The Mammoth Book of Drug Barons

Edited by Paul Copperwaite. The Mammoth Book of Drug Barons. London 2010

Millist raamatut ikka Amsterdamist kaasa tuua, kui mitte raamatut narkootikumisest? Tegu on täpselt sellise teosega nagu pealkirjas lubatakse, kuid ülesehitus on mõnevõrra tavapärasest erinevm. Iga peatüki on kirjutanud ise autor, hästi palju on kasutatud narkokaupmeeste endi ütluseid – niipalju kui neid kätte on saadud – ning stiil on väga ebaühtlane.

On lugusid, mis keskenduvad pigem narkoparunite glamuursele elule. Näiteks üks Pablo Escobarist kõnelev artikkel – kus suure osa infost annab minajutustajana Pablo Escobari vend – on üks suur nimekiri asjadest, mis tal kõik Columbias olemas olid. Alates vanast Cessna lennukist, millega ta oma esimesed kasulikud narkolennud tegi ja mille ta vanade heade aegade mälestuseks relvastatud meeste poolt valvatavale väravale kinnitas kuni eraloomaaiani välja.

Teised autorid on kirjeldanud pigem narkokaubanduse tehnilisi detaile  – kui palju narkootikume mahtus teatud mahutitesse ja kuidas ikka asja õigesti tehti, et mitte politseile vahele jääda. Omamoodi on see ajalugu narkokaubanduse “mõnusatest” aegadest alates, kui tegu oli pigem sõbraliku mänguga “omade” seas kuni tänapäevani välja, kus siis meetodid omajagu karmimaks muutunud on. Nagu kirjeldas üks vanem narkokaupmees, siis vanasti – 60ndatel-70ndatel võis igaüks astuda lennukisse ja sealt maha astuda hoopis teise inimesena – kui tal vähegi julgust oli. Kontrollid olid palju nõrgemad ning kõik toimus niisama lihtsalt nagu vanades spioonifilmides. Või kui paljud tudengid panevad tänapäeval seljad kokku, ostavad kiipaka paadi, seilavad pilves sõpradega üle ookeani Aasiasse (esimeseks paigaks USA), laadivad paadi aga lasti täis ja tulevad terve nahaga tormiselt merelt tagasi?

Aga on ka teisi jutte. Näiteks suurest narkobossist, kes Suurbritannias kinni nabiti ning keda ootas pikk-pikk vanglakaristus, millest ta aga pääses, kuna suutis prokuratuuri uskuma panna, et on nõus üles tunnistama kõik, mida ta kriminaalsest maailmast teab, kui nad temaga diili teevad? Ja kes selleks “fantoomterroristide grupi” ühes hiiglaslike relvasaadetistega organiseeris, seda kõike vanglas istudes? Muuseas, see operatsioon läks tal hiilgavalt läbi.

Või siis lugu ühest narkodiilrist, kellele meeldis joosta ning Machiavellit lugeda ning kes tunnistas hiljem ausalt, et tema “edu” saladuseks oli oskus suuri ninasid tublisti meelitada?

Või lugu sellest, kuidas USA ametivõimud Kanadas legaalset kanepikasvatajat ahistama hakkasid ja kelle päästsid arreteerimisest vaid raevunud baarikülastajad?

Miks lugeda:

  • annab huvitava, kuigi mõnevõrra eklektilise ülevaate narkokaubanduse ajalukku ligikaudu alates kuuekümnendatest
  • hästi palju on kasutatud kriminaalide endi ütluseid, mis asjale omakorda värvi lisavad
  • kuigi vahepeal tundub, et liiga palju on heietust, siis kokkuvõttes saab aimu nii narkoparunite mentaliteedist, organisatsioonide ülesehitusest, rahvusvahelise üldsuse suhtumise muutusest narkootikumidesse, parimatesse narkokaubanduse tehnikatesse, ohtudesse, läbikukkumistesse ja tervesse hulka põrunud, või vastupidi, pööraselt edukatesse eludesse.

