Ray Bradbury “Dandelion Wine”

Ray Bradbury. Dandelion Wine. (Võilillevein) Esmatrükk 1957, mulle sattus kätte hulga hilisem väljalase.

Tuleb tihedamini külas käia, see avardab tunduvalt lugemisharjumusi. Bradburyst olin kunagi varem näppu saanud mingid sci-fi teosed, mis tollal nii külmaks jätsid, nii et ma ei suudaks neid meenutada isegi siis kui mu elu sellest oleneks. Kuid “Võilillevein”, mille leidsin võõralt aknalaualt ja lubadusega, et toon järgmisel päeval tagasi, kaasa krahmasin, oli väärt enam kui õhtut ning mõned asjad sellest raamatust jäävad tõenäoliselt veel kauaks meelde.

“Võililleveini” näol on regu raamatuga, mis aitab selgitada iidvana küsimust, kes on kirjutaja ja kes kirjanik. Viis, kuidas Bradbury sõnad ritta seab, on igast asendist imeline – tegu on lihtsalt ühe ilusamini kirjutatud raamatuga, mida ma viimsael ajal näinud olen. Teose teema on tegelikult päris proosaline – ühe kaheteistaastase poisi suvevaheaeg 1928. aastal, kuid sinna mahuvad pealtnäha kerges stiilis kirjutatud väga sügavad mõtisklused elu ja surma, armastuse, õnne, tuleviku, sõpruse ja palju muu üle. Ja pole naljalt lugu, mis päris külmaks jätaks. Nii sõnade endi ilu, loo kompositsiooni tõttu – Bradbury on üks neist autoritest, kes suudab atmosfääri meisterlikult edasi anda. Kui ka nende ülilühikeste peatükkide allhoovuste tõttu. Ma usun, et seda raamatut saaks rahulikult lugeda kord dekaadis – ja vastavalt oma mina arenguetapile suudab sealt aina rohkem detaile välja lugeda.

Näiteks “ajamasina” loos, kus iidvana kindral räägib poisikestele ammumöödunud juhtumitest või kuidas tema põetaja meest nendestsamadest poistest ja tema sõpradest eemal hoida püüab, kuna mees ei tohtivat end erutada. See on üks südantmurdvamamaid kirjeldusi sellest, kuidas inimesed teisele heda tahtes hoopis väga suurt kurja teevad – sest nad ei mõista teise inimese hinge ning tema vajadusi. Kahjuks pidin raamatu ära andma, muidu oleks see koht, kus vana mees põetajale põhjendab, miks ta tahaks oma viimased hetked end elusalt tunda – isegi kui need ta tapavad – üks neist, kohtadest, mida tahaks kangesti täies mahus tsiteerida.

Väidetavalt on “Võilillevein” Bradbury kõige isiklikum raamat ning palju motiive on võetud tema enda lapsepõlvest. Võimalik. Igatahes on tegu asjaga, mis annab täiuslikult edasi nostalgiat. Sa ei saa nende kirjelduste puhul teisiti, kui pead automaatselt ka oma lapsepõlve häid hetki meenutama – Bradbury tõmbab need sinu alateadvusest kavalalt välja. Nii kavalalt, et sa ei saa arugi, mis tema tekst sulle korda läheb, miks need erinevad kogemused, mis ta ühe poisi suvesse mahutab, nii imelikult sinus vastu kajavad. Aga see ongi Bradbury trikk, et justkui pealtnäha väga isiklike kogemuste varjus räägib ta väga üldinimlikel teemadel. Ning mis kõige parem, enamike asjade puhul ei too ta sisse otsest eetilis-moraalset mõõdet. Mulle meeldivad autorid, kes oskavat mitte lajatada mingi moraalse teemaga…vaid kelle maailma asjad lihtsalt on. Ja lugejat austatakse piisavalt selleks, et hinnangu tegemine jäetaks puhtalt tema ülesandeks.

Ja mulle meeldib tema mõte, et tõeliselt ilusate asjade sünniks on vaja teatud kaost… ning ilma tubli annuse julgete unistusteta on inimeseloom hukule määratud.

