Michael Lewis “The Big Short”

Michael Lewis.The Big Short. London 2010

Ise ka ei usu, kui vähe sel aastal päris raamatuid loetud sai, aga õnneks on blogiarhiiv ses osas halastamatu. “Big Shortiga” õiendan vana võla, sest läbi sai see juba suvel, aga pagendasin ta draftidesse ja mõistetamatutel põhjustel pole ta siiamaani välja pääsenud.

Kas tahad teada, kuidas eelmine majanduskriis juhtuda sai, kes kõige rohkem kaotasid ja kes olid need nohikud, kes sellest kõigest võitsid? Siis pole vaja kaugemale vaadata, “The Big Short” on õige asi.

Micael Lewis on ise juba põnev mees ja seda finantsmaailma seestpoolt näinud, aga autorina pole tal ka häda kedagi. Kellel pole tahtmist lugeda, mis asi see credit default swap (CDS krediidiriski vahetustehing) on ega ka seda, kuidas täpselt need jamad pankadega alguse said, võib vaadata samanimelist filmi, kus kogu sündmustik on hollywoodilikult lihtsamakoelisemalt ja tempokamalt ära näidatud. Aga seda, mis asi on seesamune krediiririski vahetustehing, võib rahuliku südamega lugeda siit.

Lihtsakoeliselt seletatuna on CSS üks selline toode, mille pankurid välja mõtlesid, aga mis õige pea nii käest ära läks, et nad ise ka ei saanud aru, mis see on (oli selline solk, et siga ka ei söö), aga kõik said aru, et asi oli kallis ja selle eest sai hullu raha maksta. Ja kui siis tekkis teadmine, et see on asi, mida siga ka ei söö, läks lahti paanika – sest järsku oli kõikidel palju raha sinna magama pandud, aga asi ise oli sisuliselt väärtusetu – ja siit tuli majanduskriis, mille haavu nii mõnedki meist tõenäoliselt tänaseni lakuvad. Mitte küll pankurid, tuleb tõele au anda.

Ja käesolev raamat ongi pankuritest, aga mitte ainult. Lewise kangelasteks – kui nii võib öelda – on need mehed, kes nägid teistest varem, et see  CFS on asi, mida siga ei söö, panustasid suurele krahhile ja võitsid sellega suurelt. Et tegu oli suuremalt jaolt ektsentriliste tüüpidega, teeb lugemise iseäranis nauditavaks. Mis natuke kurb on, on ehk see, et Lewis jätab mulje justkui oleksid need mehed maailmas ainsad olnud, kes krahhi ette nägid. Tegelikult oli neid kindlasti veel, aga… siin tuleb mängu üks finantsmaailma eripära. Eestis räägitakse palju Talpseppade Etaloni-fondist. See panustab, nagu ma aru saan, samuti turgude langusele. Häda selle langusega on aga see, et ega keegi ei tea ju, millal ta tuleb. Aga kui sa panustad turu langusele, siis sa sisuliselt ostad kindlustust ja pead kindlustuspakkujale iga kuu hullu summa maksma. Ja võib juhtuda, et su raha saab enne otsa, kui krahh tuleb. Võib-olla saab raha otsa mitu aastat enne krahhi. Aga võib-olla ainult kuu aega enne? Aga võib-olla ei tulegi krahhi? Siis saab kindlustuspakkuja rikkaks.

Miks raamatut lugeda:

  • väga lihtsas stiilis kirja pandud – kuigi teema ise keeruline
  • ameerikalikult hoogne
  • annab hea ülevaate kriisi siseellu
  • annab hea ülevaate, et ega finantsmaailmas keegi vist eriti ei tea, mida teeb

Miks mitte lugeda:

  • kui pankur on su iidol, siis peale lugemist on sul respekt nende vastu jupiks ajaks läinud

 

Advertisements

Edward Frenkel “Love and Math”

Edward Frenkel. Love and Math. The Heart of Hidden Reality.

Mis tunne on, kui saad teada, et oled mitmeid aastaid mingist ainest valesti aru saanud, sest seda on lihtsalt valest otsast õpetatud? Umbes selline tunne tabas Venemaalt emireerunud Edward Frenkelit poisipõlves, kui ta sattus ühe kooliõpetaja käe alla, kes talle näitas, mida matemaatikaga tegelikult teha saab. Ja seda püüab ta populaarteaduslikult antud raamatus edasi anda.

