Ödön von Horváthi “Kasimir ja Karoline” Volkstheatris

Kuidagi olin viimastel kuudel kultuurist nii võõrdunud, et natuke veel ja olengi mats valmis. Ei tahtnud lugeda arutelusi ega ajalehti, andke ainult kirjandust ette! Pead tõstis säärane väikekodanlik hing, et kui sõbranna Risto Kübara seda etendust vaatama kutsus, kus ta oma ülekaalulise boyfriendiga terve tüki vältel alasti voodisse aeleb, siis ei tõusnud käsi mitte piletit ostma. Aga kuidas sa ikka naabrist halvem oled? Otsustasin valida midagi kerget, midagi tavalist…etendust, kus kohe esimesest vaatusest peale päris pornoks kätte ei lähe. Ja sattusingi läbi suure lumesaju Volkstheatrisse.

Ödön von Horváthi “Kasimir ja Karoline” on suhtedraama paarikesest, kus taksojuhist mees on majanduskriisi ajal töö kaotanud ja masendub nurgas. Naine on aga selline säravam kuju, näeb, et Oktoberfest on ukse all ja tahab lõbutsema minna. Üks sõna viib teiseni ja lõpuks lahkuminekuni ja kuigi noored terve Oktoberfestiöö vältel mitu korda kohtuvad ja jälle kokku saada tahavad, ei leita kunagi õiget hetke ega õiged sõnu. Naine satub kiiresti vanade rikkurite kampa, mees kohtub vana sõbraga, kes plaanib suuremat sorti autovargust – nii et sotsiaaldraama on ka oma koha peal.

Kuigi etendus oli kenasti mängitud, oli see siiski kuidagi liiga kuiv. Tahtsin kogu aeg kella vaadata, et kaua see masendumine seal kestab ja kas siis noored armastajad jäävad kokku või ei. Stseenid venitati kohati viimase võimaluseni pikaks ja see võttis loost teravuse välja. Visuaalselt oli meeldiv, muusika polnud suurem asi, näitlejatöö oli aga väga hea, eriti sellel mehel, kes alles etendusepäeva lõuna ajal teada sai, et mängima peab, kuna pärisnäitleja haigestus. Ta lappas küll raamatut, aga tegi seda nii, et arugi polnud saada. Tema tegelaskujuks oli selline libe juurdelõikaja, nii et see valge raamat sobis tema valge kostüümiga nagu valatult.

Jean Pauli “Flegeljahre” Marstallis

Suur saksa kirjanik ja aforismimeister Jean Paul peab kultuuriringkondades oma 250ndat aastapäeva. Teatrid on tema teostel põhinevaid etendusi pilgeni täis ja ka Müncheni Residenztheater pole mingi erand. Endises ratsutamiskoolis Marstallis mängiti reedel „Flegeljahre“ ning see etendus oli üks hullumeelsemaid, mida ma näinud olen, andes silmad ette isegi kunagisele Volkstheatri etendusele – ja seda oli suhteliselt raske ületada.

Sisu võin ma ainult oletada (sest raamat on lugemata ja laval toimuvast oli raske aru saada): noor poeet Walt saab päranduse kätte alles siis, kui on teatud ülesanded läbinud (näiteks teatud ameteid proovinud ja kindlate inimeste juures nädalapäevad elanud). Ülesannete täitmisel kohtab ta oma kaksikvenda Vulti, kes aastaid tagasi flöödipuhujana mööda ilma rändama läks. Koos püüavad nad romaani kirjutada, samal ajal ei taha nad aga ka pärandust silmist lasta.

Kuid tegevus ise polegi oluline, sest pooleteise tunni sisse mahub rohkem eriefekte kui tegevust, rohkem vihjeid päevakajalistele probleemidele kui Jean Pauli teosele ning rohkem anarhismi, teatri (iseenda) üle naermist, saksapärast madalat vorstihuumorit ja paljaid keskealisi mehi kui arusaadavat dialoogi. Ühesõnaga, tegu oli hullumeelse ja eklektilise õhtuga, kust igaüks midagi oma maitsele leidis ja ülejäänud 99% oma mälust kustutas nagu halva unenäo.

