Kim Edwards “The Memory Keeper’s Daughter”

Kim Edwards. The Memory Keeper’s Daughter. London 2006

memory

Kõiki New York Timesi bestsellereid näib ühendavat üks asi: teema. Kui teema on natukenegi uus, veidi teise nurga alt, pisut ebamugav, ängistav – siis vaatavad New York Timesi kriitikud läbi sõrmede sellistele asjadele nagu stiil, voolavus, mõnus lugemine, ajatus ja muu säärane.

Igatahes on jumalakartlik autor Kim Edwards võtnud teemaks Downi sündroomi. Kuuekümnendatel aastatel sünnivad jõuka arsti perekonda kaksikud. Poiss on terve ja tugev, aga tüdrukuga pole kõik korras. Arst otsustab haige lapse ära anda ja ütleb naisele, et tüdruk suri.

Nüüd järgneb peategelaste elu kirjeldamine järgneva kolmekümne aasta jooksul. Autor järgib jäika moraalset kompassi: pahadel läheb hirmus halvasti, nad ei saa oma eluga järjele. Teistel läheb hästi. NB – järgi sotsiaalse kihistumise reegleid! On see mingi ameerikalik/kristlik taust, aga kuidagi jääb kõlama filosoofia, et inimene peab olema rahul sellega, mis tal on. Annaks jumal, et ta midagi muud tahtma ei hakkaks, sest siis on jamad majas. Mingit suurt tõusmist sotsiaalsel redelil ei toimu, vanemate patud nuheldakse laste kätte, kus probleeme on, sinna tuleb neid juurde ja kellel neid isegi vähe, kaotavad need vähesedki jnejne. (Üllatuslik areng, sest üks peategelastest teeb lihtsalt sotsiaalses plaanis nii lahedaid asju, aga sellest laseb autor kauge kaarega üle…Noh, et ikka sellele ängile ja mittemidagiütlemisele rohkem ruumi saada.)

Kuna raamatus on palju juttu Segovia kitarrimuusikast, siis tegelikult soovitakski selle peale panna. Rahulik, voolav ja ilma suurema actionita. Kõike venitatakse stiilselt, aga erilise särata. Sellepärast tulebki naks-naks asi kirja panna, sest muidu läheb kõik meelest ära.

Kellele sellised karakteri-pereromaanid meeldivad, kus jamad tekivad sellest, et omavahel ei räägita ja kus inimene alustab punktis X ja jõuab raamatu lõpuks punkti Y (antud juhul ettearvatavalt abieluranda), siis on asi ok. Kui meeldib ka see, et autor peale 300+ lehekülge ära väsib ja peategelase ära tapab, selleks, et lõpuks ometi otsi kokku võtma saaks hakata, on samuti õige raamatu otsa sattunud.

Miks lugeda:

  • kui on kokkupuuteid Downi sündroomiga, siis see raamat annab helgust ja lootust
  • meeldivad unenäolised, pikalt kulgevad raamatud, kus pannakse rõhku tegelaste rollide muutumisele ajas
  • oma naudingu saavad siit kätte ka naistekate ja happy endi austajad

Miks mitte lugeda:

  • tahaks midagi tempokamat
  • reaalsetest probleemidest on kuidagi liiga lihtsalt üle lastud ja kuidagi palju keskendutakse mingitele pseudomuredele. Kui raamatut reklaamitakse nagu mingit huvitavad sissevaadet nende inimeste ellu, kes kasvatavad Downi sündroomiga last, siis mkm – siin näitab autor seda ainult vilksamisi. Ei tea, kas takistuseks on jälle mingi imelik ameerikamaa konventsioon, et lugejale ei tohi iiga palju naturalismi näidata või tont teab mis. Ühesõnaga, palju potentsiaali läheb raisku.
Advertisements

Andrezej Sapkowski “Sword of Destiny”

Andrezej Sapkowski .Sword of Destiny. London 2015

Ingliskeelse raamatu kaanel antakse teada, et Sapkowski on hirmus fantasy-uuendaja. Sealjuures on antud teos kirjutatud 90ndate alguses – mis ei vähenda sugugi tema väärtust.

Algab see raamat ühe melanhoolse ja veidi emoliku sõjamehega, kellel on see va “ma olen nii eriline, et keegi ei mõista mind ja igaks juhuks lükkan ka huvilised eemale”-kompleks. Ta on selline tüüpiline vana kooli mees, põhimõtetega: draakoneid ei tapa ja piilub ainult ühte naist. Kuigi Geralt tahaks justkui, et kõik ta rahule jätaksid, töllerdavad temaga pidevalt mingisugused inimesed kaasas. Nagu näiteks bardid ja kahtlased võlurid, kaasas kenad amatsoonid, kellega vannis hullata saab. Üheskoos liigutakse lühijutust-novellist teise ja see, mis algab lihtsa mõõgaloona, võtab lõpujutustustes eepilise hõngu külge. Autori veebileht paljastab lahkelt, et see pole niisama juhuslik – tõeline eepika, hea ja kurja võitlus, algabki alles peale “Saatuse mõõka”. Ju siis tutvustatakse tegelasi.