Miks mitte lugeda:

  • ebaühtlane stiil

 

Gerald Imber “Genius on the Edge: The Bizarre Double Life of Dr. William Stewart Halsted”

Gerald Imber.Genius on the Edge: The BIzarre Double Life of Dr. William Stewart Halsted. 2011 (Geenius noateral: Dr. William Stewart Halstedi veider kaksikelu)

halsted

Huvitavate inimeste biograafiatega kipub olema see jama, et alati on kas midagi liiga palju või midagi liiga vähe. Kuigi surnutest halba ei rääkida, siis sedapuhku on nõnda, et liiga vähe jagus kainet mõistust Halstedi naissugulastel, kes peale tema naise surma kõik mehe kirjad ära hävitasid. Hästi moraalse põhjendusega, et “need olid ju ainult naisele adresseeritud”. Kui aga juba kord selle kokaiini- ja morfiinisõltlasest Ameerika kirurgia uuendaja musta huumoriga kokku puutunud oled, siis tahaks ju veel lugeda, mida ta näiteks aastakümnete vältel naisele kirjutas… Siit juba iidsetest aegadest tuntud loo moraal – liiga palju moraalsust on teadusele halb.

Raamat ise räägib nimitegelase elust. Halsted (1852 – 1922) oli rikkast Ameerika perekonnast pärit ekstsentriline mees, keda kutsus meditsiin ning kes kuulus kuni oma kahekümnedate lõpu/kolmekümnendate alguseni Ameerika tippkirurgide sekka. Iseenesest polnud sellist tunnustust tol ajal väga raske saavutada, sest kirurgia meenutas pigem lihunikutööd ning häid kirurge, kes natukenegi teadsid, mida tegid, oli käputäis. Euroopas olid tollal oluliselt paremad lood ja seetõttu kuulus iga hea USA arsti hariduse sisse võimaluse korral ka suur tuur vanas maailmajaos, kus külastati peamiselt kuulsate arstide praksiseid ja õpiti oskuseid.

Umbes samal ajal kui Euroopas Freud oma viimaste veeringute eest Mercki firmalt uuendusliku imedroogi kokaiini ostis (sellele omistati peaaegu maagilisi võimeid, sest lasi sõduritel nälga ja janu tundmata võidelda), avastas ka Halsted, et seda saab ju täiesti normaalselt anesteesias kasutada! Kuna ta töötas lisaks kirurgile ka ülikooli õppejõuna, siis viis ta selle idee oma tudengite sekka, kes siis üheskoos kokaiini kui anesteesiavahendit kohusetruult katsetasid. Edukalt. Üks esimesi operatsioone, mis sedamoodi lokaalse kokaiinituimestusega tehti, oli ühe meditsiinitundengi hamba tõmbamine.

Selle hinnaks oli terve põlvkond narkosõltlastest arste, eesotsas Halstedi endaga. Tal läks narkosõltuvus vahepeal nii käest ära, et ta ei saanud enam oma kohuseid täita ning ta kadus erakliinikusse ravile. Ravi õnnestus suurepäraselt, sest tollal oli kombeks kokaiinisõltuvust morfiiniga ravida. Ühesõnaga, ta jäi ka sellest sõltuvusse.

Kogu sõltuvusest hoolimata sai ta oma elu aga kuidagi niimoodi tööle, et pääses vastrajatud Bostoni haiglasse kirurgiks, kuigi võttis aega enne kui ta päris osakonnajuhiks ülendati. Lisaks ilusatele ja kallitele asjadele meeldis kirurgile ka eriti rangeid hügieeninõudeid rakendada (mitmekordne kätepesu ja hiljem kummikindad) ning koerte peal katseid teha.

Kokkuvõttes suutis ta teha mitu meditsiinilist uuendust, näiteks rajas ta residentide süsteemi. Viimased pidid olema vallalised, sest neilt nõuti 24/7 valmisolekut. Halsted ise abiellus (kirurgiaosakonna õdede pealikuga, kes oli pärit vaesunud Lõuna perekonnast), kuigi tema naine elas pool aastat temast eemal ning nende kodune rutiin nägi välja nii, et üks elas teisel, teine kolmandal korrusel ja kohtuti vaid kella seitsmest poole üheksani õhtul, mil söödi õhtusööki ja räägiti igasutustest asjadest.

Kuigi ta oli omajagu eraklik, musta huumori, terava ütlemise ja teistele mõistmatute käitumismaneeridega, hindas ta väga andekaid meditsiinitudengeid ning tegi (varjatult) nende heaks palju ära. Kuigi ta võttis iga päev tohutuid narkokoguseid, kinnitasid tema kolleegid, et neil polnud tema sõltuvusest aimugi. Vaid paar tema lähedast sõpra teadsid, millega ta elu lõpuni võitles. Sest – mees oli uskumatult produktiivne ja jõudis palju ära teha. Lihtsalt….ta võis haiglast pooleks aastaks järsku kaduda, põhjuseks “halb tervis”. Kui ta siis tagasi tuli, tõmbas ta jälle mitme inimese eest. (Pealegi lõi ta sedasorti residentide süsteemi, et kirurgiaosakond toimis ilusti ilma tema sekkumata.) Haigla juhtkond tahtis teda küll välja visata, aga samas oli ta üks nende parimaid arste, nii et nad tolereerisid käitumist, mis tõenäoliselt tänasel päeval kindla väljaviskamise tooks.

