Kim Edwards “The Memory Keeper’s Daughter”

Kim Edwards. The Memory Keeper’s Daughter. London 2006

memory

Kõiki New York Timesi bestsellereid näib ühendavat üks asi: teema. Kui teema on natukenegi uus, veidi teise nurga alt, pisut ebamugav, ängistav – siis vaatavad New York Timesi kriitikud läbi sõrmede sellistele asjadele nagu stiil, voolavus, mõnus lugemine, ajatus ja muu säärane.

Igatahes on jumalakartlik autor Kim Edwards võtnud teemaks Downi sündroomi. Kuuekümnendatel aastatel sünnivad jõuka arsti perekonda kaksikud. Poiss on terve ja tugev, aga tüdrukuga pole kõik korras. Arst otsustab haige lapse ära anda ja ütleb naisele, et tüdruk suri.

Nüüd järgneb peategelaste elu kirjeldamine järgneva kolmekümne aasta jooksul. Autor järgib jäika moraalset kompassi: pahadel läheb hirmus halvasti, nad ei saa oma eluga järjele. Teistel läheb hästi. NB – järgi sotsiaalse kihistumise reegleid! On see mingi ameerikalik/kristlik taust, aga kuidagi jääb kõlama filosoofia, et inimene peab olema rahul sellega, mis tal on. Annaks jumal, et ta midagi muud tahtma ei hakkaks, sest siis on jamad majas. Mingit suurt tõusmist sotsiaalsel redelil ei toimu, vanemate patud nuheldakse laste kätte, kus probleeme on, sinna tuleb neid juurde ja kellel neid isegi vähe, kaotavad need vähesedki jnejne. (Üllatuslik areng, sest üks peategelastest teeb lihtsalt sotsiaalses plaanis nii lahedaid asju, aga sellest laseb autor kauge kaarega üle…Noh, et ikka sellele ängile ja mittemidagiütlemisele rohkem ruumi saada.)

Kuna raamatus on palju juttu Segovia kitarrimuusikast, siis tegelikult soovitakski selle peale panna. Rahulik, voolav ja ilma suurema actionita. Kõike venitatakse stiilselt, aga erilise särata. Sellepärast tulebki naks-naks asi kirja panna, sest muidu läheb kõik meelest ära.

Kellele sellised karakteri-pereromaanid meeldivad, kus jamad tekivad sellest, et omavahel ei räägita ja kus inimene alustab punktis X ja jõuab raamatu lõpuks punkti Y (antud juhul ettearvatavalt abieluranda), siis on asi ok. Kui meeldib ka see, et autor peale 300+ lehekülge ära väsib ja peategelase ära tapab, selleks, et lõpuks ometi otsi kokku võtma saaks hakata, on samuti õige raamatu otsa sattunud.

Miks lugeda:

  • kui on kokkupuuteid Downi sündroomiga, siis see raamat annab helgust ja lootust
  • meeldivad unenäolised, pikalt kulgevad raamatud, kus pannakse rõhku tegelaste rollide muutumisele ajas
  • oma naudingu saavad siit kätte ka naistekate ja happy endi austajad

Miks mitte lugeda:

  • tahaks midagi tempokamat
  • reaalsetest probleemidest on kuidagi liiga lihtsalt üle lastud ja kuidagi palju keskendutakse mingitele pseudomuredele. Kui raamatut reklaamitakse nagu mingit huvitavad sissevaadet nende inimeste ellu, kes kasvatavad Downi sündroomiga last, siis mkm – siin näitab autor seda ainult vilksamisi. Ei tea, kas takistuseks on jälle mingi imelik ameerikamaa konventsioon, et lugejale ei tohi iiga palju naturalismi näidata või tont teab mis. Ühesõnaga, palju potentsiaali läheb raisku.

Ian Mortimer “Suurim reetur”

Ian Mortimer. The Greatest Traitor. The Life of Sir Roger Mortimer, Ruler of England 1327 – 1330. London, 2010

greatest traitor_

Hell yeah! Kui seda loeb mõni kirjastuse pomo, kes otsib ajaloost lahedaid hetki, siis on mul talle ainult üks sõnum: mida sa passid, hakka tõlkima! (Ja pane kõrvale see Hitleri/Stalini naised/koerad/margikogu, mida sa kogu aeg “väärt ajalookirjanduse” sildi all publitseerid.)