Jutud ise on üsna mahlakad ja autor ei võta oma tegelasi väga tõsiselt. Huumorit visatakse üksjagu, verega jällegi koonerdatakse siivsalt. Lahinguid on, aga need jäävad natuke Disney-tasemele. Samas viidatakse ka mõnele verisemasele episoodile, mis aga antud lugudest välja jäävad. Lugudes on päris korralik poliitiline alatoon: rahvaste hävitamine, suhted võimudega (kellesse Sapkowski eriti soojalt ei näi suhtuvat – noh, see on eluterve nõukogude taak ja igati tervitatav. Inimesed, kes pimesi autoriteete usuvad, ajavad mulle hirmujudinad peale.). Vaid üht novelli lugedes ei panekski seda niiväga tähele, aga kogumikuna võttes tekib tunne, et autor tüürib ikka mingi suurema maailmapildi suunas ning ei panusta vaid elegantsele madinale. (Kui päris aus olla, siis viimast peaaegu ei näegi. Olid mingid merekollid, aga teised probleemid lahendati küll ühe mõõgahoobiga ja oligi lahing peetud.)

Stiil on Sapkowskil üsna kerge ja õhuline – nii õhuline kui see robustsete teemade puhul olla saab. Teisisõnu: ta ei punnita elu eest mingit eepikat. Huumorisoone on Sapkowski samuti üles leidnud. Mees näib ka järgivat reeglit, et igale naljale tuleb lükkida otsa üks enam või vähem nukker või õõvastav moment. Maailmas peab valitsema tasakaal, õige natukene kurja poole kaldu, aga samas paneb ta silmapiiril happy endi igaks juhuks ette terendama.

Miks lugeda:

  • hea eskeipismkirjandus: loed iroonilistest draakonitest ja mingitest veealustest linnadest ja tuju läheb heaks
  • huvitab, mida poolakad fantasy-rindel korda saatnud on
  • jutud saavad ilusti läbi ja pole suurt vajadust tuhande järje järele
  • asi peaks ka maakeeles ilusti olemas olema

Miks mitte lugeda:

  • tegelikult, Geralti-juttudel on järgi küll ja mitte vähe. Kui hamba verele saad, siis on neidsamuseid loetavates keeles teinekord üsna raske hankida. (Kuigi nüüd peaks põhilood vähemalt inglise keelde ära tõlgitud olema, sest tüübist on tehtud arvutimänge ja vist isegi ka film.)

 

Anthony Ryan “Blood Song”

Antony Ryan. Blood Song. (Raven’s Shadow seeria).

Hea eskaipismikirjandus, mis hoiab voolava sõnastuse ja karmi maailmaga pinget üleval, kuigi peale esimesi lehekülgi tuleb üle elada “mida kuradit”-tunne.

Nimelt lubataks seal mingit suurt actionit, kuidas kangelane ja tema tiim suuri tegusid korda saadavad. Algus on paljutõotav: kangelane pääseb vanglast ja asub kakluse poole teele, kaasas eluvõõras, aga kindlate mõttemustritega kirjamees. Noh, ja siis hakkab kangelane kirjamehele oma lapsepõlvest ja noorusaastatest jutustama ning see võtab põhimõtteliselt kogu raamatu enda alla,  nii et lubatud actionit ei toimu.

Küll saab aga muud. Kuigi peategelane on kohe mitmes mõttes väljavalitud mees (õige päritolu, õiged võimed, kangelase kompleks, juhiks sündinud, tapab esimesed pahad enne korralikku teismeikka jõudmist jne), võttis Ryan nõuks kõrvaltegelastega tema erilisust veidi pehmendada, nii et raamat ei mõju liialt ühemehebändina. Samas tuleb tunnistada, et kõrvaltegelastega oleks võinud ka tunduvalt rohkem tööd teha ja neile leheruumi pühendada.

