Tom Reiss “Must krahv”

Tom Reiss. The Black Count. Napoleon’s Rival, and the Real Count of Monte Cristo – General Alexandre Dumas. 2013

Kümme aastat tööd ja Pulitzer tuleb nagu niuhti.

51qrug2e4xl-_sx322_bo1204203200_Tegelikult on see hämmastav, et tänapäeval leiab keegi kutsumuse: kirjutada. Ning ta leiab ka võimaluse, sellele kutsumusele pühenduda. Teades, kui pagana raske on ajaloohõlma kadunud inimeste elusid rekonstrueerida, siis on see töö, mille Tom Reiss “Kolme musketäri” autori isa kallal toime pani, lihtsalt võrratu.

Kuskilt on küll meelde jäänud, et Dumas’ isa oli mulatt (kirjanik ei saanud oma tõmmu nahavärvi pärast Prantsusmaal omal ajal ka korralikku haridust omandada. Mis ei takistanud tal aga edukaks kirjanikuks saada.), aga ülejäänud asjadest ei teadnud ma midagi. Alex Dumas (nii ta oma nime ise kirjutas), sündis Haiti suhkrusaarel mägedesse põgenenud Põhja-Prantsuse krahvi ja musta orjatari pojana. Kui isa, krahv Pailleterie oma sugulaste meelehärmiks metsast välja tulla ning oma esivanemate päranduse järgi minna otsustas, võttis ta oma lemmikpoja Alexi kaasa. Vahepeal sai tal raha otsa, sellepärast jõudis ta laevas oma poisi maha parseldada, aga ostis ta siis pärast ikkagi välja.

Krahv ásus süllesadanud varandust maha laristama ning võimaldas noorele Alexile tolle aja parimat haridust. Noormees pandi vehklemiskooli, kust temast sai sensatsioon: Alex Dumas oli suur ja tugev ning võitles väga hästi. Tema jõust räägiti legende. Ühel hetekl abiellus ta isa aga majahoidjaga ning keeras poja rahakraanid kinni. Noormees otsustas sõjaväkke astuda – aadlikule ebatavalise otsusena lihtlabase reamehena. Kui Prantsuse revolutsioon algas, siis läks Alex vooluga kaasa ning temast sai tulihingeline vabariiklane. Räägitakse, et segastel aegadel õnnestus tal karjääriredelil imekiiresti üles ronida.

Oma lühikese elu vältel – protesti märgiks oma orjatarist ema perekonnanime võtnud Dumas suri napilt neljakümneselt – jõudis ta võidelda mitmes sõjakäigus ning teha sääraseid vägitegusid, mida toonane Pariisi meedia meelsasti kajastas. Ta võttis osa ka Napoleoni Egiptuse-sõjakäigust ning seal jooksis nende vahelt must kass läbi. Dumas oli tulihingeline vabariiklane ja võrdsete õiguste pooldaja. Napoleon pooldas aga isikukultust. Pealegi ei meeldinud tulevasele keisrile, kuidas kõik musta vägilast nähes arvasid, et tema ongi kindral ja andsid alla. Napoleon oli tema kõrval õige väike ja väeti. Seepärast ei püütud Alexit ka liiga kiiresti vabastada, kui ta Napolis vangkongi langes. Aga sellega lugu veel ei lõppenud…

Kogu raamat on üles ehitatud Alexi enda kirjadele, tema poja biograafiale, sõjaväelistele dokumentidele…teisisõnu, meeletule kogusele arhiivimaterjalile, mille Reiss on elu hinna ja tulevase Hiina superstaari Aventurina abiga välja kaevanud.  Juba ainuüksi see lugu, kuidas ta Dumas’ märkmetega seifi leidis ja selle lahti muukida lasi, väärib omaette raamatut. Ühesõnaga, Reiss tundub üldse meeldivalt hull inimene olevat ja ega see pole esimene kord, kus ta sellise vägiteoga hakkama saab. Enne Dumas’ biograafiat kirjutas ta selle raamatu sellest mehest, kelle puhul kõik toonased eksperdid ütlesid, et teda on võimatu leida.

