Charles Chaplin “Minu elulugu”

Charles Chaplin. Minu elulugu. Tallinn 1990

Mehe enda kirjutatud memuaarid. Biograafiates on sageli üks huvitav tendent: kas inimesed ignoreerivad oma lapsepõlve pea täielikult või pühendavad nad sellele meeletult palju aega. Chaplin kuulub viimaste sekka. Tummfilmistaar kirjeldab nälga, seda, kuidas teda pidevalt kodunt välja visati, seiklusi hullumeelse emaga ning võitlust pideva vaesusega.

See, kuidas ta koos vennaga vaesusest välja rabeles, on omaette tuhkatriinulugu, justkui nagu saatuse jackpot, sest parasjagu otsiti näitemängu just temasugust poissi. Seda enam mõjuvad hilisemad kirjeldused sellest, kuidas ta peale esimesi filme niimoodi ära tunti, et teda võeti kõikjal vastu kui jumalat.

Suure osa leheruumist pühendab Chaplin teatrile, kinole ja oma meeleoludele. Mitu korda mainib ta, et naistest ei tahaks ta eriti rääkida ning tõesti libiseb ta enamikust vaid mainimisi üle. Vaid ühe stalkeri ja oma viimase, temast lausa 35 aastat noorema naise Oona kohta jagub tal rohkem sõnu. Viimases libiseb üle ta sule vana tõdemus, et mehed ei kannata enda kõrval edukat ja andekat naist. Tähendab, kannatavad küll, aga ainult siis, kui naine koduseks jääb. Mälu järgi oli vist lugu nii, et tollal teismeline Oona tuli Chaplini juurde näitlejarolli paluma, aga kui nad siis omavahel suhtesse laskusid, siis oli Chaplinil suur rõõm, et naine polevat selline “nagu teised” ja tahtvat perele ja temale pühenduda. Aga näiteks oma esimeste laste ema ta vist nimega ei mainigi.

Filmikunsti ja põnevaid inimesi on tohutult palju. Ning Chaplin toob silme ette ammukadunud inimesed, kes olid enam kui värvikad. Näiteks jahil pidutseda armastav lehe peatoimetaja. Või siis kalliskivimees. Kaunid naised. Šampanja. Chaplini kummitav maja.

Või siis sündmused…mõlemad maailmasõjad, Chaplini töö agitaatorina, tema reisid ning kohtumised kuulsate inimestega. Eeldusel, et tegu on looga, mida inimene ise meenutanud on, siis on teemade valik osalt üllatav. Aga stiil on kuivavõitu.

Miks lugeda:

  • huvitab Chaplin, filmikunst ja ajalugu

Miks mitte:

  • mul on karvane tunne, et temast on palju paremaid biograafiaid

 

Advertisements

Henry Kissinger “World Order”

Henry Kissinger. World Order. 2014

Kui ma raamatu avaldamise kuupäeva nägin, oli mu esimene mõte, et tegu on posthuumse teosega, aga ei, Henry Kissinger on täitsa elus, praegu 93 aastat vana, ütleb meile tark internet.kissingerSee hetk, kui sa näed, et sinu ajal põhikooliõpikutesse jõudnud tüüp on ikka veel elus ja laseb välja bestselleri, paneb ajale kui nähtusele hoopis teistsuguse pilguga vaatama.Igatahes on vana poliitiku teos hea poliiteooria alguspunkt kõikidele neile, kes ajalugu sügavuti õppinud pole. Kissinger alustab umbes Euroopa keskajast ning jõuab jutuga tänapäeva välja. Sealjuures on tema põhiküsimusteks alati: kes olid põhilised otsustajad, millised olid tolle aja/inimeste väärtused ja kõige tähtsam – milliseks kujunes süsteem ehk siis pealkirjast tuttav maailmakord.See on valgustav lugemine, kuigi ajaloopede jaoks on näiteks Richelieu-peatüki lugemine võrreldav küüntega üle tahvli tõmbamisega, sest…noh, ega raamat on õhuke, ei jõua ju kõiki asju lahti seletada ning lihtsustatud asjad võivad luua natukene vildaka mulje. Teine küsimus on alati meie igavene vaatenurga-küsimus. Lääne autor rõhutab teoses ikka teisi asju kui idamaade mees ning peale “From Ruins of the Empire” lugemist pean endale ikka meelde tuletama, et tõde on alati kusagil vahepeal. Kissinger lahkab ajaloolisi sündmusi a) suurriikide seisukohast ja b)väga strateegilisest vaatenurgast: kuidas otsus omasid aidata ja võõraid kiusata saaks. Hästi palju leheruumi on mees pühendanud araabia küsimusele, mis tõenäoliselt veel järgmistel kümnenditelgi väga aktuaalne on. Kahju ainult, et ta seda ei kirjelda, kuidas lääneriigid seal pikka aega ringi susisid, kuni püssirohutünni plahvatma panid. Ma otsin ikka veel raamatuid lääneriikide spionaaži kohta näiteks Iraagis ja Iraanis, aga midagi vaimustavat veel kätte juhtunud pole.Miks lugeda:

