Elevandisupp

Istun sõbrannaga vienami sugemetega söögikohas. Sisse vajuvad kolm purjus aafriklast, õllepudelid käes ning lõugavad üle söögikoha:”Me tahame elevandisuppi!” Järgnes elav keelebarjääre trotsiv kultuuridevaheline diskussioon mainitud neegrite ja käbeda keskealise vietnami matrooni vahel, mis päädis meeste väljaviskamisega.

Advertisements

Personalitöö – inimkonna vits

Vahepeal sõin suure lihasaia ning ühes saadud energiaga tekkis esimese maailma probleem: vihastasin end järjekordselt personaliportaali peale seaks. Ma ei saa personaliinimestest aru, ma lihtsalt ei saa aru – kuidas on vöimalik, et nad teevad mingist eriti lihtsast asjast midagi ülikeerulise teaduse sarnast? Põhimõtteliselt on ju selge, et on inimesi, kes tahavad karjääri-arengut (ja siis tuleb neile neid võimalusi pakkuda, muidu on nad läinud) ning inimesi, kes tahavad lihtsalt raha (ja siis tuleb neile raha pakkuda, muidu on nad läinud) ja siis on veel üks grupp inimesi, kes tahab, et neil töö juures kodune ja soe ja maailmaparandamist soodustav tunne oleks. Ärme räägi mingist müstilisest lojaalsusest, tänapäeva pölvkond seda mõistet ei tunne ega peagi tundma. Palgatöö on oma olemuselt andmise-andmise suhe, kus mõlemad osapooled peaksid võrdselt panustama, et normaalsete tulemusteni jöuda. Kui ei suudeta pakkuda ühte ega teist, võib pakkuda alternatiive. Paraku on sageli nii, et tööandja ütleb:“Saad sportimisvöimaluse, ole rõõmus“, aga potentsiaalne töötaja on invaliid. Lugu siis illustreeriv, aga elust enesest.

Mis potentsiaalse töötaja panust puudutab, siis ärgem loogem endale illusioone, rahvas! Tubli ja korralik toortõlge lausest, mis peaks kuuluma iga inimestega töötava inimese kullafondi, kölab nii:”Inimesed on paska täis.” Ma pole ideaalset inimest kunagi näinud. Ma pole ka kunagi näinud, et parimad töötajad oleksid firma suhtes eriliselt lojaalsed-motiveeritud-armastavad olnud. Tagasihoidliku kogemuse põhjal on lood pigem vastupidi. Näiteks oli ühe hiidkontserni parim CFO mees, kes söimas firmat & ülemusi, nii et maa must ja lubas iga päev lahkumisavalduse lauale panna. Hommikuid alustas ta lausega:”Noh, vaatame, mis paska tänane päev hullumajas toob.” Ta oli ka mees, kes oskas kustutada iga tulekahju ning oli häda korral alati töökaaslaste jaoks olemas.Teisalt on just need “ninnu-nännu-meil on parim firma-kiitkem nõrkemiseni”-tüübid ise köige rohkem päästeoperatsioone vajanud. Siin võib näitena tuua ühe teise hiidkontserni osakonnajuhi, kes ajas mesijuttu & kiitis firmat nii nagu ei keegi teine, aga teda pidi kullipilguga valvama nagu viieaastast, sest iga kord, kui asi läks lepingutele/finantsidele/strateegiale, kippus ta tegema miljonitesse ulatuvaid vigu, mis omakorda töi kaasa sõimu, tasustamata öötöö ja karjääri lõpu ta alluvatele, sest ta oli ka mees, kes kunagi milleski süüdi polnud.

Need tagasihoidlikud kogemused on minust teinud inimese, kellel on püha ükskõiksus kõlavate tiitlite, akadeemiliste kraadide, sädelevate CVde, autoriteetide, pungil pangakontode, muljetavaldavate tutvusringkondade ja muu säärase vastu. Tööalastes suhetes on minu jaoks olulised ainult kolm küsimust: kas inimesel on tahe, kas inimene on õppimisvöimeline, kas inimene on aus? See on mu kümneaastase tööelu kvintessents, kolmejalgne taburet-kilpkonn, millel seisab hea töötaja. Sellepärast ajavadki personaliinimeste “hüppa-läbi-põleva-rõnga”-harjutused mind närvi. See geniaalne CFO sai oma töö muuseas tänu sellele, et ta toonane Euroopa haru juht oli poolhipi-alkohoolik, kes ütles:”Poiss oskab, poiss teeb ära.” Personaliosakond tegi samal ajal kõik, et tema kandidatuur läbi ei läheks…

Ja eriti tegi viha entrepreneur.com artikli geniaalne soovitus, et töövestlusel peaks küsima järgmist: „Kas sa oled viimastest töökohtadest pikaajalisi sõpru leidnud?“ Kirjutaja arvates pole inimene muidu emotsionaalselt intelligentne. No püha mõistust! Ma lähen tööle tööd tegema, mitte kööki kohvitama-inimeste hingeprobleeme lahendama-titepilte vaatama. (Välja arvatud, kui hingeprobleem segab töötamist, siis tuleks ikka ülemusena sekkuda.) Mis kuradi sõprus? Mis lasteaed see on? Töö ja sõprusega on nagu Eurojackpotiga: võib vedada (ja siis on tore), aga võib ka mitte vedada ning sel juhul on olulisem kui see käest kinnihoidmine, inimeste võime, professionaalselt ja ilma kurnavate intriigideta läbi saada. Kui mul oleks valida kolleeg-hingesugulase ja kolleegi vahel, kes oma asjad korralikult ära teeb, valiksin iga kell viimase.

