Roger Willemsen “Head päevad”

Roger Willemsen. Gute Tage. Begegnungen mit Menschen und Orten. Frankfurt am Main 2016

WILLEMSEN

Roger Willemsen saksakeelses maailmas erilist tutvustamist ei vaja – tegu on nii ajalehe/raamatuveergudelt kui ka telest tuntud ja omapärase stiiliga mehega. See raamat on omamoodi ristand ajakirjandusest – kus püütakse edasi anda fakte  – ja kirjandusest, mis pakub boonusena ka esteetilist naudingut. Raamat on jaotatud lühikesteks “intervjuudeks”, kusjuures subjektideks on nii pärisinimesed, kellega Willemsen oma töö jooksul kohtunud on kui ka muuseumieksponaadid…

Intervjuu on siin väga meelevaldne mõiste – lihtsalt tema lood hakkavad tavaliselt pihta mingi teisendiga lausest:”Läksin X-ga intervjuud tegema.” Willemsen loob igas jutus omaette maailma nii enda kui oma intervjueeritava ümber ning ta ei tee lugeja osas allahindlust: kui inimene on ebahuvitav, siis peab tema kirjanikuna loo huvitavaks tegema. Kui Yassir Arafatiga kohtumise detailid on huvitavamad kui mees ise, siis laseb Willemsen Arafatil vannitoas öelda vaid paar lauset ning koob ise mehest biograafia kokku. Kui spiooniga kohtumise juures on kõige huvitavamad tema viskikogu Inglismaal ja ühe vene ametniku viskikogu Moskvas ja läbi viskiparalleeli saab spiooniloo imekombel ära räägitud, siis milleks hoida jäigalt kinni igavast intervjuuformaadist?

Lugejana ei saa sa kunagi päris seda, mida esialgu arvad. Intervjuus bioloogiga liigirikkuse kadumisest sõidab Willemsen, ahv süles, mööda lõunamaa jõge. Intervjuus superstaaridega leiad end glamuuri asemel väikestest korteritest ülimat provintslikkust trotsimas. Kui Jaapani ärimunk räägib sulle läbi Willemseni sule elufilosoofiast,saad boonusena kaasa kogu ebaromantilise Kyoto ja Euroopa-Jaapani uskumatult absurdsed kultuurisuhted. Ja kuidas saab mitte meeldida lugu, kus ajakirjanik teeb inimsööjaga intervjuud…lõunasöögi ajal?

Autor ei loo kangelasi. Siin ei kohta praegu väga levinud narratiivi, et on inimene oma aja, kõikide raskuste vastu. Keegi ei karju “You can do it!”. Willemseni jaoks pole jumalaid olemas. On vaid huvitavad inimesed kõiges oma piiratuses, kelle ümber on ikkagi aeg, mis on suurem kui nemad ise.

Willemseni lood on nauditavad lisaks keelele ja stiilivimkadele ka seetõttu, et mees ise oli väga erudeeritud ja tal pole kahju teadmisi niimoodi juttu sisse voolata lasta, et lisaks sellele, et lõbus on, saad lõpuks targemaks ka.

Kuigi Willemseni stiil on ladus, on seda raamatut siiski raske lugeda. Niipalju aus mees on, et paneb ka ennast asja sisse ja tema ise kipub olema kergelt nukrameelne kuju, kes lõpuks oma tuntusest hoolimata üsna üksikuna suri. Melanhooliat on kirjanduses mitut sorti, Willemseni oma pole selline eestlaslik raevukas pessimism, kus ollakse nii kindel, et asjad kunagi paremaks ei lähe, et isegi võimalus, et kõik teistmoodi olla võib, on solvav, puhas pühaduseteotus, sõna, mida ei tohi suhugi võtta. Willemsen pole pessimist, aga ta näib tekstide põhjal olevat inimene, kes ei suuda teistega lõpuni kontakti leida ja see rõhub teda ikka küll. Ning tema alistumine on selline intellektuaali alistumine, kus ta poolviltuselt naeratades lugejale justkui ütleb:”Noh, selline ma olen, ega minu jaoks paremaks ei lähe, aga vaata, siin teistel inimestel on põnev elu olnud.” Ja läbi oma nukruse näeb ta päris hästi teistest läbi.