Minu jaoks saabus etenduse kõrgpunkt siis, kui saali kogunenud publikule laulude saatel tasuta õlu ja vorstikesi jagati. Süda aimas muidugi halba, kui pärast sellist jagamist lavastaja valgusvihku astus, etenduse avatuks kuulutas ning inimestele südamele pani, et elus „on alati hea ja on halb“. Kuna vorstike & õlu klassifitseeruvad universaalselt „hea“ alla, siis tuli karma tasakaalus hoidmiseks tuua lavale etendus, millest ma, tõesõna, kaks minutit pärast väljumist enam suurt midagi ei mäletanud kui madratiskuhja, liiga kiiresti kõneldud dialooge ja valge tiigri kehamaalingus (& kahtlase puhtusastmega trussikutes) kergelt ülekaalulist keskealist meest, kes pool tundi rulluiskudel mööda lava tuiskas. Helge hetk oli filmilõikude ja muusika oskuslik kasutamine. Alati kohustuslik ja šokeeriv Hitler oli samuti olemas, rahvas reageeris ootuspärase nördimussahinaga. Hiigelmiinus: saksapärane rahvahuumor, mille mõistmiseks peab aju amputeerima.

Sellistel hetkedel tuleb tõdeda, et kultuur on ikka kõrgelennuline värk ja igaüks seda ei mõista. Eks minusuguste matside jaoks õlu ja vorstikesi vist jagatigi – et natukenegi rõõmu oleks.

“Geto” Volkstheatris

Mõnikord tuleb end sundida häid asju tegema. Kuigi teatrimõtted käisid juba mitu nädalat peas ringi ja ei lasknud kuidagi lahti, viis alles kihlvedu piletite otsmiseni.

Asi iseenesest lihtne: üks aasta, kaks teatrihuvilist. Igaüks peab määratud kuul etenduse välja otsima. Raskendava asjaoluna ei tohi need etendused olla samast teatrist ning alati peab olema võimalus soetada tudengipilet.

Mulle sattus jaanuar. Kuna kihlvedu jõustus alles kahekümnenda paiku, oli asjaga kiire. Tahtsin alguses „Onu Vanjat“, aga seal hakkasid piletihinnad alles määramatutest kõrgustest pihta ning üks teine, ajaliselt sobiva tüki sisu peletas juba kaugelt ära. Seepärast kiikasin Volkstheatri suunas ja päevad aina kulusid. Lõpuks oli valida vaid kurva ja veelgi kurvema etenduse vahel ning tudengipileti olemasolu otsustas „Geto“ kasuks.

Mina ei kahetse. Iisraeli kirjaniku Joshua Soboli 1984. aastal ilmunud raamatu põhjal tehtud etendus oli üks parimaid inimloomuse peegleid mida ma kunagi laval näinud olen. Etenduses oli nii palju kihte ja rosinaid ajaloohuvilistele, et tervet etendust kokku võtta püüdes väänleb ta käes nagu kaleidoskoop ning ühtset pilti sealt välja ei tule. Kuid nagu kaleidoskoobis, on ilmuvad värvid ja mustrid alati kütkestavad.

