Joseph Roth “Kaputsiinide hauakamber”

Joseph Roth. Kaputsinide hauakamber. LR 2005/35-37

Jõukas austria-ungari noormees veedab oma päevad dekadentsis, kuni hakkab Esimene maailmasõda – ning siis asub ta kummalisi otsuseid tegema. Ta vaatab neile tagasi täiskasvanuna, murtuna ning võimetuna, kohanema muutunud oludega.

Kohtasin hiljuti üht vana ärimeest, kes kurtis ainsana selle üle, et inimesed kipuvad aina minevikus elama. “Minuvanused ei julge kasutada facebooki, nad räägivad kakskümmend, kolmkümmend aastat tagasi juhtunud asjades nii nagu oleksid need toimunud alles eile. Peod, suhted, ebaõnnestumised, mis iganes. Nad ei lase lahti ja sellepärast ei saa nad ka elus edasi minna. Aga kas pole jube – olla kolmkümmend, nelikümmend aastat niimoodi tardunud olekus? Mis elu see selline on,” rääkis too mees.

Umbes sama situatsioon on raamatu peategelasel: tahaks justkui otsuseid teha, aga siis hoiab tagasi eeldatav pilge sõpradelt või sugulastelt. Tahaks justkui teha seda, mida teised sinult eeldavad. Kui seda ei saa, on parem mitte midagi teha. Kui raamatu toimetajad on tagakaanel teost nukraks pidanud ja seostanud selle eelkõige vana maailma kadumisega: kombed, elulaad, inimesed, ideaalid ja muud. Kuid tegelikult näib peategelase traagika seisnevat jõuetuses ja otsustusvõimetuses: ühest küljest ihkab too seda modernset dekadentsi, samal ajal tahaks justkui ka seda va traditsioonilist elulaadi, mida sümboliseerivad väikeses linnakeses elavad sugulased-sõbrad. Ja nii ta siis kulgeb, ise pea ühtegi aktiivset liigutust tegemata ja selle pärast ka ise kannatades. Ega passiivne elu pole häbiasi: mõnele sobib ta äärmiselt hästi, paneb aga hinge hõiskama ning rohkemat justkui ei tahagi. Kuid vabatahtlikult end nukrasse tardumusse määrata on ette masendav. Selle kõrval oli sama kirjaniku “Legend pühast joodikust” lausa optimismi musternäidis – mees võttis surmale silma vaadateski elust osa, tegi otsuseid, lõbutses ning tundis end võrdlemisi huvitavalt.

Hästi kirjutab Roth selleski raamatus, manades silme ette selle, mis kirjeldatud vormis on küll kadunud, kuid elab siiski vaimuna edasi Viini jahedate losside varjus, uniste kohvikuhommikute suhkrust nõretavates pattudes, austerlaste sarkastilises muiges ja öise praateri tulesäras.

Miks lugeda:

  • korralikult kirjutatud teos
  • saab aimu viini noorte suhtumisest ellu ja suurde sõtta
  • otsid vanaaegset emokirjandust

Miks mitte lugeda:

  • tahaksid vähem masendavaid kangelasi
Advertisements

Joseph Roth “Legend pühast joodikust”

Joseph Roth. Die Legende vom heiligen Trinker. 2014 München

Austria kirjaniku Rothi (1894-1939) “Legendi pühast joodikust” peetakse mehe kirjanduslikuks testamendiks ja pakub ohtralt paralleele kirjaniku enda eluga: Poolast pärit joodik-illegaal Andreast külastab silla all härrasmees, kes pakub kahtesadat franki üheainsa teene eest. Pealtnäha kergelt kirjutatud lugu saadab Andreast tema viimastel elupäevadel kolmekümnendate aastate Pariisis, mis kulgevad ühest imest teise. Küll pääseb ta imekombes rahakitsikusest, küll kohtub sõprade ja naistega minevikust ja heade inimestega olevikust. Kuid mees ei tunne end päris hästi, kuna ta on aumees, aga teene on ikkagi võlgu…

Stiililt…raske on öelda, mis stiil see on – peamiselt halbu asju suudab autor väga helgelt ja iseenesestmõistetavalt edasi anda.

Juudist Roth, saksa keeleruumi (staaraja)kirjanik, emigreerus ise 1933. aastal Pariisi, kus tema rahanduslik olukord halvenes ja alkoholism süvenes.

Frankfurdi raamatumess vol3

Seljataga on gurmeeosakond. Lõunasöögiaeg läheneb. Me pole veel pooltki näinud. Seepärast kiire lubadus: ainult 4. hoone ja siis kärmelt sööma! Mõeldud-tehtud. Kuna 4. hoone ülemise korruse on vallutanud saksakeelsed kirjastused, on tunglemine tugev. Keerame kohe vasakule, raamatudisaini osakonda, kus on tunduvalt vähem saginat. Laseme ennast lummata käsikirjalistest raamatutest, loomingulistest pildiraamatutest, postikaartidest (moes on käsitsi joonistatud armsad loomad) ja üleüldisest raamatukunstist. Puupakk, mida oli nikerdatud nii, et asi näis nelja-viie suure raamatuna, oli eriti mõnus ja lihtne idee. Huvitav, kas saaksin isegi sellise pingi tegemisega hakkama?

