Ramon Gomez de la Serna “El Greco”

Ramon Gomez de la Serna. El Greco. 1990 (Kirjutatud 1930ndatel)

Ain Kaalepi tõlkest sündinud Hispaania kirjaniku mõtisklused kunstniku elu üle. El Greco, üks tuntiumaid Hispaania maalikunstnikke, oli ise pärit Kreekast – sellest ka hüüdnimi – viljeles kummalist ekspressiivset ja piinatud stiili ning autor naudib sõnadega selle ümber jooksmist. Ise ta tunnistab ka, et “hakkas kirjutama niisugust El Greco elulugu, mis puhkeb sõnavalingutena” ja nii on. Vaevu jõuab ta mõttega alustada, kui juba keerleb ta peas midagi teistsugust ning sõnad jooksevad aina meeste pitskraest haudadeni, Sealjuures võtab fakte abiks vaid eriolukorras, teinekord mainib ta lausa, et nüüd kohe hakkab fakt tulema…aga siis ikka ei tule, petab ära, meelitab, aga ta ei näita tõtt, mida ise ka täpselt ei tea.

Haudade, surmaootuse, piinatuse, suletud ühiskonna ja kogu muu selle kitsendava juures, mida saab anda inimese vaimule ainult fanatism – kas siis religioosne või mõni muu – peatub ta alati suurema mõnuga.

Hispaanlane ei kirjuta niimoodi kainelt nagu praegu tavaks. Et kõik oleks selge ja kronoloogiline, et laused oleks lühikesed ja et neis oleks alati arusaadav mõte. Pigem osutab ta tuhandete murtud mõttekestega El Greco eluloo segastele ja selgematele tahkudele. Kuidas ta ikkagi elas? Oli ta inimpelgur? Mis oli tema pojaga, naisega, kuidas suhestus ta sellesse rüütlite ja preestrite linna Toledosse, kus “preestreid olevat olnud nõnda palju, et iga elaniku jaoks oleks võinud iga päev seitse isiklikku missat pidada”? Milline oli tema elu juudi kvartalis, “juudilossis”, mis olevat omakorda ehitatud nõiameister markii de Villena hoonete kohale?

Mulle meeldis aga see mõte, et tolle aja Toledo ja tema fanaatiline, veretu rahvas, teenis ära El Greco piinatud, hauatagused pildid, nii nagu Gomez de la Serna väitis enda kaasaegsed olevat ära teeninud kubismi. Huvitav, kus oleme meie oma aegreas? Oleme ära teeninud pastelsed pildid hommikusöökidest ja rahustavatest päikeseloojangutest pinteresti-galeriides, samal ajal kui meid kaunite sõnadega röövitakse? Või siis Eesti, kus sotsialistide valitsus teostab oma poliitikat selliselt nagu koosneks rahvas lastest, kellele ei saa lubada vaba tahet. (Märksõnaks näiteks suhkrumaks, mille taga on muidugi valitsuse soov, oma kukrut täita.)

Meie aeg on huvitav. See pole see pealesõjajärgne ajastu, kus polnud suurt midagi ja kus sai luua uut. Vana Euroopa, kuhu Eestigi aina enam nihkub, on täis uusi ja vanu aristrokraate, kes kasutavad mõjuvõimu laiendamiseks neidsamu võtteid nagu sajandeid tagasi, ainult et varjatumalt. Kui foon on karm, peab jõukamasse maailma tungida sooviv inimene olema sellest karmim. Seda enam Ida-Euroopas, kus peale paarikümneaastast iseseisvust on võim koondunud suuresti legaalsete varaste kihi kätte. Selles valguses on vaat et kahjulik õpetada noortele selliseid asju nagu ausus ja eetilisus. Neid väärtuseid saab lubada endale ehk ainult siis kui tagala on kindlustatud.