Miks lugeda:

  • Tegu on igast asendist hea raamatuga: keel on võrratu (tõenäoliselt üks kõige ekspressiivsemaid kirjeldajaid, keda ma lugenud olen), teema on ilus, kompositsioon on hea, lugeda on põnev, ülesehitus on selline, et võid vabalt paarileheküljeliste peatükkidega oma tempos edasi rühkida, tegelased on väga hästi välja joonistatud. Pealegi mõjub tema stiil nii meeltele kui ka vaimule – kirjeldused rahuldavad viite meelt, aga sügavam sisu paitab jällegi ajurakke. See on romaan novellides, mis mõjuvad natuke nagu luuletused.
  • Temaatika on nii üldinimlik, et kui sul on valida, kas võtta õhtuseks lugemiseks Koraan/Piibel või Bradbury “Võilillevein”, alusta viimasest – see harib hinge rohkem kui esimesed. Ning tekitab mõõtmatult rohkem empaatiat. Aga mis see empaatia on kui kõige ilusam usk kaasinimesse ja tema tulevikku?
  • Iga loo puhul saab tohutult kaasa mõelda. Bradbury ärgitab enda moodi mõtlema. Kui sa oled paar tema kirjeldavat lauset läbi lugenud, siis mõistad umbes, mida ma sihin. Tema puhul toob iga asi kaasa uued, huvitavad seosed….ja eriti huvitavaks läheb siis, kui seosed tekivad nähtuste vahele, mida varem pidasid ühendamatuks.

Miks mitte lugeda:

  • Kui lased end pealispinnast ära petta. “Võililleveini” võib lugeda ka laps, sest vormilt on tegu laste pilgu läbi nähtud lugudega.

 

 

 

Franz Hessel “Salajane Berliin”

Franz Hessel. Heimliches Berlin. Berliin 2007 (esmatrükk 1927)

Esimene maailmasõda on kaotatud, hirmus inflatsioon on üle elatud, aga sakslased otsivad ikka veel oma kohta. Kõik on lahtine, kõik on võimalik, aga samas on see pidetus ka veidi häiriv. Igaühel oleks justkui midagi vaja. Peategelasest noormees mõtleb, kas minna ema kutsel maale talu pidama, kus teda ootab justkui midagi armastuselaadset või siis keskenduda potentsiaalsele vallutusele Berliinis. Ja ega see elu lihtne ole, nagu tõdevad ka kohalikud aadlikud: kui ikka raha pole tuleb – uskumatu – tööd teha. Aga missugust? Võiks justkui diplomaadiks haka, sidemeid nagu oleks. Kuid samas pole see nii huvitav kui too patune Berliin. Seal on poolilm, praegused ja endised armastatud. Naispeategelane jällegi otsib elus seiklusi. Tal on mees, laps ja materiaalne kindlustatus, lisaks on ta ilus ja mees laseb tal ilma probleemideta oma elu elada – teda samal ajal armastades. Kuid tema tahaks reisida ja maailma näha…Ja siis on terve rida inimesi, kellele elu sellisel kujul täiesti meeldib. Noor Venemaalt pagenud vürstrinna töötab päeval kliinikus medõena, loeb kõrgemat kirjandust ja agiteerib miskipärast just kommunistide poolt. Ärimehed tahaksid jällegi finantsiliselt langenud aadli asju maha müüa. Samal ajal hõljuvad üle igasuguste materiaalsete ihade nood vana maailma õilsa mõttelaadi vaimu riismed, mis lubavad vaba käega raha laenata, teist abistada (kui selleks kohustab seisus) ning moraalil moraal olla lasta. Huvitav on stseen abielumehe ja tema naise potentsiaalse noore armukese vahel: see kujuneb lausa selliseks, et vanem mees annab armukadedusest hoolimata noorele lausa ausat nõu.

Ühesõnaga, rahutus vaevab inimesi, kuid suurt midagi keegi selle vastu ette ei võta. Keegi kuhugi ei reisi. Keegi enam mässata nagu ei viitsi. Naine jääb koju oma mehe juurde. Noormees läheb ema farmi. Ärimees läheb äri tegema ja kabarettistid elavad rõõmsalt oma elu edasi.

