Michael Burgleigh”Väiksed sõjad, kauged kohad”

Michael Burleigh “Small Wars, Far Away Places.The Genesis of the Modern World: 1945-1965” London 2013

No mis meil siis seal 20. sajandil juhtuski? Kui teil oli koolis sama probleem, mis minul, et inimese ajalugu lõppes ajapuudusel Teise maailmasõjaga, siis on see raamat just teile. Siin  räägib Burleigh, mis probleemid peale 45.aastat üles kerkima hakkasid ja kuidas koloniaalsüsteem (ametlikult) lõplikult lagunes. Mis toimus Inglise-Prantsuse kolooniates? Kuidas sekkus USA, kuidas NSVL? Ja mida see kolmas maailm seal üldse möllas? See raamat on suurepärane sissejuhatav kokkuvõte 20. sajandi teise poole konfliktidest, alates Jaapaniga ja lõpetades Vietnamiga. Kokku kaheksateist peatükki. Kaheksateist lugu. Mis suures osas on küll CIA ja KGB arengu ajalugu…

Mulle meeldis see ajukõdistamine – peaaegu iga peatükk pani internetist asju juurde lugema, sest kuidas sa ikka mitu aastat vältivaid konflikte kahtekümnele leheküljele suruda saad. Meeldis ka selline “kõik-ühte-raamatusse”-lähenemine. See oli vist esimene kord, kus ma omale teadvustasin, et samal ajal kui Inglismaa Egiptusega nagistas, näppis Prantsusmaa Alžeeriat.

Suurriikide sekkumist oli ka väga ilusti kirjeldatud. Näiteks see, kuidas USA Iraani revolutsiooni kinni maksis (kuna sealne peaminister polnud enam rahul, et naftat kontrollib Suurbritannia firma, kes makse ei maksa ja orje peab). Hilisemad arengud tasusid jälle ajatolla Khomeini ilmumisega kätte, aga siin leiab autor veel ehtameerikalikku vaimujõudu, et mainida “no keerasime küll Iraani poliitikale käru, peksime lääneliku mõtlemisega poliitikud pukist minema ja toetasime ekstremiste…aga no kuidas see ajatolla nüüd võimule sai, seda me küll ei tea…USA küll süüdi pole”. Meenutab praegust ISISe diskussiooni – ameerika maksis neid ekstremiste aastaid kinni ja nüüd on jälle puuks. Kuid ma kaldun teemast kõrvale.

Mis raamatus närvidele käis (ja millepärast ma üldse nii palju lisaks uurima pidin), oli Burleighi ajalookäsitlus. Selge on, et ega see ajaloolane nüüd kõikide maailma riikide materjalidele ligi ei pääse ja nt Kongo ajalehti ei loe. Kuid suurem osa tema peatükkidest algab jutuga “rahvas oli puu otsas ja arenes, inglased/prantslased vms ei tulnud olukorraga toime, USA sõjavägi/salateenistus läks sisse ja tegi ahvidest inimesed”. Ühesõnaga, riikide endi probleemidest ja rahvast ei olegi suurt juttu, mainitakse vaid üldist “vaesust ja vastuhakku koloniaalvõimule”, aga mis asjad tegelikult sealset rahvast motiveerisid, see tuleb mujalt juurde lugeda. Olgu, olgu – erandiks on kohalikud vastupanugrupeeringud, nemad ongi siis iga riigi mõõdupuuks.

Sellevõrra rohkem on käsitletud koloniaalvõimude endi omavahelisi suhteid. Mida ütles USA, NSVL, Inglismaa, Prantsusmaa – nende riikide näitlejatele antakse palju leheruumi. Kohalike diktaatorite kohta mainib mees tihti vaid seda, et olid ebakompetentsed ja surid kuskil Šveitsi hotellis (pluss muidugi igasugused markantsed ja eksootilised hobid, mis neil olla võisid). Aga mida nad tegid, vot seda nagu ei saagi eriti teada.

Kuid raamat on huvitav ning annab igasugu uut infot. Kellele konfliktide ajalugu meeldib, võiks teost isegi lugeda, kuigi lugemise ajaks võiks kriitikameele ära peita, sest Burleighil on ikka see “kõik on pahad, ainult meie siin oleme head”-teema tugevalt veres ja paneb näpud kohe otsingumootoril sibama, et fakte kontrollida.

