Niccolo Machiavelli “Vürst”

Niccolo Machiavelli. Vürst. 1532

Kui kerge on saada teenimatult külge halba mainet! Pruugib sul ainult kirjutada asjades nii nagu nad on, kui moraalijüngrid kargavad kraesse ja kiruvad, et toetad ühte või teist leeri, enamgi veel, sina oledki see kurja juur ja kogu maailma hädade autor. Seda võib näha nii Delfi kommentaariumis kui ka 16. sajandi autori Niccolo Machiavelli puhul, kes rahahädas klassikalise kirjatükiga maha sai ja kelle nimest on saanud jõhkra reaalpoliitika sünonüüm.

See väike raamat on teos, mille iga inimene läbi lugeda võiks. Kui seal asendada sõna “sõda” võimuvõitlusega suurkontsrenide koridorides või lugeda “Vürsti” kui juhtimisõpikut, siis pole see tänapäeval sugugi oma aktuaalsust kaotanud. Tegelikult on see kordades parem kui suurem osa kõiksugu eneseabiõpikuid, mis praegu raamatulettidelt nagu soojad saiad kaovad. Kui tänapäeval on raamatud kirjutatud lihtsakoelise šablooni järgi “tee nii, vot siis hakkad hästi elama”, siis Machiavelli ütleb “niimoodi on parem teha. Vaata, see mees tegi nii ja tema võitis (tavaliselt on see mees kas mõni antiikaja või kaasaegne väejuht-valitseja). Samas näed, see mees tegi antud olukorras vastupidi ja kaotas. Ja arvesta, et kui sa seda paremuselt kõige paremat asja teha ei saa, siis on ka teisi lahendusi.”

Kuna enamik tema õpetusi käib selle kohta, kuidas uusi maid juurde vallutada, kuulsust saavutada ja vajadusel liitlasi petta, siis tundub pealiskaudsele lugejale, et see ongi asi, mida Machiavelli tahab. Kuid tegelikult näitab ta vaid praktilisi võtteid ning väga paljudes peatükkides keerab ta jutu lõpuks ikkagi kahtlaselt demokraatia ja headuse positiivsete omaduste poole. Machiavelli oli raamatut kirjutades neljakümnenda eluaasta ümber, ta oli näinud nii Leonardo da Vincit, Savonarola jõhkrat jumalavalitsust, ning sattus elama ajal, mil Euroopa, iseäranis Itaalia vürstiriigid kubisesid legendaarsetest valitsejatest (nt Borgiad) ning kibedat võimuvõitlust jagus poolsaarele nii palju, et Machiavellil oli palju võimalusi oma teooriate testimiseks.

Tegelikult on Machiavelli “Vürst” omamoodi appikarje: vaesunud perest pärit ametnikuametit pidanud Niccolo, kes kirjutas väga meelitava eessõnaga raamatu ühele oma aja kuulsaimale valitsejale, Lorenzo di Medicile, kus ütleb otse, et kui raamat meeldib, siis toetagu vürst teda ometi, sest tolleks hetkeks olid mehel näpud põhjas ja suur perekond tahtis toitmist.

Mis Machiavelli ja temasuguste puhul märkimisväärne on, ongi see, kuidas mõni mees suudab elada ka 500 aastat hiljem, kuidas ammu surnud autori sõnad suudavad ka praegu, kui maailm on nii palju muutunud, täpselt samamoodi kõnetada. Ja tõenäoliselt loetakse Machiavellit veel sadade aastate pärast. Nii et “Vürsti” tuleb võtta kui geniaalse praktiku raamatut: kui mees, kes kirjutab, kuidas kuulsust saavutada, seda aastasadade jooksul ise teha suudab, samal ajal kui miljonid ja miljonid eurooplased unustusse vajunud on, siis pane kõrvale mõttetu eneseabiõpik selle kohta, kuidas kõige paremini startupitada või ülemusele meelejärele olla või kolleegidele nuga selga lüüa, ning loe törts mehejuttu. Sest siit saad samuti kõik vajaliku korraga kätte.

Miks lugeda

• hea eneseabiõpik impeeriumi rajajale
• kui tahad olla juht
• kui tahad teada, kuidas manipuleerida masside, inimgruppide ja üksikisikutega
• raamat on ülihästi kirjutatud (vähemalt ingliskeelne 19. sajandi lõpu tõlge oli hea)
• tahad teada, kuidas elus asjad tegelikult käivad, enne kui oma ratast leiutama hakkad. Kuna kõik näited on toodud vanast ajast, siis saad alguses mõelda “haa-haa, millised lollid…” ja siis avastada, et “oota, sama põhimõte kehtib ju praegu meil ka”
• tahad saada osa klassikalisest haridusest

Miks mitte lugeda

• sulle meeldib reaalsust ignoreerida
• sind vihastab see, et 16. sajandi aadlimees ei kirjutanud nii nagu 21. sajandil kombeks on

John Dickie “Cosa Nostra”

John Dickie. Cosa Nostra. Der Gesichte der Mafia. Frankfurt am Main. 2007

See üle 500 lehekülje paks mammutteos annab ülevaate maffiast tema kodumaal. Kui sageli kipub maffiaajalooga olema selline lugu, et alustatakse küll Sitsiilia sidrunipuude all, aga hiljemalt 20ndateks jõutakse Ameerikasse ning sealt enam suurt välja ei tulda, siis John Dickie jääb ainult Itaaliasse. Teisi riike mainitakse küll – aga peamiselt selles võtmes, et USAst jõudsid heroiinirahad ilusti Lõuna-Itaalia mägikülakestesse ning maffiapoisid ostsid narkorahadega Palermo butiigid kullast tühjaks.