Kaanepildil sosistavad kaks siledat possi teineteisele salajuttu kõrva. Sellega on raamatu peateema ära jutustatud: kuidas ühest üsna vähetähtsast aadlimehest Roger Mortimerist sai vana kuninga soosik, noore kuninga parem käsi, Iirimaa asehaldur, kuninganna armuke, riigireetur, Inglismaa vallutaja ja selle de facto valitseja. Ning tema ainuke probleem mitmenaisepidamise kõrval – et olukorda diplomaatiliselt lahendada, lasi ta ehitada ühe lossi sisse kaks lossi, nii et üksteist kohtamata said seal seisusekohaselt elada nii tema seaduslik naine kui ka kuningannast armuke -, et kolmandast kuningast ta enam jagu ei saanud. Viimasele faktile aitas kaasa see, et lõpus läks mees hirmus ahneks kätte ära.

Teretulemast 14. sajandi Inglismaale. Kuningas madistab šotlastega ja ega iirlasedki päris rahulikud pole. On aeg, mil korraldatakse võimsaid rüütliturniire ja aadlikel käib suur omavaheline ärapanemine au, võimu ja rikkuse pärast. Ühesõnaga, täiesti tavaline elu. Noor Roger paistab turniiridel silma ja võidab noore ja eesrindliku prints Edwardi soosingu. Vana kuningas on neetult ebapopulaarne, korraldab aina sõjakäike šotlaste vastu ja kogub makse ja kui ta vedru välja viskab, saab noorest Edwardist kuningas. Viimasel on probleem: tal on veel üks sõber, kellele ta pöörab rohkem igakülgset tähelepanu kui oma seaduslikule naisele. Lisaks kõigele on see sõber nii ahne, et aadlikud ähvardavad ülestõusuga, kui too oma sõpra ei ohjelda. Kuningas ei taha, aga peab. Ta saadab sõbra Iirimaale.

Ja nüüd on kuningal veel üks probleem: noor ja eesrindlik Roger on vahepeal karjääri teinud: ta on sõjaliselt andekas ja oskab Iirimaal asehaldurina väga populaarselt tegutseda. Kuid järsku saab too ahne soosik tema endise positsiooni… Ja kuningas ei kuula Rogeri head nõu! See teeb küll südame täis… Noh, hea on see, et kauaks südamesõber Iirimaale ei jää. Kuningas teeb käigu, mis väärib kohta poliitika kuldraamatus. Nimelt läheb ta parlamenti ja ütleb: nii, tahan kahte asja: makse tõsta ja südamesõpra tagasi õukonda. Parlament peab valima katku ja koolera vahel ning valib maksud. Kuningas väänab neid makse mõnuga. Siis läheb ta mõne aja pärast tagasi parlamenti ja ütleb: “Noh, poisid, kuidas on? Kui saan sõbra tagasi, tühistan maksu.” Ja nii lähebki. Seda kõike remargi korras.

Rogeri seiklused aga alles algavad. Ta lööb revolutsionääridega mesti, langeb vangi, kust põgeneb Inglismaa ajaloo ühe legendaarseima päästeoperatsiooni käigus, mis on nii eepiline, et James Bondi filmid näevad selle kõrval välja nagu mudilase unejutt. Roger läheb mandrile, kus valitsejad ei näe just ülemäära vaeva, et teda Inglise kuninga jaoks kinni püüda. Mingil hetkel jõuab Inglise kuninganna Prantsusmaale venda külastama, näeb Rogerit ja mõlemad loovad igakülgselt soodsa liidu.

