Andrezej Sapkowski “Sword of Destiny”

Andrezej Sapkowski .Sword of Destiny. London 2015

Ingliskeelse raamatu kaanel antakse teada, et Sapkowski on hirmus fantasy-uuendaja. Sealjuures on antud teos kirjutatud 90ndate alguses – mis ei vähenda sugugi tema väärtust.

Algab see raamat ühe melanhoolse ja veidi emoliku sõjamehega, kellel on see va “ma olen nii eriline, et keegi ei mõista mind ja igaks juhuks lükkan ka huvilised eemale”-kompleks. Ta on selline tüüpiline vana kooli mees, põhimõtetega: draakoneid ei tapa ja piilub ainult ühte naist. Kuigi Geralt tahaks justkui, et kõik ta rahule jätaksid, töllerdavad temaga pidevalt mingisugused inimesed kaasas. Nagu näiteks bardid ja kahtlased võlurid, kaasas kenad amatsoonid, kellega vannis hullata saab. Üheskoos liigutakse lühijutust-novellist teise ja see, mis algab lihtsa mõõgaloona, võtab lõpujutustustes eepilise hõngu külge. Autori veebileht paljastab lahkelt, et see pole niisama juhuslik – tõeline eepika, hea ja kurja võitlus, algabki alles peale “Saatuse mõõka”. Ju siis tutvustatakse tegelasi.

Jutud ise on üsna mahlakad ja autor ei võta oma tegelasi väga tõsiselt. Huumorit visatakse üksjagu, verega jällegi koonerdatakse siivsalt. Lahinguid on, aga need jäävad natuke Disney-tasemele. Samas viidatakse ka mõnele verisemasele episoodile, mis aga antud lugudest välja jäävad. Lugudes on päris korralik poliitiline alatoon: rahvaste hävitamine, suhted võimudega (kellesse Sapkowski eriti soojalt ei näi suhtuvat – noh, see on eluterve nõukogude taak ja igati tervitatav. Inimesed, kes pimesi autoriteete usuvad, ajavad mulle hirmujudinad peale.). Vaid üht novelli lugedes ei panekski seda niiväga tähele, aga kogumikuna võttes tekib tunne, et autor tüürib ikka mingi suurema maailmapildi suunas ning ei panusta vaid elegantsele madinale. (Kui päris aus olla, siis viimast peaaegu ei näegi. Olid mingid merekollid, aga teised probleemid lahendati küll ühe mõõgahoobiga ja oligi lahing peetud.)

Stiil on Sapkowskil üsna kerge ja õhuline – nii õhuline kui see robustsete teemade puhul olla saab. Teisisõnu: ta ei punnita elu eest mingit eepikat. Huumorisoone on Sapkowski samuti üles leidnud. Mees näib ka järgivat reeglit, et igale naljale tuleb lükkida otsa üks enam või vähem nukker või õõvastav moment. Maailmas peab valitsema tasakaal, õige natukene kurja poole kaldu, aga samas paneb ta silmapiiril happy endi igaks juhuks ette terendama.

Miks lugeda:

  • hea eskeipismkirjandus: loed iroonilistest draakonitest ja mingitest veealustest linnadest ja tuju läheb heaks
  • huvitab, mida poolakad fantasy-rindel korda saatnud on
  • jutud saavad ilusti läbi ja pole suurt vajadust tuhande järje järele
  • asi peaks ka maakeeles ilusti olemas olema

Miks mitte lugeda:

  • tegelikult, Geralti-juttudel on järgi küll ja mitte vähe. Kui hamba verele saad, siis on neidsamuseid loetavates keeles teinekord üsna raske hankida. (Kuigi nüüd peaks põhilood vähemalt inglise keelde ära tõlgitud olema, sest tüübist on tehtud arvutimänge ja vist isegi ka film.)

 

Anthony Ryan “Blood Song”

Antony Ryan. Blood Song. (Raven’s Shadow seeria).