Šüžee järgmine: Käsil on Teine maailmasõda. Sakslased on Vilniuses geto sisse seadnud, aga venelased on kohe-kohe sinna jõudmas. Vaid paari nädala eest panid sakslased toime järjekordse massimõrva. Getos, kus alguses elas 75.000 juuti on järel napilt 16.000. Allesjäänud juudi kogukond pole sugugi ühtne ja igaühel on omad eesmärgid, oma moraal. Geto ülevaatajaks määratud juut Jakob Gens püüab vahendeid valimata võimalikult palju juute päästa – ning on selleks sunnitud väiksemat osa ohverdama. Seda ülimalt vastuolulist kuju valiti mängima mees, kes on küll väga hea, kuid rollile vajalikku sügavust päris hästi anda ei suuda. Koonduslaagrist vabastatud teatritrupp, kes lubab endale kõigest hoolimata „kunstilisi“ vabadusi, on psühhopaatlike joontega jazzihuvilisest gestaapojuhi peksupoisiks. (Näitleja Pascal Fliggi valitud stiil meenutas kangesti ühte teist natsijuhti „Inglorious Basterdist“.) Ärihuviline juut Weissgott teeb natsidega diili, mille läbi ta meeletult rikastub. Juudist haiglajuht teeb ettepaneku vanemad ja haigemad suhkruhaiged surema jätta, et noorematele või peredega haigetele rohkem insuliini jaguks. Juutidest koosnev politseijõul pole erilisi probleeme juutide tapmisega – „Kui me seda nagunii tegema peame, kas pole siis vahet, kuidas?“, küsib üks politseiülem, kui ta Gensi arvates liiga palju rõõmustab…

Selles etenduses on palju moraali ning õuduseid näidatakse pigem karakterite kui tegude kaudu. Võib-olla seepärast on tegevus veidi liiga veniv (etenduse esimene pool oli peaaegu piin, paljudest headest asjadest hoolimata, teine sai oma õige – kuid see-eest natuke ülejala mängitud – hoo sisse).

Mulle etendus meeldis – sest lugu ise oli selline, mis inimloomuse erinevad aspektid välja tooma pidi. Lisaks kõik need rosinad nagu vanad natsilaulud (mille lavaletoomine siiamaani raskustega seotud on ja ma oleksin andnud palju, kui oleksin saanud näha publikus reaktsiooni näitlejate perspektiivist, kui „Deutschland, Deutschland über alles…“ kõlama hakkas. Pimedas oli palju piinlikku nihelemist ja vingerdamist.), vastuolulised isiksused, küsimused, millele ühest vastust anda pole võimalik, hullumeelne loogika – see on lihtsalt hea. Lavakujunduseks valitud riidehunnikutel oli samuti oma võlu. Natuke rohkem sügavust poleks paha teinud, aga kui asi suudab mõtlema panna, siis ei saa vist liiga palju vinguda.

Kuid ühe võimsama mulje jättis hoopis üks teine, tahtmatult tekkinud stseen. Kui kaht noort juuti mõrva eest üles pooma hakati, helises saalis telefon. Kui nokia tune pikalt kahe mehe viimseid tõmblusi saatis, ei saanud ma üle tundest, et tegelikult ongi see sümboolne vastus igavesele küsimusele, kuidas julmus alguse saab…

Vahepeal loetud-nähtud

Oktoobris keeldus wordpress end avamast ja ma ei viitsinud lahendusi otsida. Elu oli vahepeal niigi põnev.

Esimese poole viinakuust tegelesin tõlkimisega. Jõudsin just puskariajamise nüansid maakeelde ümber panna, kui tekkis võimalus paariks päevaks Kreekasse minna. Külma ja vihma käest täiesti suvise päikese alla – see oli jällegi täiesti uudne ja põnev kogemus. Peale varemete, paksu kultuurikihi, inimeste nautleva olemuse ja hea söögi avaldas mulle kõige rohkem muljet meri. Kuidas ta keset oktoobrit niimoodi päikese käes sillerdada suutis, oli minu jaoks peaaegu et müstika. Kuid väga mõnus oli oliivipuu all saia mugida või kohalike kvartalis vaadelda, kuidas vanamehed pargipinkidel lauamängu mängivad. Selline rahulik ja turvaline aja voolamine, kus kellelgi pole kuhugi kiirustada, kõike jõuab ja kus igal hetkel tundub olevat säärane väärtus, mida tuleb tasapisi nautida nagu oleks see viimane. Umbes nagu maaelu linnas.