Nii algavad sekeldused, mis viivad selleni, et Mortimeri nimi läks sajanditeks põlu alla ja lossid-valdused hävitamisele… Aga milline raamat! Kes kunagi on proovinud keskaja ajalugu uurida, teab, kui võimatu on allikaid leida. See, mille autor on paari allikanäraka toel suutnud korda saata, on a) ajalooliselt korrektne ja b) nii põnevalt kirjutatud, et Skandinaavia krimiautorid peavad nurka häbenema minema. Kust mujalt leiad sa ühe ajaloo kuulsaima armastusloo, ühe võikaima mõrvajutu (kuningas, kes tapetakse tulikuuma vardaga), poliitilised intriigid, lahingustseenid, inimsuhted ja juhuse, kus suhteliselt mõttetu mees tõuseb üheks võimsaimaks valitsejaks?

Miks lugeda:

  • saad kõik eelpoolöeldu pluss laheda nimekirja keskaja kirjandusega
  • see, millise lahenduse leiab autor sajandivanusele mõrvaloole, on lihtsalt nii hea

Miks mitte lugeda:

  • sulle meeldib “Õnne 13” Tujurikkuja definitsioonis, ehk selline lugu, kus mitte midagi ei juhtu

 

Antonio Ortuño “Põletatud”

Loetud versioonis Antonio Ortuño “Die Verbrannten” 2015 (Originaalis on pealkiri teistsugune, aga “põletatud” võtab raamatu sisu üsna hästi kokku.)

51StI6aLr1L._SX300_BO1,204,203,200_

Noorepoolne Mehhiko autor viskab “Põletatute” näol lugeja ette üsna vihase proosa, millel on üks võimas tunnusjoon: teoses puuduvad täielikult positiivsed tegelased. Ja mitte ainult positiivsed – raamatus pole ühtegi karakterit, kes oleks kasvõi natukene sümpaatne.

Suurem osa raamatust on jaotatud peatükkidesse “Negra” ja “Kitsarinnaline”. Esimeses on minajutustajaks Mexico Cityst pommiauku Santa Ritasse saadetud sotsiaaltöötaja Irma. Teises on minajutustajaks Irma eksmees, kes täidab leheruumi täiesti ebavajaliku sõnadevahuga, aga jõuab samas täiesti uskumatu arengu läbi teha. Nende vahel on läbivaks jooneks ühine tütar ja Disneyland.

Sisu on aga järgmine: Santa Ritas süüdatakse põgenikemaja, suur hulk põgenikke põleb ära. Seda hirmsat juhtumit saadetakse uurima Irma, kes pole alguses asjast eriti huvitatud. Pigem mõtleb ta oma kehvast välimusest ja sellest, kellega sellest mõttetust linnakesest magada võiks. Siis aga satub ta rääkima põlengus üllatuslikult ellu jäänud Yeiniga, kahekümneaastase naisega, kes on üle elanud rohkem atentaate riigipead. Selgub, et on mitu maffiagrupeeringut, kes inimesi Kesk- ja Lõuna-Ameerikast Mehhikosse ja sealt edasi USAsse toimetavad. Midagi on aga mäda, sest “kaup” tapetakse kogu aeg maha.

“Põletatuid” on mitmes mõttes keeruline lugeda. Esiteks on stiil selline, et kas armastad või vihkad. Lühikesed laused,meeletult palju mõttetuid sisevaateid, etteaimatav süžeeliin. Teiseks pole  Ortuño vägivalla, vere, põgenike kannatuste ja “reakodaniku” rutiinse elu kirjeldamisel sõnadega kokku hoidnud ja nii imelikuna kui see ka ei kõlaks – raske on otsustada, mis neist kahest hullem on. Mehhiklase jaoks tähendab elu eelkõige seda, et rabele mis sa rabeled – lõpuks oled ikkagi mingi maffia kanna all. Ja kui ma vaatan enda ümber, siis on seda vandenõuteooriat väga, väga kerge uskuda. Ikka on kuskil mingid “isakesed”, kellele ei hakka peale ükski hammas.

Kui vägivald oleks vähem “graafiline”, võiks tegevus täiesti vabalt toimuda Eestis: väikelinn, kus teeremont on poliitikute elus kõige olulisem küsimus, kohalik maffia, ajakirjanik, kes osutub lõpus üsna jõuetuks, ametnikud, kes on reaalsuse vastu täielikult ükskõiksed ja pimedad.