See ei ole matemaatikaõpik. On äärmiselt ebatõenäoline, et keegi, kes varem protsentigi võtta ei osanud, võtab nüüd raamatus toodud valemi ja hakkab vuhinal neljandat dimensiooni arvutama. Aga Frenkel põimib raamatus isikliku biograafia ning teeb ekskursse tõelisesse matemaatikasse (mitte nendesse piinadesse, mida paljud meist kooliajal läbi elama pidid). Nii saab selgemaks see, kuidas ikkagi see seos matemaatika ja krüptograafia vahel välja näeb, kuidas küülikute paljunemine viis internetimakseteni, kuidas USA valitsus rahvast matemaatikaga üle lasi, kuna arvas – ja õigusega – et rahvas on matemaatikas nii harimatu, et ei saa aru, mida pisikene protsendikene kõike nende rahadega teha võib (arvata on, et see pole ainus maailma rahvas, kellest sel viisil üle lasti) ning mis värk ikkagi selle neljanda dimensiooniga on.

Reeglina heidetakse raamatule ette kahte asja: matemaatikahuvilised kurdavad, et raamatus on liiga palju biograafiat ja liiga vähe matemaatikat. Tavainimesed, vastupidi, nurisevad, et see matemaatika on seal siiski natuke liiga raske.

Kuid Frenkel paneb oma teosega elule teisest küljest vaatama, mis meenutab natuke kaleidoskoobi raputamist: elemendid jäävad samaks, kuid muster tundub erinev ja ääretult huvitav. Ja mida enamat ühest populaarteaduslikust raamatust tahta võib?

 

 

The Mammoth Book of Drug Barons

Edited by Paul Copperwaite. The Mammoth Book of Drug Barons. London 2010

Millist raamatut ikka Amsterdamist kaasa tuua, kui mitte raamatut narkootikumisest? Tegu on täpselt sellise teosega nagu pealkirjas lubatakse, kuid ülesehitus on mõnevõrra tavapärasest erinevm. Iga peatüki on kirjutanud ise autor, hästi palju on kasutatud narkokaupmeeste endi ütluseid – niipalju kui neid kätte on saadud – ning stiil on väga ebaühtlane.

On lugusid, mis keskenduvad pigem narkoparunite glamuursele elule. Näiteks üks Pablo Escobarist kõnelev artikkel – kus suure osa infost annab minajutustajana Pablo Escobari vend – on üks suur nimekiri asjadest, mis tal kõik Columbias olemas olid. Alates vanast Cessna lennukist, millega ta oma esimesed kasulikud narkolennud tegi ja mille ta vanade heade aegade mälestuseks relvastatud meeste poolt valvatavale väravale kinnitas kuni eraloomaaiani välja.

Teised autorid on kirjeldanud pigem narkokaubanduse tehnilisi detaile  – kui palju narkootikume mahtus teatud mahutitesse ja kuidas ikka asja õigesti tehti, et mitte politseile vahele jääda. Omamoodi on see ajalugu narkokaubanduse “mõnusatest” aegadest alates, kui tegu oli pigem sõbraliku mänguga “omade” seas kuni tänapäevani välja, kus siis meetodid omajagu karmimaks muutunud on. Nagu kirjeldas üks vanem narkokaupmees, siis vanasti – 60ndatel-70ndatel võis igaüks astuda lennukisse ja sealt maha astuda hoopis teise inimesena – kui tal vähegi julgust oli. Kontrollid olid palju nõrgemad ning kõik toimus niisama lihtsalt nagu vanades spioonifilmides. Või kui paljud tudengid panevad tänapäeval seljad kokku, ostavad kiipaka paadi, seilavad pilves sõpradega üle ookeani Aasiasse (esimeseks paigaks USA), laadivad paadi aga lasti täis ja tulevad terve nahaga tormiselt merelt tagasi?

Aga on ka teisi jutte. Näiteks suurest narkobossist, kes Suurbritannias kinni nabiti ning keda ootas pikk-pikk vanglakaristus, millest ta aga pääses, kuna suutis prokuratuuri uskuma panna, et on nõus üles tunnistama kõik, mida ta kriminaalsest maailmast teab, kui nad temaga diili teevad? Ja kes selleks “fantoomterroristide grupi” ühes hiiglaslike relvasaadetistega organiseeris, seda kõike vanglas istudes? Muuseas, see operatsioon läks tal hiilgavalt läbi.

