Peaaegu lõpusirgel, ma luban! Peale seda läheb asi jälle rutiinseks ja saab igasugu olme-ja raamatupostitusi, kui just koolitus liiga räigeks kätte ei lähe. Kuid amortisatsioonikulude väljaarvestamine ei tundugi veel väga hullu ettevõttena. Nii, nüüd tagasi raamatumessi juurde.
Ma jätsin teid, mu kolm lugejat, piinlema praktiliselt Soome paviljoni ukse taha. Sisse astudes oleksite sama targad kui enne, sest esimene, mis teid tervitab, on pimedus. Ruumi valgustavad ainult sinakalt helendavad rõngad. Keskmises, kõige suuremas, oli soome kirjanduse väljapanek. Kuna kirjanduse alla käis ka soomekeelsete teoste tõlge, siis leidsin suureks rõõmuks ka mõned eestikeelsed raamatud. Arvestades raamatute väikest hulka, olid inimesed nii mõnegi raamatu sealt juba näpanud. See on raamatumessi igavene nuhtlus ja tõbi: rahvas varastab raamatuid nii mis mühiseb…võib-olla sellepärast, et osta saab alles pühapäeva õhtul. Nagu india esindaja ütles: esimestel päevadel varastati nii palju, et ta hakkas nüüd enne õiget aega müüma, et üldse midagi saada. Kivi soome näituse kapsaaeda: osta sai seal vaid väikest osa väljapandud raamatutest, aga ma tean mitut inimest, kes kangesti Mika Waltari teoseid ihalesid.
Kõige vägevam oli aga soomlaste lastekirjanduse saareke – väga loomingulised, kirevad lahendused, majakesed, mets,kus põles lõke – kõik see lõi hubase ja kuidagi tuttavliku-koduse tunde.
Soome söögikoht oli rahvast puupüsti täis ning kõik pugisid rõõmsalt rosoljet ning rüüpasid viina peale. Läksime jälle 5. hoonesse välismaiseid kirjastajaid uurima. Nüüd oli rahvast tunduvalt rohkem kui hommikul, nii et juttu sai rääkida ainult Eesti, Laose ja Ungari esindajatega. See oligi messi kõige vahvam osa. Kui küsida, mis raamatuid oma maa nüüdiskirjandusest soovitaksid, pakkus ungarlane kriminulli, aser armastuslugu ja Laose esindaja teost nüüdsiaja orjusest. Iga väljapanek avas õige pisut rahva hinge – küll teemade, küll köögi kaudu. Tšiili väljapanekus leidus palju surmateemat, Mehhiko omas palju poliitikat, prantsuse hiiglaslik nurk pakkus palju ajalugu ja koomikseid. Nigeeria pisikeses kioskis oli palju meeleheitlikku luulet ja sotsiaalkriitilist ilukirjandust. Eesti väljapanekust meenuvad ajalugu, kokandus ning lingvistilist laadi teosed. Kas siit saab põhjapanevaid järeldusi teha? Põnev on see mäng igal juhul.
Siis jõudsime imeilusate Tai ja Malaisia paviljonide juurde. Esimene hiilgas kaunite lilleseadmete, teine koloniaalajastu raamatukogu stiiliga. Malaisia näitusel haaras mind üks söekas daam kaasa ja palus mingi eesti legendi üles kirjutada. Sain kaks postkaarti ja tean nüüd, kuidas ylang-ylang välja näeb. Raamatud tundusid samuti väga huvitavad. Ühiskonna kihistumine tundub tähtis teema olevat ning Kagu-Aasia rahvas tundub väga pealiskaudse vaatluse peale õnnetuid armastuslugusid eelistavat.
Seejärel leidsin tõlkijate nurga, milles esitletud raamatutest ma kõik (peaagu) eranditult kaasa oleksin vedanud, kui ainult võimalus oleks antud! Pean kuskilt P. deWitti “The Sisters Brothers” leidma! Siinkohal üllatav märkus: ma ei leidnud suurt midagi (loe: läksin võib-olla täitsa mööda) inglise/usa väljapanekutest.
Ning siis jõudis kätte hetk, viimasesse saali astuda. 6. hoonesse olid kogunenud Prantsuse, Hiina ja Jaapani esindajad ning kultuuriline nihe oli täiesti tuntav. Raamatukujundus kui selline tundub globaalselt ühtlustuvat, aga mõnikord on ikka seda va etnovärki tunda ning see on väga tore. Ja sellega sai aeg otsa.
Käimata jäi veel digital publishing, fanatasy ja veel paar huvitavat kohta. No või mis paar – raamatumessil oleks võinud veel päevi ja aastaid veeta, sest tavaliste kirjastajate/riikide kõrval olid kohal veel rahvusvahelised organisatsioonid, ajalehed, tõlkijad, kujundajad, õppeorganisatsioonid, firmad, uusi kirjanikke otsivad kirjastajad, kirjastajaid otsivad kirjanikud, kirjastusmaailma poliitiline koorekiht ning palju, palju muud. Frankfurdi raamatumessil saad aru, kui suur on maailm, kui palju on maailmas erinevaid, toredaid inimesi (kuigi nähtavasti kleptomaanlike kalduvustega) ja kui võrratu on ikkagi raamatute maailm.