Pagulased Münchenis

Rahvast voolab Euroopasse ojadena ning kohalikud ei tunne selle üle kuskil suuremat röömu. Alles tuli teadaanne, et Saksamaal oli juulis ca 80.000 uut asüülitaotlejat. Ametlikku asüülitaotlejat, mitteametlikud tuleb möttes otsa arvestada. Kuidagi on tekkinud arusaam, et Saksamaa on kole liberaalne maa ja rahvas tahab pagulasi vastu vötta, mida rohkem seda uhkem. Kolleeg rääkis mulle sel puhul järgmise loo:

Kolleeg elab Müncheniga piirnevas “vallas”, mille gümnaasiumis alles kevadel uus vöimla sisse önnistati. Vöimla oli uhke ja aus, maksis mitu miljonit ning pidi järgnevatel aastatel lastele palju higiseid tunde pakkuma. Siis aga tulid pögenikud. Vald pidi nad vastu vötma ja kuhugi ära mahutama. Ainus vaba ruum oli toosama vöimla. Seepärast topiti sinna 300 pagulast, iga päev söitab neile treppi toitlustusauto ning väidetavalt saavad nad kuus 350 eur peo peale. Kolleeg rääkis, et lapsed pole pool aastat kehalist kasvatust näinud, selle asemel tehakse ekskursioone. “Vihale ajab küll,” rääkis naine. “Köigil pagulastel, keda tänaval näen, on uusimad nutitelefonid. Ma käin tööl, mul on juhtiv positsioon ja isegi mina ei saa sellist nalja omale lubada.”

Teine kolleeg elab ühes teises Müncheniga piirnevas “vallas”. “Kuidas su kogemused on,” uurisin temalt hommikul. See mees on muidu rahu ise, raske on laadnama suhtumisega inimest leida. “Ma saan neist pögenikest ju küll aru,” alustas kolleeg oma juttu, “tulevad surma trotsides üle mere ja puha. Aga meie linnas on nii, et seal oli tühi kasarm ja 500 pögenikku viidi eelmise aasta sügisel sisse. Ja tuleb ikka öelda, et umbes poole kilomeetri raadiuses elavatel inimestel on närv must ja kövad paremäärmuslikud tendentsid tekkinud. Neil on ju teine kultuur. Näiteks – läheb minu naine poodi, teel tulevad vastu neli üksteise körval käivat meest. Ei need körvale tömba, mingu naine söiduteele. Ainult siis, kui naine suurte koertega jalutab, on parem. Koeri pögenikud kardavad, hüppavad ise pöösasse. Ja muidugi, eks negatiivseid asju näed, kohe, positiivsed pagulased püsivad varjus. Rahva hulgas teeb viha see, et pagulastel on igav, lähevad hommikul Lidlisse, vötavad alkoholi ja lällavad siis pöösa all, lasevad metsaalused täis, vetsu ei tunne, ise röömsad-röömsad. Meie peame tööle minema, makse maksma. Raske on. Eks see lugu algas ka keeruliselt. Körgemalt öeldi:”Vötke rahvas vastu.” Polnud vallal ruume ega midagi. See oli novembrikuus, viis bussi söitis treppi, paljud pögenikud olid haiged, rahva seas tekkis paanika – et puhkeb tundmatu epideemia. Noh, ja nüüd on nii, et elavadki seal järveäärses kasarmus, pögenikel igav, lähevad randa. Ujuda need aga ei oska – mitu tükki uppus ära. Seepeale kupatati köik ujumiskursusele. Nüüd käivadki nad iga päev oma ujumispardikestega mööda asulat ringi. Kui lugu poleks nii tösine, oleks see isegi naljakas.”

Tsensuuri ajaloost

Iraani revolutsioonijärgne peatsensor oli pime. Sellepärast istus ta paksude prillidega saalis ja assistent pidi talle ümber jutustama, mis ekraanil toimub. Tolle mehe jutu järgi siis filme lõigati-lühendati. Selle puude pärast lasi ta omale filmistsenaariumid kassetile lugeda (huvitavamaks teha ei tohtinud) ja otsustas siis niimoodi, mis kinodesse pääseb ja mis mitte. Kui too tsensor suri, siis järglane – seekord nägija mees – jäi samale süsteemile kindlaks.