Tegu on väga hariva ja väga sisutiheda looga. Nimesid ja fakte pudeneb igal leheküljel, nii et tähelepanu tuleb kogu aeg üleval hoida. Kuna materjal on selline nagu ta on, siis järgivad kõik lood umbes sellist mustrit, et tuli võimule maffiamees ning siis hakatakse vaatama, kuidas ta võimu- ja õigusmeestega läbi sai. Liigagi sageli said nad ülihästi läbi. Kuna raamatu esmatrükk avaldati aastal 2006, siis jõuab autor võtta ette Berlusconi administratsiooni ning ei hoia end tagasi tema maffiasidemetele vihjamisega. Näiteks ütles tema infrastruktuuriminister kuldsed sõnad, et inimesed peavad lõppude lõpuks õppima maffiaga sõbralikult koos eksisteerima. Ning enam kui kord juhtus, et Berlusconi mehed olid enam kui tigedad, kui keegi maffiat pigistama hakkas – see ähvardas ju kogu ilusa süsteemi kukutada.

Muidu näib alates 19. sajandist kehtivat ilus kolmainus, mida Itaalia kuidagi murda ei suuda, nimelt südamesõprus maffia, Vatikani ja pangandusmeeste vahel. Mõnel pool on Dickie neile sidemetele vaid vihjanud – kas siis kindlate tõendite või ruumipuuduse tõttu – aga siiski joonistuvad nad ilusti välja. Väga armsad on ka Dickie leitud pildid sellest, kuidas maffiapoliitikud ja suuri riste kandvad preestrid kenasti üksteise kõrval mööda tänavaid patseerivad.

Miks lugeda:

• väga hea ülevaade Itaalia maffia ajaloost
• üsna põnevalt kirjutatud ja tihedalt faktidega vürtsitatud. Saadaval ka inglise keeles.
• Vahva on see, kui autor teeb pisukesi ekskursse teemasse, kuidas maffia teistes riikides kanda kinnitab/kinnitanud on.
• Erilise isuga on käsitatud maffiasõdu.

Miks mitte lugeda:

• faktirohkuse tõttu ei ole tegu teosega, mida saaks väsinud peaga öökapikirjandusena lugeda
• pildimaterjal pole nõrganärvilistele

Luigi Pirandello “Sitsiilia sidrunid”

Luigi Pirandello. Sitsiilia sidrunid. LR 2001/ 6-7

Itaalia viljaka kirjaniku lühijutukogu, mis räägib suuremalt jaolt armastusest selle väändunud vormides. Keel on autoril selline nagu ootaks ühelt lobeda sulega 19. sajandi kirjanikult, põnevust pakuvad pilgud Sitsiilia rahva hingeellu.

Kogumikus oli kaks huvitavat lugu, mis rahva minu jaoks avasid ja näitasid, et üks sitsiillane on tavaliselt uhke, kinnismõtete küüsis ja kangekaelne. Nimilugu räägib noormehest, kes saatis oma andeka neiu suurde linna õppima, kust temast kuulus laulja sai. Lühike jutt räägib ära kogu tema elutraagika, mis mõne tunni jooksul aina järsemad pöörded võtab. Teine jutt, “Reis” kõneleb naisest, kes pole kordagi kodukülast välja saanud, on selline arglik ja alalehoidlik. Kõige tipuks tekivad tal vastastikused tunded mehevennaga…aga need ei jõua kohmetutest pilkudest kaugemale ka siis, kui naise abikaasa õnnelikult sureb. Kuid siis avastatakse naisel kasvaja – tuleb sõita kaugesse linna. Naine punnib vastu: ei ole sünnis, mis nüüd tema…Ja siis näeb ta esimest korda maailma.

“Minu naise mees” ja “Kui ma olin hull” jätsid mu suhteliselt külmaks. TAHAD

Miks lugeda:

• hea kiire lugemine, mõnus hommikukovi kõrvale haugata
• tahad näha itaalia kirgede tormi
• tahad hästi palju draamat ja hullumeelsust
• vajad oma ellu ilusat vanaaegset keelt

Miks mitte lugeda:

• tahad midagi, mis kauemaks meeltesse püsima jääks – Pirandello lood on pigem sellise suts-ja-valmis moega. Nagu jäätis, mis sulab Sitsiilia päikese käes väga kiiresti.