Advertisements

Nicholas Eames “Kings of the Wyld”

Nicholas Eames. Kings of the Wyld. 2017

Fantaasiakirjandust näib närivat üks häda: liiga üheülbalised karakterid. Alustatakse küll mingi tallipoisiga, aga lõpuks jõutakse ikka tõdemuseni, et peategelane on ju nagu noor jumal, ilmeksimatu ja võitmatu. Rõhuasetus sõnal noor. Vanemaid inimesi näeb neis raamatuis pigem harva, kõrvaltegelastena või vana maagina. Selle vastu pakub rohtu Eames, kes teeb korraga kahte asja: pilab natuke kogu seda kangelaseelu ja näitab peategelastena inimesi, kellelele on tegevusmotiividena võõrad igat sorti maailmapäästmised, au ja kuulsus.

Peategelane Clay Cooper, Saga-nimeliste kangelaste grupi liige, tahaks rahulikult oma asja ajada, aga endine grupikaaslane tuleb tema juurde suure murega: tütar on isa jälgedes kangelaseks hakanud, aga nüüd on ta koletistest piiratud linnas lõksus. Vaja ta sealt elusalt välja saada.

Kõigepealt on vaja vana meeskond kokku korjata ja mis seal salata – kaks aastakümmet on enamikule neist oma jälje jätnud. Erilisest võitlusvormist kellegi puhul rääkida ei saa. Kõige kõvem asi, mis neil kamba peale on, on nimi: nende tiimi tuntakse, nad on legendid, kes lihtsalt vanaks jäänud. Aga midagi pole teha, pole ka kedagi teist enda asemele võitlema saata, sest võta näpust – igat sorti kangelasi on jalaga segada, nendest on saanud…midagi rokkstaaride-laadset, aga enamik neist pole võitlust lähedalt näinud ja pigem käib omavaheline kõvatamine selle nimel, kellel on lahedam tätokas või ilusam juuksevärv.

Seepärast tulebki vanadel kangelastel ise kuidagi piiratud linna jõuda, kus neid ootavad kindel surm ja lugematud koletised. Mitte tingimata selles järjestuses. Ja lastaks neil siis rahus surma minna! Ei, nende elule ihuvad hammast ka teised, eesotsas litsilööva kuninganna ja endise agendiga.

Muidugi saab klišeesid parodeerida ainult teatud piirini, kuni ise klišeeks muutud, aga Eamesi kirjastiil on nii muhe, et annad talle sellel sõidul väga palju asju andeks ja enne kui arugi saad, on raamat läbi ja sa oled seda lõpuni nautinud.

Miks lugeda:

  • tahad saada fantasyt kõikvõimalike kangelaste ja koletistega
  • tahad veidi teistsuguseid peategelasi
  • tahad lõbusalt aega veeta
  • tahad raamatut, mis end liiga tõsiselt ei võta, aga kus puudub ka see nõme punnitatud huumor, mida sellistel puhkudel tihti kasutatakse

Miks mitte lugeda:

  • tahad ausat, tõsist, karmi fantaasiakirjandust ja hea oleks, kui seal oleks tiinekast peategelane

Selle raamatu moraal on: suurte probleemide korral aitab väike rännak hirmsatesse ja eluohtlikesse paikadesse – see lahendab suured ja väikesed mured. Ehk tuleb rohkem reisida.

Anchee Min “The Last Empress”

Anchee Min. The Last Empress. London 2008

Niipalju annab internet teada, et tegu on järjekaga: Anchee Min küttis välja ilmatu võimsa bestselleri “Empress Orchid” ja kuna see osutus menukaks ning materjali jäi üle ka, siis kribas sellele käesoleva järje. Mitte et see lugemist segaks.

Tegu on siis minu nukrast säästuversiooni-mõõtu püüdest Hiina viimase keisrinna elust sotti saada. Nukker ja sääst seepärast, et kord reisil olles nägin üht tõeliselt võimast ja head Cixi (Tzu Hsi) biograafiat, aga kuna raamat oli nii suur ja raske, mõtlesin ostmise viimase päeva peale jätta. Ja siis oli see ära ostetud. Aga siis tuli uus reis ja vaata aga vaata – väike taskuraamatu mõõtu teos vaid paari euro eest. Autori nimi kõlas ka tuttavalt ja miskipärast arvasin, et ega see ikka halb olla saa.

