Viska see kuradi saiake nurka ja peata tsensuur!

Lükka kõik oma nädalavahetuse plaanid kankelisse ja mine vutt-vutt tänavale protesteerima! Ohus on sõnavabadus, vaba internet ja terve mõistus. Ehk: kui sul on vaja võtta vastu seadus, mille kõige positiivsem pool on see, et internetikontsernidelt võetakse veidi pappi ja meediakontsernid saavad veidi pappi ning kõige negatiivsem asi see, et saad omale lolli seadusesõnastusega kaela megadiktatuuri, siis parem on seda seadust mitte võtta.

Siin on sulle teadaanne google’i kutsikalt ja youtube’i orjalt – sest just nii ametlikud kanalid seda serveerima hakkavad. Ja Seemne-Andrus, kes meile selle sita taas kokku keeranud on, hakkab taas rääkima seemnetest ja fooliumimütsikestest. Aga asi on tõsine, sest taas tuuakse kontseride, võimurite ja vana majanduse vereohvriks ainus koht, kus on võimalik enam-vähem vabalt elada ka teisitimõtlejal – internet.

Mind hämmastab, kuidas Eesti ajakirjanikud on vait nagu kuldid rukkis ja keegi ei tee rohkem häält kui läheb tarvis EKRE üle erutumiseks, samal ajal kui Euroopa Liit hakkab poole miljardi inimese sõnavabadust kinni keerama. Asi on nn autoriõiguste direktiivis, täpsemalt selle punktides 11 ja 13, mis lähipäevil Euroopa Liidus lõplikult ära otsustatakse. Kõlab igavalt? Aga proovime nii:

  • kas sa usud süütuse presumptsiooni (süütu, kuni vastupidist tõestatakse)
  • kas sulle meeldivad “let’ s play X” videod?
  • kritiseerid tuntud inimesi/viskad nende tegemiste üle nalja/meeldib paroodia
  • kas sulle meeldib omaenda lugusid materjaliga meediast ja mujalt illustreerida
  • meeldib sulle äkki kedagi tsiteerida
  • kas sul läheb äkki vaja tsiteerida miskit raamatut või ajalehte
  • kas mõnest su blogist jookseb läbi RSS-feed
  • kas sa miksid-matchid erinevat materjali kunstilisel eesmärgil
  • kasutad ehk irooniat, sarkasmi
  • kasutad wikipediat, youtube, google newsi
  • loed/kirjutad fanfictionit ja avaldad seda kuskil internetis
  • saad oma blogi/youtube’i vms internetikanalis pepuimplantaate reklaamides paar eurot sponsoriraha
  • sulle meeldib sport ja sa tahad, ütleme, jalkastaadionilt telefoniga videot teha/pärast parimaid väravaid kommenteerida
  • ja palju muud

Siis on mul sulle üks ülimalt sitt uudis: Euroopa Liidust  neid asju enam ei saa, sest Brüssel on nagu mingi kuradi 17. sajandi Austraalia, kuhu saadetakse asumisele riigi kõige suuremad pätid ja idioodid, et nad kodunt silma alt ära saaks. Ainuke vahe on see, et needsamad hullud hakkavad kodustele seadusi tegema. Austraalias leiutati selline hea asi nagu bumerang ja  üks korralik sitabumerang meid jälle tabamas on. Ja et see internet inimeste jaoks nii abstraktne asi on, siis ei julge keegi selle kohta ka sõna võtta. Nagunii on see, et kes aga võtab, see lolliks jääb miskit moodi. Et ma siin niisama vahtu välja ei ajaks, siis kannata ära, ma püüan sulle anda asjast nii hea ülevaate kui oskan.

Pidu saab alguse (jäta vahele, kui tagamaad teada ei taha)