Miks lugeda:

  • hästi ladusalt kirjutatud – loed nagu jutukat, kui ei teaks, milline meeletu töö selle kõige taga seisab
  • korralikult läbiuuritud materjal
  • annab lisaks Dumas’ eluloole võrratu ülevaate Prantsusmaa rassipoliitikast
  • avab täiesti ootamatuid tahke ajaloos ning tutvustab huvitavaid inimesi. Näiteks Lucien Bonaparte, keda ma teistest ajalooteostest tean pigem nõrga dändina, aga selles raamatus tuuakse näide, kuidas ta end vanemaks valetas, 24 aastasena sisuliselt parlamendi üle võttis ning kriitilisel riigipöörde hetkel sõjaväe ees mõõga oma venna Napoleoni kõrile asetas ja lubas pühalikult, venna isiklikult läbi torgata, kui too riigipööret tegema peaks. Ja ärgem unustagem korsika seiklejat Boccheciampet, kellest ma kuulnudki polnud, aga kes nähtavasti ülima usutavusega Napoli printsi etendas.
  • hakkad Alexandre Dumas’ raamatutele teise pilguga vaatama: väga paljud seiklused ja isikud võttis ta oma isa eluloost.

Miks mitte lugeda:

  • vajad midagi faktivaba
  • põlgad head ajalookirjandust, mida saab lugeda samasuguse kergusega nagu oleks tegu musketäride looga.

Vöimalik (vaid) Prantsusmaal

Aasta palavaimal päeval Strasbourgis turismi tegemas. Könnime parasjagu mööda lilli täis kanaliäärt, püüdes päevavarjudega asiaatidest mööda pöigelda, ilma et keegi selfie-stickiga silma peast välja lööks. Vastu tuleb keskealine prantsuse mees nagu klishee: triibuline särk, heledad suvepüksid, hallid vurrud, uhke vats. Enda ees lükkab ta suurt ratastega kasti, kust paistavad valged linnupead.

L: Issand kui jube see loomapiinamine on! Nägid,seal oli vähemalt kakskümmend tuvi ühes kastis. Ma saaksin veel aru, kui inimesed loomi söögi eesmärgil piinavad, aga niimoodi oma löbuks, et neid kuskil pulmas lahti lasta! Nii ebaeetiline!

P: Ka söögi eesmärgil poleks vaja nüüd piinata…

Hindasin konfliktipotentsiaali ja otsustasin siis ikkagi mitte öelda, et tuvid need nüüd küll polnud ja töenäoliselt ootas linde ees prantsuse hane vägivaldne surm ja maitsev saatus.

E.M.Cioran “Sündimise ebaönnest”

E.M.Cioran. Sündimise ebaönnest. Tallinn 2012

Kui mulle kingiti (veel lugemata) raamat tulnukast, kes professori nahka ronib ja inimeste paremaid omadusi tundma öppima peab, sönadega “noh, vana inimvihjaka, sulle öige raamat”, siis teadsin, et pean omale Ciorani soetama. Löppude löpuks ei saa raskelt kättevöidetud misantroobi mainet niisama lihtsalt raisku lasta.

See pole teos, mida ühe hingetömbega läbi lugeda saaks. Ikka jaokaupa, jaokaupa, sest pea 270lk on täis pisikesi tsitaate, mis kas ironiseerivad inimeseksoleku üle vöi väljendavad peenelt seda ahastust, mida üks tasane mötlik hing inimkonna vastu tunda saab. Asi tuleb öhtuti kätte vötta, maksimaalselt lehekülg-paar läbi lugeda, kui tööl oli jama, siis rohkemgi, kui kass jälle nurka sittus, siis veel paar ja nii see tarkus tuleb. Tegelikult sulanduvad siin destilleeritud mötteprotsessid ja mingi eriti teravahambuline huumor, nii et kui esialgsest austusest klassiku vastu üle saada, vöib isegi paar suutäit naerda.

Möned mötteterad:

“Rahus iseenda ja maailmaga, vaim närtsib. Vähimgi häiritus paneb ta öilmitsema.Mötlemine pole kokkuvöttes midagi muud kui oma hädade ja puuduste häbitu ärakasutamine.”