Aga sisust: noor Vaelin al Sorna saadetakse üheteistaastaselt kuuendasse ordusse, mis tegeleb sõdalasmunkade väljaõppega. Raamatu vältel peab ta läbi elama atentaadikatseid ja lõpueksameid, mis võivad lõppeda (ja lõppevadki) surmaga ja hakkab koos sõprade-orduvendadega juhtima oma karistusüksuseid. Üks ettevaatamatu samm ajendab teda tegema diili poliitiliselt tugeva, kuid inimlikkusega mitte hiilgava kuningaga ja nii satub ta enese soovimata tema lõa otsa, kuhu jääb siplema raamatu lõpuni. See talle aga ei meeldi sest ta ise pole ka päris rumal poiss ning püüab end ikka kuidagi ära nihverdada, mis aga hästi ei õnnestu. Lisaks üritab teda võrgutada ilus ja ohtlikult tark printsess. Ja ta ise heidab silma ravitsejaneiule. Siis hakkavad teda vihkama mõned teised tegelased. Peale sõdalasmunkade tegutsevad raamatus ka teiste ordude pühendatud, usufanaatikud, ravitsejad ning mingi müstiline seitsmes ordu, kes tegeleb salateadmistega, “pimedusega”. Teisisõnu, on inimesed, kel on erilised võimed ja ega peategelane ka neist päris ilma jäetud pole. Siis läheb lahti päris sõda ning mitu peategelast saab surma ja osa läheb kaotsi, kuid raamatu lõpuks antakse lootust, et teises osas tuleb veel vingemat madinat ja kamaluga okultseid saladusi.

Miks lugeda:

  • üsna tugevalt kirjutatud eskaipismikirjandus
  • maailm on huvitavalt välja joonistatud
  • on lootust, et põhikarakteridega hakatakse tugevamini tööd tegema ja sellest kasvab välja tore raamat
  • raamat keskendub poliitilistele mängudele – tundub igav? Mitte siis, kui iga asi näitlikult ja verevalamisega ära seletatakse. Hea õhtul peale tööd lugeda, ei pea aju pingutama.

Miks mitte lugeda:

  • Huvitav-huvitav, millest tuleb fantaasiakirjanduse suur üksluisus: hakatakse justkui uut maailma kirjeldama, aga jõutakse ikkagi keskaegse Euroopa-Aafrika-Hiina-Põhjala juurde välja? Alguses vaatad, et ohhoo, autor püüab originaalselt mõelda – riigikesed, poliitilised konfliktid, ühiskond jne – aga siis selgub, et ei midagi uut siin päikese all…
  • Ole valmis vähemalt triloogiaks
  • Tahaksid suuremat antikangelast. Võimalik, et temast veel saab see antikangelane, aga vähemalt esimese raamatu põhjal läheb poiss ikka “hea mõõgamehe” sahtlisse.

 

 

Ransom Riggs “Miss Peregrini kodu ebaharilikele lastele”

Ransom Riggs. Miss Peregrine’s Home for Peculiar Children”

Kunagi kiideti raamatut väga: et olevat omapärane ja üldsegi mitte tavaline ning tasub kindlasti lugemist. Kuna raamat on tänaseks internetist ilusti kättesaadav, siis sai ta haiguse ajal läbi loetud.

See tekitas teatud ootusi. Kuid lugu, mis algas kui keskmisest parem fantasy-noortekas, kippus lõpus lasteraamatuks kätte ära. Sisu selline, et teismelise Jacobi vanaisa saab imelikel asjaoludel surma. Kuna poiss näeb sündmuskohal rõlget nägu, hakkab ta mõtlema, et mis see nüüd siis oli ja ei aita ka see, et vanaisa oli talle väiksest peale igasugu lugusid oma lastekoduajast rääkinud – sellisest, kus figureerisid igasugu fantastilised kujud. Igatahes teeb Jacob läbi ühe teraapia teise järel ning otsustab siis vanaisa vana, saarel asuva lastekodu üles otsida. Pehmost isa tuleb temaga kaasa, aga too raputatakse kiiresti küljest. Poiss leiab eest lastekodu varemed, aga kuna saarel pole nagunii midagi teha, siis hakkab ta asja lähemalt uurima ning temas tärkab kahtlus, et äkki oli vanaisa fantaasiajuttudel siiski tõepõhi all.

Sealtmaalt järgib lugu huvitavatest detailidest hoolimata üsna äraarvatavat mustrit ning pinge kaob juba teises kolmandikus päris käest. Ei aita ka karakterite imeline lamendumine – potentsiaalselt huvitavatest tegelastest ei suudetud midagi mõistlikku välja võluda ning kõik jäi üsna lapsikult hea-kurja teljele ning mõjus nagu kolmanda järgu lastefilm, kus halb tegelane on üdini halb ning tal pole mingeid positiivseid omadusi. Heade tegelastega on jällegi vastupidi, ja mõlemad on ühteviisi halvad asjad.

Seetõttu võiks raamatut lugeda kui:

  • tahad kerget, lastele mõeldud meelelahutust (teoreetliliselt noortele mõeldud meeleahtust, aga noortele on tunduvalt huvitavamaid fantaasiasugemetega teoseid kui see).