Viimane ELi internetti/autoriõigusi puudutav seadus tehti nullindate alguses, millal paljud polnud imelooma-internetti näinudki, nii et kõik eurooplased olid vahelduseks ühel meelel: on tarvis miskit kaasaegsemat, mis meid kiviajast välja aitaks. Vahepeal oli palju vett merre voolanud ja inimesed nägid, et Google ja teised internetihiiud neid hirmsalt tillist tõmbavad – youtuberid aina genereerivad sisu, aga reklaamiraha rehitseb va ameeriklane kõik endale, Sitsiilia kooripoiss jääb vaeseks edasi ja peab aina narkot vedama. Niisiis sündis õilis plaan: kui juba siis juba, teeme seaduse, millega kohustame internetihiide/platvorme mängitud muusika-sisu pealt artistidele obrokit maksma. Muidugi lõikasid suurbossid omale selle peale kokaiinidollariga näppu ja hakkasid europarlamentääridele keelt kõrva ajama ja saatsid ameerikamaalt europarlamenti näiteks kuulsaid muusikuid laulma-seaduse vastu lobistama. Paralleelselt ärkasid ka Euroopa internetiaktivistid,nt piraadid ja püüdsid inimestele selgeks teha, et lolli seadusega võib palju paha teha – näiteks võib omale tsensuuri kaela saada. Igatahes presenteeris 2015. aastal dünaamiline duo Andrus Ansip ja Saksamaa poliitik Günther Öttinger plaani, millest siis tänaseks on seadus välja kujunenud. Internetiaktivistide reaktsioon oli:”MEH?” Seal oli vähemalt see punkt sees, et natuke raha võiks ka kunstnik oma töö eest saada, mitte ainult mingi suur muusikalobi-ajakirjandusgrupp. Viimased ei jätnud rünnakuid ja hea töö Brüsselis käis edasi kuni eelmise aasta lõpuni. Vahepeal hakkas selle teemaga tegelema tehnoloogilise puudega sakslane Axel Voss, kelle egiidi all ka see väike viigileht sealt seadusest välja võeti. Nüüd on nõnda, et viimane versioon läheb viimasele hääletusele lähipäevil.

Mis sita me siis kaela saame?

Täpsemalt saame omale rõhumisartiklid järjekorranumbriga 11 ja saatanisigidiku 13.  Jah, nüüd saavad suured meediagrupid Google’lt nõuda, et too niisama tasuta ei kuvaks nende artiklit ja neile kuvamise eest raha maksaks. Aga tavainimesed, kes on igasuguste kassi- ja muude meemidega harjunud, saavad omale suure dildoga tagumikku. Kui mul on ühel pool see, et ma tahan internetihiidudelt raha nõuda ja teisel pool sõnavabadus, mis Euroopas aina rohkem rõhu all on, siis kahju küll, Brüsseli rahvas, minge magage end kaineks ja tehke uus seadus, mis täpselt seda esimest punkti täidaks ja inimestelt sõnavabadust ei võtaks, sest mis nendest kahest artiklist lähtub, on järgnev:

  1. Kommertssaidid (see on muidugi vääääga lai mõiste) peavad vaatama, et ükskõik mis asi, mille nad lehele üles lasevad, poleks mitte mingil juhul mitte kuskil maailma servas litsenseeritud. Eks püüa aru saada, kas kuskil Filipiinidel on mujal vabalt kasutatav kassipilt keelu all! Kui on litsentseeritud, pead omale enne loa hankima. Mõtle natuke ja proovi siis seda seadust praktikas täita! Lihtsam on mitte midagi teha ja suu kinni hoida, muidu väänatakse sellised trahvid, et paned kohe paela kaela.
  2. Lisaks pead saidi haldajana hea seisma selle eest, et keegi su lehele mitte mingil juhul midagi keelatut üles ei laeks. Ehk: kui keegi jätab mulle siin kommentaaridesse mingi tasuta raamatu lingi, mis on hostitud kuskil Venemaa avarustes, ma enam päikesevalgust ei näe.
  3. See viib kohe selle asjani, et noh… kuidas seda viimast punkti siis täita, kui sul on, ütleme, mingi miljon kommentaatorit, kes hea meelega üle maailma linke jätavad? Siin tuleb see nn uploadfilteri küsimus. Appi tõttab tehisintellekt, mis hakkab siis kalli raha eest filterdama, kas tegu on keelatud tekstilõikudega või mitte. Et seda saavad omale tehniliselt lubada vaid suured firmad nagu Youtube, siis tugevdab see hoopis nende turupositsiooni. Minusugused imevad näppu ja mõtlevad, kas tohin Financial Timesi jamast tsiteerida 1 või 2 lauset enne kui vangi pannakse. Ja siin ei ole vahet, kas oled väike nunnu kassiblogija või miljoniraha rehitsev youtube-staar. Ikka väänatakse samamoodi – tsiteerida tohib vaid paari lõiku.
  4. Muidugi pole tehisintellekt ka teab mis intelligentne. Sellest võivad sulle rääkida näiteks austraallased, sakslased (nemad tegid suure FB/twitteritsensuuri möödunud aastal, mis blokib igaks juhuks KÕIK asjad ja siis sa pead ise võimlema hakkama, et tegu on nt poliitilise tsensuuriga. Ja eks sa proovi siis suure kontserni vastu tõestama minna, et sa pole lammas… See töötab täpselt nii hästi kui sa arvad.), austerlased... No ütleme nii, et sisuliselt kõik, kes asjaga vähegi kokku puutunud on. Ja kui siin keegi hakkab hõikama, et kustnikuvabadus ja muu, siis mkm – viimase näite puhul tõmbas youtube esimese vingukõne peale video maha ja blokkis videotegijad kuuks ajaks üldse. Süütuse presumptsioon, fuck yeah! Euroopa 2019, see on koht, kus elada!
  5. Siit jõuamegi tsensuurini – et kui miskit töödelda ja edasi öelda ilma litsentsita ei tohi, siis kes see jaksab näiteks Le Mondelt iga kord litsentsi ostma minna, et kahte lauset tsiteerida? Pigem oled vait ja teed enesetsensuuri. Sõnavabadust saavad endale lubada vaid rikkad. Ülejäänud hoidku mokk maas, muidu saad trahvi kaela. Muuseas, kõik kes on akadeemiaga kokku puutunud, tunnevad ka seda absurdi, et teinekord on vahe loogilise mõtlemise ja plagiaadi vahel õhkõrn. Teinekord piisab paari algallika lugemisest, et ise järelduseni X jõuda, ka täiesti ilma teoste T, U ja V lugemist…
  6. Jepp, ja kui nüüd on nii, et sina paned mulle siia kommentaari ühe youtube-video, kus on kasutatud pool sekundit miskit muusikapomo arvates litsenseeritud lõiku, siis ära karda – vangi lähen mina, mitte sina.,

Aga miks ma olen siis google’i kutsikas. Lihtne, need jälle ei taha üldse miskit maksta ega teha ja tahaks, et kõik jääks enam-vähem nii nagu on. Nad võitlevad ka selle jura vastu ja siin on tekkinud selline olukord nagu kollaste vestide puhul Prantsusmaal – kõik demonstreerivad, aga igaüks oma asja eest. Mind erutab see, et praegune seaduseversioon on tehtud nii, et Euroopa Liidu kodanikud on suurimad kaotajad. Mind ei huvita, et Axel Springeri meediagrupp ei suuda ilma selle seaduseta google’lt raha saada ja oma 30-40protsendist marginaali teenida investoritele. Mul tõmbab ihkukarvad turri see, et igasuguse “autoriõiguse-litsentsi” paragrahvi  varjus saab väänata teisitimõtlejatele täie rauaga. Ja ma olen täiesti kindel, et siin juba väänamata ei jäeta!

Nii et kui vähegi võimalik, mine nädalavahetusel tänavale!

 

Advertisements

Elevandisupp

Istun sõbrannaga vienami sugemetega söögikohas. Sisse vajuvad kolm purjus aafriklast, õllepudelid käes ning lõugavad üle söögikoha:”Me tahame elevandisuppi!” Järgnes elav keelebarjääre trotsiv kultuuridevaheline diskussioon mainitud neegrite ja käbeda keskealise vietnami matrooni vahel, mis päädis meeste väljaviskamisega.

Personalitöö – inimkonna vits

Vahepeal sõin suure lihasaia ning ühes saadud energiaga tekkis esimese maailma probleem: vihastasin end järjekordselt personaliportaali peale seaks. Ma ei saa personaliinimestest aru, ma lihtsalt ei saa aru – kuidas on vöimalik, et nad teevad mingist eriti lihtsast asjast midagi ülikeerulise teaduse sarnast? Põhimõtteliselt on ju selge, et on inimesi, kes tahavad karjääri-arengut (ja siis tuleb neile neid võimalusi pakkuda, muidu on nad läinud) ning inimesi, kes tahavad lihtsalt raha (ja siis tuleb neile raha pakkuda, muidu on nad läinud) ja siis on veel üks grupp inimesi, kes tahab, et neil töö juures kodune ja soe ja maailmaparandamist soodustav tunne oleks. Ärme räägi mingist müstilisest lojaalsusest, tänapäeva pölvkond seda mõistet ei tunne ega peagi tundma. Palgatöö on oma olemuselt andmise-andmise suhe, kus mõlemad osapooled peaksid võrdselt panustama, et normaalsete tulemusteni jöuda. Kui ei suudeta pakkuda ühte ega teist, võib pakkuda alternatiive. Paraku on sageli nii, et tööandja ütleb:“Saad sportimisvöimaluse, ole rõõmus“, aga potentsiaalne töötaja on invaliid. Lugu siis illustreeriv, aga elust enesest.