Mis pani mind raamatu läbi lugema (selleks kulus küll kuus kuud), oli Mehhiko külaelu ja põgenikesüsteemi kirjeldused: kes kust vahelt võtab, et inimesed “tõotatud” maale viia.

Miks lugeda:

  • tahad midagi aktuaalset põgenike kohta, mis poleks euroopalikult poliitkorrektne
  • vajad ilma kangelasteta raamatut
  • elad Eesti väikelinnas ja tahad mängida maailma-bingot: vaata, kui palju paralleele sa oma depressiivse väikelinna ja Santa Rita vahele tõmmata saad. Üllatusmomendid on garanteeritud!
  • lugeda kannatab eriti hästi siis, kui eksmehe peatükid vahele jätad
  • tahad lugeda noore, vihase mehe proosat

Miks mitte lugeda:

  • tahad midagi kerget, positiivset ja helget – siis pole “Põletatud” kindlasti mitte sinu raamat
  • sulle ei meeldi etteaimatavad süžeeliinid

Jim Al-Khalili “Pathfinders”

Jim Al-Khalili. Pathfinders. The Golden Age of Arabic Science. London 2010

See, kuidas inimene argumenteerib, ütleb päris palju tema taustsüsteemi kohta. Jim Al-Khalili raamat räägib – nagu pealkirigi lubab – araabia teaduse kuldaja meestest: kes leiutas arstiriistu, kes pani paika süsteemid,mida said kasutada Newton, Kopernik ja teised tuntud Euroopa teadlased. Lisaks annab ta ajaloolise ülevaate, kuidas üldse araabia teadus aastatuhandevahetusel õitseda sai, millised olid raamtingimused, kui suurt rolli mängis valitsejate suhtumine, kui suurt rolli trend… Iseenesest on see väga mõnus lugemine, sest kuigi kaugelt mitte ammendav, annab Al-Khalili põneva ülevaate nii araabia teaduse ajaloost hardcore-teadushuvilisele. Teisisõnu, ta võib rahulikult lehekülgede kaupa matemaatilisi teoreeme lahata ning arutleda, kust ikkagi tuli kasutusse number 0.

Lisaks kirjapandule on põnev seegi,mida võiks välja lugeda ridade vahelt. Autor peab vajalikuks pea iga suurmehe juures mainida, et see, kui araabia tüüp kolmsada aastat alal X esimesi samme astus, ei vähenda ju ometi eurooplastest teadlaste suurust. Huvitav mõttekäik, sest see on niikuinii selge. See on vist mingi pagulaskirjanduse ilming, hakatakse veidi keerutama ja justkui oma suurust vähendama, sest elatakse “vaenlaste keskel”. Teadusajaloos ju iseenesest mingeid vabandusi vaja pole. Ma olen nagunii veendumusel, et mitmel targal inimesel võib üksteisest sõltumatult sarnane hea idee tekkida.Võtame anatoomia, võtame vereringe: kui juhtub olema asjast huvitatud praktiseeriv arst, mees, kes satub õigel ajal õigeid asju nägema, siis miks ei võiks ta vereringe ülesehitust ära tabada? Mõni lihtsalt kirjutab sellest raamatu, teine mitte. Lihtsuse ja au huvides otsitakse aga paaniliselt seda ühte ja ainust.

Veidi värvi kah:

“Islamiaja hiilgeaja Hispaanias nähti rumaluses midagi nii häbistavat, et need, kellel haridust polnud, püüdsid seda fakti varjata nii palju kui võimalik, nii nagu nad oleksid varjanud kuritegu.” S.P.Scott

“Tõeotsija ei ole see, kes uurib vanu kirjatükke ja, järgides oma loomulikku kalduvust, paneb neisse oma usu, vaid see, kes kahtleb oma usus neisse ja küsib kõige kohta, mida ta neist leiab. Tõeotsija on see, kes allub argumentidele ja demonstratsioonile, mitte inimolevuste ütlusele, mille natuur on läbipõimunud igat sorti ebatäiuste ja defektidega. Seepärast peab mees, kes uurib teadlaste kirjutisi – juhul kui tõeotsingud on tema sihiks – tegema end kõige loetu vaenlaseks ja, jättes meelde kõige loetu südame ja omadused, seda igast küljest ründama. Ta peaks kahtlustama ka iseennast, kui ta seda kriitilist uurimist teostab – selleks, et ta ei kalduks eelarvamusse ega laiskusesse.” Ibn al-Haytham

