trubaduurimaailmaga, olin ma juba lootusetult kadunud, sest viimasest žanrist ei suutnud ma ühtegi adekvaatset teost meenutada. Siis tulid vahele kolimine ja teised raamatud ning kätte jõudis sügav veebruar, enne kui ma lugema asusin.

Uduses põhjas asub Gorhaut, kus kummardatakse sõjajumal Corannost ning kus naistel pole mingisugust kaasarääkimisõigust. Päikselises lõunas asubArbonne, kus on au sees trubaduurid, Armastuse Õukond, kus austatakse kuujumalannat Riani ning naised on meestega võrdväärsed. Kuid üle kahekümne aasta tagune armastuslugu on nõrgendanud Arbonne ühtsust ja seda tahab ära kasutada Gorhaut’ dekadentliku kuninga nõuandja, Corannose ülempreester, et lõunas valitsevat Riani kultust hävitada. Kui Arbonne jaanilaadal kohtuvad salapärane Gorhaut sõjamees Blaise, Armastuse Õukonna kuninganna Ariane, trubaduur Lisseult, kirglik Talairi krahv Bertrand, vananev Arbonne’i valitsejanna Signe ja Riani ülempreestrinna, sepistatakse hulljulge ja kaval plaan, kuidas Arbonne vaenuväe käest päästa.

Kuigi raamat algas ehk liigagi rahulikult, kogusid üksteise otsa kuhjatud intriigid ja sündmused aina enam hoogu, nii et viimasel paarisajal leheküljel oli võimatu raamatut käest panna. See on väga kompleksne raamat ning paralleelselt hargnevad nii paljud liinid, et viimase aja lihtsamakoelisemate teostega harjunutele on kohati isegi raske aru saada, kes, miks ja keda. Valdavad on kaks liini: kakskümmend aastat tagasi traagiliselt lõppenud armastuslugu ning tänapäev, kus Gorhaut ja Arbonne teineteist üle kavaldada püüavad. Põnevust jätkub viimaste lehekülgedeni ja kui see lõpp siis tuleb, tunneb lugeja ikka veel soovi, et vastutst oleks saanud vähemalt veel üks küsimus. Ning sügaval põnevuse all räägivad tegelaste teod inimväärikusest ja väärtustest ajal, mil mängu tulevad ambitsioonid.

Miks lugeda:

  • keskaeg, segatud väga kerge fantastikaga
  • trubaduuriromantika
  • intriigid
  • oskuslikult üleskruvitud pinge ja põnevus
  • mitmekihiline romaan
  • hea, ladus stiil; keelekasutuselt samuti keskaegsete sugemetega

Miks mitte lugeda:

  • ülalnimetatud põhjused
  • liiga palju ajaviidet 🙂