    saad Kissingeri vastuse küsimusele, kuidas eri ajastutel on kujunenud poliitilised süsteemid, võimujooned ja “maailmakord”

Miks mitte:

    otsest põhjust polegi – see on tegelikult väga huvitav läbilõige suurriikide poliitilisest mõtlemisest

Jodie Archer & Matthew L. Jockers “The Bestseller Code”

Jodie Archer & Matthew L. Jockers. The Bestseller Code. Anatomy of the Blockbuster Novel. What a Groundbreaking Algorithm Can Teach us About Books, Stories, and Reading. 2016

bestseller

Sain raamatu jõulukingiks. See on vist mingi peen vihje, et tuleks rohkem kirjutada. Aga teos ise on selline ameerikalik. Viimase tunneb ära ühe eksimatu omaduse järgi: lehti on raamatus palju, aga põhiteesid saaks kokku võtta paarikümnele leheküljele. Ülejäänud aeg läheb sama teema erinevatel viisidel esitamise ja nämmutamise peale.

Sisu on teosel täpselt selline nagu pikk pealkiri lubab. Ehk: teadlased leiutasid programmi, lasid raamatud sellest läbi ning märkasid erinevaid mustreid, mis kindla peale edu toovad. Autorid toovad enamjaolt näiteid ameerika kirjandusest, aga miskipärast meeldib neile eriti “Fifty Shades of Grey”. Seda tuuakse igast asendist heaks näiteks, sest iseenesest oli teose kirjanduslik väärtus null, aga arvutiprogramm näitas, et autor tegi ühte asja geniaalselt – paigutas instinktiivselt konfliktipunktid täpselt nii nagu programm ideaalis ette näeb.

Iseenesest tundus, et programm ja lugejad armastavad teravust. Raamatu sisu “kuju” peaks olema rohkem sakiline ja vähem laineline. Ehk siis inimesi tuleb kogu aeg närvilisena hoida. Samuti sai teada, et kui sul on peategelaseks pahad tüdrukud, siis on see hetkel väga kuum kaup.

Põgusalt analüüsiti ka kirjanike taustu. Selgus, et väike boheemlus ja erinevate ametite pidamine tuleb kirjutamisele ainult kasuks, sest kõikidel autoritel, kes on kirjeldanud teemasid, mida nad hästi valdavad (perekond, õigussüsteem, korporatsioonid, sõda vms), on suurem tõenäosus õnnestuda.

Raamatu kõige lahedam seik oli tegelikult see, kuidas uurijad tegid kindlaks, et Harry Potteri looja on meheliku varjunime all krimiromaaniga maha saanud.

Miks lugeda:

  • saad puust ja punase graafilise juhendi, kuidas bestsellerit kirjutada

Miks mitte:

  • tervet raamatut sõna-sõnalt läbi lugeda on suhteliselt suur piin. Huvitav, kas ameeriklastel on mingi kollektiivne tähelepanuhäire, et nad kogu aeg samade faktide – teemade juurde tulema peavad…justkui ei saaks esimese korraga asjale pihta.

Valdur Mikita “Metsik lingvistika”

Valdur Mikita. Metsik lingvistika. 2008/2016

See on kõige lingvistilisem ja kõige vähem metsikum Valdur Mikita triloogiast. Kui sellele järgnenud teosed räägivad rohkem eestlusest ja lubavad igaühel end targana ja toredana tunda, siis käesolev raamat pakubki kõige enam ehk paduusklikele keeleteadlastele.