Juhuks, kui keegi tahab teada, mis konfliktidest täpsemalt juttu on, teen nimekirja:

  • Jaapani agressioonid Aasias
  • Harry Trumani aegne maailm
  • Araabia natsionalismi esilekerkimine vs juutide omariikluse püüdlused
  • Olukord peale Teist maailmasõda,tugevamate riikide tutvustamine, Hiina
  • Probleemid Koreaga
  • Malaysia (ja näpuotsaga Küprost)
  • Filipiinid
  • Indohiina
  • USA ja Suurbritannia omavahelised probleemid
  • Iraan
  • Ungari kriis
  • Suessi kriis
  • India-Hiina-Pakistan-Afganistan
  • Alžeeria vs Prantsusmaa
  • Keenia
  • Kongo
  • Kuuba raketikriis
  • Vietnami sõda

Frankfurdi raamatumess vol1

Aasta parim üritus on seljataga ning pea muljetest tulvil. Ühte päeva mahtus rohkem elamusi kui muidu mitmesse kuusse. Nii palju erinevate riikide kirjastajaid, erinevaid žanre, inimesi ja üritusi, et läheks vaja vähemalt ühte nädalat, et kõik huvitavad kohad läbi joosta ja vestlused maha pidada. Nüüd tuli 9 tunni sisse mahutada “säästuprogramm” – ja ma jäin rohkem kui rahule. Siin väike kronoloogiline ülevaade päevast, mis peab nüüd mõnda aega mu vaimu toitma:

Äratus – üleliigne. Ronisin pool tundi enne kella voodist välja ning olin pool üheksa kohvikus. Vorstivõileib, kohv ja Frankfurdi õhuline kolmnurkne rosinasai. Kohviku aknast nägi hipisid ja suurt hulka cosplayereid, kes sihikindlalt suuna raamatumessi poole võtsid.

Viis enne üheksat: trammiga messi juurde. Frankfurt on Saksamaal üsna alahinnatud linn. Teistest paikadest tulijad vigisevad külma ja kõleda atmosfääri üle, aga peale kõrghoonete on sellel Maini-äärsel linnal palju pakkuda. Esimesel pilgul hakkavad silma multikultuursus, kõiksugu monumendid ja kõikide maailma rahvaste “keldripoekesed”. Linna sissesõites on häärberis-villad üksteises kinni. Veekogu annab igale linnale mõnusa atmosfääri. Kuid olgem ausad – laupäeval oleks mulle ka mingi sõjakolle tõenäoliselt nunnu ja tore tundunud.

Üheksa: trügime läbi piletikontrolli, andsime pakid riidehoidu (pärast kahetsesime, sest nänni tassida väikestes ebamugavates kotikestes) ning liitusime tunglevate massidega. Esimene takistus: kuhu minna? Raamatumess on mahutatud mitmesse hiigelsuurde halli ja koht pole mitte väikeste killast. Massid juhatasid meid messiplaanini ja seal andis kena näitsik meile ka programmi ilusti kaasa. Esimene käik oli välismaiste kirjastajate juurde. Selleks pidime mööduma soome kohvikust (mis veel kinni oli) ning umbes sajast cosplayerist – mõne draakoni tiivad ja mõned papist mõõgad võtsid suure osa koridorist enda alla. Lõpuks ometi 5.hoone! Alustame A-st – Aserbaidžaani väljapanek köidab ilusa stiili ja kirevate kokaraamatutega. Selgub kurb tõsiasi, et laupäeval raamatuid ei müüda, neid saab alles pühapäeva õhtul kaasa osta (ikka selleks, et väljapanekutel oleks midagi näha ka). Järgneb tore jutuajamine toreda aseri kultuuriministeeriumi poisiga, kes kiidab messi ja häid kontakte, kutsub pärast teed jooma ning kingib ilusa aseri kokaraamatu. Nüüd pole enam mingit vabandust – tuleb ise baklaavasid valmis vorpima hakata.

Möödume mitmete riikide väljapanekutest. Üks kiosk on täielikult sufikirjandusele pühendunud (Etteruttavalt: see oli üks asi, mis mind sellel messil nii väga hämmastas: usukirjanduse suur hulk. Välismaiste väljapanekute puhul oli moslemimaadel kindlalt suur osa raamatutest usuteemaline. 3. hallis oli lausa mitu rida usule ja esoteerikale pühendatud. Usuga lajatati vasakule ja paremale. Ühe kioski juures oli suur silt stiilis “uuemad publitseerimistehnoloogiad” – ja mida seal näed? Suured koraanid laua peal laiali, leti taga joovad moslemid väikestest tassidest teed. Kuigi…tegelikult jätsid kristlaste arvukad kioskid palju halvema ja rääbakama mulje.). Möödusime massaažiteenust pakkuvatest noortest (alates lõunast olid nende käed sõna otseses mõttes tööd täis) ja Portugali kioskist, mille üks osa oli üles ehitatud nagu mõni Lissaboni park. Üks vanem naine pakkus end pilti tegema, väga tore. Üldiselt olidki inimesed raamatumessil väga sõbralikud – kui nad just üksteist jalge alla ei tallunud.