Hea eskaipismikirjandus, mis hoiab voolava sõnastuse ja karmi maailmaga pinget üleval, kuigi peale esimesi lehekülgi tuleb üle elada “mida kuradit”-tunne.

Nimelt lubataks seal mingit suurt actionit, kuidas kangelane ja tema tiim suuri tegusid korda saadavad. Algus on paljutõotav: kangelane pääseb vanglast ja asub kakluse poole teele, kaasas eluvõõras, aga kindlate mõttemustritega kirjamees. Noh, ja siis hakkab kangelane kirjamehele oma lapsepõlvest ja noorusaastatest jutustama ning see võtab põhimõtteliselt kogu raamatu enda alla,  nii et lubatud actionit ei toimu.

Küll saab aga muud. Kuigi peategelane on kohe mitmes mõttes väljavalitud mees (õige päritolu, õiged võimed, kangelase kompleks, juhiks sündinud, tapab esimesed pahad enne korralikku teismeikka jõudmist jne), võttis Ryan nõuks kõrvaltegelastega tema erilisust veidi pehmendada, nii et raamat ei mõju liialt ühemehebändina. Samas tuleb tunnistada, et kõrvaltegelastega oleks võinud ka tunduvalt rohkem tööd teha ja neile leheruumi pühendada.

Aga sisust: noor Vaelin al Sorna saadetakse üheteistaastaselt kuuendasse ordusse, mis tegeleb sõdalasmunkade väljaõppega. Raamatu vältel peab ta läbi elama atentaadikatseid ja lõpueksameid, mis võivad lõppeda (ja lõppevadki) surmaga ja hakkab koos sõprade-orduvendadega juhtima oma karistusüksuseid. Üks ettevaatamatu samm ajendab teda tegema diili poliitiliselt tugeva, kuid inimlikkusega mitte hiilgava kuningaga ja nii satub ta enese soovimata tema lõa otsa, kuhu jääb siplema raamatu lõpuni. See talle aga ei meeldi sest ta ise pole ka päris rumal poiss ning püüab end ikka kuidagi ära nihverdada, mis aga hästi ei õnnestu. Lisaks üritab teda võrgutada ilus ja ohtlikult tark printsess. Ja ta ise heidab silma ravitsejaneiule. Siis hakkavad teda vihkama mõned teised tegelased. Peale sõdalasmunkade tegutsevad raamatus ka teiste ordude pühendatud, usufanaatikud, ravitsejad ning mingi müstiline seitsmes ordu, kes tegeleb salateadmistega, “pimedusega”. Teisisõnu, on inimesed, kel on erilised võimed ja ega peategelane ka neist päris ilma jäetud pole. Siis läheb lahti päris sõda ning mitu peategelast saab surma ja osa läheb kaotsi, kuid raamatu lõpuks antakse lootust, et teises osas tuleb veel vingemat madinat ja kamaluga okultseid saladusi.

Miks lugeda:

  • üsna tugevalt kirjutatud eskaipismikirjandus
  • maailm on huvitavalt välja joonistatud
  • on lootust, et põhikarakteridega hakatakse tugevamini tööd tegema ja sellest kasvab välja tore raamat
  • raamat keskendub poliitilistele mängudele – tundub igav? Mitte siis, kui iga asi näitlikult ja verevalamisega ära seletatakse. Hea õhtul peale tööd lugeda, ei pea aju pingutama.

Miks mitte lugeda:

  • Huvitav-huvitav, millest tuleb fantaasiakirjanduse suur üksluisus: hakatakse justkui uut maailma kirjeldama, aga jõutakse ikkagi keskaegse Euroopa-Aafrika-Hiina-Põhjala juurde välja? Alguses vaatad, et ohhoo, autor püüab originaalselt mõelda – riigikesed, poliitilised konfliktid, ühiskond jne – aga siis selgub, et ei midagi uut siin päikese all…
  • Ole valmis vähemalt triloogiaks
  • Tahaksid suuremat antikangelast. Võimalik, et temast veel saab see antikangelane, aga vähemalt esimese raamatu põhjal läheb poiss ikka “hea mõõgamehe” sahtlisse.

