Frankfurdi raamatumess vol1

Aasta parim üritus on seljataga ning pea muljetest tulvil. Ühte päeva mahtus rohkem elamusi kui muidu mitmesse kuusse. Nii palju erinevate riikide kirjastajaid, erinevaid žanre, inimesi ja üritusi, et läheks vaja vähemalt ühte nädalat, et kõik huvitavad kohad läbi joosta ja vestlused maha pidada. Nüüd tuli 9 tunni sisse mahutada “säästuprogramm” – ja ma jäin rohkem kui rahule. Siin väike kronoloogiline ülevaade päevast, mis peab nüüd mõnda aega mu vaimu toitma:

Äratus – üleliigne. Ronisin pool tundi enne kella voodist välja ning olin pool üheksa kohvikus. Vorstivõileib, kohv ja Frankfurdi õhuline kolmnurkne rosinasai. Kohviku aknast nägi hipisid ja suurt hulka cosplayereid, kes sihikindlalt suuna raamatumessi poole võtsid.

Viis enne üheksat: trammiga messi juurde. Frankfurt on Saksamaal üsna alahinnatud linn. Teistest paikadest tulijad vigisevad külma ja kõleda atmosfääri üle, aga peale kõrghoonete on sellel Maini-äärsel linnal palju pakkuda. Esimesel pilgul hakkavad silma multikultuursus, kõiksugu monumendid ja kõikide maailma rahvaste “keldripoekesed”. Linna sissesõites on häärberis-villad üksteises kinni. Veekogu annab igale linnale mõnusa atmosfääri. Kuid olgem ausad – laupäeval oleks mulle ka mingi sõjakolle tõenäoliselt nunnu ja tore tundunud.

Üheksa: trügime läbi piletikontrolli, andsime pakid riidehoidu (pärast kahetsesime, sest nänni tassida väikestes ebamugavates kotikestes) ning liitusime tunglevate massidega. Esimene takistus: kuhu minna? Raamatumess on mahutatud mitmesse hiigelsuurde halli ja koht pole mitte väikeste killast. Massid juhatasid meid messiplaanini ja seal andis kena näitsik meile ka programmi ilusti kaasa. Esimene käik oli välismaiste kirjastajate juurde. Selleks pidime mööduma soome kohvikust (mis veel kinni oli) ning umbes sajast cosplayerist – mõne draakoni tiivad ja mõned papist mõõgad võtsid suure osa koridorist enda alla. Lõpuks ometi 5.hoone! Alustame A-st – Aserbaidžaani väljapanek köidab ilusa stiili ja kirevate kokaraamatutega. Selgub kurb tõsiasi, et laupäeval raamatuid ei müüda, neid saab alles pühapäeva õhtul kaasa osta (ikka selleks, et väljapanekutel oleks midagi näha ka). Järgneb tore jutuajamine toreda aseri kultuuriministeeriumi poisiga, kes kiidab messi ja häid kontakte, kutsub pärast teed jooma ning kingib ilusa aseri kokaraamatu. Nüüd pole enam mingit vabandust – tuleb ise baklaavasid valmis vorpima hakata.

Möödume mitmete riikide väljapanekutest. Üks kiosk on täielikult sufikirjandusele pühendunud (Etteruttavalt: see oli üks asi, mis mind sellel messil nii väga hämmastas: usukirjanduse suur hulk. Välismaiste väljapanekute puhul oli moslemimaadel kindlalt suur osa raamatutest usuteemaline. 3. hallis oli lausa mitu rida usule ja esoteerikale pühendatud. Usuga lajatati vasakule ja paremale. Ühe kioski juures oli suur silt stiilis “uuemad publitseerimistehnoloogiad” – ja mida seal näed? Suured koraanid laua peal laiali, leti taga joovad moslemid väikestest tassidest teed. Kuigi…tegelikult jätsid kristlaste arvukad kioskid palju halvema ja rääbakama mulje.). Möödusime massaažiteenust pakkuvatest noortest (alates lõunast olid nende käed sõna otseses mõttes tööd täis) ja Portugali kioskist, mille üks osa oli üles ehitatud nagu mõni Lissaboni park. Üks vanem naine pakkus end pilti tegema, väga tore. Üldiselt olidki inimesed raamatumessil väga sõbralikud – kui nad just üksteist jalge alla ei tallunud.

Kell kümme: jõudsime ühe India janide taskuraamatuid tutvustava kioski juurde. Ma näppisin ilusaid märkmikke ja kuidagi saime tolle mehega jutule. Paari küsimuse peale seletas ta lahkelt ära kogu märkmike valmistamise ajaloo ja tehnoloogia (kuidas riideräbalatest nahaimitatsiooni meenutavad märkmikud sünnivad), rääkis “märkmikutrendidest” ja andis vihjeid, missugused märkmikud järgmisel aastal moes on. Tundub, et kevad 2015 tuleb heledates värvides, kas kirevate mustritega või siis ühevärvilisele taustale kleebitud jaanalinnusulega. Kuulsime ka üht-teist jainindusest: ei loomsetele toodetele, ei maa all kasvavatele viljadele ning seentele. Religioonist see märkmikutöökoda sündiski ning nähtavasti on need tooted taanlaste seas üsna populaarsed. Reklaami ohver nagu ma olen, ostsin kaks jaini-märkmikku. Kuid kell tiksus armutult ja me suundusime kärmelt teise hoonesse, kus üks saksa tuntumaid ajakirjanikke oma uut raamatut esitlema hakkas.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s