Või siis lugu ühest narkodiilrist, kellele meeldis joosta ning Machiavellit lugeda ning kes tunnistas hiljem ausalt, et tema “edu” saladuseks oli oskus suuri ninasid tublisti meelitada?

Või lugu sellest, kuidas USA ametivõimud Kanadas legaalset kanepikasvatajat ahistama hakkasid ja kelle päästsid arreteerimisest vaid raevunud baarikülastajad?

Miks lugeda:

  • annab huvitava, kuigi mõnevõrra eklektilise ülevaate narkokaubanduse ajalukku ligikaudu alates kuuekümnendatest
  • hästi palju on kasutatud kriminaalide endi ütluseid, mis asjale omakorda värvi lisavad
  • kuigi vahepeal tundub, et liiga palju on heietust, siis kokkuvõttes saab aimu nii narkoparunite mentaliteedist, organisatsioonide ülesehitusest, rahvusvahelise üldsuse suhtumise muutusest narkootikumidesse, parimatesse narkokaubanduse tehnikatesse, ohtudesse, läbikukkumistesse ja tervesse hulka põrunud, või vastupidi, pööraselt edukatesse eludesse.

Miks mitte lugeda:

  • ebaühtlane stiil

 

Gerald Imber “Genius on the Edge: The Bizarre Double Life of Dr. William Stewart Halsted”

Gerald Imber.Genius on the Edge: The BIzarre Double Life of Dr. William Stewart Halsted. 2011 (Geenius noateral: Dr. William Stewart Halstedi veider kaksikelu)

halsted

Huvitavate inimeste biograafiatega kipub olema see jama, et alati on kas midagi liiga palju või midagi liiga vähe. Kuigi surnutest halba ei rääkida, siis sedapuhku on nõnda, et liiga vähe jagus kainet mõistust Halstedi naissugulastel, kes peale tema naise surma kõik mehe kirjad ära hävitasid. Hästi moraalse põhjendusega, et “need olid ju ainult naisele adresseeritud”. Kui aga juba kord selle kokaiini- ja morfiinisõltlasest Ameerika kirurgia uuendaja musta huumoriga kokku puutunud oled, siis tahaks ju veel lugeda, mida ta näiteks aastakümnete vältel naisele kirjutas… Siit juba iidsetest aegadest tuntud loo moraal – liiga palju moraalsust on teadusele halb.

Raamat ise räägib nimitegelase elust. Halsted (1852 – 1922) oli rikkast Ameerika perekonnast pärit ekstsentriline mees, keda kutsus meditsiin ning kes kuulus kuni oma kahekümnedate lõpu/kolmekümnendate alguseni Ameerika tippkirurgide sekka. Iseenesest polnud sellist tunnustust tol ajal väga raske saavutada, sest kirurgia meenutas pigem lihunikutööd ning häid kirurge, kes natukenegi teadsid, mida tegid, oli käputäis. Euroopas olid tollal oluliselt paremad lood ja seetõttu kuulus iga hea USA arsti hariduse sisse võimaluse korral ka suur tuur vanas maailmajaos, kus külastati peamiselt kuulsate arstide praksiseid ja õpiti oskuseid.

Umbes samal ajal kui Euroopas Freud oma viimaste veeringute eest Mercki firmalt uuendusliku imedroogi kokaiini ostis (sellele omistati peaaegu maagilisi võimeid, sest lasi sõduritel nälga ja janu tundmata võidelda), avastas ka Halsted, et seda saab ju täiesti normaalselt anesteesias kasutada! Kuna ta töötas lisaks kirurgile ka ülikooli õppejõuna, siis viis ta selle idee oma tudengite sekka, kes siis üheskoos kokaiini kui anesteesiavahendit kohusetruult katsetasid. Edukalt. Üks esimesi operatsioone, mis sedamoodi lokaalse kokaiinituimestusega tehti, oli ühe meditsiinitundengi hamba tõmbamine.

Selle hinnaks oli terve põlvkond narkosõltlastest arste, eesotsas Halstedi endaga. Tal läks narkosõltuvus vahepeal nii käest ära, et ta ei saanud enam oma kohuseid täita ning ta kadus erakliinikusse ravile. Ravi õnnestus suurepäraselt, sest tollal oli kombeks kokaiinisõltuvust morfiiniga ravida. Ühesõnaga, ta jäi ka sellest sõltuvusse.