Aga heast mustast huumorist, mida tõenäoliselt vähesed kaasaegsed hinnata oskasid, toob biograafia autor kahjuks liiga vähe näiteid. Kuna Johns Hopkinsi haigla oli eelkõige mõeldud vaesemate patsientide tasuta teenindamiseks, aga haigla oli endale ülikõva maine tekitanud, siis ronisid sinna ka rikkamad. Ühel juhul tuli haiglasse väga tuntud ja päratu rikas naine. Kui Halsted teda üle vaatas, teatas naine, et temal on väga palju tegemist ja tehtagu operatsioon kohe! Halsted vaatas oma assistendile otsa ja teatas:”Me oleme teel tähtsale operatsioonile. Nägemist.” Kahe päeva pärast tuli ta uuesti naist üle vaatama. Naine nõudis taas kohest operatsiooni. Nüüd jättis Halsted naise viieks päevaks üksi. Lõpuks hammustas naine tema käitumise põhjuse läbi ja oli järgmisel korral viisakam. Kui Halsted seda nägi, siis teatas ta:”Nüüd, miss A, olete õiges vaimses seisundis, et me teie probleemi üle arutada saaksime.”

Üks “lõbusam” juhtum, kus haiglasse toodi “haruldaselt inetu kõhuvaludes naine”. Too olevat enne haiglasse sattumist teatud teed joonud, aga keegi ei saanud aru, milles asi. SIis helistati ühele Johns Hopkinsi haigla arstile, keda Halsted pidas pigem keskpäraseks kirurgiks, kuid perfektseks diagnostikuks. Too kuulas sel päeval valves olnud arsti jutu ära ning ütles siis, et tegu on tõenäoliselt raseduse katkemisega, sest seda sorti teed juuakse raseduse katkestamiseks. Tol hetkel valves olnud arst protesteeris:”Oodake, kui te seda naist näete! Rasedus ei saa siin päris kindlasti põhjuseks olla..” Kui siis naise kõht lõhki lõigati, selguski – raseduse katkemine. Halsted kommenteeris pärast:”Kas x tõesti pani diagnoosi telefoni teel? No ainult tema võis selle seose peale tulla…”

 

Miks lugeda:

  • põnevalt kirjutatud
  • faktirohke
  • meeldib meditsiiniajalugu

Miks mitte lugeda:

  • google translate’i kasutamine on sulle keeruline: kuna Halstedi uuenduslikke operatsioone kirjeldatakse ülima põhjalikkusega, siis nõuab see üsna head meditsiinisõnavara tundmist

 

 

 

Kim Edwards “The Memory Keeper’s Daughter”

Kim Edwards. The Memory Keeper’s Daughter. London 2006

memory

Kõiki New York Timesi bestsellereid näib ühendavat üks asi: teema. Kui teema on natukenegi uus, veidi teise nurga alt, pisut ebamugav, ängistav – siis vaatavad New York Timesi kriitikud läbi sõrmede sellistele asjadele nagu stiil, voolavus, mõnus lugemine, ajatus ja muu säärane.

Igatahes on jumalakartlik autor Kim Edwards võtnud teemaks Downi sündroomi. Kuuekümnendatel aastatel sünnivad jõuka arsti perekonda kaksikud. Poiss on terve ja tugev, aga tüdrukuga pole kõik korras. Arst otsustab haige lapse ära anda ja ütleb naisele, et tüdruk suri.