Mis potentsiaalse töötaja panust puudutab, siis ärgem loogem endale illusioone, rahvas! Tubli ja korralik toortõlge lausest, mis peaks kuuluma iga inimestega töötava inimese kullafondi, kölab nii:”Inimesed on paska täis.” Ma pole ideaalset inimest kunagi näinud. Ma pole ka kunagi näinud, et parimad töötajad oleksid firma suhtes eriliselt lojaalsed-motiveeritud-armastavad olnud. Tagasihoidliku kogemuse põhjal on lood pigem vastupidi. Näiteks oli ühe hiidkontserni parim CFO mees, kes söimas firmat & ülemusi, nii et maa must ja lubas iga päev lahkumisavalduse lauale panna. Hommikuid alustas ta lausega:”Noh, vaatame, mis paska tänane päev hullumajas toob.” Ta oli ka mees, kes oskas kustutada iga tulekahju ning oli häda korral alati töökaaslaste jaoks olemas.Teisalt on just need “ninnu-nännu-meil on parim firma-kiitkem nõrkemiseni”-tüübid ise köige rohkem päästeoperatsioone vajanud. Siin võib näitena tuua ühe teise hiidkontserni osakonnajuhi, kes ajas mesijuttu & kiitis firmat nii nagu ei keegi teine, aga teda pidi kullipilguga valvama nagu viieaastast, sest iga kord, kui asi läks lepingutele/finantsidele/strateegiale, kippus ta tegema miljonitesse ulatuvaid vigu, mis omakorda töi kaasa sõimu, tasustamata öötöö ja karjääri lõpu ta alluvatele, sest ta oli ka mees, kes kunagi milleski süüdi polnud.

Need tagasihoidlikud kogemused on minust teinud inimese, kellel on püha ükskõiksus kõlavate tiitlite, akadeemiliste kraadide, sädelevate CVde, autoriteetide, pungil pangakontode, muljetavaldavate tutvusringkondade ja muu säärase vastu. Tööalastes suhetes on minu jaoks olulised ainult kolm küsimust: kas inimesel on tahe, kas inimene on õppimisvöimeline, kas inimene on aus? See on mu kümneaastase tööelu kvintessents, kolmejalgne taburet-kilpkonn, millel seisab hea töötaja. Sellepärast ajavadki personaliinimeste “hüppa-läbi-põleva-rõnga”-harjutused mind närvi. See geniaalne CFO sai oma töö muuseas tänu sellele, et ta toonane Euroopa haru juht oli poolhipi-alkohoolik, kes ütles:”Poiss oskab, poiss teeb ära.” Personaliosakond tegi samal ajal kõik, et tema kandidatuur läbi ei läheks…

Ja eriti tegi viha entrepreneur.com artikli geniaalne soovitus, et töövestlusel peaks küsima järgmist: „Kas sa oled viimastest töökohtadest pikaajalisi sõpru leidnud?“ Kirjutaja arvates pole inimene muidu emotsionaalselt intelligentne. No püha mõistust! Ma lähen tööle tööd tegema, mitte kööki kohvitama-inimeste hingeprobleeme lahendama-titepilte vaatama. (Välja arvatud, kui hingeprobleem segab töötamist, siis tuleks ikka ülemusena sekkuda.) Mis kuradi sõprus? Mis lasteaed see on? Töö ja sõprusega on nagu Eurojackpotiga: võib vedada (ja siis on tore), aga võib ka mitte vedada ning sel juhul on olulisem kui see käest kinnihoidmine, inimeste võime, professionaalselt ja ilma kurnavate intriigideta läbi saada. Kui mul oleks valida kolleeg-hingesugulase ja kolleegi vahel, kes oma asjad korralikult ära teeb, valiksin iga kell viimase.