“Ainus asi mis loeb: öppida olema kaotaja.”

“Enesehaletsus polegi nii viljatu, kui arvatakse. Niipea kui see vähegi peale tuleb, vöetakse kohe sisse sügavmötteline poos, ja imede ime, hakataksegi mötlema!”

“Ära vaata ette ega taha, vaata iseendassem, ilma hirmu ja kahetsuseta. Keegi ei pääse endasse seni, kuni ta orjab minevikku vöi tulevikku.”

Patrick Mondiano “Kadunud nooruse kohvikus”

Patrick Mondiano. Im Cafe der verlorenen Jugend.(Originaalis: Dans le café de la jeunesse perdue)

Elus juhtuvad asjad ikka paarikaupa. Pärast Pamuki lugemist sattus kätte jälle sarnase ülesehitusega teos: sedapuhku verivärske nobelisti Patrick Mondiano õhuke raamatuke. Kuigi taga- ja esikaanel kiidetakse, et “keegi pole veel Pariisile sellist õrna kiidulaulu laulnud”, jättis raamat võrdlemisi lahja mulje. Umbes saja viiekümnel leheküljel saavad järgemööda sõna neli-viis tegelast, kes lahkavad oma kogemust ühe noore, tihti boheemlaste kohvikut väisava, elukutselisest põgenemiskunstnikust neiu Loukiga. Kes ta oli ja mis temast sai? Kes teda üldse tunneb? Üldiselt (esimeses peatükis kirjeldab noor kaevandustudeng talle peaaegu tundmatut neidu) kitsamale (viimases võtab jutujärje üles hästi informeeritud peigmees).

Liigud leheküljelt leheküljele, Pariisi treppidest üles-alla, aastaajast aastaaega, aga jutt ise on selline, et hoolimata intrigeerivast teemast (Pariis, noor probleemne naine, romantika – no mis sa hing siin kevadel veel tahad) paneb Mondiano oma teose kokku nagu keedaks hommikuks herkulaputru… Pooled sõnad on üleliigsed ja pidevalt tekib tunne, et üks või teine inimene on sisse toodud vaid selleks, et saaks siis jälle lugejale paarikümne Pariisi tänavanimega lajatada. Jutule see suurt midagi juurde ei anna ja Pariisile endala paraku samuti mitte. Tänavanimede register pole ikkagi see, mis koha fluidumi kirjeldus. Võib-olla oli tellimustöö ja sõnade arv oli vaja kokku saada… Aga Nobel on Nobel ja kes tahab teada, kuidas õrnutseva, kergesti unustusse vajuva stiiliga seda auhinda võita, võib teose kätte võtta – lehekülgi on vähe ja õppetunni saab kiiresti kätte.

Siinkohal tuleb ausalt tunnistada, et kuna pole raamatut originaalkeeles lugenud, võib olla ka nii, et saksakeelne tõlge rikkus kõik ilusa ära. Aga sellest jäävadki annaalid vast vaikima, sest praeguse teksti põhjal originaali kätte võtta ei viitsi.

Michael Burgleigh”Väiksed sõjad, kauged kohad”

Michael Burleigh “Small Wars, Far Away Places.The Genesis of the Modern World: 1945-1965” London 2013

No mis meil siis seal 20. sajandil juhtuski? Kui teil oli koolis sama probleem, mis minul, et inimese ajalugu lõppes ajapuudusel Teise maailmasõjaga, siis on see raamat just teile. Siin  räägib Burleigh, mis probleemid peale 45.aastat üles kerkima hakkasid ja kuidas koloniaalsüsteem (ametlikult) lõplikult lagunes. Mis toimus Inglise-Prantsuse kolooniates? Kuidas sekkus USA, kuidas NSVL? Ja mida see kolmas maailm seal üldse möllas? See raamat on suurepärane sissejuhatav kokkuvõte 20. sajandi teise poole konfliktidest, alates Jaapaniga ja lõpetades Vietnamiga. Kokku kaheksateist peatükki. Kaheksateist lugu. Mis suures osas on küll CIA ja KGB arengu ajalugu…

Mulle meeldis see ajukõdistamine – peaaegu iga peatükk pani internetist asju juurde lugema, sest kuidas sa ikka mitu aastat vältivaid konflikte kahtekümnele leheküljele suruda saad. Meeldis ka selline “kõik-ühte-raamatusse”-lähenemine. See oli vist esimene kord, kus ma omale teadvustasin, et samal ajal kui Inglismaa Egiptusega nagistas, näppis Prantsusmaa Alžeeriat.

