Emmanuel Bove “Minu söbrad”

Emmanuel Bove. Minu Söbrad. Loomingu Raamatukogu 5-6/2015

Ma mäletan raamatust seda, et peale kahte ja poolt kokteili oli teda paganama raske rongis lugema hakata. Rumm segas mötteid ja ei lubanud peenest prantsuse punasest veinist läbiimbunud raamatusse süveneda. Eelnenud öhtu oli viinud tuju pigem Kariibi mere saartele kui külma, köledasse ja ebaromantilisse Esimese maailmasöja järgsesse Pariisi. Kuid tänu inimkonna tippsaavutusele nimega rongistreik ja sellele sekundeerivale inimkonna tippsaavutusele nimega reedeöhtused löömingud liipritel, leidsin endas piisavalt ängi (ja aega), et üksindusest rääkiv teos läbi lugeda. Sirbis on sellest kirjutatud palju ja rohkem ja väga hästi kirjutatud, nii et sisu ja filosoofilisi körvalekaldeid sellest postitusest ei leia.

Loo minategelane on pisut önnetu ilmasöja veteran. Sugugi mitte Svejki-masti mees, pigem selline köhnake introvert, kellele meeldib küll juua ning inimestega juttu puhuda, aga nende kahe asja puhul takistavad teda esiteks vaesus (raha alati pole) ja teiseks söprade puudus. Küll tahaks minategelane söpra, kellega usalduslikult heietada, aga küll ei sobi üks, küll teine, küll viivad peategelase mötete keerdkäigud ta sihist körvale. Teatud irooniaga vaadatuna oleks raamat justkui halva söbra öpik: ära löö söbra naisele külge (isegi kui söber on sulle raha völgu), ära vaata potentsiaalset söpra kui sinust madalamal olevat eluvormi; kui oled vaene ja invaliid, ära löö külge potentsiaalse heategija-söbra kooliealisele tütrele; ja kui sa leiad hea naise…no mis sa siis pögened, loll? Vaesust kirjeldab Bove nagu oleks seda ise läbi elanud (saatesöna uskudes ongi): see on ängistav, see on piirav, aga samal ajal pole olukorras ka mitte midagi väga hullu. Peategelane on rohkem mures söprade kui raha puudumise pärast. Köige hullem üksinduse juures on igavus ja seda oskab mees peletada kahjuks ainult läbi teiste inimeste –  sellest ka traagika.

Tekst on hea, tölge on kobe ja kellel natuke humoorikat ängistust vaja, siis sobib soovitada: aega ei vöta ja leiba ei küsi.

Jakob Arjouni “Kismet”

Jakob Arjouni. Kismet. 2001 Zürich

Kõike muud kõrvale jättes: varalahkunud Arjouni “Kismet” on siiamaani ainus saksa kirjaniku raamat, kus ma olen naerda saanud. Siinkohal peaks lausa punkti panema, aga kahjuks ei saa.

Need, kes andunult Philip Marlowe tegemisi järgivad, hakkavad suure tõenäosusega ka seda Frankfurdi edutut türklasest detektiivi Kemal Kayankayat armastama. Mahlase keelekasutuse, kiirete sündmusepöörete, unustamatute tegelaste (endisest narkokullerist edukas jäätisekaupmees, idasakslasi vihkav sakslane), musta huumori ja omapärase stiiliga kriminaalromaani on võimatu käest panna. Sisu polegi teab mis originaalne, kuid viis, kuidas Arjouni seda jutustab, seda jällegi on.

Raamatust: Kayankaya ning ta semu Slibulsky istuvad sõbra, brasiillase Romero odava söögikoha kapis. Peeretavad ja ootavad katuseraha väljapressijate tulekut. Kui nood saabuvad, käib asi järsku väga kähku ning sõbrad peavad laipadest vabanema. Kayankayat jääb mõrv painama – ikkagi esimene tapmine – ja ta otsustab välja uurida, kes täpselt tema kuuli läbi surma leidis ja miks. Ja järsku arenevad sündmused liigagi kiiresti ning mees leiab end keset verist jõugusõda. Kõige tipuks tuleb tal üles leida ka kadunud koer – tema ainus tõeline juhtum üle hulga aja, mille eest üldse raha lubatakse.

Ja mina luban, et aeg-ajalt saab siin tõesti kõhutäie naerda.

Peter Robb “Tänavakaklused Naapolis”

Peter Robb “Street Fights in Naples. A City’s Unseen History” London 2011

See raamat tuletab meelde vana tõde: enne, kui hea pealkirja õnge lähed, loe ikka natuke, millest raamat räägib. Olgu, ma teadsin, et juttu tuleb Naapolist ja selles ei pidanud ma pettuma, aga kuna ma oma naiivsuses arvasin, et siit tuleb üks mõnus maffiajutt, lendasin ma suure kaarega orki. Peter Robb räägib hoopis Naapoli (kunsti)ajaloost ja seda pigem keskaja-uusaja võtmes kui maffiagrupeeringutest. Mis iseenesest ei ole halb, pigem vastupidi – selline täiesti mõnus äraspidine ajalooraamat.

Kuna Robb on raamatu kirjutanud juba kaheksakümnendatel ja seda sugugi mitte sügavast akadeemilisest andumusest vaid rohkem soovist, ajalugu ka lihtinimesele lähemale tuua, on tegu väga huvitava žanride sulandumisega. Mõnes mõttes võib seda lugeda kui reisiraamatut stiilis kus miski asub ja miks see Naapolis oluline on. Teisalt on see jällegi raudkindel ja faktitruu ajalugu, mida poleks häbi ka erialakirjanduse riiulisse panna. Lisaks kõigele on autori fookuses kunstiajalugu ning me saame väga palju teada tolle aja(võrdlemisi tundmatute) kunstnike töödest ja eelkõige elust ja rivaalitsemisest. Kes oleks võinud arvata, et üks korralik 17. sajandi Naapoli kunstnik oma ametivenna naist vägistamas käis? Või et Roomast saabunud kolleegidest peksu läbi lahti saada üritati (mis nad tulevad siia turgu solkima!). Lõppeks juhib raamat oma väga loetava (romaanisarnase stiiliga) lugeja läbi kitsaste katusekorerite, valgustkartvate tänavate, hispaania okupatsiooni, vaesterajooni, kelmuste, vulkaanipursete, religioosse vaimustuse ja inimlike kirgede. Ehk peakski ütlema, et “Tänavakaklus” on midagi nii vaimule kui ka hingele. Robbi rahulik kõnepruuk tekitab lisaks kõigele tunde nagu istuks ise parasjagu Naapolis merekaldal ja kuulaks tasa lainete loksumist.Võtke kõrvale klaas veini ja minge reisile!