Pagulased Münchenis

Rahvast voolab Euroopasse ojadena ning kohalikud ei tunne selle üle kuskil suuremat röömu. Alles tuli teadaanne, et Saksamaal oli juulis ca 80.000 uut asüülitaotlejat. Ametlikku asüülitaotlejat, mitteametlikud tuleb möttes otsa arvestada. Kuidagi on tekkinud arusaam, et Saksamaa on kole liberaalne maa ja rahvas tahab pagulasi vastu vötta, mida rohkem seda uhkem. Kolleeg rääkis mulle sel puhul järgmise loo:

Kolleeg elab Müncheniga piirnevas “vallas”, mille gümnaasiumis alles kevadel uus vöimla sisse önnistati. Vöimla oli uhke ja aus, maksis mitu miljonit ning pidi järgnevatel aastatel lastele palju higiseid tunde pakkuma. Siis aga tulid pögenikud. Vald pidi nad vastu vötma ja kuhugi ära mahutama. Ainus vaba ruum oli toosama vöimla. Seepärast topiti sinna 300 pagulast, iga päev söitab neile treppi toitlustusauto ning väidetavalt saavad nad kuus 350 eur peo peale. Kolleeg rääkis, et lapsed pole pool aastat kehalist kasvatust näinud, selle asemel tehakse ekskursioone. “Vihale ajab küll,” rääkis naine. “Köigil pagulastel, keda tänaval näen, on uusimad nutitelefonid. Ma käin tööl, mul on juhtiv positsioon ja isegi mina ei saa sellist nalja omale lubada.”

Teine kolleeg elab ühes teises Müncheniga piirnevas “vallas”. “Kuidas su kogemused on,” uurisin temalt hommikul. See mees on muidu rahu ise, raske on laadnama suhtumisega inimest leida. “Ma saan neist pögenikest ju küll aru,” alustas kolleeg oma juttu, “tulevad surma trotsides üle mere ja puha. Aga meie linnas on nii, et seal oli tühi kasarm ja 500 pögenikku viidi eelmise aasta sügisel sisse. Ja tuleb ikka öelda, et umbes poole kilomeetri raadiuses elavatel inimestel on närv must ja kövad paremäärmuslikud tendentsid tekkinud. Neil on ju teine kultuur. Näiteks – läheb minu naine poodi, teel tulevad vastu neli üksteise körval käivat meest. Ei need körvale tömba, mingu naine söiduteele. Ainult siis, kui naine suurte koertega jalutab, on parem. Koeri pögenikud kardavad, hüppavad ise pöösasse. Ja muidugi, eks negatiivseid asju näed, kohe, positiivsed pagulased püsivad varjus. Rahva hulgas teeb viha see, et pagulastel on igav, lähevad hommikul Lidlisse, vötavad alkoholi ja lällavad siis pöösa all, lasevad metsaalused täis, vetsu ei tunne, ise röömsad-röömsad. Meie peame tööle minema, makse maksma. Raske on. Eks see lugu algas ka keeruliselt. Körgemalt öeldi:”Vötke rahvas vastu.” Polnud vallal ruume ega midagi. See oli novembrikuus, viis bussi söitis treppi, paljud pögenikud olid haiged, rahva seas tekkis paanika – et puhkeb tundmatu epideemia. Noh, ja nüüd on nii, et elavadki seal järveäärses kasarmus, pögenikel igav, lähevad randa. Ujuda need aga ei oska – mitu tükki uppus ära. Seepeale kupatati köik ujumiskursusele. Nüüd käivadki nad iga päev oma ujumispardikestega mööda asulat ringi. Kui lugu poleks nii tösine, oleks see isegi naljakas.”

Tsensuuri ajaloost

Iraani revolutsioonijärgne peatsensor oli pime. Sellepärast istus ta paksude prillidega saalis ja assistent pidi talle ümber jutustama, mis ekraanil toimub. Tolle mehe jutu järgi siis filme lõigati-lühendati. Selle puude pärast lasi ta omale filmistsenaariumid kassetile lugeda (huvitavamaks teha ei tohtinud) ja otsustas siis niimoodi, mis kinodesse pääseb ja mis mitte. Kui too tsensor suri, siis järglane – seekord nägija mees – jäi samale süsteemile kindlaks.