 

 

R. Scott Bakker “The Darkness that Comes Before”

R. Scott Bakker. The Darknes that Comes Before. London 2005

Kanada kirjanik, kes armastab paljusõnasust ja rasvaseid kordusi, on juba kümmekond aastat tagasi saanud maha võimsa fantasy-triloogiaga. Omaloodud maailm, milles pistavad rinda maagid, poliitikud ja sõdalased, on – üllatus -jälle sõja lävel. Teos tutvustab suurt hulka tegelasi, kellel kõigil on sõjas oma huvi või osa, kõik neist on eksootiliste nimedega, mille meeldejätmine ja omavahel sidumine nõuab teatud pingutust, sest kui kirjeldada raamatut kui malemängu, siis see raamat on hetk, mil erilist avangut tehtud polegi. Ning ega ei viitsi eriti meelde jätta tegelasi, kes midagi mõistlikku ei tee ja kes end iga paari lehkülje tagant kordavad.

Sellega jõuame raamatu nõrkuseni: “The Darkness…” on tõenäoliselt teos, mida naudib tõsiusklik fantasy-perv, kes loeb kõike, kus mõõk täriseb, maag lendab ja apokalüpsis ähvardab. Seal on palju filosoofiat, sisekaemust, 90% tegevusest toimub tegelaste peas ja stiilis “huvitav, mida küll teine minust mõtleb, kui ma seda ütlen”. Või “äkki peaks ikka midagi tegema ka…aaaga aega on selle kiire asjaga”.  Säärane lähenemine tõmbab raamatu dünaamikast päris tühjaks. Ma tean neid triloogiaid küll. On selge, et, ütleme, esimese 300lk jooksul midagi olulist ei toimu. Tutvustatakse tegelasi, tõmmatakse lugu käima… Aga see, kui esimese osa lõpuks pole ikka veel midagi juhtunud (peale selle, et oletatavad viimaste osade peategelased peale raskeid sajalehelisi rännkuid ja sisekaemust lõpuks kohtuvad), on ikka tase omaette. Kõige hullem on  see, et pole isegi aru saada, mis seal 2. ja 3. osas siis teistmoodi olema peaks. Kui otsida stiililt “Õnne 13”-le fantasy-vastet, siis jõuab Bakker oma triloogia esimese osaga üsna lähedale… Ja sealjuures ei viitsi ma isegi autori loodud maailma loogikavigadele viitama hakata.

Kokkuvõttes suhteliselt nõrk teos, mida (vähemalt selles raamatus) ei toeta ei karakteritevaheline intriig (noh, “lunastaja” ja “barbar” pääsesid vahepeal lähedale, aga nii kui hakkas ilusaks minema, tõmbas autor ka sellele paljulubavale liinile uriini peale), action, maagia (maagiat nagu oleks, aga praegu on ainult mingid unenäod, mida siis seletatakse ja usutakse, aga samas visatakse siin-seal vihjeid, et on ka midagi enamat) ega isegi lihtlabane mõõgatäristamine. Kõik meenutab pigem emode väitlusklubi, aga kuna see teos on amazonis üsna häid arvustusi saanud, annab avalikkus justkui lootust, et pärast läheb paremaks.

Miks lugeda:

  • vajad aja mahavõtmist ühes mnemotehnikate täiustamisega. Ei usu? Loe kolm peatükki, mine magama ja püüa lammaste asemel peategelaste nimesid loendada, ühes oluliste seoste, fraktsioonide, oletatava tegevusliini ja muuga…

Miks mitte lugeda:

  • on ausamat fantasyt

Sam J. Miller “Calved”

Sam J. Miller. Calved.

