Martin Lange “Räuber und Gauner ganz privat: Räuberbanden und die Justiz im 18. und frühen 19. Jahrhundert”

Martin Lange. Räuber und Gauner ganz privat: Räuberbanden und die Justiz im 18. und frühen 19. Jahrhundert. 207 ISBN-13: 978-3828892897 (Vabas tõlkes “Röövlid ja hulkurid eraviisiliselt [vestluses]: röövlijõugud ja õigusorganid 18. ja varasel 19. sajandil”

Martin Lange uurimus käsitleb täpselt seda, mida pealkirjas lubatakse: kuidas toimisid röövlijõugud 18/19 sajandil. Tegu on suuresti arhiiviallikatel põhineva uurimusega, mis püüab leida võimalikult palju ühisnimetajaid nii tolleaegsete röövlijõukude/murdvaraste / nende ühiskonna osas, aga suurepärane on teose puhul see, et Lange uurib neid läbi üksikjuhtumite ja niimoodi ilmneb huvitav tükk mikroajalugu.

Lange kirjeldab paari tol ajal eriti tuntud (Hollandi/Põhja-Saksa alade) röövli, nt Adrian Bosbecki, elu ja kriminaalset karjääri, leides neist humoorikaid üksikasju (nii väitis üks röövel kohtuprotsessil küsimuse peale, miks ta Gentist ära läks, et “selles linnas oli tema maitse jaoks liiga palju röövleid”), isikliku elu draamasid (naisteprobleemid, juhumid, kus naised jõugus oma sõna vaata et rohkemgi maksma panid kui kuulsad röövlid ise), röövlite argipäeva, vägitegusid, nede keelt, hierarhiat (mis Lange järgi on hoopis midagi muud, kui traditsiooniliselt kujutatud kõva käe poliitika), probleeme ja seda, kuidas õigusorganid neisse suhtusid & mil viisil nad kätte saadi.

Huvitav fakt: omavahel nimetasid röövlid jms endid “kocken”/”kokemer” – “klugen” – ehk siis midagi “tarkpea” sarnast.

Kokku annab see päris ilusa algmaterjali teemaga tutvumiseks.

Miks lugeda:

  • tahaks teada saada, kuidas röövlid/vagabundid 18/19 saj tegutsesid, aga pole ise võimalik arhiivist kohtuprotokolle välja kaevata
  • otsid midagi ülevaatlikku/sissejuhatavat röövlikultuuri kohta

Miks mitte lugeda:

  • kui teema huvitab, peaks see kõik probleemid üles kaaluma.
  • valim on võetud võrdlemisi piiratud alalt, võrdemisi piiratud arvu uurimisobjektidega ning Lange ei loo võrdluseid/ seoseid teiste Euroopa piirkondadega

 

Frankfurdi raamatumess vol3

Seljataga on gurmeeosakond. Lõunasöögiaeg läheneb. Me pole veel pooltki näinud. Seepärast kiire lubadus: ainult 4. hoone ja siis kärmelt sööma! Mõeldud-tehtud. Kuna 4. hoone ülemise korruse on vallutanud saksakeelsed kirjastused, on tunglemine tugev. Keerame kohe vasakule, raamatudisaini osakonda, kus on tunduvalt vähem saginat. Laseme ennast lummata käsikirjalistest raamatutest, loomingulistest pildiraamatutest, postikaartidest (moes on käsitsi joonistatud armsad loomad) ja üleüldisest raamatukunstist. Puupakk, mida oli nikerdatud nii, et asi näis nelja-viie suure raamatuna, oli eriti mõnus ja lihtne idee. Huvitav, kas saaksin isegi sellise pingi tegemisega hakkama?

Vahepeal kaotasime ühe sõbranna ning suundusime põrgusse nimega kinke(raamatute) osakond. Rahvas ummistas seal kõik käigud ja inimesed tormasid rändrohutirtsude parvena nipet-näpet uurima. Meie ees kõndis üks pruuni riietatud keskealine saksa paar, kes tormas edasi nagu vihaselt pobisev tank ja vasakult-paremalt nänni kaasa haaras, hoolimata teistest liiklejatest.