“Meil ei peaks olema häbi hinnata tõde ja võtta ta vastu ükskõik kust ta ka ei tuleks. Isegi kui ta tuleb kaugetelt rassidelt ja meie jaoks võõrastelt rahvastelt. Miski ei tohiks tõeotsija jaoks olema kallim kui tõde ise ja tõest ei tohi kõrvale kalduda ega halvustada seda, kes tõtt räägib.” Ya’qub ibn Ishaq al-Kindi

“Kujuta ette et haige mees vabastab kaks orja. Ühe hind on kolmsada dirhemit ja teise hind viissada dirhemit. Kolmsada dirhemit maksnud ori sureb, aga jätab maha türtr. Nüüd sureb ka isand, jättes samuti maha tütre. Ori lahkub majapidamisest neljasaja dirhemi eest. Kui suure summa eest peab igaüks end nüüd välja lunastama?” 9. sajandi matemaatik Al-Khwarizmi

Miks lugeda:

  • mõnus, kerge ülevaade araabia teadusest
  • saab aimu, mida täpsemat need idamaa mehed keskajal tegid. Ühelt poolt räägib ta vanadest tuttavatest nagu Ibn Sina ja Rhazes, aga õnneks toob ta ka päris tundmatuid nimesid sisse.
  • hea on araablaste teadussaavutuste sidumine hilisemate eurooplaste omaga, Al-Khalili näitab, kes nii-öelda teatepulga üle võttis
  • saab kinnitust see, et liberaalse valitsuse all võib olla kõik jama, aga vähemalt õitsevad teadus ja muud toredad tsivilisatsiooni nähud. Nii kui võim aga usuhullude/reglementeerijate/fanaatikute kätte läheb, toimub allakäik. Praegune Eesti valitsus oma suure reguleerimishimuga peaks sellest õppust võtma. Euroopa Liidust ma parem ei räägigi.

Miks mitte lugeda:

  • asi kipub kohati väga tehniliseks
  • see, kuidas autor püüab asju oma eluloo najal selgitada, ei anna jutule absoluutselt mitte midagi juurde

 

Joseph Conrad “Salakuulaja”

Joseph Conrad. Salakuulaja. LR 2001/21-24

Ukraina/poola juurtega maailmamerdel karastuse saanud autori kõige tuntum teos on vast “Pimeduse süda”, aga “Salakuulaja” temaatika on päris huvitav. Ongi nõnda, et üks keskealine mees on juba 11 aastat salakuulamisega tegelenud, etendab anarhisti ja püüab atentaate ära hoida. Siis sureb aga tema palganud saadik ja uus isand on selline noor ja kogenematu ja mis kõige hullem, tal on põrandaalustest liikumistest omad arusaamad. Paksu salakuulajat peab ta täiesti ebakompetentseks ja teeb talle ülesandeks korraldada üks mehine terrorirünnak, et “politsei tardumusest üles raputada”. Mees, kelle kodune elu pole ka teab mis kiita, hakkab loost väljapääsu otsima.

Conradi loo teeb huvitavaks just järelemõtlemise-protsess. Lugedes tundub kõik hästi lihtne ja niisama nauditav, aga tagantjärele meenuvad igasugused huvitavad nüansid: nii ühiskonna kui ka üksikindiviidide kohta. Ma ei tea, kuidas Condradi teistes raamatutes on, aga siin saavad kõige hullemini elult sugeda need, kes loo alguses eluga üsna rahul on. Rahulolematud pääsevad lausa puhtalt.

Kui ei teaks, mis aja mees on Conrad ja mis ajast lugu räägib, siis tegelikult on raamat väga, väga modernne. Pooleleheküljeline stseen, milles salakuulaja seisab uue ülemuse ees… selle peaks hoiatava näitena kleepima iga ametniku seinale.