Ugo Riccarelli “Tühjuse meri”

Originaalis: “Un mare di nulla”, loetud versioonis Ugo Riccarelli. Der Zauberer. 2009 Viin

Paar aastat tagasi surnud itaalia kirjaniku romaan sõna ilu armastavale lugejale. Minajutustaja räägib edasi pettustega tegelenud isa ning tolle suguvõsa saatust. Teos algab nagu tavaline kelmiromaan, aga siis pakub ta natuke rohkem paatost, panoraami ja tundelisust ning kuigi minateglane igal sammul kinnitab, et isa aina keeras inimesi ümber sõrme ja oli kahtlane kuju, pole suurest kelmusest jälgegi. On lihtsalt noormees, kelle sündimise kirjeldamiseks kulub tubli veerand raamatut ning kes oskab hästi sõnade (ja köitega) ümber käia. (Olgu, tegu on suure võrgutaja & naistemehega, aga me räägime ikkagi itaalia rahva seast pärit peategelasest ning raamatu toon on selline helgekene, siis missugune ta veel olema peaks?) Kuna suurem osa tema suguvõsast on mingil määral seiklejaverega, siis pole imeks panna, kui temagi tõmmet seikluste järele tunneb. Võimaluse pakub talle Teine maailmasõda, mis paiskab noormehe Aafrikasse. Sisu poolest oli Riccarellil ainest teiseks “Švejgiks”, kuid autor on läinud armastuse ja igatsuse libedale teele ning põimib raamatusse igasuguseid värvikaid detaile ühe onu mehhaanikahuvist, mis aitab pääseda saksa sõdurite käest, teise onu ahnusest, mis noormehe ema praktiliselt elatiseta jätab kuni parfüümide meisterdamiseni, millele siis kõige erinevamad kasutusviisid leitakse.

Raamatut läbib elu kirjeldades mere ja meremehesõlmede motiiv ja ka stiil on selline voolav ja aeglane, eriti kui asjad korduma hakkavad. Natukene saab nuusutada Itaaliat, põlde, merd ja mägesid, juua haput veini ning mõtelda nii nagu mõtleb üks mägiküla talunik, kes kunagi sünnikoha piiridest välja ei saa ning on määratud keemiavabriku kõrval värvilisi linu pesema.

Miks lugeda:

• tahaks lugeda võrdlemisi värsket itaalia kirjandust
• huvitab põlvkonnaromaan, kuhu on paigutatud hulganisti sümboolikat
• huvitab, mida need itaallased Teise maailmasõja ajal Aafrikas tegid
• armastad igasugu tunnete kirjeldusi ja hästi poeetilist stiili

Miks mitte lugeda:

• on vastumeelsus ebausaldusväärse mina- ja kaudse jutustaja vastu (ehk siis: ei saa kindel olla, kas asjad ikka olid nii nagu öeldakse)

 

Emilio Salgari “Sandokan. Mompracemi tiigrid”

Emilio Salgari. Sandokan, Die Tiger von Mompracem. Neu-Isenburg 2009. Esmatrükk 1900

Kuigi enamjaolt osatakse sajandivahetuse seikluskirjandusest vaid käputäis näiteid tuua, elas ja öitses see zanr tublisti. Unionsverlag, kellel on komme selliseid vanu bestsellereid trükkida, andis paari aasta eest välja Salgari (eluaastad 1862-1911) “Mompracemi tiigrid”.Itaalia päritolu Salgari oli oma eluajal praktiliselt kultuskirjaniku staatuses ning tal tuli jutukesi nagu Vändrast saelaudu. Edust hoolimata oli Salgaril traagiline saatus. Tema naine läks hulluks ja kui ta 1911. aastal löplikult kinnisesse asutusse suunati, ei suutnud kirjanik selle saatuselöögiga toime tulla ja vöttis endalt elu. Temast jäi maha kolm last, kellest üks poeg isa jägedes käima hakkas.

Sandokan, Birma päritolu piraat, oli üks tema armastatumaid tegelasi. Selle mehe pani Salgari elama 19. sajandi teise poole Löunamerele ning tema seiklustest on mitu köidet ilmunud. Antud osas üritab Sandokan ühes oma portugaallasest parema käe Yaneziga oma südamedaami päästa.

Selle raamatu pöhiline väärtus seisneb ajas, milles ta kirjutatud on. Kui keegi tänapäeval sellist lugu müüa üritaks, peaks toimetaja sellest suure punase pastakaga üle käima, sest geograafiliste ja loomastikku puutuvate faktidega on kirjanik väga vabalt ümber käinud (nagu näiteks orangutani ja panteri surmaheitlus) ning körvaltegelased on päris ühekülgsed, aga kui nendest puudustest mööda vaadata, näeb ehk tolleaegse lugeja maitset ja see on ka väärtus omaette. Pärast modernse kirjanduse üledoosi on päris huvitav lugeda sellistest väärtustest nagu julgus, au ja vastuhakk vöimule.