Kogu sõltuvusest hoolimata sai ta oma elu aga kuidagi niimoodi tööle, et pääses vastrajatud Bostoni haiglasse kirurgiks, kuigi võttis aega enne kui ta päris osakonnajuhiks ülendati. Lisaks ilusatele ja kallitele asjadele meeldis kirurgile ka eriti rangeid hügieeninõudeid rakendada (mitmekordne kätepesu ja hiljem kummikindad) ning koerte peal katseid teha.

Kokkuvõttes suutis ta teha mitu meditsiinilist uuendust, näiteks rajas ta residentide süsteemi. Viimased pidid olema vallalised, sest neilt nõuti 24/7 valmisolekut. Halsted ise abiellus (kirurgiaosakonna õdede pealikuga, kes oli pärit vaesunud Lõuna perekonnast), kuigi tema naine elas pool aastat temast eemal ning nende kodune rutiin nägi välja nii, et üks elas teisel, teine kolmandal korrusel ja kohtuti vaid kella seitsmest poole üheksani õhtul, mil söödi õhtusööki ja räägiti igasutustest asjadest.

Kuigi ta oli omajagu eraklik, musta huumori, terava ütlemise ja teistele mõistmatute käitumismaneeridega, hindas ta väga andekaid meditsiinitudengeid ning tegi (varjatult) nende heaks palju ära. Kuigi ta võttis iga päev tohutuid narkokoguseid, kinnitasid tema kolleegid, et neil polnud tema sõltuvusest aimugi. Vaid paar tema lähedast sõpra teadsid, millega ta elu lõpuni võitles. Sest – mees oli uskumatult produktiivne ja jõudis palju ära teha. Lihtsalt….ta võis haiglast pooleks aastaks järsku kaduda, põhjuseks “halb tervis”. Kui ta siis tagasi tuli, tõmbas ta jälle mitme inimese eest. (Pealegi lõi ta sedasorti residentide süsteemi, et kirurgiaosakond toimis ilusti ilma tema sekkumata.) Haigla juhtkond tahtis teda küll välja visata, aga samas oli ta üks nende parimaid arste, nii et nad tolereerisid käitumist, mis tõenäoliselt tänasel päeval kindla väljaviskamise tooks.

Aga heast mustast huumorist, mida tõenäoliselt vähesed kaasaegsed hinnata oskasid, toob biograafia autor kahjuks liiga vähe näiteid. Kuna Johns Hopkinsi haigla oli eelkõige mõeldud vaesemate patsientide tasuta teenindamiseks, aga haigla oli endale ülikõva maine tekitanud, siis ronisid sinna ka rikkamad. Ühel juhul tuli haiglasse väga tuntud ja päratu rikas naine. Kui Halsted teda üle vaatas, teatas naine, et temal on väga palju tegemist ja tehtagu operatsioon kohe! Halsted vaatas oma assistendile otsa ja teatas:”Me oleme teel tähtsale operatsioonile. Nägemist.” Kahe päeva pärast tuli ta uuesti naist üle vaatama. Naine nõudis taas kohest operatsiooni. Nüüd jättis Halsted naise viieks päevaks üksi. Lõpuks hammustas naine tema käitumise põhjuse läbi ja oli järgmisel korral viisakam. Kui Halsted seda nägi, siis teatas ta:”Nüüd, miss A, olete õiges vaimses seisundis, et me teie probleemi üle arutada saaksime.”

Üks “lõbusam” juhtum, kus haiglasse toodi “haruldaselt inetu kõhuvaludes naine”. Too olevat enne haiglasse sattumist teatud teed joonud, aga keegi ei saanud aru, milles asi. SIis helistati ühele Johns Hopkinsi haigla arstile, keda Halsted pidas pigem keskpäraseks kirurgiks, kuid perfektseks diagnostikuks. Too kuulas sel päeval valves olnud arsti jutu ära ning ütles siis, et tegu on tõenäoliselt raseduse katkemisega, sest seda sorti teed juuakse raseduse katkestamiseks. Tol hetkel valves olnud arst protesteeris:”Oodake, kui te seda naist näete! Rasedus ei saa siin päris kindlasti põhjuseks olla..” Kui siis naise kõht lõhki lõigati, selguski – raseduse katkemine. Halsted kommenteeris pärast:”Kas x tõesti pani diagnoosi telefoni teel? No ainult tema võis selle seose peale tulla…”