Miks lugeda:

  • pakub huvi ajastupildina
  • lühike raamat, saab kärmelt läbi
  • tahad näha 20ndate rasket argipäeva kus käidi kohvikust korterisse, korterist kohvikusse ja sealt kabareesse, kogu aeg mingid kohtumised tuttavatega, küll jookseb endine armuke sülle…. puhh, võhmale võtab.

Miks mitte lugeda:

  • ajastu stiil on veidi raskepärane ning tuleb arvestada, et dialooge peavad inimesed veel ajal, mil polnud Facebooki ega nutitelefoni. Neil oli aega rääkida küll, ka pikkade täislausetega. Eks see ole tänapäeva inimesele harjumatu.

Robert Beachy “Gay Berlin”

Robert Beachy. Gay Berlin. Birthplace of a Modern Identity. New York 2014

Selle raamatu puhul ütleb pealkiri ilusti ära, millega tegu: Berliini homoseksuaalsed keerdkäigud 19. sajandist kuni natside võimuletulekuni. Ütleme nii, et peale seda lugemisvara nihkub perspektiiv hoopis teiseks ja enam ei saa aru Eesti homovastastest. Siin olevat patuelu? Lubage naerda! Meieaegsete elu tundub selle nalja kõrval õite kuiv, igav ja kitsarinnaline. Kui ajal, mil Berliinis oli homoseksuaalsus põhimõtteliselt vabaduskaotusega karistatav (enne Esimest maailmasõda ja sõdade vahel osaliselt), loeti Preisimaa päälinnas ligi 40 geibaari ja politsei (peavalitsus – võin siin detailiga eksida) oli sisuliselt nende piiramisrõngas, aga ainus kord, kui neid läbi otsiti, oli vast siis, kui üle tee asuvast politseijaoskonnast pandi pihta tuhat marka ja kahtlustati, et keegi geibaari külalistest oli raha endaga kaasa viinud… Kui Weimari vabariigi ajal ilmus suur hulk LGBT-kirjandust, mis oma vormilt-sisult annab omajagu mahlakat välja… No ei mõista, mida me täna üldse moraalituse üle vingume. Moraalitus? Pigem oleme liiga igavad, seltsimehed, lihtsalt metsikult igavad.

Aga nüüd kiretult raamatust. Beachy on teinud ära tänuväärse töö ja toonud mu huviorbiiti preisi sõdurprostituudid. Meenutame, et Berliin oli enne metropoliks saamist kasarmulinn – umbes 20% sõdureid, enamik neist abiellumiskeeluga. Taskuraha teeniti parkides ja mujal. Lisaks uurib autor seadusandlust, seda, kuidas ühiskond probleemi suhtus, milliseid geiühinguid üldse leidub (meenutagem, et kui sakslane midagi hirmsasti armastab, siis on need ühingud.) ja kuidas ikkagi patuelu käis.

Käis põnevalt: parkides ja baarides. Seda imet tulid kaema geid kogu maailmast (iseänranis tsiteeritakse raamatus paari inglise noorpoeeti) ja väidetavalt jäid nad nähtuga üsna rahule. Keegi ajaloo suurkujudest oli seda sarkastiliselt niimoodi kommenteerinud, et kui Pariisi turg oli spetsialiseerunud naisprostituutidele, siis Berliin pidi ju eristumiseks mehed ette võtma.  Igatahes elasid politsei ja geid omadega rõõmsas rahus, ainult aeg-ajalt raputasid seda ühiskonda skandaalid. Näiteks oli mõnel mehel kombeks oma jõukaid kliente väljapressimisega ähvardada (ja ähvardus ka teoks teha). Kuna häbi ja alandus, mis paljastamisele järgnesid, olid siiski üsna korralikud, siis püüti seda vältida nii kuis võimalik. Teinekord võis aga üsna süütult rünnaku ohvriks langeda: sattus mõni kurjategija vanglasse, sai ta sealt kamraadide käest “potentsiaalsete geide” nimekirja ning türmist väljununa asus hoolega väljapressimiskirju kirjutama. Igatahes tegi suurtööstur Krupp autori väitel just geiohu pärast enesetapu, sest sosistati, et tal oli poistest koosnev teenijaskond, moodsa terminiga “mõnuarmee”. Lisaks puudutatakse ka Eulenburgi skandaali ja seal saab nalja rohkem kui rubla eest. Iseäranis hariv on see skeem, mille ajakirjanikud Eulenburgi paljastamiseks välja mõtlesid. Iroonia ei puudu ka selles, kuidas autor kirjeldab, kuis endistest geisid tolereerivast noorteühendusest SS sai.

