Tuula Karjalainen “Tove Jansson: tee tööd ja armasta”

Tuula Karjalainen. Tove Jansson: tee tööd ja armasta. Tallinn 2014

Ilusa kirju raamatu peale sattusin läbi teiste blogide. Kaas oli nii kutsuvalt kujutatud, et mõtlesin:”Kui tast muud ei saa, siis on vähemalt riiulis ilus.” Sellest hoolimata möödus mitu kuud, enne kui ostmiseks ja siis veel mitu, enne kui päris lugemiseks läks. Tundus, et raamat otsis õiget aega ja leidis selle kuumas rongis, kui ümberringi sõitsid viljakoristusmasinad ja riigis käis kõva debatt selle üle, kas on üldse mingit ajakirjandusvabadust või on ainult riik, valitsus ja selle ilmeksimatud postulaadid.

Karjalainen on võtnud ette ses osas monumentaalse töö, et püüab avada Janssonit eelkõige kui kunstnikku. Muumitrollid – need on kõrvalprodukt, oluline kõrvalprodukt, aga naise enda elus oli kõige olulisemal kohal maailmine. Mulle meeldis, kuidas alguses kohe meeleolu loodi: ennesõjaaegse Pariisi rahulik-õhtuvinene olek, kus kõik oli hea ja rõõmus. Arvasin, et raamat läheb samas vaimus poeetiliselt edasi, aga Karjalaineni paat kaldus siis tugevalt akadeemilisse kreeni. Viimane on tuntud selle poolest, et esimesed pool lehekülge on kutsuvad, poeetlised, meelitavad ostma & näivat ütlevat:”Ka sina, loll, saad sellest teosest jagu” ning siis hakatakse erialasõnavaraga vasakule ja paremale lajatama, nii et lõpus ei saa enam millestki aru. Ühesõnaga, lugu läheb asiseks ja kuivapoolseks. Õnneks kompenseerib vea Janssoni enda kirev elulugu: erinevad huvid, põnev ajastu, sõjad, Soome kunstielu kujunemine, kirevad inim- ja armusuhted, reisid & ikka ja jälle väikesed saared. Ehk on soomlasele saar samasugune hingekodu nagu eestlasele mets? Selline stiihhia küüsis ja hirmutav, aga sellegipoolest oma, laeb hästi patareisid? Soomlaste hingeelu osas on mu teadmistes suured valged laigud.

Tove Jansson ise astub (vähemalt selle raamatu) lehtedelt maha kui üks kangekaelne, isepäine ja meeletu töövõimega naine. Miljonite laste lemmik, kes valis ise lastetuse. Liigse töö üle kurtev töönarkomaan. Kompromissitu sihisaavutaja – elus pidi olema teatud sorti kaaslane, teatud sorti ateljee, teatud sorti saar, töö kvaliteet – tundub, et Tove ei tahtnud mingis asjas hinnaalandust teha, ei endale ega teistele. Läks läbi elu nagu võimsamat sorti aurumasin, kes aga vähemalt Karjalainese käsitluses eriti palju ei naernud. Ebainimlik? Ehk tabaski autor sellega mingit Tove tahku, mis vähemalt raamatuillustratsioonidest õhkuvast romantikast välja ei paista.

Aga need maastikud, need maalid, eriti “Nähtamatu lapse” kaanepildi sinakasroheline visand – see meenutab olemuselt kangesti Ilon Wiklandi… Ja see Soome ühiskonna suletus & vaenulikkus kõikide uuenduslike suundade vastu – see meenutab hirmsasti ühte teist aega ja ühte teist maad.

Soovitan, kui tahad

  • saada aimu Tove Janssoni ajast ja inimestest ja natuke Tove Janssonist ka
  • teada, kuidas tekkis muumitroll
  • teada, kuidas toimisid kahe sõja vahelised/ sõdadejärgsed kunstiringkonnad Soomes & soomerootslaste seas

Ei soovita, kui

  • tead peenemalt joonistatud Tove Janssoni portreeraamatut
Advertisements

Angela Thirkell “Kolm maja”

Angela Thirkell. Three Houses. (esmatürkk 1931 London)

Autoriks on kuulsa maalija Edward Burne-Jonesi lapselaps ja veel kuulsama kirjaniku R. Kiplingi nõbu, kes räägib oma varajasest lapsepõlvest kolmes suguvõsale kuuluvas majas. Peamiselt jälgib see lapse mänguradu (toas & õues, mängides & guvernante-teenijaid- Kiplingi austajaid kiusates) ja läbi nende kujutatakse inimesi, keda neil kohata võis. Paraku on tegu natuke liiga kulissi meenutava jutuga – mis annab aga huvitava nurga alt edasi ajastu elu-ja mõttelaadi. Kriitikameeleta, on vist õige sõna. Natuke jubedalt, natuke ausalt. Kõik mõjub nagu mingi väändunud miniatuur. Teose eesmärk näib olevat manada esile ja seejärel raamatulehtedele talletada need lihtsad lapsepõlvehetked (õunad, pirnid, jõulusokid), mille taaskogemise eest oleks paljud nõus teab mida andma.

Huvitav faktikild oli see, kuidas Kipling lastega küll kõikvõimalikke sõjamänge mängida armastas, aga oma ajaloolise täpsusega väikesed lapsed meeleheitele ajas. No kui ikka lapse keel keerulist indiaanipealiku nime hääldama ei paindunud, andis Kipling kohe karmi hinnangu stiilis:”Mis söda sa siin minu vastu pidada tahad, kui oma nimegi hääldada ei oska?” Ja läks löunauinakut tegema.

Javier Marías “Kirjutatud elud”

Originaalpealkiri “Vidas escritas”, 1992

Hispaania kirjanik, keda Eestis vast “Oxfordi romaani” kaudu teatakse, on selle teosega teise žanri astunud. “Kirjutatud elud” on kokku kogunud kuulsate (ja vähem kuulsate) kirjanike minibiograafiad, mida eristab traditsioonilisest biograafiast kahtlemata fakt, et Marías on kirjanike kõige hirmsamad ja naljakamad seigad ajaloohämarustest välja koukinud ning näitab meile tavalisi, sageli puhtakujuliselt õnnetuid inimesi, mitte suuri loojaid. Mõne puhul, kes end elus liiga tõsiselt võttis (Thomas Mann…rahvuslik stereotüüp tervitab)  teritab autor iseäranis suure mõnuga keelt, teised leiavad ka kõige suuremas iroonias armu. Kahtlemata suurepärane raamat, ainult kaanele peaks trükkima hoiatuse:”Pärast lugemist ei ole te suuteline James Joyce’ tõsiselt võtma.”