Edward Frenkel “Love and Math”

Edward Frenkel. Love and Math. The Heart of Hidden Reality.

Mis tunne on, kui saad teada, et oled mitmeid aastaid mingist ainest valesti aru saanud, sest seda on lihtsalt valest otsast õpetatud? Umbes selline tunne tabas Venemaalt emireerunud Edward Frenkelit poisipõlves, kui ta sattus ühe kooliõpetaja käe alla, kes talle näitas, mida matemaatikaga tegelikult teha saab. Ja seda püüab ta populaarteaduslikult antud raamatus edasi anda.

See ei ole matemaatikaõpik. On äärmiselt ebatõenäoline, et keegi, kes varem protsentigi võtta ei osanud, võtab nüüd raamatus toodud valemi ja hakkab vuhinal neljandat dimensiooni arvutama. Aga Frenkel põimib raamatus isikliku biograafia ning teeb ekskursse tõelisesse matemaatikasse (mitte nendesse piinadesse, mida paljud meist kooliajal läbi elama pidid). Nii saab selgemaks see, kuidas ikkagi see seos matemaatika ja krüptograafia vahel välja näeb, kuidas küülikute paljunemine viis internetimakseteni, kuidas USA valitsus rahvast matemaatikaga üle lasi, kuna arvas – ja õigusega – et rahvas on matemaatikas nii harimatu, et ei saa aru, mida pisikene protsendikene kõike nende rahadega teha võib (arvata on, et see pole ainus maailma rahvas, kellest sel viisil üle lasti) ning mis värk ikkagi selle neljanda dimensiooniga on.

Reeglina heidetakse raamatule ette kahte asja: matemaatikahuvilised kurdavad, et raamatus on liiga palju biograafiat ja liiga vähe matemaatikat. Tavainimesed, vastupidi, nurisevad, et see matemaatika on seal siiski natuke liiga raske.

Kuid Frenkel paneb oma teosega elule teisest küljest vaatama, mis meenutab natuke kaleidoskoobi raputamist: elemendid jäävad samaks, kuid muster tundub erinev ja ääretult huvitav. Ja mida enamat ühest populaarteaduslikust raamatust tahta võib?

 

 

Gerald Imber “Genius on the Edge: The Bizarre Double Life of Dr. William Stewart Halsted”

Gerald Imber.Genius on the Edge: The BIzarre Double Life of Dr. William Stewart Halsted. 2011 (Geenius noateral: Dr. William Stewart Halstedi veider kaksikelu)

Huvitavate inimeste biograafiatega kipub olema see jama, et alati on kas midagi liiga palju või midagi liiga vähe. Kuigi surnutest halba ei rääkida, siis sedapuhku on nõnda, et liiga vähe jagus kainet mõistust Halstedi naissugulastel, kes peale tema naise surma kõik mehe kirjad ära hävitasid. Hästi moraalse põhjendusega, et “need olid ju ainult naisele adresseeritud”. Kui aga juba kord selle kokaiini- ja morfiinisõltlasest Ameerika kirurgia uuendaja musta huumoriga kokku puutunud oled, siis tahaks ju veel lugeda, mida ta näiteks aastakümnete vältel naisele kirjutas… Siit juba iidsetest aegadest tuntud loo moraal – liiga palju moraalsust on teadusele halb.

Raamat ise räägib nimitegelase elust. Halsted (1852 – 1922) oli rikkast Ameerika perekonnast pärit ekstsentriline mees, keda kutsus meditsiin ning kes kuulus kuni oma kahekümnedate lõpu/kolmekümnendate alguseni Ameerika tippkirurgide sekka. Iseenesest polnud sellist tunnustust tol ajal väga raske saavutada, sest kirurgia meenutas pigem lihunikutööd ning häid kirurge, kes natukenegi teadsid, mida tegid, oli käputäis. Euroopas olid tollal oluliselt paremad lood ja seetõttu kuulus iga hea USA arsti hariduse sisse võimaluse korral ka suur tuur vanas maailmajaos, kus külastati peamiselt kuulsate arstide praksiseid ja õpiti oskuseid.

