Frankfurdi raamatumess vol4

Peaaegu lõpusirgel, ma luban! Peale seda läheb asi jälle rutiinseks ja saab igasugu olme-ja raamatupostitusi, kui just koolitus liiga räigeks kätte ei lähe. Kuid amortisatsioonikulude väljaarvestamine ei tundugi veel väga hullu ettevõttena. Nii, nüüd tagasi raamatumessi juurde.

Ma jätsin teid, mu kolm lugejat, piinlema praktiliselt Soome paviljoni ukse taha. Sisse astudes oleksite sama targad kui enne, sest esimene, mis teid tervitab, on pimedus. Ruumi valgustavad ainult sinakalt helendavad rõngad. Keskmises, kõige suuremas, oli soome kirjanduse väljapanek. Kuna kirjanduse alla käis ka soomekeelsete teoste tõlge, siis leidsin suureks rõõmuks ka mõned eestikeelsed raamatud. Arvestades raamatute väikest hulka, olid inimesed nii mõnegi raamatu sealt juba näpanud. See on raamatumessi igavene nuhtlus ja tõbi: rahvas varastab raamatuid nii mis mühiseb…võib-olla sellepärast, et osta saab alles pühapäeva õhtul. Nagu india esindaja ütles: esimestel päevadel varastati nii palju, et ta hakkas nüüd enne õiget aega müüma, et üldse midagi saada. Kivi soome näituse kapsaaeda: osta sai seal vaid väikest osa väljapandud raamatutest, aga ma tean mitut inimest, kes kangesti Mika Waltari teoseid ihalesid.

Kõige vägevam oli aga soomlaste lastekirjanduse saareke  – väga loomingulised, kirevad lahendused, majakesed, mets,kus põles lõke – kõik see lõi hubase ja kuidagi tuttavliku-koduse tunde.

Soome söögikoht oli rahvast puupüsti täis ning kõik pugisid rõõmsalt rosoljet ning rüüpasid viina peale.  Läksime jälle 5. hoonesse välismaiseid kirjastajaid uurima. Nüüd oli rahvast tunduvalt rohkem kui hommikul, nii et juttu sai rääkida ainult Eesti, Laose ja Ungari esindajatega. See oligi messi kõige vahvam osa. Kui küsida, mis raamatuid oma maa nüüdiskirjandusest soovitaksid, pakkus ungarlane kriminulli, aser armastuslugu ja Laose esindaja teost nüüdsiaja orjusest. Iga väljapanek avas õige pisut rahva hinge – küll teemade, küll köögi kaudu. Tšiili väljapanekus leidus palju surmateemat, Mehhiko omas palju poliitikat, prantsuse hiiglaslik nurk pakkus palju ajalugu ja koomikseid. Nigeeria pisikeses kioskis oli palju meeleheitlikku luulet ja sotsiaalkriitilist ilukirjandust. Eesti väljapanekust meenuvad ajalugu, kokandus ning lingvistilist laadi teosed. Kas siit saab põhjapanevaid järeldusi teha? Põnev on see mäng igal juhul.

Siis jõudsime imeilusate Tai ja Malaisia paviljonide juurde. Esimene hiilgas kaunite lilleseadmete, teine koloniaalajastu raamatukogu stiiliga. Malaisia näitusel haaras mind üks söekas daam kaasa ja palus mingi eesti legendi üles kirjutada. Sain kaks postkaarti ja tean nüüd, kuidas ylang-ylang välja näeb. Raamatud tundusid samuti väga huvitavad. Ühiskonna kihistumine tundub tähtis teema olevat ning Kagu-Aasia rahvas tundub väga pealiskaudse vaatluse peale õnnetuid armastuslugusid eelistavat.

Seejärel leidsin tõlkijate nurga, milles esitletud raamatutest ma kõik (peaagu) eranditult kaasa oleksin vedanud, kui ainult võimalus oleks antud! Pean kuskilt P. deWitti “The Sisters Brothers” leidma! Siinkohal üllatav märkus: ma ei leidnud suurt midagi (loe: läksin võib-olla täitsa mööda) inglise/usa väljapanekutest.

Ning siis jõudis kätte hetk, viimasesse saali astuda. 6. hoonesse olid kogunenud Prantsuse, Hiina ja Jaapani esindajad ning kultuuriline nihe oli täiesti tuntav. Raamatukujundus kui selline tundub globaalselt ühtlustuvat, aga mõnikord on ikka seda va etnovärki tunda ning see on väga tore. Ja sellega sai aeg otsa.

Käimata jäi veel digital publishing, fanatasy ja veel paar huvitavat kohta. No või mis paar – raamatumessil oleks võinud veel päevi ja aastaid veeta, sest tavaliste kirjastajate/riikide kõrval olid kohal veel rahvusvahelised organisatsioonid, ajalehed, tõlkijad, kujundajad, õppeorganisatsioonid, firmad, uusi kirjanikke otsivad kirjastajad, kirjastajaid otsivad kirjanikud, kirjastusmaailma poliitiline koorekiht ning palju, palju muud. Frankfurdi raamatumessil saad aru, kui suur on maailm, kui palju on maailmas erinevaid, toredaid inimesi (kuigi nähtavasti kleptomaanlike kalduvustega) ja kui võrratu on ikkagi raamatute maailm.