Miks mitte lugeda:

  • tahad ajapuudusel lugeda vaid üht noortele suunatud teost…siis vali pigem midagi muud

Hardo Aasmäe “Mõttetute riikide aabits”

Hardo Aasmäe. Mõttetute riikide aabits. 2015

Tihti peetakse head mälu suure tarkuse tunnuseks: alati võtab hingekese judisema, kui keegi targa näoga tähtsaid fakte pillub. Seepärast tõusevad demokraatias tihti esile paljusõnalised, kuid sisutühjad inimesed, sest igaüks, kes vaatab korraks sõnaraamatut ja oskab õigesti hääldada paari ameerikamaa teoreetiku nime, klassifitseerub siin kohe võimeliseks masse juhtima. Tegelik tarkus seisneb pigem võimes, faktide toel õigeid, julgeid ja teinekord teiste jaoks ebamugavaid järeldusi teha.

Aasmäe kirjutab maheda musta huumoriga paarileheküljelisi esseid riikide ja nende probleemide kohta. Sealjuures torkab ta sõrme erilise innuga lähiajalukku ja otse paari põletavama mure sisse ning see toob muidu nii abstraktse koha nagu näiteks Jeemen lugejale mitme tuhande kilomeetri võrra lähemale. Kõige rohkem meeldisid mulle aga kohad, kus Aasmäe sidus lokaalse globaalsega: nii toob ta üheks põhjuseks, miks madin Süürias lõppeda ei tohi fakti, et muidu saaks ju mõni teine Araabia poolsaare riik rajada selle kaudu gaasijuhtme Euroopasse – aga see tooks mõnele tänasele vedelate ja gaasiliste maavarade tarneahela tippkiskjale kohe häda koju kätte. Põnevad on ka need kohad, kus autor on teinud ära väikese kodutöö ning rääkinud väliseestlaste kogukondadest ühes või teises riigis.

Kokkuvõttes on see üsna muhe lugemine, leheküljed lendavad ning kuigi kolm lehekülge riigi kohta tähendab, et suurt sügavust ja analüüsi oodata ei saa, on lood pikitud lõbusate faktide-mõtetega, mis ärgitavad ka lugeja ajutegevust. Tegelikult võiks sellist laadi mõtisklused teha kohustuslikuks igas ajakirjandusväljaandes (ja mitte jätta sääraseid pärleid vaid Tegelikkuse KesKusi pärusmaaks) – selle asemel et vaevata lugejat “õige ja igava” tekstiga, võiks olla igas ajalehes nurk sääraste esseistlike-globaalsete mõtiskluste jaoks. Ühiskonda on ikka edasi viinud pigem inimesed, kelle vaimne ampluaa küünib kaugemale söögi-raha-järeltulijate temaatikast ning on paganama kahju, et nood rohkem püünele ei pääse. Seda enam, et tark inimene oskab raske teema ka rumalamale selgeks teha. Pealegi – tänapäeval on iga teema globaalne ning selle asemel, et piirduda jutuga “mida ütles Rõivas-Ilves-vallavanem”, oleks huvitav, kui loo saaks siduda välismaa kogemusega, kui seda on. Sest ega Eesti enamike probleemide puhul ju ratast leiuta. Ikka on keegi sarnase raja läbi käinud ning miks mitte võtta näiteks põllumajanduse töökohtade kadumise loo juurde mõni analoogne näide kasvõi Prantsusmaalt? Mida teeb sealne külamees, kui lüpsimasin majja tuleb ja vanatädi Marie Jeanne’ enam lauta lasta ei saa? Seda enam, et on olemas mingi kahtlane asi nagu Euroopa Liit, mis tahab ikka asja ühtemoodi reglementeerida… ja riigikesed ise tahavad neist reeglitest loominguliselt vabaneda.

Aasmäe raamatu juurde tagasi tulles, siis lugeda tasub seda juhul kui:

  • tahad kevadiselt kergelt serveeritud teksti raskete riikide kohta
  • arvad, et geograafia ning ajalugu võivad ja peavadki lõbusad olema
  • ei aja analüüsi-juuksekarva lõhki
  • rõõmustad nagu väike laps, kui näed originaalset (või vähemasti mõnusalt esitatud) mõtet

Miks mitte lugeda:

  • tahad sügavat analüüsi ja kamaluga karme fakte
  • pead kirjutama nimetet riikide kohta teadusliku referaadi
  • oled kaotanud iroonia ja soovid näha rangelt akadeemilist teksti

 

Geek moment: Mis mulle eriti meeldis: lõpuks ometi on kadunud ilge komme, kirjutada mõttetu ühe t-ga. Kes iganes selle variandi läbi surus, peaks nõrga mõtte tõttu võimsalt nurgas häbenema.