Beachy komistab ja kukub oma töös ka mitu korda. Tal on näiteks humoorikas peatees, et sakslased mõtlesidki homonduse nii-öelda välja. Et üks ühing oli justkui see peamine gei-eestvedaja ning kordab end siin ja seal. Aga just ajastupildina on tegu hariva teosega. Ühiskonda mõõdetakse tihtipeale just selle järgi, kuidas ta oma vähemustesse suhtub. Ja tuleb tõdeda, et “ambivalentne” on antud kontekstis küll vast kõige paslikum termin.

Toon siinkohal ära toortõlke noore Klaus Manni (kuulsa kirjaniku väidetavalt geist poja) päevikusissekandest, kui too esimest korda (hüperinflatsiooni päevil) päälinna pääses:

” Üks neist viibutas nõtket jalutuskeppi ja jõllitas mind, kui ma temast mööda läksin. “Tere õhtust, madam,” ütlesin. Ta sosistas mulle kõrva:”Kas sa tahad mu ori olla? Maksab ainult kuus miljardit ja ühe sigareti. Hea pakkumine.” Seal oli tüdrukuid, kes ei saanud olla vanemad kui 16 või 17. Mulle öeldi, et mõned kõige kaunimad ja elegantsemad olid tegelikult maskeeritud poisid… See näeb kindlasti naljakas välja, mõtlesin – poisi keha roosas pitspluusis… Ma olin sellest kõntsast kui nõiutud. Berliin – see Berliin nagu ma teda ette kujutasin, oli võrratult korrumpeerunud. Ma tahtsin palju kauemaks jääda.”

Miks lugeda:

  • saab aimu geidest-seadusandlusest Saksamaal
  • saab näha huvitavat ajastupilti, sest ega ainult kliiniliselt geisid kujutata vaidka ühiskonda nende ümber. Ja see on põnev.
  • paneb meie elud veidi teise perspektiivi ja avardab silmaringi
  • üksikjuhtumid, mida Beachy kirjeldab, on küll teinekord rõvedad, omapärased, hullumeelsed…aga kahtlemata väga, väga huvitavad. Seda juba peavoolukirjandusest ei leia.

Miks mitte lugeda:

  • ei salli geisid üldse. Siis vaata pealkirja ja tee omad järeldused.

 

Barbara W. Tuchman “Augustikahurid”

Barbara W. Tuchman. Guns of August. (Esmatrükk: 1962, loetud 2004. a väljaandes)

Siit tuleb võitja. Tuchman pidi Pulitzeri preemiast hoolimata palju kriitikat kuulma, sest kuigi raamat on hea, ei mahtunud inimestele pähe, et autoriks on “kõigest magistrikraadiga koduperenaine”. Kui kõik koduperenaised niimoodi kirjutaksid, oleks raamatukogu palju põnevam paik.