Umbes samal ajal kui Euroopas Freud oma viimaste veeringute eest Mercki firmalt uuendusliku imedroogi kokaiini ostis (sellele omistati peaaegu maagilisi võimeid, sest lasi sõduritel nälga ja janu tundmata võidelda), avastas ka Halsted, et seda saab ju täiesti normaalselt anesteesias kasutada! Kuna ta töötas lisaks kirurgile ka ülikooli õppejõuna, siis viis ta selle idee oma tudengite sekka, kes siis üheskoos kokaiini kui anesteesiavahendit kohusetruult katsetasid. Edukalt. Üks esimesi operatsioone, mis sedamoodi lokaalse kokaiinituimestusega tehti, oli ühe meditsiinitundengi hamba tõmbamine.

Selle hinnaks oli terve põlvkond narkosõltlastest arste, eesotsas Halstedi endaga. Tal läks narkosõltuvus vahepeal nii käest ära, et ta ei saanud enam oma kohuseid täita ning ta kadus erakliinikusse ravile. Ravi õnnestus suurepäraselt, sest tollal oli kombeks kokaiinisõltuvust morfiiniga ravida. Ühesõnaga, ta jäi ka sellest sõltuvusse.

Kogu sõltuvusest hoolimata sai ta oma elu aga kuidagi niimoodi tööle, et pääses vastrajatud Bostoni haiglasse kirurgiks, kuigi võttis aega enne kui ta päris osakonnajuhiks ülendati. Lisaks ilusatele ja kallitele asjadele meeldis kirurgile ka eriti rangeid hügieeninõudeid rakendada (mitmekordne kätepesu ja hiljem kummikindad) ning koerte peal katseid teha.

Kokkuvõttes suutis ta teha mitu meditsiinilist uuendust, näiteks rajas ta residentide süsteemi. Viimased pidid olema vallalised, sest neilt nõuti 24/7 valmisolekut. Halsted ise abiellus (kirurgiaosakonna õdede pealikuga, kes oli pärit vaesunud Lõuna perekonnast), kuigi tema naine elas pool aastat temast eemal ning nende kodune rutiin nägi välja nii, et üks elas teisel, teine kolmandal korrusel ja kohtuti vaid kella seitsmest poole üheksani õhtul, mil söödi õhtusööki ja räägiti igasutustest asjadest.

Kuigi ta oli omajagu eraklik, musta huumori, terava ütlemise ja teistele mõistmatute käitumismaneeridega, hindas ta väga andekaid meditsiinitudengeid ning tegi (varjatult) nende heaks palju ära. Kuigi ta võttis iga päev tohutuid narkokoguseid, kinnitasid tema kolleegid, et neil polnud tema sõltuvusest aimugi. Vaid paar tema lähedast sõpra teadsid, millega ta elu lõpuni võitles. Sest – mees oli uskumatult produktiivne ja jõudis palju ära teha. Lihtsalt….ta võis haiglast pooleks aastaks järsku kaduda, põhjuseks “halb tervis”. Kui ta siis tagasi tuli, tõmbas ta jälle mitme inimese eest. (Pealegi lõi ta sedasorti residentide süsteemi, et kirurgiaosakond toimis ilusti ilma tema sekkumata.) Haigla juhtkond tahtis teda küll välja visata, aga samas oli ta üks nende parimaid arste, nii et nad tolereerisid käitumist, mis tõenäoliselt tänasel päeval kindla väljaviskamise tooks.

Aga heast mustast huumorist, mida tõenäoliselt vähesed kaasaegsed hinnata oskasid, toob biograafia autor kahjuks liiga vähe näiteid. Kuna Johns Hopkinsi haigla oli eelkõige mõeldud vaesemate patsientide tasuta teenindamiseks, aga haigla oli endale ülikõva maine tekitanud, siis ronisid sinna ka rikkamad. Ühel juhul tuli haiglasse väga tuntud ja päratu rikas naine. Kui Halsted teda üle vaatas, teatas naine, et temal on väga palju tegemist ja tehtagu operatsioon kohe! Halsted vaatas oma assistendile otsa ja teatas:”Me oleme teel tähtsale operatsioonile. Nägemist.” Kahe päeva pärast tuli ta uuesti naist üle vaatama. Naine nõudis taas kohest operatsiooni. Nüüd jättis Halsted naise viieks päevaks üksi. Lõpuks hammustas naine tema käitumise põhjuse läbi ja oli järgmisel korral viisakam. Kui Halsted seda nägi, siis teatas ta:”Nüüd, miss A, olete õiges vaimses seisundis, et me teie probleemi üle arutada saaksime.”