Suurriikide sekkumist oli ka väga ilusti kirjeldatud. Näiteks see, kuidas USA Iraani revolutsiooni kinni maksis (kuna sealne peaminister polnud enam rahul, et naftat kontrollib Suurbritannia firma, kes makse ei maksa ja orje peab). Hilisemad arengud tasusid jälle ajatolla Khomeini ilmumisega kätte, aga siin leiab autor veel ehtameerikalikku vaimujõudu, et mainida “no keerasime küll Iraani poliitikale käru, peksime lääneliku mõtlemisega poliitikud pukist minema ja toetasime ekstremiste…aga no kuidas see ajatolla nüüd võimule sai, seda me küll ei tea…USA küll süüdi pole”. Meenutab praegust ISISe diskussiooni – ameerika maksis neid ekstremiste aastaid kinni ja nüüd on jälle puuks. Kuid ma kaldun teemast kõrvale.

Mis raamatus närvidele käis (ja millepärast ma üldse nii palju lisaks uurima pidin), oli Burleighi ajalookäsitlus. Selge on, et ega see ajaloolane nüüd kõikide maailma riikide materjalidele ligi ei pääse ja nt Kongo ajalehti ei loe. Kuid suurem osa tema peatükkidest algab jutuga “rahvas oli puu otsas ja arenes, inglased/prantslased vms ei tulnud olukorraga toime, USA sõjavägi/salateenistus läks sisse ja tegi ahvidest inimesed”. Ühesõnaga, riikide endi probleemidest ja rahvast ei olegi suurt juttu, mainitakse vaid üldist “vaesust ja vastuhakku koloniaalvõimule”, aga mis asjad tegelikult sealset rahvast motiveerisid, see tuleb mujalt juurde lugeda. Olgu, olgu – erandiks on kohalikud vastupanugrupeeringud, nemad ongi siis iga riigi mõõdupuuks.

Sellevõrra rohkem on käsitletud koloniaalvõimude endi omavahelisi suhteid. Mida ütles USA, NSVL, Inglismaa, Prantsusmaa – nende riikide näitlejatele antakse palju leheruumi. Kohalike diktaatorite kohta mainib mees tihti vaid seda, et olid ebakompetentsed ja surid kuskil Šveitsi hotellis (pluss muidugi igasugused markantsed ja eksootilised hobid, mis neil olla võisid). Aga mida nad tegid, vot seda nagu ei saagi eriti teada.

Kuid raamat on huvitav ning annab igasugu uut infot. Kellele konfliktide ajalugu meeldib, võiks teost isegi lugeda, kuigi lugemise ajaks võiks kriitikameele ära peita, sest Burleighil on ikka see “kõik on pahad, ainult meie siin oleme head”-teema tugevalt veres ja paneb näpud kohe otsingumootoril sibama, et fakte kontrollida.

Juhuks, kui keegi tahab teada, mis konfliktidest täpsemalt juttu on, teen nimekirja:

  • Jaapani agressioonid Aasias
  • Harry Trumani aegne maailm
  • Araabia natsionalismi esilekerkimine vs juutide omariikluse püüdlused
  • Olukord peale Teist maailmasõda,tugevamate riikide tutvustamine, Hiina
  • Probleemid Koreaga
  • Malaysia (ja näpuotsaga Küprost)
  • Filipiinid
  • Indohiina
  • USA ja Suurbritannia omavahelised probleemid
  • Iraan
  • Ungari kriis
  • Suessi kriis
  • India-Hiina-Pakistan-Afganistan
  • Alžeeria vs Prantsusmaa
  • Keenia
  • Kongo
  • Kuuba raketikriis
  • Vietnami sõda