Sisu poolest on tegu ajalooraamatuga: Tuchman püüab uurimuses näidata, kuidas maailm Esimesse maailmasõtta sattus, keskendub sealjuures nii isikutevahelistele probleemidele, veidrustele kui ka valitsevatele poliitilistele ideaalidele ja reaalsusele, mis valitsesid nii Euroopas üldiselt kui ka igas riigis üksikult. Seejärel algab raamatu praktiline pool: kuidas möödusid sõja esimesed päevad, kes juhtis vägesid kus, kuidas inglise-prantsuse vastasseis “ülemjuhatuse küsimuses” sakslastele palju kaarte kätte mängis, kuidas muutsid lahingute ja terve sõja käiku erinevatel motiividel tehtud inimlikud otsused. Sealjuures keskendub iga peatükk ühele riigile, ühele rindele, nii et hullumeelses detailihulgas pole sugugi raske orienteeruda. Tuchman annab meile sõja, mis on suuresti sõjameeste ja poliitikute nägu – ja neid nägusid on raske unustada. Mehed, kes armastasid üle kõige distsipliini ning kelle jäik kinnihoidmine suurest plaanist sai kampaaniale saatuslikuks (ja vastupidi). Mehed, keda huvitas uus vormiriietus rohkem kui küsimus, kuidas sõda peetakse. Mehed, keda huvitas et nende kliki arvamus sõjast peale jääks, nii et vastupidisel (ja tagantjärele õigel) arvamusel olevaid mehi ignoreeriti. Diplomaadid, kes oma armastatud asukohariigis nuttes kohvreid kokku pakkisid. Mehed, kes armastasid riski kõiges ja mehed, kellele sõna risk oli sama toimega nagu punane rätik härjale. Inimlik auahnus, edevus, enesekindlus või -kindlusetus, hoolikalt loodud plaanid, milles puudusid detailid ja vastupidi… Siin raamatus on hea hulk sõda oma täies ilus.

Lisaväärtuse annab “Augustikahuritele” Tuchmani teaduslik-humoorikas stiil. Kuidagi suudab ta kirjutada nii, et isegi tõsised asjad ajavad naerma (aga noh, ega ma polegi kerge huumori poolest tuntud): näiteks lugu, kuidas britid ajasid praktiliselt lekkivat saksa laeva mööda Vahemerd taga, panid kinni kõik avad peale selle, kust kaudu ta siis pääses – ning sellega Trürgi Kolmikliitu ajada aitas (sellele aitasid korralikult kaasa ka britid ise, kelle Türgi-diplomaatia käis stiilis “mis te, orjad, haugute” ja rekvireeris sõja puhkemisel uued ilusad türgi sõjalaevad sõnadega, et “meil on raske aeg, mõistad ise ka, et pole sul mingit kahjutasu vaja”).

Eessõnas leidus samuti pärleid: kui Tuchman ülikooli ajaloolasena lõpetas, öeldi talle, et tal puudub isikupärane stiil ning naine hakkas selle kallal tööd tegema ning ütles, et see ta kirjutamise päästiski. Oleks ta akadeemiasse jäänud, poleks ta midagi teinud. Mäletan oma ülikooliajast seda, et kirjutis pidi kõigil olema nagu parteipleenumilt tulnud: ei mingit isikupära, jumal hoia selle eest. Kuuldavasti on selles osas ka värskemad tuuled puhuma hakanud.

Miks lugeda:

  • huvitab Esimene maailmasõda, sõjaajalugu, diplomaatia ajalugu jms
  • tahad eelmainitud teemade kohta ühte head raamatut lugeda
  • otsid teost, kus erinevad ja pealtnäha ebaolulised pisidetailid on kombineeritud suure pildiga

Miks mitte lugeda:

  • detailid ajavad hirmu nahka

 

 

Michael Burgleigh”Väiksed sõjad, kauged kohad”

Michael Burleigh “Small Wars, Far Away Places.The Genesis of the Modern World: 1945-1965” London 2013

No mis meil siis seal 20. sajandil juhtuski? Kui teil oli koolis sama probleem, mis minul, et inimese ajalugu lõppes ajapuudusel Teise maailmasõjaga, siis on see raamat just teile. Siin  räägib Burleigh, mis probleemid peale 45.aastat üles kerkima hakkasid ja kuidas koloniaalsüsteem (ametlikult) lõplikult lagunes. Mis toimus Inglise-Prantsuse kolooniates? Kuidas sekkus USA, kuidas NSVL? Ja mida see kolmas maailm seal üldse möllas? See raamat on suurepärane sissejuhatav kokkuvõte 20. sajandi teise poole konfliktidest, alates Jaapaniga ja lõpetades Vietnamiga. Kokku kaheksateist peatükki. Kaheksateist lugu. Mis suures osas on küll CIA ja KGB arengu ajalugu…

Mulle meeldis see ajukõdistamine – peaaegu iga peatükk pani internetist asju juurde lugema, sest kuidas sa ikka mitu aastat vältivaid konflikte kahtekümnele leheküljele suruda saad. Meeldis ka selline “kõik-ühte-raamatusse”-lähenemine. See oli vist esimene kord, kus ma omale teadvustasin, et samal ajal kui Inglismaa Egiptusega nagistas, näppis Prantsusmaa Alžeeriat.