Noore ameeriklase huvitav visioon tulevikust, kus poolustelt on jää sulanud, suure osa maailmast vee alla matnud ning põhja-ameeriklased on sunnitud vaeste immigrantidena hõljuvates linnades/ mujal maailmas läbi lööma. Loo peategelaseks on endine newyorklane Dom, kes veedab suurema osa ajast illegaalsetel laevadel jääd kaevandades. Kui ta aga puhkusele pääseb, läheb ta rootsikeelsesse hõljuvasse linna oma poega vaatama. Poiss on parasjagu raskes teismeeas ning Dom püüab toime tulla nii poja eemaldumise, ühiskonna halvakspanu (sest ta on vaene immigrant – ja sellest hakkab ka poeg aina enam aru saama, sest isal on mingi imelik aktsent küljes) ja üleüldise lootusetusega.

See on üks neist lugudest, mis on lühikesed ja keskenduvad tegelikult inimsuhetele, aga suudavad paari vihjega luua üsna tervikliku postapokalüptilise maailma oma võitjate ja kaotajatega.

Lugesin pärast veel paari tema juttu. Huvitav, kuidas mees edasi areneb. Tundub, et ta on käinud mingisugustel kirjutamiskursustel, kus öeldakse, et kirjuta asjadest, mida tead…ja sellepärast on siiamaani igas loos mingi homomees sees olnud. Kui lugusid üksikuna lugeda, siis see ei häiri, aga järjest…siis hakkab asi kahtlaseks minema.

Miks lugeda:

  • huvitab uuem ulmekirjandus
  • tahaks maailmalõpustsenaariumit
  • tahad kahte esimest pluss väga huvitavat isa-poja dünaamikat

Miks mitte lugeda:

  • ulme ei meeldi, aga lugu on esitatud sellise huvitava nurga alt, et puudustest saab rahuliku südamega mööda vaadata. Selline veidi tummisem vahepeala kerglasevõitu – või vastupidi, liiga ennast tõsiseltvõtva – ulmekirjanduse vahele

Carmen Maria Machado “Descent”

Carmen Maria Machado “Descent”, avaldatud kus: Nightmare Magazine

See arvustus tuleb küll patuga pooleks, sest tegu pole raamatu, vaid lihtsa lühijutuga. Aga see-eest millisega! Machado on juba mitmel õudusjutuvõistlusel ära märgitud ning õigusega: tal on töesti naha alla pugev stiil. Alguses tundub, et asi on küll veidi külm ja kõle, aga siiski argine. Ja siis hakkab Machado vinte peale keerama, väga väikeste nippidega aina uusi ja imelikumaid vinte, nii et lõpuks on päris kõhe ja ai, kuidas see lugu ikka kõige magusama koha peal otsa lõppes! Muidu räägitakse küll, et lahtine lõpp on kole ja paha, aga tegelikult tuleb tunnistada: mitteütlemine on samuti kunst ja teatud olukordades võib lugeja fantaasia kirjaniku fantaasiale silmad ette anda – juhul, kui autor seda tajub, on säärane stiilivõte igati õigustatud (kuigi ajab natuke närvi küll).

Jutt algab täiesti igapäevaselt, aga loob paari sõnaga korraliku atmosfääri: paar keskealist naist kohtuvad raamatuklubi raames sõbranna pool, imetlevad korterit, joovad veini ja asi läheb lõbusaks. Siis aga hakkab õpetajana töötav võõrustja rääkima uskumatust nädalast, mil tema kooli toodi koolitulistamise üle elanud lapsed. Trauma, muidugi, aga kas ka midagi enamat? Ütleme nii, et kogu aeg on tunda, et vist midagi toredat tuleb – Machado riputab seinale ühe püssi teise järel. Kui see pauk lõpuks tuleb, siis on see päris kõva ja ühest väga pisikesest püssitorust…