Nüüd järgneb peategelaste elu kirjeldamine järgneva kolmekümne aasta jooksul. Autor järgib jäika moraalset kompassi: pahadel läheb hirmus halvasti, nad ei saa oma eluga järjele. Teistel läheb hästi. NB – järgi sotsiaalse kihistumise reegleid! On see mingi ameerikalik/kristlik taust, aga kuidagi jääb kõlama filosoofia, et inimene peab olema rahul sellega, mis tal on. Annaks jumal, et ta midagi muud tahtma ei hakkaks, sest siis on jamad majas. Mingit suurt tõusmist sotsiaalsel redelil ei toimu, vanemate patud nuheldakse laste kätte, kus probleeme on, sinna tuleb neid juurde ja kellel neid isegi vähe, kaotavad need vähesedki jnejne. (Üllatuslik areng, sest üks peategelastest teeb lihtsalt sotsiaalses plaanis nii lahedaid asju, aga sellest laseb autor kauge kaarega üle…Noh, et ikka sellele ängile ja mittemidagiütlemisele rohkem ruumi saada.)

Kuna raamatus on palju juttu Segovia kitarrimuusikast, siis tegelikult soovitakski selle peale panna. Rahulik, voolav ja ilma suurema actionita. Kõike venitatakse stiilselt, aga erilise särata. Sellepärast tulebki naks-naks asi kirja panna, sest muidu läheb kõik meelest ära.

Kellele sellised karakteri-pereromaanid meeldivad, kus jamad tekivad sellest, et omavahel ei räägita ja kus inimene alustab punktis X ja jõuab raamatu lõpuks punkti Y (antud juhul ettearvatavalt abieluranda), siis on asi ok. Kui meeldib ka see, et autor peale 300+ lehekülge ära väsib ja peategelase ära tapab, selleks, et lõpuks ometi otsi kokku võtma saaks hakata, on samuti õige raamatu otsa sattunud.

Miks lugeda:

  • kui on kokkupuuteid Downi sündroomiga, siis see raamat annab helgust ja lootust
  • meeldivad unenäolised, pikalt kulgevad raamatud, kus pannakse rõhku tegelaste rollide muutumisele ajas
  • oma naudingu saavad siit kätte ka naistekate ja happy endi austajad

Miks mitte lugeda:

  • tahaks midagi tempokamat
  • reaalsetest probleemidest on kuidagi liiga lihtsalt üle lastud ja kuidagi palju keskendutakse mingitele pseudomuredele. Kui raamatut reklaamitakse nagu mingit huvitavad sissevaadet nende inimeste ellu, kes kasvatavad Downi sündroomiga last, siis mkm – siin näitab autor seda ainult vilksamisi. Ei tea, kas takistuseks on jälle mingi imelik ameerikamaa konventsioon, et lugejale ei tohi iiga palju naturalismi näidata või tont teab mis. Ühesõnaga, palju potentsiaali läheb raisku.

Ian Mortimer “Suurim reetur”

Ian Mortimer. The Greatest Traitor. The Life of Sir Roger Mortimer, Ruler of England 1327 – 1330. London, 2010

greatest traitor_

Hell yeah! Kui seda loeb mõni kirjastuse pomo, kes otsib ajaloost lahedaid hetki, siis on mul talle ainult üks sõnum: mida sa passid, hakka tõlkima! (Ja pane kõrvale see Hitleri/Stalini naised/koerad/margikogu, mida sa kogu aeg “väärt ajalookirjanduse” sildi all publitseerid.)

Kaanepildil sosistavad kaks siledat possi teineteisele salajuttu kõrva. Sellega on raamatu peateema ära jutustatud: kuidas ühest üsna vähetähtsast aadlimehest Roger Mortimerist sai vana kuninga soosik, noore kuninga parem käsi, Iirimaa asehaldur, kuninganna armuke, riigireetur, Inglismaa vallutaja ja selle de facto valitseja. Ning tema ainuke probleem mitmenaisepidamise kõrval – et olukorda diplomaatiliselt lahendada, lasi ta ehitada ühe lossi sisse kaks lossi, nii et üksteist kohtamata said seal seisusekohaselt elada nii tema seaduslik naine kui ka kuningannast armuke -, et kolmandast kuningast ta enam jagu ei saanud. Viimasele faktile aitas kaasa see, et lõpus läks mees hirmus ahneks kätte ära.

Teretulemast 14. sajandi Inglismaale. Kuningas madistab šotlastega ja ega iirlasedki päris rahulikud pole. On aeg, mil korraldatakse võimsaid rüütliturniire ja aadlikel käib suur omavaheline ärapanemine au, võimu ja rikkuse pärast. Ühesõnaga, täiesti tavaline elu. Noor Roger paistab turniiridel silma ja võidab noore ja eesrindliku prints Edwardi soosingu. Vana kuningas on neetult ebapopulaarne, korraldab aina sõjakäike šotlaste vastu ja kogub makse ja kui ta vedru välja viskab, saab noorest Edwardist kuningas. Viimasel on probleem: tal on veel üks sõber, kellele ta pöörab rohkem igakülgset tähelepanu kui oma seaduslikule naisele. Lisaks kõigele on see sõber nii ahne, et aadlikud ähvardavad ülestõusuga, kui too oma sõpra ei ohjelda. Kuningas ei taha, aga peab. Ta saadab sõbra Iirimaale.