Suurriikide sekkumist oli ka väga ilusti kirjeldatud. Näiteks see, kuidas USA Iraani revolutsiooni kinni maksis (kuna sealne peaminister polnud enam rahul, et naftat kontrollib Suurbritannia firma, kes makse ei maksa ja orje peab). Hilisemad arengud tasusid jälle ajatolla Khomeini ilmumisega kätte, aga siin leiab autor veel ehtameerikalikku vaimujõudu, et mainida “no keerasime küll Iraani poliitikale käru, peksime lääneliku mõtlemisega poliitikud pukist minema ja toetasime ekstremiste…aga no kuidas see ajatolla nüüd võimule sai, seda me küll ei tea…USA küll süüdi pole”. Meenutab praegust ISISe diskussiooni – ameerika maksis neid ekstremiste aastaid kinni ja nüüd on jälle puuks. Kuid ma kaldun teemast kõrvale.

Mis raamatus närvidele käis (ja millepärast ma üldse nii palju lisaks uurima pidin), oli Burleighi ajalookäsitlus. Selge on, et ega see ajaloolane nüüd kõikide maailma riikide materjalidele ligi ei pääse ja nt Kongo ajalehti ei loe. Kuid suurem osa tema peatükkidest algab jutuga “rahvas oli puu otsas ja arenes, inglased/prantslased vms ei tulnud olukorraga toime, USA sõjavägi/salateenistus läks sisse ja tegi ahvidest inimesed”. Ühesõnaga, riikide endi probleemidest ja rahvast ei olegi suurt juttu, mainitakse vaid üldist “vaesust ja vastuhakku koloniaalvõimule”, aga mis asjad tegelikult sealset rahvast motiveerisid, see tuleb mujalt juurde lugeda. Olgu, olgu – erandiks on kohalikud vastupanugrupeeringud, nemad ongi siis iga riigi mõõdupuuks.

Sellevõrra rohkem on käsitletud koloniaalvõimude endi omavahelisi suhteid. Mida ütles USA, NSVL, Inglismaa, Prantsusmaa – nende riikide näitlejatele antakse palju leheruumi. Kohalike diktaatorite kohta mainib mees tihti vaid seda, et olid ebakompetentsed ja surid kuskil Šveitsi hotellis (pluss muidugi igasugused markantsed ja eksootilised hobid, mis neil olla võisid). Aga mida nad tegid, vot seda nagu ei saagi eriti teada.

Kuid raamat on huvitav ning annab igasugu uut infot. Kellele konfliktide ajalugu meeldib, võiks teost isegi lugeda, kuigi lugemise ajaks võiks kriitikameele ära peita, sest Burleighil on ikka see “kõik on pahad, ainult meie siin oleme head”-teema tugevalt veres ja paneb näpud kohe otsingumootoril sibama, et fakte kontrollida.

Juhuks, kui keegi tahab teada, mis konfliktidest täpsemalt juttu on, teen nimekirja:

  • Jaapani agressioonid Aasias
  • Harry Trumani aegne maailm
  • Araabia natsionalismi esilekerkimine vs juutide omariikluse püüdlused
  • Olukord peale Teist maailmasõda,tugevamate riikide tutvustamine, Hiina
  • Probleemid Koreaga
  • Malaysia (ja näpuotsaga Küprost)
  • Filipiinid
  • Indohiina
  • USA ja Suurbritannia omavahelised probleemid
  • Iraan
  • Ungari kriis
  • Suessi kriis
  • India-Hiina-Pakistan-Afganistan
  • Alžeeria vs Prantsusmaa
  • Keenia
  • Kongo
  • Kuuba raketikriis
  • Vietnami sõda