Aga raamatute religioonis ei tohi ära unustada, et ootused peavad olema väikesed-väikesed, muidu on pettumused nii suured-suured.

Ja tegu pole isegi halva raamatuga selle nõmedaimas tähenduses. Räägib ta Cixi elust umbes alates sellest punktist, mil vana keiser kärvab ja naine kuidagi pojast mehe tegema peab. Elu Hiina õukonnas on selline, millesugust ei taha eriti vaenlasele ka, aga kuidagi manööverdab Cixi end tippu. Taustaks on igasugused segased ajad: kui Türgi on Euroopa haige mees, siis Hiina on tema Aasia vend ja kõik tahaks temast tükikesi haugata. Jaapan ihub katanat, eurooplased on kavala diplomaatia ja veel kavalamate relvadega ukse ees. Ega see kõik polekski nii hull, aga nagu ikka, on rahvuse hädad rahvuse enda ja iseäranis ahnete ja argade valitsejate enda tehtud ja nii see laevuke sinna huku poole tüürib.

See etapp Hiina ajaloos on ülipõnev ja sellest võiks lugema jäädagi, aga Anchee Min põrutab mitmes osas lati alt läbi. Esiteks, see, et Hiina ajaloos on tegu ülipõneva ajajärguga, tean ma teistelt autoritelt, mitte Minilt, kes vihjab ohkamisi, et “jaa, mingid bokserid siin meil möllavad ja oopiumisõda oli”, aga kogu see sündmustik on ikka nii kehvasti esitatud, et jääb vägisi mulje nagu oleks tegu mingisuguse igava ja tavapärase päevaga hiinlase elus.

Olgu, pole hullu. Järelikult keskendume inimestele ja karakteritele ja maailme sellise loo, et hoia ja keela? Ka siin valmistab autor pettumuse. Lugu on kirjutatud mina-vormis (mis ei pea sugugi halb olema), aga jätab Cixist eriti saamatu naise mulje, kes ainult rahvale teed pakub, soengute ja kalligraafia üle pead vaevab ja kuidas kõik temast nagu üle sõidavad, nii et tema asjadest kuidagi aru ei saa. Kuigi mainib siis tagantjärele, et sai ikka küll, aga no kuidagi ei suutnud ta vedu võtta ja pealegi oli tal käsil hirmus uni, milles ilmutasid talle end ammusurnud sugulased. Pea kogu raamat koosneb suurest vingust ja halast ja selle loo põhjal ei saa ma küll aru, kuidas Cixi üldse sinna troonile jõudis, sest mõjub nagu mõni varajases keskeas tuttav, kes ohkab, et “nii raske on, sai juba elatud kah, nüüd olen vana, ah mis nüüd mina, lähen “Õnne 13″ vaatama”. Nii nagu ma ei näe neist tuttavatest sirguvat sütitavat rahvajuhti, ei näe ma selles raamatus naist, kes kas siis õukonda osavalt manipuleerides või neil lausa mune pihus hoides riike niimoodi juhtis, et sellest veel tänapäevalgi legende räägitakse.

Et tegu on minajutustusega, siis on teos täpselt niisama sütitav kui peategelane…ehk raamat venib nagu tigu tõrvas. Ei saanud seda teistmoodi läbi, kui pidin ta peldikusse viima – seal loed suure hädaga kõike, mis näppu juhtub. Võtan enda jaoks kaasa moraali, et hea raamatu mitteostmist pead sa kibedalt kahetsema.

Miks lugeda:

  • huvitab Hiina
  • naudid lugusid inimestest, kes “surevad kahekümneviieselt, aga maetakse seitsmekümneviieselt”

Miks mitte lugeda:

  • sest mõistlikum on aega investeerida juba samateemalisse wikipedia-artiklisse

Kim Edwards “The Memory Keeper’s Daughter”

Kim Edwards. The Memory Keeper’s Daughter. London 2006

memory

Kõiki New York Timesi bestsellereid näib ühendavat üks asi: teema. Kui teema on natukenegi uus, veidi teise nurga alt, pisut ebamugav, ängistav – siis vaatavad New York Timesi kriitikud läbi sõrmede sellistele asjadele nagu stiil, voolavus, mõnus lugemine, ajatus ja muu säärane.