Frankfurdi raamatumess vol2

Kell hakkab pool üksteist saama. Saksa ajalehe Die Zeiti väljapaneku ette on tekkinud suur inimsumm. Kuna see väljapanek asub kohe sissepääsu kõrval, ei pääse rahvas hästi edasi ega tagasi ning toimub palju nihelemist ja rüselemist. Aga mis sellest! Kõik ajavad pea kuklasse ja püüavad üle teiste lavale näha. Seal askeldab hetkel nooremapoolne närviline mees, kes oma mikrofoni mudib, aga varsti peaks sinna ilmuma pikajuukseline saksa ajakirjanduse korüfee Harald Martenstein. Kell tiksub, rahvas niheleb. Murran piiramisrõngast välja ning püüan mõnelt väljapanekult kotti änksata, kuhu kogu noos sisse panna. (Nagu näha, olen materiaalsete huvidega messikülastaja. Aga ma ei häbene. Loomuse vastu ei saa.) Esimesena jõuan usukirjanduse väljapanekute juurde, kust kiirelt möödun. Siis tuleb suur ja tuntud kirjastus, aga sealt saavad miskit ainult need, kes sõnaraamatuid ostavad. Väike nukker väljapanek loosungiga “ei poliitkorrektsusele”, ajalehed, kes oma aastatellimustest lahti saada püüavad, väike lava, kus esineb parasjagu kokutades mingi meesõiguste esindaja – ja ringiga tagasi loengu juurde. Martenstein astub aplausi saatel lavale ning on kohe näha, et tegu on professionaaliga: oma väga tagasihoidliku ja eneseiroonilise esinemismaneeriga hoiab ta publikut pool tundi oma haardes. Teemaks on enesereklaam ehk siis raamatu “Vana M-i uued kannatused” esitlemine. Sealt loeb ta lõbusaid tekste, näiteks teemal, miks tervelt Saksamaalt ei leia ühtegi mitte-natsi või miks ometi pole tugikruppe istumajääjatele. Heaoluühiskonna probleemid, noh.

Seejärel tegime kamikazeliku jalutuskäigu mööda 4. hoonet. Saksa kirjanduse osakondades oli läbipääs lootusetu, aga kuidagi võitlesime end reisikirjanduseni ja kalendriteni vabaks. Seal oli rohkem õhku ning väikesel laval peeti loengut inimestele, kes kavatsevad raamatu oma kulu ja kirjadega välja anda. Lõpus pidasid esinejad oluliseks mainida, et “kui te olete raamatu avaldanud ja tuleb inimene ajakirjandusest teiega intervjuud tegema, siis arvestage – te ei saa kohe 50-aastast kompetentset kriitikut vaid mingisuguse värskelt ülikoolist tulnud praktikandi. Aga ärge muretsege, saategi end sellevõrra enesekindlamalt näidata.” Reisikirjanduse osakond oli tegelikult üsna lage, paar “minu-sarja” stiilis raamatut, mõned ajakirjad ning suur hunnik ilusate piltidega kalendreid – ja sellest oli ainult kahju. Isegi reisikirjanikke polnud sinna katsumiseks kaasa võetud (või me sattusime sinna lihtsalt halval ajal).

Edasi gurmeeosakonda. Seal oli juba nalja ja tralli. Küll sai veine degusteerida, küll tegid ühes nurgas kokapoisid pannkooke, küll oli ilus itaalia delikatesside lett ühes helesinise mootorrattaga üles pandud, kus siis kõikvõimalike maiuseid proovida sai. Väga ilus ja stiilne, justkui pildi pealt maha astunud. Kokaraamatutest rääkimata – paganama ilusad teised ja häid asju täis. Kuigi – selle aasta trend näib olevad vegan/taimetoitlus ning sellele naljale pühendati kohe mitu riiulit. Arvestades seda, kuidas rahvas selle ees näljaselt tungles, võib arvata, et tegu on tõusva trendiga. Leidsime mõnusa istekoha ja õige pea leidsime ka Mannheimist tulnud sõbranna üles, kuid kell tiksus ja nii palju oli veel näha! Suundusime ühe suurima väljapaneku, 4. hoone juurde, kus tutvustati peamiselt saksa keeleruumi kirjandust, koomikseid ja raamatukunsti.