Jõudsime väiksemate kirjastuste juurde, kus oli hulganisti põnevaid ja originaalseid teoseid, millest varem midagi kuulnud-unistanud polnud. Väike kaasavõetud märkmik täitus uute autorite nimedega. Mulle need väikesed kirjastused meeldisid. Niisamuti nagu mulle meeldisid väiksemate riikide väljapanekud: seal olid inimesed rõõmsamad ja vastutulelikumad, valmis rääkima ja näitama ning niisama juttu ajama. Kes sa oled? Kust tuled? Kuidas mess läheb? Mis raamatuid sa oma kirjastusest soovitad? Kas on midagi toredat tulekul? Kui oli vaja küsida, sai ikka vastuse. Ka olek oli neil kuidagi lihtsam ja inimlikum. Suurte kirjastuste lettide taga istuvad onud-tädid olid riietatud rangetesse kostüümidesse ja mõjusid pigem pangatöötajate kui kirjastusrahvana. Ka suhtumine tavakülastajatesse oli neil pigem “ah, mis te, lollid, siin tunglete”.

Austria ja Šveitsi lettide vahel oli püsti pandud järjekordne lava, kus järjekordne mees mingist meesteõiguste-teemast jahus. Imelik, et see Frankfurdis nii imelikult silma jäi: küll oli seal nurk kirjaga “meeste nõustaja”, küll peeti mingeid meeste-loenguid. Eks normaalne mees olegi Saksamaal üks ohustatud liik…

Haarasin kaasa mõned brošüürid ja läksime suupoolist otsima. Samale mõttele olid tulnud veel tuhanded külastajad, nii et eskalaatori juures läks vaat et rüselusekski. Õues pakkusid väliköögid oma teenuseid -igat masti vorstikesi ja suppe. Kuna mul oli “õnn” käia ringi koos taimetoitlastega, siis osutus toiduotsing ühtlasi püha graali otsinguks. Lõpuks tehti ettepanek majas olevasse “restorani” minna, et küll sealt saab. Tutkit! Sealt sai vaid ühte mu elu jäledamat hamburgeri ning taimetoitlased pidid kaasavõetud võileibadega leppima. Siit üleskutse kõikidele toitlustajatele: minge järgmisel aastal raamatumessi rahvast nuumama, asi saab ainult paremaks minna!

Tore oli vaid see, et õue olid kogunenud kõik cosplayerid ja tegid seal igasugu trikke ning pakkusid niisama silmailu. Neid oli seal sadu ning kostüümi-fantaasiad ei tundnud piire.

Kõht hädapäraselt täis, ootas meid selle messi tähtsaim atraktsioon: aukülalise Soome paviljon.

Jakob Arjouni “Kismet”

Jakob Arjouni. Kismet. 2001 Zürich

Kõike muud kõrvale jättes: varalahkunud Arjouni “Kismet” on siiamaani ainus saksa kirjaniku raamat, kus ma olen naerda saanud. Siinkohal peaks lausa punkti panema, aga kahjuks ei saa.

Need, kes andunult Philip Marlowe tegemisi järgivad, hakkavad suure tõenäosusega ka seda Frankfurdi edutut türklasest detektiivi Kemal Kayankayat armastama. Mahlase keelekasutuse, kiirete sündmusepöörete, unustamatute tegelaste (endisest narkokullerist edukas jäätisekaupmees, idasakslasi vihkav sakslane), musta huumori ja omapärase stiiliga kriminaalromaani on võimatu käest panna. Sisu polegi teab mis originaalne, kuid viis, kuidas Arjouni seda jutustab, seda jällegi on.

Raamatust: Kayankaya ning ta semu Slibulsky istuvad sõbra, brasiillase Romero odava söögikoha kapis. Peeretavad ja ootavad katuseraha väljapressijate tulekut. Kui nood saabuvad, käib asi järsku väga kähku ning sõbrad peavad laipadest vabanema. Kayankayat jääb mõrv painama – ikkagi esimene tapmine – ja ta otsustab välja uurida, kes täpselt tema kuuli läbi surma leidis ja miks. Ja järsku arenevad sündmused liigagi kiiresti ning mees leiab end keset verist jõugusõda. Kõige tipuks tuleb tal üles leida ka kadunud koer – tema ainus tõeline juhtum üle hulga aja, mille eest üldse raha lubatakse.