Igatahes on jumalakartlik autor Kim Edwards võtnud teemaks Downi sündroomi. Kuuekümnendatel aastatel sünnivad jõuka arsti perekonda kaksikud. Poiss on terve ja tugev, aga tüdrukuga pole kõik korras. Arst otsustab haige lapse ära anda ja ütleb naisele, et tüdruk suri.

Nüüd järgneb peategelaste elu kirjeldamine järgneva kolmekümne aasta jooksul. Autor järgib jäika moraalset kompassi: pahadel läheb hirmus halvasti, nad ei saa oma eluga järjele. Teistel läheb hästi. NB – järgi sotsiaalse kihistumise reegleid! On see mingi ameerikalik/kristlik taust, aga kuidagi jääb kõlama filosoofia, et inimene peab olema rahul sellega, mis tal on. Annaks jumal, et ta midagi muud tahtma ei hakkaks, sest siis on jamad majas. Mingit suurt tõusmist sotsiaalsel redelil ei toimu, vanemate patud nuheldakse laste kätte, kus probleeme on, sinna tuleb neid juurde ja kellel neid isegi vähe, kaotavad need vähesedki jnejne. (Üllatuslik areng, sest üks peategelastest teeb lihtsalt sotsiaalses plaanis nii lahedaid asju, aga sellest laseb autor kauge kaarega üle…Noh, et ikka sellele ängile ja mittemidagiütlemisele rohkem ruumi saada.)

Kuna raamatus on palju juttu Segovia kitarrimuusikast, siis tegelikult soovitakski selle peale panna. Rahulik, voolav ja ilma suurema actionita. Kõike venitatakse stiilselt, aga erilise särata. Sellepärast tulebki naks-naks asi kirja panna, sest muidu läheb kõik meelest ära.

Kellele sellised karakteri-pereromaanid meeldivad, kus jamad tekivad sellest, et omavahel ei räägita ja kus inimene alustab punktis X ja jõuab raamatu lõpuks punkti Y (antud juhul ettearvatavalt abieluranda), siis on asi ok. Kui meeldib ka see, et autor peale 300+ lehekülge ära väsib ja peategelase ära tapab, selleks, et lõpuks ometi otsi kokku võtma saaks hakata, on samuti õige raamatu otsa sattunud.

Miks lugeda:

  • kui on kokkupuuteid Downi sündroomiga, siis see raamat annab helgust ja lootust
  • meeldivad unenäolised, pikalt kulgevad raamatud, kus pannakse rõhku tegelaste rollide muutumisele ajas
  • oma naudingu saavad siit kätte ka naistekate ja happy endi austajad

Miks mitte lugeda:

  • tahaks midagi tempokamat
  • reaalsetest probleemidest on kuidagi liiga lihtsalt üle lastud ja kuidagi palju keskendutakse mingitele pseudomuredele. Kui raamatut reklaamitakse nagu mingit huvitavad sissevaadet nende inimeste ellu, kes kasvatavad Downi sündroomiga last, siis mkm – siin näitab autor seda ainult vilksamisi. Ei tea, kas takistuseks on jälle mingi imelik ameerikamaa konventsioon, et lugejale ei tohi iiga palju naturalismi näidata või tont teab mis. Ühesõnaga, palju potentsiaali läheb raisku.

Ian Mortimer “Suurim reetur”

Ian Mortimer. The Greatest Traitor. The Life of Sir Roger Mortimer, Ruler of England 1327 – 1330. London, 2010

greatest traitor_

Hell yeah! Kui seda loeb mõni kirjastuse pomo, kes otsib ajaloost lahedaid hetki, siis on mul talle ainult üks sõnum: mida sa passid, hakka tõlkima! (Ja pane kõrvale see Hitleri/Stalini naised/koerad/margikogu, mida sa kogu aeg “väärt ajalookirjanduse” sildi all publitseerid.)

Kaanepildil sosistavad kaks siledat possi teineteisele salajuttu kõrva. Sellega on raamatu peateema ära jutustatud: kuidas ühest üsna vähetähtsast aadlimehest Roger Mortimerist sai vana kuninga soosik, noore kuninga parem käsi, Iirimaa asehaldur, kuninganna armuke, riigireetur, Inglismaa vallutaja ja selle de facto valitseja. Ning tema ainuke probleem mitmenaisepidamise kõrval – et olukorda diplomaatiliselt lahendada, lasi ta ehitada ühe lossi sisse kaks lossi, nii et üksteist kohtamata said seal seisusekohaselt elada nii tema seaduslik naine kui ka kuningannast armuke -, et kolmandast kuningast ta enam jagu ei saanud. Viimasele faktile aitas kaasa see, et lõpus läks mees hirmus ahneks kätte ära.