Frankfurdi raamatumess vol1

Aasta parim üritus on seljataga ning pea muljetest tulvil. Ühte päeva mahtus rohkem elamusi kui muidu mitmesse kuusse. Nii palju erinevate riikide kirjastajaid, erinevaid žanre, inimesi ja üritusi, et läheks vaja vähemalt ühte nädalat, et kõik huvitavad kohad läbi joosta ja vestlused maha pidada. Nüüd tuli 9 tunni sisse mahutada “säästuprogramm” – ja ma jäin rohkem kui rahule. Siin väike kronoloogiline ülevaade päevast, mis peab nüüd mõnda aega mu vaimu toitma:

Äratus – üleliigne. Ronisin pool tundi enne kella voodist välja ning olin pool üheksa kohvikus. Vorstivõileib, kohv ja Frankfurdi õhuline kolmnurkne rosinasai. Kohviku aknast nägi hipisid ja suurt hulka cosplayereid, kes sihikindlalt suuna raamatumessi poole võtsid.

Viis enne üheksat: trammiga messi juurde. Frankfurt on Saksamaal üsna alahinnatud linn. Teistest paikadest tulijad vigisevad külma ja kõleda atmosfääri üle, aga peale kõrghoonete on sellel Maini-äärsel linnal palju pakkuda. Esimesel pilgul hakkavad silma multikultuursus, kõiksugu monumendid ja kõikide maailma rahvaste “keldripoekesed”. Linna sissesõites on häärberis-villad üksteises kinni. Veekogu annab igale linnale mõnusa atmosfääri. Kuid olgem ausad – laupäeval oleks mulle ka mingi sõjakolle tõenäoliselt nunnu ja tore tundunud.

Üheksa: trügime läbi piletikontrolli, andsime pakid riidehoidu (pärast kahetsesime, sest nänni tassida väikestes ebamugavates kotikestes) ning liitusime tunglevate massidega. Esimene takistus: kuhu minna? Raamatumess on mahutatud mitmesse hiigelsuurde halli ja koht pole mitte väikeste killast. Massid juhatasid meid messiplaanini ja seal andis kena näitsik meile ka programmi ilusti kaasa. Esimene käik oli välismaiste kirjastajate juurde. Selleks pidime mööduma soome kohvikust (mis veel kinni oli) ning umbes sajast cosplayerist – mõne draakoni tiivad ja mõned papist mõõgad võtsid suure osa koridorist enda alla. Lõpuks ometi 5.hoone! Alustame A-st – Aserbaidžaani väljapanek köidab ilusa stiili ja kirevate kokaraamatutega. Selgub kurb tõsiasi, et laupäeval raamatuid ei müüda, neid saab alles pühapäeva õhtul kaasa osta (ikka selleks, et väljapanekutel oleks midagi näha ka). Järgneb tore jutuajamine toreda aseri kultuuriministeeriumi poisiga, kes kiidab messi ja häid kontakte, kutsub pärast teed jooma ning kingib ilusa aseri kokaraamatu. Nüüd pole enam mingit vabandust – tuleb ise baklaavasid valmis vorpima hakata.

Möödume mitmete riikide väljapanekutest. Üks kiosk on täielikult sufikirjandusele pühendunud (Etteruttavalt: see oli üks asi, mis mind sellel messil nii väga hämmastas: usukirjanduse suur hulk. Välismaiste väljapanekute puhul oli moslemimaadel kindlalt suur osa raamatutest usuteemaline. 3. hallis oli lausa mitu rida usule ja esoteerikale pühendatud. Usuga lajatati vasakule ja paremale. Ühe kioski juures oli suur silt stiilis “uuemad publitseerimistehnoloogiad” – ja mida seal näed? Suured koraanid laua peal laiali, leti taga joovad moslemid väikestest tassidest teed. Kuigi…tegelikult jätsid kristlaste arvukad kioskid palju halvema ja rääbakama mulje.). Möödusime massaažiteenust pakkuvatest noortest (alates lõunast olid nende käed sõna otseses mõttes tööd täis) ja Portugali kioskist, mille üks osa oli üles ehitatud nagu mõni Lissaboni park. Üks vanem naine pakkus end pilti tegema, väga tore. Üldiselt olidki inimesed raamatumessil väga sõbralikud – kui nad just üksteist jalge alla ei tallunud.

Kell kümme: jõudsime ühe India janide taskuraamatuid tutvustava kioski juurde. Ma näppisin ilusaid märkmikke ja kuidagi saime tolle mehega jutule. Paari küsimuse peale seletas ta lahkelt ära kogu märkmike valmistamise ajaloo ja tehnoloogia (kuidas riideräbalatest nahaimitatsiooni meenutavad märkmikud sünnivad), rääkis “märkmikutrendidest” ja andis vihjeid, missugused märkmikud järgmisel aastal moes on. Tundub, et kevad 2015 tuleb heledates värvides, kas kirevate mustritega või siis ühevärvilisele taustale kleebitud jaanalinnusulega. Kuulsime ka üht-teist jainindusest: ei loomsetele toodetele, ei maa all kasvavatele viljadele ning seentele. Religioonist see märkmikutöökoda sündiski ning nähtavasti on need tooted taanlaste seas üsna populaarsed. Reklaami ohver nagu ma olen, ostsin kaks jaini-märkmikku. Kuid kell tiksus armutult ja me suundusime kärmelt teise hoonesse, kus üks saksa tuntumaid ajakirjanikke oma uut raamatut esitlema hakkas.