Siis tuli tööots, pikad päevad ja uued inimesed. Tõlkimine jäi soiku, aga see-eest jõudis kohale raamatupakk. Kaheksa enam või vähem ajalooteemalist teost, millele ma juba pikka aega ihaldavaid pilke heitnud olen. Rongis sai juba Mary S. Lovelli “A Scandalous Life: The Biography of Jane Digby” läbi loetud. Tegu ühe oma aja põnevama naisega: inglise kõrgaadli hulgast pärit Jane abiellus 19. sajandi alguses vaevu lapseeast väljasaanuna lord Ellenbouroughiga, lasi abielu oma armukese pärast lahutada, kolis skandaali eest Pariisi, Münchenisse, Kreekasse ja jõudis lõpuks välja Süüriasse, kus saavutas legendaarse maine. Jane jõudis oma pika elu vältel neli korda abielluda, rääkis ja kirjutas vabalt ligi kaheksas keeles (sh araabia), oli ülimalt pädev arheloogias ning just vestlused temaga andsid Sir Richard Burtonile aluse nii mõnekski looks “Tuhandes ja ühes öös”.

Hetkel närin end läbi Mervyn Peake “Gormenghastist”, mis hoolimata oma “fantaasiakirjanduse” sildist on pigem nagu üks pikk ingliskeelne poeem – autoril on vapustav keelekasutus ja au sellele, kes raamatu kogu tema kirevuses eesti keelde ümber panna suudab. Praegu, üsna raamatu alguses tundub teose peategelaseks kujunevat just see keel. Seepärast on raske seda hommikul vara rongis lugeda- hirmust, et uimase peaga läheb mõni põnev väljend kaotsi.

Järge ootab muuhulgas Norman Davise “Kadunud riigid” ja varsti peaks läbi saama ka Jean Plaidy “The Courts of Love” – Akvitaania Eleanori poolfiktiivne elulugu. Keskaeg on tegelikult ülimalt põnev ajajärk, mil igasugused piirid – nii riigi-, ühiskondlikud kui ka mõttelised – alles kujunemisjärgus olid ja see võimaldab alati huvitavate isiksuste esiletulekut. Väga üldises jaotuses võiks öelda, et kindlalt piiritletud ühiskondades suudavad ajalukku minna need, kes “süsteemist” mingis mõttes välja murravad. Kujunemisjärgus ühiskondades on seda võimalik teha just neil, kes todasama süsteemi mingil määral kujundavad. Ju on tegu looduse igavese tasakaaluotsinguga.

Siis õnnestus käia vaatamas Aki Kaurismäki “Ilona.Rosetta.Sue”-d Kammerspieles. Etendus käis kokku viies keeles ja oli tore suurel laval emakeelt kuulda. Lugu ise on sünge kapitalismikriitika – kolm naist kaotavad erinevatel põhjustel töö ja alguse saab allakäiguspiraal. Lavastuslikult oli tegemist väga tugeva etendusega: kuigi tegevusliinid peadpööritava kiirusega vahetusid, suudeti väga lihtsate meetoditega vastavat tegelast ümbritsev õhkkond taasluua. Kohalikud lehed vingusid natuke selle keelte paabeli üle, mis laval valitses, kuid tegelikult polnud kellelgi vaja teadmisi nt kongo murrakust, et mõista, mida näitleja parasjagu öelda tahab. NIi nagu need näitlejad seal mängisid, oleks olnud võimalik need kaks tundi ka täiesti ilma sõnadeta ära täita. Keelel endal oli pigem sümboolne roll kanda: ta märkis mõistmatust tegelaskujude vahel. Kui nt kongo-saksa abielupaar omavahel inglise keeles rääkis, näitas see mingil määral teineteisemõistmise astet. Kui naine kõneles prantsuse keeles, oli mees võimeline seda mingil määral mõistma – aga seda kasutati reeglina tülisituatsioonides. Ja kui naine lõpuks oma emakeelele üle läks, oli nende suhe säärases kriisis, mida tavaliste vahenditega enam lappida ei saakski. Mis puudutab kapitalismikriitikasse – et naised kõik elule alla jäid – ma arvan, et saksa lehed ei mõistnud, et laval toimuv on enamuses Euroopa riikides kõige tavalisem elu. Sakslase jaoks tundus see võib-olla ülepakutud sünge – suurepärasel tasemel – mänguna. Kuid nii mõnedki saalis noogutasid kaasa “selline see elu ongi”:

Pedro Calderón de la Barca “Elu on unenägu”

Pedro Calderón de la Barca “Elu on unenägu”. Etendus Müncheni Volkstheatris, Christopher Rüpingi juhatuse järgi tehtud lugu.

Klassikaline lugu toimub umbes nii: Vana lastetu kuningas peab mötlema, kellele trooni jätta. Lähedased sugulased nillivad seda juba ja selles olukorras tuleb kuningale meelde, et ta lasi oma poja torni vangistada, kuna tema sünd näitas halbu endeid. Siiski tahab kuningas pojale ühe vöimaluse anda ning laseb ta salaja lossi tuua. Seal tehakse talle selgeks, et ta on uus valitseja, vöim lööb noorukile pähe ning ta tapab ühe teenri. Seepeale visatakse ta jälle vangitorni ning seletatakse, et köik, mis juhtus, oli vaid unenägu. Elu läheb aga edasi ja mässulised vabastavad printsi ning temast saab uus kuningas, kes on vahepealsel ajal kombed  selgeks öppinud ja ei kipu enam teiste inimeste elude kallale.

Teatris käivad asjad viimasel ajal muidugi teisiti. Önneks oli osa jutust värsivormis, sest muidu poleks üldse aru saanud, mis laval toimub. Suhteliselt noored näitlejad kasutasid ära köik, mida ära kasutada sai (tehnilises ja kunstilises möttes, välja arvatud näitlejameisterlikkuse) ja kombineerisid kokku sellise supi, et isegi Müncheni enda paljunäinud kriitikud väidavad, et säärast tralli pole veel olnud.

Loomulikult räägivad köik, et tegu on ikkagi kunstiga, sest näidatakse tänapäeva maailma, mis on nii keeruline ja kergesti koostlagunev nagu antud teatrilava (kui tahta, vöib muidugi igast junnist suure filosoofilise koolkonna kokku möelda, mida öpingud teatud ülikoolis edukalt töestasid). Mida muud öeldagi, kui pool ajast karjuvad tegelased midagi, millest isegi sakslased aru ei saa, pool ajast jooksevad näitlejad niisama laval alasti ringi (sest kui juba, siis juba, las saab rahvas ikka täie raha eest), vahepeal lauldakse (kövasti ja valesti) ning löpuks valatakse surija kastekannust kunstverega üle. See oli kohati nii jabur, et inimene hakkab juba asjaga kaasa minema. Ja kohati oli tegu sellise nähtusega, mida sakslased kutsuvad “fremdschämen” – kui sa oled sunnitud süütult mingit ääretut lollust pealt vaatama, kusjuures see, kes lollusega hakkama saab, seda ei möista, nii et sa vötad nii-öelda selle piinlikkustunde enda kanda. Mönel inimesel hakkas isegi nii jube, et pögenes poole etenduse pealt. Rääkimata sellest, et rahvas lihtsalt ei teadnud, millal ja kas üldse plaksutada…no välja arvatud muidugi löpus – säärast kergendustunnet kohtad ühes aplausis ikka harva.

Garderoobis toimus veel teine vaatus, kui shokis publik peaaegu koos uksepiitadega välja tormas, sest kunstverised näitlejad otsustasid aidsiohvrite jaoks korjanduse teha.

Nii et kes tahab näha hullude noorte meeste striptiisi kultuurikastmes, vöib iga kell sammud Volkstheatrisse seada.