Kell kümme: jõudsime ühe India janide taskuraamatuid tutvustava kioski juurde. Ma näppisin ilusaid märkmikke ja kuidagi saime tolle mehega jutule. Paari küsimuse peale seletas ta lahkelt ära kogu märkmike valmistamise ajaloo ja tehnoloogia (kuidas riideräbalatest nahaimitatsiooni meenutavad märkmikud sünnivad), rääkis “märkmikutrendidest” ja andis vihjeid, missugused märkmikud järgmisel aastal moes on. Tundub, et kevad 2015 tuleb heledates värvides, kas kirevate mustritega või siis ühevärvilisele taustale kleebitud jaanalinnusulega. Kuulsime ka üht-teist jainindusest: ei loomsetele toodetele, ei maa all kasvavatele viljadele ning seentele. Religioonist see märkmikutöökoda sündiski ning nähtavasti on need tooted taanlaste seas üsna populaarsed. Reklaami ohver nagu ma olen, ostsin kaks jaini-märkmikku. Kuid kell tiksus armutult ja me suundusime kärmelt teise hoonesse, kus üks saksa tuntumaid ajakirjanikke oma uut raamatut esitlema hakkas.

William Dalrymple “Valged mogulid”

William Dalrymple. White Mugals: Love & Betrayal in Eighteenth-Century India”. 2002

Šoti juurtega ajaloolase& kirjaniku Dalrymplega tegin esimest korda tutvust paar aastat tagasi “Üheksa eluga”. Mehe rahulik ja kaasakiskuv stiil (lisaks suurepärasele uurimusele) jäi kummitama ning kui ma seda raamatut soodsalt müügis nägin, oli selge, et selle asja pean ma omale saama. Pea viiesaja-leheküljelisest raamatust sai umbes kaheks nädalaks tänuväärne rongikaaslane.

Sisu: 18. sajandi lõpus jõuab Indiasse noor Ida-India kompanii ametnik James Achilles Kirkpatrick. Tänu keeleoskusele (mees valdas vabalt pärsia ja hindi keelt) sai temast briti resident (saadik) Hyderabadi Nizami juures. Ta sõbrunes kiiresti kohalike võimukandjatega, sulandus sellesse kultuuri ning täitis hiilgavalt oma ülesandeid, kuni armus ühe kõrge moslemist aadliku tütresse. See skandaal, mis raputas nii kohalikku õukonda kui ka briti võimukandjaid, on aluseks Dalrymple’ nelja-aastasele uurimustööle.

Ühe traagilise armastusloo kaudu, mida tänu autori stiilile võib lugeda nagu romaani, annab raamat ülevaate sügavast mõttemaailma teisenemisest koloniaaljõudude peades. Kuidas muutusid varem nii tavalised segaabielus Indias tabuks ning said komistuskiviks noorte meeste karjääriteel? Kuidas muutusid kohalikud võimukandjad partneritest teenijateks? Kuidas mängisid inglased kohalikke valitsejaid üksteise vastu ja seeläbi kontrolli kogu India üle saavutasid? Kuidas kadus rahvustevaheline dialoog? Kuidas võttis võimust inglise “härrasrahvakultuur”, millega kolonialismi samastama oleme harjunud? Kuidas nägi välja kohalik elu hindude, moslemite ja inglaste jaoks ühes 18. sajandi India võimsaimas ja rikkaimas riigis?

Dalrynple on välja kaevanud hiiglama hulga materjali ning bibliograafia raamatu lõpus on muljetavaldav. Pole midagi paremat tugeva ajaloolise uurimustöö ja nauditava kirjandusliku stiili abielust. Seda võiks soovitada paljudele tänapäeva teadlastele, kes arvavad, et mida segasem ja kuivem, seda parem ja teaduslikum… Mina olen igatahes lihtsuse ja selguse suur sõber.

Kuigi stiil on nauditav, ei ole see kaugelti mingi lihtlausetega romaanike ning lugeja peab olema valmis paarikümneleheküljelisteks jänesehaakideks pealiinilt kõrvalliinidele ning ajaloolistele kõrvalhüpeteks mis avavad rohkem sündmuste laiemat tausta. Ühest küljest suurendab see teadmistepagasit ( ja nende jaoks, keda teema huvitab, on kõik põnev-põnev), aga võib vähendada kannatamatute isikute lugemismõnu.