Teretulemast 14. sajandi Inglismaale. Kuningas madistab šotlastega ja ega iirlasedki päris rahulikud pole. On aeg, mil korraldatakse võimsaid rüütliturniire ja aadlikel käib suur omavaheline ärapanemine au, võimu ja rikkuse pärast. Ühesõnaga, täiesti tavaline elu. Noor Roger paistab turniiridel silma ja võidab noore ja eesrindliku prints Edwardi soosingu. Vana kuningas on neetult ebapopulaarne, korraldab aina sõjakäike šotlaste vastu ja kogub makse ja kui ta vedru välja viskab, saab noorest Edwardist kuningas. Viimasel on probleem: tal on veel üks sõber, kellele ta pöörab rohkem igakülgset tähelepanu kui oma seaduslikule naisele. Lisaks kõigele on see sõber nii ahne, et aadlikud ähvardavad ülestõusuga, kui too oma sõpra ei ohjelda. Kuningas ei taha, aga peab. Ta saadab sõbra Iirimaale.

Ja nüüd on kuningal veel üks probleem: noor ja eesrindlik Roger on vahepeal karjääri teinud: ta on sõjaliselt andekas ja oskab Iirimaal asehaldurina väga populaarselt tegutseda. Kuid järsku saab too ahne soosik tema endise positsiooni… Ja kuningas ei kuula Rogeri head nõu! See teeb küll südame täis… Noh, hea on see, et kauaks südamesõber Iirimaale ei jää. Kuningas teeb käigu, mis väärib kohta poliitika kuldraamatus. Nimelt läheb ta parlamenti ja ütleb: nii, tahan kahte asja: makse tõsta ja südamesõpra tagasi õukonda. Parlament peab valima katku ja koolera vahel ning valib maksud. Kuningas väänab neid makse mõnuga. Siis läheb ta mõne aja pärast tagasi parlamenti ja ütleb: “Noh, poisid, kuidas on? Kui saan sõbra tagasi, tühistan maksu.” Ja nii lähebki. Seda kõike remargi korras.

Rogeri seiklused aga alles algavad. Ta lööb revolutsionääridega mesti, langeb vangi, kust põgeneb Inglismaa ajaloo ühe legendaarseima päästeoperatsiooni käigus, mis on nii eepiline, et James Bondi filmid näevad selle kõrval välja nagu mudilase unejutt. Roger läheb mandrile, kus valitsejad ei näe just ülemäära vaeva, et teda Inglise kuninga jaoks kinni püüda. Mingil hetkel jõuab Inglise kuninganna Prantsusmaale venda külastama, näeb Rogerit ja mõlemad loovad igakülgselt soodsa liidu.

Nii algavad sekeldused, mis viivad selleni, et Mortimeri nimi läks sajanditeks põlu alla ja lossid-valdused hävitamisele… Aga milline raamat! Kes kunagi on proovinud keskaja ajalugu uurida, teab, kui võimatu on allikaid leida. See, mille autor on paari allikanäraka toel suutnud korda saata, on a) ajalooliselt korrektne ja b) nii põnevalt kirjutatud, et Skandinaavia krimiautorid peavad nurka häbenema minema. Kust mujalt leiad sa ühe ajaloo kuulsaima armastusloo, ühe võikaima mõrvajutu (kuningas, kes tapetakse tulikuuma vardaga), poliitilised intriigid, lahingustseenid, inimsuhted ja juhuse, kus suhteliselt mõttetu mees tõuseb üheks võimsaimaks valitsejaks?

Miks lugeda:

  • saad kõik eelpoolöeldu pluss laheda nimekirja keskaja kirjandusega
  • see, millise lahenduse leiab autor sajandivanusele mõrvaloole, on lihtsalt nii hea

Miks mitte lugeda:

  • sulle meeldib “Õnne 13” Tujurikkuja definitsioonis, ehk selline lugu, kus mitte midagi ei juhtu