 

Miks lugeda:

  • põnevalt kirjutatud
  • faktirohke
  • meeldib meditsiiniajalugu

Miks mitte lugeda:

  • google translate’i kasutamine on sulle keeruline: kuna Halstedi uuenduslikke operatsioone kirjeldatakse ülima põhjalikkusega, siis nõuab see üsna head meditsiinisõnavara tundmist

 

 

 

Kim Edwards “The Memory Keeper’s Daughter”

Kim Edwards. The Memory Keeper’s Daughter. London 2006

memory

Kõiki New York Timesi bestsellereid näib ühendavat üks asi: teema. Kui teema on natukenegi uus, veidi teise nurga alt, pisut ebamugav, ängistav – siis vaatavad New York Timesi kriitikud läbi sõrmede sellistele asjadele nagu stiil, voolavus, mõnus lugemine, ajatus ja muu säärane.

Igatahes on jumalakartlik autor Kim Edwards võtnud teemaks Downi sündroomi. Kuuekümnendatel aastatel sünnivad jõuka arsti perekonda kaksikud. Poiss on terve ja tugev, aga tüdrukuga pole kõik korras. Arst otsustab haige lapse ära anda ja ütleb naisele, et tüdruk suri.

Nüüd järgneb peategelaste elu kirjeldamine järgneva kolmekümne aasta jooksul. Autor järgib jäika moraalset kompassi: pahadel läheb hirmus halvasti, nad ei saa oma eluga järjele. Teistel läheb hästi. NB – järgi sotsiaalse kihistumise reegleid! On see mingi ameerikalik/kristlik taust, aga kuidagi jääb kõlama filosoofia, et inimene peab olema rahul sellega, mis tal on. Annaks jumal, et ta midagi muud tahtma ei hakkaks, sest siis on jamad majas. Mingit suurt tõusmist sotsiaalsel redelil ei toimu, vanemate patud nuheldakse laste kätte, kus probleeme on, sinna tuleb neid juurde ja kellel neid isegi vähe, kaotavad need vähesedki jnejne. (Üllatuslik areng, sest üks peategelastest teeb lihtsalt sotsiaalses plaanis nii lahedaid asju, aga sellest laseb autor kauge kaarega üle…Noh, et ikka sellele ängile ja mittemidagiütlemisele rohkem ruumi saada.)

Kuna raamatus on palju juttu Segovia kitarrimuusikast, siis tegelikult soovitakski selle peale panna. Rahulik, voolav ja ilma suurema actionita. Kõike venitatakse stiilselt, aga erilise särata. Sellepärast tulebki naks-naks asi kirja panna, sest muidu läheb kõik meelest ära.

Kellele sellised karakteri-pereromaanid meeldivad, kus jamad tekivad sellest, et omavahel ei räägita ja kus inimene alustab punktis X ja jõuab raamatu lõpuks punkti Y (antud juhul ettearvatavalt abieluranda), siis on asi ok. Kui meeldib ka see, et autor peale 300+ lehekülge ära väsib ja peategelase ära tapab, selleks, et lõpuks ometi otsi kokku võtma saaks hakata, on samuti õige raamatu otsa sattunud.

Miks lugeda:

  • kui on kokkupuuteid Downi sündroomiga, siis see raamat annab helgust ja lootust
  • meeldivad unenäolised, pikalt kulgevad raamatud, kus pannakse rõhku tegelaste rollide muutumisele ajas
  • oma naudingu saavad siit kätte ka naistekate ja happy endi austajad

Miks mitte lugeda:

  • tahaks midagi tempokamat
  • reaalsetest probleemidest on kuidagi liiga lihtsalt üle lastud ja kuidagi palju keskendutakse mingitele pseudomuredele. Kui raamatut reklaamitakse nagu mingit huvitavad sissevaadet nende inimeste ellu, kes kasvatavad Downi sündroomiga last, siis mkm – siin näitab autor seda ainult vilksamisi. Ei tea, kas takistuseks on jälle mingi imelik ameerikamaa konventsioon, et lugejale ei tohi iiga palju naturalismi näidata või tont teab mis. Ühesõnaga, palju potentsiaali läheb raisku.