Mitte et ta halb oleks, kaugel sellest: Mikita on ikka muhe, aga asi on ehk selles, et mehe mõte hüppab siin vähem, pigem järgib autor üsna rangelt etteantud teemat. Selle raamatuga meenub tegelikult järgmine seik: läksin teda umbes aasta tagasi Tallinna suurest raamatupoest otsima. Küsisin müüjatelt kangekaelselt just triloogia esimest osa, sealsed prouad tahtsid mulle aga kangesti kolmandat pihku pista ja selgeks teha, et Mikita raamatul ongi kaks osa. Läksime lahku suures teineteisemõistmatuses.

Miks lugeda:

  • Saab triloogia ilusti läbi. Kuigi raamatute puhul öeldakse, et alustama peaks algusest, siis Valdur Mikita puhul soovitaksin tegelikult alustada teisest raamatust. Muidu ei saa üldse aru, miks teda niimoodi haibitakse. (Vähemalt siis, kui oled tavainimene ning selline teema ei huvita.)
  • Kaunid keelendid, huvitav keeleanalüüs.
  • Aitab lingvistika inimesele lihtsaks mõelda.

Miks mitte:

  • Keele (ja näpuotsaga rahva) keerdkäigud ei paelu kuidagi.

John Dickie “Cosa Nostra”

John Dickie. Cosa Nostra. Der Gesichte der Mafia. Frankfurt am Main. 2007

61vgyzlojfl-_sx329_bo1204203200_

See üle 500 lehekülje paks mammutteos annab ülevaate maffiast tema kodumaal. Kui sageli kipub maffiaajalooga olema selline lugu, et alustatakse küll Sitsiilia sidrunipuude all, aga hiljemalt 20ndateks jõutakse Ameerikasse ning sealt enam suurt välja ei tulda, siis John Dickie jääb ainult Itaaliasse. Teisi riike mainitakse küll – aga peamiselt selles võtmes, et USAst jõudsid heroiinirahad ilusti Lõuna-Itaalia mägikülakestesse ning maffiapoisid ostsid narkorahadega Palermo butiigid kullast tühjaks.

Tegu on väga hariva ja väga sisutiheda looga. Nimesid ja fakte pudeneb igal leheküljel, nii et tähelepanu tuleb kogu aeg üleval hoida. Kuna materjal on selline nagu ta on, siis järgivad kõik lood umbes sellist mustrit, et tuli võimule maffiamees ning siis hakatakse vaatama, kuidas ta võimu- ja õigusmeestega läbi sai. Liigagi sageli said nad ülihästi läbi. Kuna raamatu esmatrükk avaldati aastal 2006, siis jõuab autor võtta ette Berlusconi administratsiooni ning ei hoia end tagasi tema maffiasidemetele vihjamisega. Näiteks ütles tema infrastruktuuriminister kuldsed sõnad, et inimesed peavad lõppude lõpuks õppima maffiaga sõbralikult koos eksisteerima. Ning enam kui kord juhtus, et Berlusconi mehed olid enam kui tigedad, kui keegi maffiat pigistama hakkas – see ähvardas ju kogu ilusa süsteemi kukutada.

Muidu näib alates 19. sajandist kehtivat ilus kolmainus, mida Itaalia kuidagi murda ei suuda, nimelt südamesõprus maffia, Vatikani ja pangandusmeeste vahel. Mõnel pool on Dickie neile sidemetele vaid vihjanud – kas siis kindlate tõendite või ruumipuuduse tõttu – aga siiski joonistuvad nad ilusti välja. Väga armsad on ka Dickie leitud pildid sellest, kuidas maffiapoliitikud ja suuri riste kandvad preestrid kenasti üksteise kõrval mööda tänavaid patseerivad.

Miks lugeda:

  • väga hea ülevaade Itaalia maffia ajaloost
  • üsna põnevalt kirjutatud ja tihedalt faktidega vürtsitatud. Saadaval ka inglise keeles.
  • Vahva on see, kui autor teeb pisukesi ekskursse teemasse, kuidas maffia teistes riikides kanda kinnitab/kinnitanud on.
  • Erilise isuga on käsitatud maffiasõdu.

Miks mitte lugeda:

  • faktirohkuse tõttu ei ole tegu teosega, mida saaks väsinud peaga öökapikirjandusena lugeda
  • pildimaterjal pole nõrganärvilistele