Üks “lõbusam” juhtum, kus haiglasse toodi “haruldaselt inetu kõhuvaludes naine”. Too olevat enne haiglasse sattumist teatud teed joonud, aga keegi ei saanud aru, milles asi. SIis helistati ühele Johns Hopkinsi haigla arstile, keda Halsted pidas pigem keskpäraseks kirurgiks, kuid perfektseks diagnostikuks. Too kuulas sel päeval valves olnud arsti jutu ära ning ütles siis, et tegu on tõenäoliselt raseduse katkemisega, sest seda sorti teed juuakse raseduse katkestamiseks. Tol hetkel valves olnud arst protesteeris:”Oodake, kui te seda naist näete! Rasedus ei saa siin päris kindlasti põhjuseks olla..” Kui siis naise kõht lõhki lõigati, selguski – raseduse katkemine. Halsted kommenteeris pärast:”Kas x tõesti pani diagnoosi telefoni teel? No ainult tema võis selle seose peale tulla…”

 

Miks lugeda:

• põnevalt kirjutatud
• faktirohke
• meeldib meditsiiniajalugu

Miks mitte lugeda:

• google translate’i kasutamine on sulle keeruline: kuna Halstedi uuenduslikke operatsioone kirjeldatakse ülima põhjalikkusega, siis nõuab see üsna head meditsiinisõnavara tundmist

 

 

 

Jodie Archer & Matthew L. Jockers “The Bestseller Code”

Jodie Archer & Matthew L. Jockers. The Bestseller Code. Anatomy of the Blockbuster Novel. What a Groundbreaking Algorithm Can Teach us About Books, Stories, and Reading. 2016

Sain raamatu jõulukingiks. See on vist mingi peen vihje, et tuleks rohkem kirjutada. Aga teos ise on selline ameerikalik. Viimase tunneb ära ühe eksimatu omaduse järgi: lehti on raamatus palju, aga põhiteesid saaks kokku võtta paarikümnele leheküljele. Ülejäänud aeg läheb sama teema erinevatel viisidel esitamise ja nämmutamise peale.

Sisu on teosel täpselt selline nagu pikk pealkiri lubab. Ehk: teadlased leiutasid programmi, lasid raamatud sellest läbi ning märkasid erinevaid mustreid, mis kindla peale edu toovad. Autorid toovad enamjaolt näiteid ameerika kirjandusest, aga miskipärast meeldib neile eriti “Fifty Shades of Grey”. Seda tuuakse igast asendist heaks näiteks, sest iseenesest oli teose kirjanduslik väärtus null, aga arvutiprogramm näitas, et autor tegi ühte asja geniaalselt – paigutas instinktiivselt konfliktipunktid täpselt nii nagu programm ideaalis ette näeb.

Iseenesest tundus, et programm ja lugejad armastavad teravust. Raamatu sisu “kuju” peaks olema rohkem sakiline ja vähem laineline. Ehk siis inimesi tuleb kogu aeg närvilisena hoida. Samuti sai teada, et kui sul on peategelaseks pahad tüdrukud, siis on see hetkel väga kuum kaup.

Põgusalt analüüsiti ka kirjanike taustu. Selgus, et väike boheemlus ja erinevate ametite pidamine tuleb kirjutamisele ainult kasuks, sest kõikidel autoritel, kes on kirjeldanud teemasid, mida nad hästi valdavad (perekond, õigussüsteem, korporatsioonid, sõda vms), on suurem tõenäosus õnnestuda.

Raamatu kõige lahedam seik oli tegelikult see, kuidas uurijad tegid kindlaks, et Harry Potteri looja on meheliku varjunime all krimiromaaniga maha saanud.

Miks lugeda:

• saad puust ja punase graafilise juhendi, kuidas bestsellerit kirjutada

Miks mitte:

• tervet raamatut sõna-sõnalt läbi lugeda on suhteliselt suur piin. Huvitav, kas ameeriklastel on mingi kollektiivne tähelepanuhäire, et nad kogu aeg samade faktide – teemade juurde tulema peavad…justkui ei saaks esimese korraga asjale pihta.

