Tom Reiss “Must krahv”

Tom Reiss. The Black Count. Napoleon’s Rival, and the Real Count of Monte Cristo – General Alexandre Dumas. 2013

Kümme aastat tööd ja Pulitzer tuleb nagu niuhti.

51qrug2e4xl-_sx322_bo1204203200_Tegelikult on see hämmastav, et tänapäeval leiab keegi kutsumuse: kirjutada. Ning ta leiab ka võimaluse, sellele kutsumusele pühenduda. Teades, kui pagana raske on ajaloohõlma kadunud inimeste elusid rekonstrueerida, siis on see töö, mille Tom Reiss “Kolme musketäri” autori isa kallal toime pani, lihtsalt võrratu.

Kuskilt on küll meelde jäänud, et Dumas’ isa oli mulatt (kirjanik ei saanud oma tõmmu nahavärvi pärast Prantsusmaal omal ajal ka korralikku haridust omandada. Mis ei takistanud tal aga edukaks kirjanikuks saada.), aga ülejäänud asjadest ei teadnud ma midagi. Alex Dumas (nii ta oma nime ise kirjutas), sündis Haiti suhkrusaarel mägedesse põgenenud Põhja-Prantsuse krahvi ja musta orjatari pojana. Kui isa, krahv Pailleterie oma sugulaste meelehärmiks metsast välja tulla ning oma esivanemate päranduse järgi minna otsustas, võttis ta oma lemmikpoja Alexi kaasa. Vahepeal sai tal raha otsa, sellepärast jõudis ta laevas oma poisi maha parseldada, aga ostis ta siis pärast ikkagi välja.

Krahv ásus süllesadanud varandust maha laristama ning võimaldas noorele Alexile tolle aja parimat haridust. Noormees pandi vehklemiskooli, kust temast sai sensatsioon: Alex Dumas oli suur ja tugev ning võitles väga hästi. Tema jõust räägiti legende. Ühel hetekl abiellus ta isa aga majahoidjaga ning keeras poja rahakraanid kinni. Noormees otsustas sõjaväkke astuda – aadlikule ebatavalise otsusena lihtlabase reamehena. Kui Prantsuse revolutsioon algas, siis läks Alex vooluga kaasa ning temast sai tulihingeline vabariiklane. Räägitakse, et segastel aegadel õnnestus tal karjääriredelil imekiiresti üles ronida.

Oma lühikese elu vältel – protesti märgiks oma orjatarist ema perekonnanime võtnud Dumas suri napilt neljakümneselt – jõudis ta võidelda mitmes sõjakäigus ning teha sääraseid vägitegusid, mida toonane Pariisi meedia meelsasti kajastas. Ta võttis osa ka Napoleoni Egiptuse-sõjakäigust ning seal jooksis nende vahelt must kass läbi. Dumas oli tulihingeline vabariiklane ja võrdsete õiguste pooldaja. Napoleon pooldas aga isikukultust. Pealegi ei meeldinud tulevasele keisrile, kuidas kõik musta vägilast nähes arvasid, et tema ongi kindral ja andsid alla. Napoleon oli tema kõrval õige väike ja väeti. Seepärast ei püütud Alexit ka liiga kiiresti vabastada, kui ta Napolis vangkongi langes. Aga sellega lugu veel ei lõppenud…

Kogu raamat on üles ehitatud Alexi enda kirjadele, tema poja biograafiale, sõjaväelistele dokumentidele…teisisõnu, meeletule kogusele arhiivimaterjalile, mille Reiss on elu hinna ja tulevase Hiina superstaari Aventurina abiga välja kaevanud.  Juba ainuüksi see lugu, kuidas ta Dumas’ märkmetega seifi leidis ja selle lahti muukida lasi, väärib omaette raamatut. Ühesõnaga, Reiss tundub üldse meeldivalt hull inimene olevat ja ega see pole esimene kord, kus ta sellise vägiteoga hakkama saab. Enne Dumas’ biograafiat kirjutas ta selle raamatu sellest mehest, kelle puhul kõik toonased eksperdid ütlesid, et teda on võimatu leida.

Miks lugeda:

  • hästi ladusalt kirjutatud – loed nagu jutukat, kui ei teaks, milline meeletu töö selle kõige taga seisab
  • korralikult läbiuuritud materjal
  • annab lisaks Dumas’ eluloole võrratu ülevaate Prantsusmaa rassipoliitikast
  • avab täiesti ootamatuid tahke ajaloos ning tutvustab huvitavaid inimesi. Näiteks Lucien Bonaparte, keda ma teistest ajalooteostest tean pigem nõrga dändina, aga selles raamatus tuuakse näide, kuidas ta end vanemaks valetas, 24 aastasena sisuliselt parlamendi üle võttis ning kriitilisel riigipöörde hetkel sõjaväe ees mõõga oma venna Napoleoni kõrile asetas ja lubas pühalikult, venna isiklikult läbi torgata, kui too riigipööret tegema peaks. Ja ärgem unustagem korsika seiklejat Boccheciampet, kellest ma kuulnudki polnud, aga kes nähtavasti ülima usutavusega Napoli printsi etendas.
  • hakkad Alexandre Dumas’ raamatutele teise pilguga vaatama: väga paljud seiklused ja isikud võttis ta oma isa eluloost.