Ja nüüd on kuningal veel üks probleem: noor ja eesrindlik Roger on vahepeal karjääri teinud: ta on sõjaliselt andekas ja oskab Iirimaal asehaldurina väga populaarselt tegutseda. Kuid järsku saab too ahne soosik tema endise positsiooni… Ja kuningas ei kuula Rogeri head nõu! See teeb küll südame täis… Noh, hea on see, et kauaks südamesõber Iirimaale ei jää. Kuningas teeb käigu, mis väärib kohta poliitika kuldraamatus. Nimelt läheb ta parlamenti ja ütleb: nii, tahan kahte asja: makse tõsta ja südamesõpra tagasi õukonda. Parlament peab valima katku ja koolera vahel ning valib maksud. Kuningas väänab neid makse mõnuga. Siis läheb ta mõne aja pärast tagasi parlamenti ja ütleb: “Noh, poisid, kuidas on? Kui saan sõbra tagasi, tühistan maksu.” Ja nii lähebki. Seda kõike remargi korras.

Rogeri seiklused aga alles algavad. Ta lööb revolutsionääridega mesti, langeb vangi, kust põgeneb Inglismaa ajaloo ühe legendaarseima päästeoperatsiooni käigus, mis on nii eepiline, et James Bondi filmid näevad selle kõrval välja nagu mudilase unejutt. Roger läheb mandrile, kus valitsejad ei näe just ülemäära vaeva, et teda Inglise kuninga jaoks kinni püüda. Mingil hetkel jõuab Inglise kuninganna Prantsusmaale venda külastama, näeb Rogerit ja mõlemad loovad igakülgselt soodsa liidu.

Nii algavad sekeldused, mis viivad selleni, et Mortimeri nimi läks sajanditeks põlu alla ja lossid-valdused hävitamisele… Aga milline raamat! Kes kunagi on proovinud keskaja ajalugu uurida, teab, kui võimatu on allikaid leida. See, mille autor on paari allikanäraka toel suutnud korda saata, on a) ajalooliselt korrektne ja b) nii põnevalt kirjutatud, et Skandinaavia krimiautorid peavad nurka häbenema minema. Kust mujalt leiad sa ühe ajaloo kuulsaima armastusloo, ühe võikaima mõrvajutu (kuningas, kes tapetakse tulikuuma vardaga), poliitilised intriigid, lahingustseenid, inimsuhted ja juhuse, kus suhteliselt mõttetu mees tõuseb üheks võimsaimaks valitsejaks?

Miks lugeda:

  • saad kõik eelpoolöeldu pluss laheda nimekirja keskaja kirjandusega
  • see, millise lahenduse leiab autor sajandivanusele mõrvaloole, on lihtsalt nii hea

Miks mitte lugeda:

  • sulle meeldib “Õnne 13” Tujurikkuja definitsioonis, ehk selline lugu, kus mitte midagi ei juhtu

 

Jim Al-Khalili “Pathfinders”

Jim Al-Khalili. Pathfinders. The Golden Age of Arabic Science. London 2010

See, kuidas inimene argumenteerib, ütleb päris palju tema taustsüsteemi kohta. Jim Al-Khalili raamat räägib – nagu pealkirigi lubab – araabia teaduse kuldaja meestest: kes leiutas arstiriistu, kes pani paika süsteemid,mida said kasutada Newton, Kopernik ja teised tuntud Euroopa teadlased. Lisaks annab ta ajaloolise ülevaate, kuidas üldse araabia teadus aastatuhandevahetusel õitseda sai, millised olid raamtingimused, kui suurt rolli mängis valitsejate suhtumine, kui suurt rolli trend… Iseenesest on see väga mõnus lugemine, sest kuigi kaugelt mitte ammendav, annab Al-Khalili põneva ülevaate nii araabia teaduse ajaloost hardcore-teadushuvilisele. Teisisõnu, ta võib rahulikult lehekülgede kaupa matemaatilisi teoreeme lahata ning arutleda, kust ikkagi tuli kasutusse number 0.