Ja mina luban, et aeg-ajalt saab siin tõesti kõhutäie naerda.

Jean Pauli “Flegeljahre” Marstallis

Suur saksa kirjanik ja aforismimeister Jean Paul peab kultuuriringkondades oma 250ndat aastapäeva. Teatrid on tema teostel põhinevaid etendusi pilgeni täis ja ka Müncheni Residenztheater pole mingi erand. Endises ratsutamiskoolis Marstallis mängiti reedel „Flegeljahre“ ning see etendus oli üks hullumeelsemaid, mida ma näinud olen, andes silmad ette isegi kunagisele Volkstheatri etendusele – ja seda oli suhteliselt raske ületada.

Sisu võin ma ainult oletada (sest raamat on lugemata ja laval toimuvast oli raske aru saada): noor poeet Walt saab päranduse kätte alles siis, kui on teatud ülesanded läbinud (näiteks teatud ameteid proovinud ja kindlate inimeste juures nädalapäevad elanud). Ülesannete täitmisel kohtab ta oma kaksikvenda Vulti, kes aastaid tagasi flöödipuhujana mööda ilma rändama läks. Koos püüavad nad romaani kirjutada, samal ajal ei taha nad aga ka pärandust silmist lasta.

Kuid tegevus ise polegi oluline, sest pooleteise tunni sisse mahub rohkem eriefekte kui tegevust, rohkem vihjeid päevakajalistele probleemidele kui Jean Pauli teosele ning rohkem anarhismi, teatri (iseenda) üle naermist, saksapärast madalat vorstihuumorit ja paljaid keskealisi mehi kui arusaadavat dialoogi. Ühesõnaga, tegu oli hullumeelse ja eklektilise õhtuga, kust igaüks midagi oma maitsele leidis ja ülejäänud 99% oma mälust kustutas nagu halva unenäo.

Minu jaoks saabus etenduse kõrgpunkt siis, kui saali kogunenud publikule laulude saatel tasuta õlu ja vorstikesi jagati. Süda aimas muidugi halba, kui pärast sellist jagamist lavastaja valgusvihku astus, etenduse avatuks kuulutas ning inimestele südamele pani, et elus „on alati hea ja on halb“. Kuna vorstike & õlu klassifitseeruvad universaalselt „hea“ alla, siis tuli karma tasakaalus hoidmiseks tuua lavale etendus, millest ma, tõesõna, kaks minutit pärast väljumist enam suurt midagi ei mäletanud kui madratiskuhja, liiga kiiresti kõneldud dialooge ja valge tiigri kehamaalingus (& kahtlase puhtusastmega trussikutes) kergelt ülekaalulist keskealist meest, kes pool tundi rulluiskudel mööda lava tuiskas. Helge hetk oli filmilõikude ja muusika oskuslik kasutamine. Alati kohustuslik ja šokeeriv Hitler oli samuti olemas, rahvas reageeris ootuspärase nördimussahinaga. Hiigelmiinus: saksapärane rahvahuumor, mille mõistmiseks peab aju amputeerima.

Sellistel hetkedel tuleb tõdeda, et kultuur on ikka kõrgelennuline värk ja igaüks seda ei mõista. Eks minusuguste matside jaoks õlu ja vorstikesi vist jagatigi – et natukenegi rõõmu oleks.

Äriidee – tee ise oma kirst

Sarjast “võimalik vaid Saksamaal”: Münchenis pakutakse huvilistele tislerikursust. Väikese õppetööna klopsitakse omale surnukirst kokku. Kes ütles, et sakslased pole praktilise mõtlemisega? Kirstu läheb ikka tarvis… Armas kohe ette kujutada, kuidas inimesed perekondade kaupa nädalavahetuseti selle kursusele suunduvad.