David Priestland “Kaupmees, sõdur, tark”

David Priestland. Merchant. Soldier.Sage: A New History of Power. London 2013

Kuidas toppida terve maailma ajalugu ühte loengusarja? Kindlasti vaevlevad selle probleemi käes lugematute ülikoolide õppejõud, kellele on antud ülesandeks, tudengitele ajalugu vaid ühe semestri vältel selgeks teha. Siin on vaja süsteemi.

Selle süsteemi pakub välja David Priestland. Nimelt ei hakka ta ebaolulisega lugeja pead vaevama vaid keskendub põhilisele: ta jagab ühiskonna kolme klassi – nagu pealkirjast selgub, on nendeks kaupmehed, sõdurid ja targad – ning lahkab siis seda, kuidas ajaloos oli kord Piibeleht peal ja Vestmann all ja vastupidi.

Niimoodi lappabki autor läbi mailma ajaloo ja peatub pikemalt murrangupunktidel – ehk siis neil hetkedel, kus võim ühe klassi käest teise kätte libises. Seda teeb ta läbi ilmekate näidete, nii et igav ei hakka. Kõige rohkem teeb ta miskipärast 20. sajandi meestest… ja kui ta otsapidi 21. sajandisse jõuab, siis hakkab peale ärikate isikukultus (päris hea on see koht, kus suuri finantsgurusid kujutatakse maailma kolme musketärina).

Näited on päris kelmikad ja Priestland on suutnud ka paar üsna tundmatut meest asja ilmestama tuua. See tuleb asjale ainult kasuks, sest kui sa ikka ühte kivikest ühtviisi käes veeretad, siis on tüdimus kerge tekkima.

Võimusuhetest saab samuti pisut aimu… Ja siin ongi raamatu suurim nõrkus: asi on paganama pealiskaudne. Autor tormab läbi sündmuste ja kontseptide niimoodi, et tagant küsimärke aina tolmab. Detailidele eriti aega ei raisata ja kuigi valitud isikud on huvitavad, tekib küsimus, et miks just nemad…Ja kas valim oli üldse kõige korralikum? Või libises autor vana rasva peal ringi?

Miks lugeda:

• tahad lihtsat-kerget ülevaadet sellest, kuidas nende võimusuhetega nüüd oligi (Muuseas: kui sa tahad teada, kuidas toimib poliitiline võim ja miks see ikkagi nii imelik ja räpane on, soovitan soojalt – praegu vist ainult saksakeelset – kaardimängu Vähemuste Kvartett/Minderheitenkvartett. Asi on väga, väga rõve: üksteise vastu astuvad suures ühiskondlikus võitluses näiteks pedofiilid, preestrid, neegrid, intellektuaalid ja juudid (teiste seas), aga pärast seda ei imesta sa enam ühegi poliitiku väljaütlemise üle. Varu ainult musta huumorit.)
• kuiva teema kohta on see üllatavalt mahlakalt kirja pandud

Miks mitte lugeda:

• vajad midagi tummisemat
• ei kannata silmaotsaski julgeid, lihtsustavaid teooriaid

 

Jim Al-Khalili “Pathfinders”

Jim Al-Khalili. Pathfinders. The Golden Age of Arabic Science. London 2010

See, kuidas inimene argumenteerib, ütleb päris palju tema taustsüsteemi kohta. Jim Al-Khalili raamat räägib – nagu pealkirigi lubab – araabia teaduse kuldaja meestest: kes leiutas arstiriistu, kes pani paika süsteemid,mida said kasutada Newton, Kopernik ja teised tuntud Euroopa teadlased. Lisaks annab ta ajaloolise ülevaate, kuidas üldse araabia teadus aastatuhandevahetusel õitseda sai, millised olid raamtingimused, kui suurt rolli mängis valitsejate suhtumine, kui suurt rolli trend… Iseenesest on see väga mõnus lugemine, sest kuigi kaugelt mitte ammendav, annab Al-Khalili põneva ülevaate nii araabia teaduse ajaloost hardcore-teadushuvilisele. Teisisõnu, ta võib rahulikult lehekülgede kaupa matemaatilisi teoreeme lahata ning arutleda, kust ikkagi tuli kasutusse number 0.