Miks mitte lugeda:

  • vajad midagi faktivaba
  • põlgad head ajalookirjandust, mida saab lugeda samasuguse kergusega nagu oleks tegu musketäride looga.
Advertisements

Martin Lange “Räuber und Gauner ganz privat: Räuberbanden und die Justiz im 18. und frühen 19. Jahrhundert”

Martin Lange. Räuber und Gauner ganz privat: Räuberbanden und die Justiz im 18. und frühen 19. Jahrhundert. 207 ISBN-13: 978-3828892897 (Vabas tõlkes “Röövlid ja hulkurid eraviisiliselt [vestluses]: röövlijõugud ja õigusorganid 18. ja varasel 19. sajandil”

Martin Lange uurimus käsitleb täpselt seda, mida pealkirjas lubatakse: kuidas toimisid röövlijõugud 18/19 sajandil. Tegu on suuresti arhiiviallikatel põhineva uurimusega, mis püüab leida võimalikult palju ühisnimetajaid nii tolleaegsete röövlijõukude/murdvaraste / nende ühiskonna osas, aga suurepärane on teose puhul see, et Lange uurib neid läbi üksikjuhtumite ja niimoodi ilmneb huvitav tükk mikroajalugu.

Lange kirjeldab paari tol ajal eriti tuntud (Hollandi/Põhja-Saksa alade) röövli, nt Adrian Bosbecki, elu ja kriminaalset karjääri, leides neist humoorikaid üksikasju (nii väitis üks röövel kohtuprotsessil küsimuse peale, miks ta Gentist ära läks, et “selles linnas oli tema maitse jaoks liiga palju röövleid”), isikliku elu draamasid (naisteprobleemid, juhumid, kus naised jõugus oma sõna vaata et rohkemgi maksma panid kui kuulsad röövlid ise), röövlite argipäeva, vägitegusid, nede keelt, hierarhiat (mis Lange järgi on hoopis midagi muud, kui traditsiooniliselt kujutatud kõva käe poliitika), probleeme ja seda, kuidas õigusorganid neisse suhtusid & mil viisil nad kätte saadi.

Huvitav fakt: omavahel nimetasid röövlid jms endid “kocken”/”kokemer” – “klugen” – ehk siis midagi “tarkpea” sarnast.

Kokku annab see päris ilusa algmaterjali teemaga tutvumiseks.

Miks lugeda:

  • tahaks teada saada, kuidas röövlid/vagabundid 18/19 saj tegutsesid, aga pole ise võimalik arhiivist kohtuprotokolle välja kaevata
  • otsid midagi ülevaatlikku/sissejuhatavat röövlikultuuri kohta

Miks mitte lugeda:

  • kui teema huvitab, peaks see kõik probleemid üles kaaluma.
  • valim on võetud võrdlemisi piiratud alalt, võrdemisi piiratud arvu uurimisobjektidega ning Lange ei loo võrdluseid/ seoseid teiste Euroopa piirkondadega

 

Hallie Rubenhold “Lady Worsley’s Whim”

Hallie Rubenhold “Lady Worsley’s Whim: An Eighteenth-Century Tale of Sex, Scandal and Divorce” 2008 Suurbritanna

See raamat jõudis minuni külalise kaudu, kes oma raskesse reisikotti seda enam panna ei tahtnud. Nüüd sain ta lõpuks läbi ja teema oli päris huvitav, eriti seepärast, kuna pani mõningaid fakte juurde lugema (18. sajandi Inglismaa &Prantsusmaa kirjanduselu ja poliitilise maastiku kohta, mis annab kogu loole veelgi enam värvi juurde). Sisu on lihtne: 18. sajandi lõpukümnenditel elab abielupaar Seymour (naine) ja Richard Worsley, kes kuuluvad keskmiselt tähtsate aadlike ringkonda. Mees on huvitatud kunstist ning jätab noore naise omapäi. Viimane lahutab meelt teiste meestega ning asi viib niikaugele, et ta ühega neist kodunt põgeneb. Skandaalse lahutusprotsessi käigus kirjutavad mees ja naine teineteisele ajalehtedes/raamatutena solvavaid epistleid, võitlevad raha ja kleitide pärast ning on sunnitud oma elu kardinaalselt muutma. Mees peab pilke eest mitmeks aastaks välismaale põgenema ja ei suuda enam kunagi oma karjääri taastada. Naine on sunnitud samuti võlausaldajate eest Prantsusmaale pagema. Ajal, mil hea nimi palju väärt oli, peavad mõlemad omale uue elu konstrueerima. Sellest see raamat räägibki.

Autor tugineb raamatus arhiivimaterjalidele ja kuna Seymour käis läbi väga tuntud 18. sajandi persoonidega, leiab äratundmisrõõmu sealt igale maitsele. Erakordse, kuigi mitte tingimata õnneliku elu lugu.