Mõnikord süüdistatakse noori mässumeelsuse puudumises. Ja ongi tõsi. Sest see põlvkond tahab rahu. Neid on õpetatud väiksest peale elama ja käituma nagu väikeseid ametnikke ja mitte miski ei väsita ega tapa rohkem kui mõttetu rutiin. Selles mõttes ei ohusta vana Euroopat mitte paar veokijuhti, pommipanijat, kes karjuvad loosungeid, mis Euroopas kandepinda ei leia. Vaid ikka see, et inimesed on sellest reaalsusest niivõrd tüdinenud, et löövad käega kõigele peale interneti vahendusel iseenda jaoks loodud erimaailma, kus saab luua täiusliku paralleelkeskkonna just sellise nagu ise soovitakse. Sest see aitab leida inimesi, kes mõtlevad “nii nagu meie” ning üheskoos virtuaalkeskkonna vahendusel ketsereid põletada. Fantaasiad on oma kohal, aga aina vähem viitsitakse oma ideid reaalsusega võrrelda. Kas see on teostatav? Ja tuleb tõdeda, et mõnede fantaasiate puhul ongi parem, kui need iial reaalsuses ei täituks.

Huvitav, mis saaks siis, kui internet ühel päeval toimimise lõpetaks? Kui inimesed oleksid sunnitud tänavatele minema ja teise inimesega ühenduse loomisel ei oleks võimalik helendavat ja turvalist ekraani puhvrina kasutada?

Ma kaldun teemast kõrvale,aga ütleme nii, et raamatut on selle ekspressiivse stiili pärast raske lugeda, aga samas on ta niivõrd erinev sellest, mis iga päev kätte satub, et ta sunnib mingid teised ajupiirkonnad tööle. Ja on huvitav aeg-ajalt seda musklit treenida.

Advertisements

Tuula Karjalainen “Tove Jansson: tee tööd ja armasta”

Tuula Karjalainen. Tove Jansson: tee tööd ja armasta. Tallinn 2014

Ilusa kirju raamatu peale sattusin läbi teiste blogide. Kaas oli nii kutsuvalt kujutatud, et mõtlesin:”Kui tast muud ei saa, siis on vähemalt riiulis ilus.” Sellest hoolimata möödus mitu kuud, enne kui ostmiseks ja siis veel mitu, enne kui päris lugemiseks läks. Tundus, et raamat otsis õiget aega ja leidis selle kuumas rongis, kui ümberringi sõitsid viljakoristusmasinad ja riigis käis kõva debatt selle üle, kas on üldse mingit ajakirjandusvabadust või on ainult riik, valitsus ja selle ilmeksimatud postulaadid.

Karjalainen on võtnud ette ses osas monumentaalse töö, et püüab avada Janssonit eelkõige kui kunstnikku. Muumitrollid – need on kõrvalprodukt, oluline kõrvalprodukt, aga naise enda elus oli kõige olulisemal kohal maailmine. Mulle meeldis, kuidas alguses kohe meeleolu loodi: ennesõjaaegse Pariisi rahulik-õhtuvinene olek, kus kõik oli hea ja rõõmus. Arvasin, et raamat läheb samas vaimus poeetiliselt edasi, aga Karjalaineni paat kaldus siis tugevalt akadeemilisse kreeni. Viimane on tuntud selle poolest, et esimesed pool lehekülge on kutsuvad, poeetlised, meelitavad ostma & näivat ütlevat:”Ka sina, loll, saad sellest teosest jagu” ning siis hakatakse erialasõnavaraga vasakule ja paremale lajatama, nii et lõpus ei saa enam millestki aru. Ühesõnaga, lugu läheb asiseks ja kuivapoolseks. Õnneks kompenseerib vea Janssoni enda kirev elulugu: erinevad huvid, põnev ajastu, sõjad, Soome kunstielu kujunemine, kirevad inim- ja armusuhted, reisid & ikka ja jälle väikesed saared. Ehk on soomlasele saar samasugune hingekodu nagu eestlasele mets? Selline stiihhia küüsis ja hirmutav, aga sellegipoolest oma, laeb hästi patareisid? Soomlaste hingeelu osas on mu teadmistes suured valged laigud.