Lisaks kirjapandule on põnev seegi,mida võiks välja lugeda ridade vahelt. Autor peab vajalikuks pea iga suurmehe juures mainida, et see, kui araabia tüüp kolmsada aastat alal X esimesi samme astus, ei vähenda ju ometi eurooplastest teadlaste suurust. Huvitav mõttekäik, sest see on niikuinii selge. See on vist mingi pagulaskirjanduse ilming, hakatakse veidi keerutama ja justkui oma suurust vähendama, sest elatakse “vaenlaste keskel”. Teadusajaloos ju iseenesest mingeid vabandusi vaja pole. Ma olen nagunii veendumusel, et mitmel targal inimesel võib üksteisest sõltumatult sarnane hea idee tekkida.Võtame anatoomia, võtame vereringe: kui juhtub olema asjast huvitatud praktiseeriv arst, mees, kes satub õigel ajal õigeid asju nägema, siis miks ei võiks ta vereringe ülesehitust ära tabada? Mõni lihtsalt kirjutab sellest raamatu, teine mitte. Lihtsuse ja au huvides otsitakse aga paaniliselt seda ühte ja ainust.

Veidi värvi kah:

“Islamiaja hiilgeaja Hispaanias nähti rumaluses midagi nii häbistavat, et need, kellel haridust polnud, püüdsid seda fakti varjata nii palju kui võimalik, nii nagu nad oleksid varjanud kuritegu.” S.P.Scott

“Tõeotsija ei ole see, kes uurib vanu kirjatükke ja, järgides oma loomulikku kalduvust, paneb neisse oma usu, vaid see, kes kahtleb oma usus neisse ja küsib kõige kohta, mida ta neist leiab. Tõeotsija on see, kes allub argumentidele ja demonstratsioonile, mitte inimolevuste ütlusele, mille natuur on läbipõimunud igat sorti ebatäiuste ja defektidega. Seepärast peab mees, kes uurib teadlaste kirjutisi – juhul kui tõeotsingud on tema sihiks – tegema end kõige loetu vaenlaseks ja, jättes meelde kõige loetu südame ja omadused, seda igast küljest ründama. Ta peaks kahtlustama ka iseennast, kui ta seda kriitilist uurimist teostab – selleks, et ta ei kalduks eelarvamusse ega laiskusesse.” Ibn al-Haytham

“Meil ei peaks olema häbi hinnata tõde ja võtta ta vastu ükskõik kust ta ka ei tuleks. Isegi kui ta tuleb kaugetelt rassidelt ja meie jaoks võõrastelt rahvastelt. Miski ei tohiks tõeotsija jaoks olema kallim kui tõde ise ja tõest ei tohi kõrvale kalduda ega halvustada seda, kes tõtt räägib.” Ya’qub ibn Ishaq al-Kindi

“Kujuta ette et haige mees vabastab kaks orja. Ühe hind on kolmsada dirhemit ja teise hind viissada dirhemit. Kolmsada dirhemit maksnud ori sureb, aga jätab maha türtr. Nüüd sureb ka isand, jättes samuti maha tütre. Ori lahkub majapidamisest neljasaja dirhemi eest. Kui suure summa eest peab igaüks end nüüd välja lunastama?” 9. sajandi matemaatik Al-Khwarizmi

Miks lugeda:

  • mõnus, kerge ülevaade araabia teadusest
  • saab aimu, mida täpsemat need idamaa mehed keskajal tegid. Ühelt poolt räägib ta vanadest tuttavatest nagu Ibn Sina ja Rhazes, aga õnneks toob ta ka päris tundmatuid nimesid sisse.
  • hea on araablaste teadussaavutuste sidumine hilisemate eurooplaste omaga, Al-Khalili näitab, kes nii-öelda teatepulga üle võttis
  • saab kinnitust see, et liberaalse valitsuse all võib olla kõik jama, aga vähemalt õitsevad teadus ja muud toredad tsivilisatsiooni nähud. Nii kui võim aga usuhullude/reglementeerijate/fanaatikute kätte läheb, toimub allakäik. Praegune Eesti valitsus oma suure reguleerimishimuga peaks sellest õppust võtma. Euroopa Liidust ma parem ei räägigi.

Miks mitte lugeda:

  • asi kipub kohati väga tehniliseks
  • see, kuidas autor püüab asju oma eluloo najal selgitada, ei anna jutule absoluutselt mitte midagi juurde