Lisaks kirjapandule on põnev seegi,mida võiks välja lugeda ridade vahelt. Autor peab vajalikuks pea iga suurmehe juures mainida, et see, kui araabia tüüp kolmsada aastat alal X esimesi samme astus, ei vähenda ju ometi eurooplastest teadlaste suurust. Huvitav mõttekäik, sest see on niikuinii selge. See on vist mingi pagulaskirjanduse ilming, hakatakse veidi keerutama ja justkui oma suurust vähendama, sest elatakse “vaenlaste keskel”. Teadusajaloos ju iseenesest mingeid vabandusi vaja pole. Ma olen nagunii veendumusel, et mitmel targal inimesel võib üksteisest sõltumatult sarnane hea idee tekkida.Võtame anatoomia, võtame vereringe: kui juhtub olema asjast huvitatud praktiseeriv arst, mees, kes satub õigel ajal õigeid asju nägema, siis miks ei võiks ta vereringe ülesehitust ära tabada? Mõni lihtsalt kirjutab sellest raamatu, teine mitte. Lihtsuse ja au huvides otsitakse aga paaniliselt seda ühte ja ainust.

Veidi värvi kah:

“Islamiaja hiilgeaja Hispaanias nähti rumaluses midagi nii häbistavat, et need, kellel haridust polnud, püüdsid seda fakti varjata nii palju kui võimalik, nii nagu nad oleksid varjanud kuritegu.” S.P.Scott

“Tõeotsija ei ole see, kes uurib vanu kirjatükke ja, järgides oma loomulikku kalduvust, paneb neisse oma usu, vaid see, kes kahtleb oma usus neisse ja küsib kõige kohta, mida ta neist leiab. Tõeotsija on see, kes allub argumentidele ja demonstratsioonile, mitte inimolevuste ütlusele, mille natuur on läbipõimunud igat sorti ebatäiuste ja defektidega. Seepärast peab mees, kes uurib teadlaste kirjutisi – juhul kui tõeotsingud on tema sihiks – tegema end kõige loetu vaenlaseks ja, jättes meelde kõige loetu südame ja omadused, seda igast küljest ründama. Ta peaks kahtlustama ka iseennast, kui ta seda kriitilist uurimist teostab – selleks, et ta ei kalduks eelarvamusse ega laiskusesse.” Ibn al-Haytham

“Meil ei peaks olema häbi hinnata tõde ja võtta ta vastu ükskõik kust ta ka ei tuleks. Isegi kui ta tuleb kaugetelt rassidelt ja meie jaoks võõrastelt rahvastelt. Miski ei tohiks tõeotsija jaoks olema kallim kui tõde ise ja tõest ei tohi kõrvale kalduda ega halvustada seda, kes tõtt räägib.” Ya’qub ibn Ishaq al-Kindi

“Kujuta ette et haige mees vabastab kaks orja. Ühe hind on kolmsada dirhemit ja teise hind viissada dirhemit. Kolmsada dirhemit maksnud ori sureb, aga jätab maha türtr. Nüüd sureb ka isand, jättes samuti maha tütre. Ori lahkub majapidamisest neljasaja dirhemi eest. Kui suure summa eest peab igaüks end nüüd välja lunastama?” 9. sajandi matemaatik Al-Khwarizmi

Miks lugeda:

• mõnus, kerge ülevaade araabia teadusest
• saab aimu, mida täpsemat need idamaa mehed keskajal tegid. Ühelt poolt räägib ta vanadest tuttavatest nagu Ibn Sina ja Rhazes, aga õnneks toob ta ka päris tundmatuid nimesid sisse.
• hea on araablaste teadussaavutuste sidumine hilisemate eurooplaste omaga, Al-Khalili näitab, kes nii-öelda teatepulga üle võttis
• saab kinnitust see, et liberaalse valitsuse all võib olla kõik jama, aga vähemalt õitsevad teadus ja muud toredad tsivilisatsiooni nähud. Nii kui võim aga usuhullude/reglementeerijate/fanaatikute kätte läheb, toimub allakäik. Praegune Eesti valitsus oma suure reguleerimishimuga peaks sellest õppust võtma. Euroopa Liidust ma parem ei räägigi.

Miks mitte lugeda:

• asi kipub kohati väga tehniliseks
• see, kuidas autor püüab asju oma eluloo najal selgitada, ei anna jutule absoluutselt mitte midagi juurde