Tove Jansson ise astub (vähemalt selle raamatu) lehtedelt maha kui üks kangekaelne, isepäine ja meeletu töövõimega naine. Miljonite laste lemmik, kes valis ise lastetuse. Liigse töö üle kurtev töönarkomaan. Kompromissitu sihisaavutaja – elus pidi olema teatud sorti kaaslane, teatud sorti ateljee, teatud sorti saar, töö kvaliteet – tundub, et Tove ei tahtnud mingis asjas hinnaalandust teha, ei endale ega teistele. Läks läbi elu nagu võimsamat sorti aurumasin, kes aga vähemalt Karjalainese käsitluses eriti palju ei naernud. Ebainimlik? Ehk tabaski autor sellega mingit Tove tahku, mis vähemalt raamatuillustratsioonidest õhkuvast romantikast välja ei paista.

Aga need maastikud, need maalid, eriti “Nähtamatu lapse” kaanepildi sinakasroheline visand – see meenutab olemuselt kangesti Ilon Wiklandi… Ja see Soome ühiskonna suletus & vaenulikkus kõikide uuenduslike suundade vastu – see meenutab hirmsasti ühte teist aega ja ühte teist maad.

Soovitan, kui tahad

  • saada aimu Tove Janssoni ajast ja inimestest ja natuke Tove Janssonist ka
  • teada, kuidas tekkis muumitroll
  • teada, kuidas toimisid kahe sõja vahelised/ sõdadejärgsed kunstiringkonnad Soomes & soomerootslaste seas

Ei soovita, kui

  • tead peenemalt joonistatud Tove Janssoni portreeraamatut

Peter Robb “Tänavakaklused Naapolis”

Peter Robb “Street Fights in Naples. A City’s Unseen History” London 2011

See raamat tuletab meelde vana tõde: enne, kui hea pealkirja õnge lähed, loe ikka natuke, millest raamat räägib. Olgu, ma teadsin, et juttu tuleb Naapolist ja selles ei pidanud ma pettuma, aga kuna ma oma naiivsuses arvasin, et siit tuleb üks mõnus maffiajutt, lendasin ma suure kaarega orki. Peter Robb räägib hoopis Naapoli (kunsti)ajaloost ja seda pigem keskaja-uusaja võtmes kui maffiagrupeeringutest. Mis iseenesest ei ole halb, pigem vastupidi – selline täiesti mõnus äraspidine ajalooraamat.

Kuna Robb on raamatu kirjutanud juba kaheksakümnendatel ja seda sugugi mitte sügavast akadeemilisest andumusest vaid rohkem soovist, ajalugu ka lihtinimesele lähemale tuua, on tegu väga huvitava žanride sulandumisega. Mõnes mõttes võib seda lugeda kui reisiraamatut stiilis kus miski asub ja miks see Naapolis oluline on. Teisalt on see jällegi raudkindel ja faktitruu ajalugu, mida poleks häbi ka erialakirjanduse riiulisse panna. Lisaks kõigele on autori fookuses kunstiajalugu ning me saame väga palju teada tolle aja(võrdlemisi tundmatute) kunstnike töödest ja eelkõige elust ja rivaalitsemisest. Kes oleks võinud arvata, et üks korralik 17. sajandi Naapoli kunstnik oma ametivenna naist vägistamas käis? Või et Roomast saabunud kolleegidest peksu läbi lahti saada üritati (mis nad tulevad siia turgu solkima!). Lõppeks juhib raamat oma väga loetava (romaanisarnase stiiliga) lugeja läbi kitsaste katusekorerite, valgustkartvate tänavate, hispaania okupatsiooni, vaesterajooni, kelmuste, vulkaanipursete, religioosse vaimustuse ja inimlike kirgede. Ehk peakski ütlema, et “Tänavakaklus” on midagi nii vaimule kui ka hingele. Robbi rahulik kõnepruuk tekitab lisaks kõigele tunde nagu istuks ise parasjagu Naapolis merekaldal ja kuulaks tasa lainete loksumist.Võtke kõrvale klaas veini ja minge reisile!