Edward Frenkel “Love and Math”

Edward Frenkel. Love and Math. The Heart of Hidden Reality.

Mis tunne on, kui saad teada, et oled mitmeid aastaid mingist ainest valesti aru saanud, sest seda on lihtsalt valest otsast õpetatud? Umbes selline tunne tabas Venemaalt emireerunud Edward Frenkelit poisipõlves, kui ta sattus ühe kooliõpetaja käe alla, kes talle näitas, mida matemaatikaga tegelikult teha saab. Ja seda püüab ta populaarteaduslikult antud raamatus edasi anda.

See ei ole matemaatikaõpik. On äärmiselt ebatõenäoline, et keegi, kes varem protsentigi võtta ei osanud, võtab nüüd raamatus toodud valemi ja hakkab vuhinal neljandat dimensiooni arvutama. Aga Frenkel põimib raamatus isikliku biograafia ning teeb ekskursse tõelisesse matemaatikasse (mitte nendesse piinadesse, mida paljud meist kooliajal läbi elama pidid). Nii saab selgemaks see, kuidas ikkagi see seos matemaatika ja krüptograafia vahel välja näeb, kuidas küülikute paljunemine viis internetimakseteni, kuidas USA valitsus rahvast matemaatikaga üle lasi, kuna arvas – ja õigusega – et rahvas on matemaatikas nii harimatu, et ei saa aru, mida pisikene protsendikene kõike nende rahadega teha võib (arvata on, et see pole ainus maailma rahvas, kellest sel viisil üle lasti) ning mis värk ikkagi selle neljanda dimensiooniga on.

Reeglina heidetakse raamatule ette kahte asja: matemaatikahuvilised kurdavad, et raamatus on liiga palju biograafiat ja liiga vähe matemaatikat. Tavainimesed, vastupidi, nurisevad, et see matemaatika on seal siiski natuke liiga raske.

Kuid Frenkel paneb oma teosega elule teisest küljest vaatama, mis meenutab natuke kaleidoskoobi raputamist: elemendid jäävad samaks, kuid muster tundub erinev ja ääretult huvitav. Ja mida enamat ühest populaarteaduslikust raamatust tahta võib?

 

 

Advertisements

Claude Duneton “Punaste metsade taga”

Claude Duneton. Punaste metsade taga. Loomingu Raamatukogu 2010/30

Lõppsõnas kiidetakse prantsuse/oksitaani autorit Dunetoni justkui imeinimest: vaestest oludest pärit suuresti iseõppinud keeleteadlane, näitleja, kirjanik. See tundub mehena, kes oskas oma elu kirgede järgi seada – ühesõnaga, inimene, kes suutis kuidagi materiaalse ja kapitalistliku maailma üle kavaldada, tegi mida tahtis ja sai selle eest raha ka veel pealekauba. Iga humanitaari unelm.

Et tal see lihtsalt ei läinud, tuleb välja väikesest, vihikumoodi raamatust. On aasta 1991. Venemaal käivad revolutsioonilised sündmused, mida ka tuntud prantslane Claude Duneton Peterburi kaema on läinud – uurimistöö kattevarju all, kuidas siis muidu. Ta on leidnud omale ulualuse keskealise ajakirjaniku juures, kes inglise keelt pursib. Koos istutakse igavesti valgetel öödel (kuskil on Duneton seda kirjeldanud kui “eutanaasiavalgust”, mis võtab enne surma ära kõik ihad ja soovid) köögis roheka vakstuga kaetud laua taga ning lõppematu musta tee kõrvale räägitakse teineteisele oma elulugusid. Ajakirjanik kirjeldab oma elu Nõukogude Liidus, ühiskorterit, võitlust hariduse omandamise nimel, hullu endist abikaasat ja praegust, kes hetkel küll daatšas kurke varub. Claude jälle räägib palju oma isast, talumehest, kes uskus Venemaa kommunismi, uskus kommunistlikku paradiisi, lausa lõpuni välja ning ei suutnud kuidagi aru saada, kui vanaisa talle ja samamoodi kommunistlikule vennale kõrges eas nähvas, et “nood olevat ainult lapsed, usuvad siin muinasjutte”.

Kuna tegu on tõesti lühikese teosega (tõlkija märkustega 72 lk), siis on sellest raamatust kirjutamine, justkui kirjeldaksid põgusat kokkusaamist kuskil raudteejaamas – vaevu saad inimest näha, tere öelda – ja juba ongi rong läinud. Aga selle jutu põhjal jääb mulje, et Claude Dunetoni fenomen põhineb kahel sambal1) tal on võimas anne luua “kohatunne”- loed – oled Peterburis, loed – oled viiekümnendate Prantusmaal kuskil talus. 2) erudeeritus on käegakatsutav (kuigi veidi hüpilik) ning ta segab oma kirjeldustesse palju ajalugu ning üllatuslikult ka palju poliitikat. Raamat ise on ilmunud 2005. aastal, võib-olla seletab see autori poliitikatüdimust ja -tigedust, vajadust kõigilt ideoloogialtel (sh eriti valusalt Lääne-Euroopa külma sõja aegsetetelt) maskid maha rebida. Seetõttu püüab ta elavalt kirjeldada sündmusi, milles avaldub kas režiimi(de) ebainimlikkus või masside rumalus, omakasupüüdlikkus.

Mingis mõttes mõjub see raamat nii nagu oleks Duneton Peterburis oma lapsepõlvega, oma isa kommunistlike ideaalidega, viimast korda hüvasti jätnud.

Raamatu parim lause:

“Tõde tõmbab tihtilugu püsse ligi, nagu sitt kärbseid…”