Vahepeal kaotasime ühe sõbranna ning suundusime põrgusse nimega kinke(raamatute) osakond. Rahvas ummistas seal kõik käigud ja inimesed tormasid rändrohutirtsude parvena nipet-näpet uurima. Meie ees kõndis üks pruuni riietatud keskealine saksa paar, kes tormas edasi nagu vihaselt pobisev tank ja vasakult-paremalt nänni kaasa haaras, hoolimata teistest liiklejatest.

Jõudsime väiksemate kirjastuste juurde, kus oli hulganisti põnevaid ja originaalseid teoseid, millest varem midagi kuulnud-unistanud polnud. Väike kaasavõetud märkmik täitus uute autorite nimedega. Mulle need väikesed kirjastused meeldisid. Niisamuti nagu mulle meeldisid väiksemate riikide väljapanekud: seal olid inimesed rõõmsamad ja vastutulelikumad, valmis rääkima ja näitama ning niisama juttu ajama. Kes sa oled? Kust tuled? Kuidas mess läheb? Mis raamatuid sa oma kirjastusest soovitad? Kas on midagi toredat tulekul? Kui oli vaja küsida, sai ikka vastuse. Ka olek oli neil kuidagi lihtsam ja inimlikum. Suurte kirjastuste lettide taga istuvad onud-tädid olid riietatud rangetesse kostüümidesse ja mõjusid pigem pangatöötajate kui kirjastusrahvana. Ka suhtumine tavakülastajatesse oli neil pigem “ah, mis te, lollid, siin tunglete”.

Austria ja Šveitsi lettide vahel oli püsti pandud järjekordne lava, kus järjekordne mees mingist meesteõiguste-teemast jahus. Imelik, et see Frankfurdis nii imelikult silma jäi: küll oli seal nurk kirjaga “meeste nõustaja”, küll peeti mingeid meeste-loenguid. Eks normaalne mees olegi Saksamaal üks ohustatud liik…

Haarasin kaasa mõned brošüürid ja läksime suupoolist otsima. Samale mõttele olid tulnud veel tuhanded külastajad, nii et eskalaatori juures läks vaat et rüselusekski. Õues pakkusid väliköögid oma teenuseid -igat masti vorstikesi ja suppe. Kuna mul oli “õnn” käia ringi koos taimetoitlastega, siis osutus toiduotsing ühtlasi püha graali otsinguks. Lõpuks tehti ettepanek majas olevasse “restorani” minna, et küll sealt saab. Tutkit! Sealt sai vaid ühte mu elu jäledamat hamburgeri ning taimetoitlased pidid kaasavõetud võileibadega leppima. Siit üleskutse kõikidele toitlustajatele: minge järgmisel aastal raamatumessi rahvast nuumama, asi saab ainult paremaks minna!

Tore oli vaid see, et õue olid kogunenud kõik cosplayerid ja tegid seal igasugu trikke ning pakkusid niisama silmailu. Neid oli seal sadu ning kostüümi-fantaasiad ei tundnud piire.

Kõht hädapäraselt täis, ootas meid selle messi tähtsaim atraktsioon: aukülalise Soome paviljon.

Wolf Haas “Silentium!”

Wolf Haas. Silentium!. 1999

Austria krimikirjaniku auhinnaväärilne teos, mis viib kokku Salzburgi poisteinternaadi, linna tähtsaimad pidustused, poisse nagistava piiskopikandidaadi ja eradetektiiv Brenneri, kes saab omale peagi ootamatu abilise.

Endine politseinik, eradetektiiv Brenner kutsutakse Salzburgi poistekooli, et uurida endise õpilase süüdistusi, millekohaselt olevat tänane piiskopikandidaat teda duširuumis kabistanud. Õige pea selgub, miks see delikaatne asi kiirelt korda on vaja ajada: nimelt on sellest poisist saanud Salzburgi kontserdiseeria asepresidendi väimees ning see tutvus võib piiskopikandidaadile koha maksta. Kuid enne veel, kui Brenner kuulujuttude levitajaga rääkida jõuab, leiavad kaks koolipoissi mehe 23 osas lauajalgpalli laua seest. Detektiiv satub varsti juhtumi jälgedele, mille kõrval kahvatuvad isegi pedofiiliasüüdistused.

Haasi mahlases austria kõnekeeles kirjapandud loo ühes suureks väärtuseks on tema stiil, mis suudab ühest küljest ka väga veriseid ja jubedaid kohti maandada, teisalt aga suurepäraselt pinget üleval hoida. Ja mis seal salata, mõned osad on lihtsalt mõnusalt ja mahlakalt kirja pandud, et ajab vägisi muigama, kuigi just need kõige lõbusamad stseenid kipuvad kõige jubedamad olema. Seegi on kunst ja väga muhe lugemine. Kuna Salzburg on tuttav (ka ilma isikliku tutvuseta saab kamaluga koloriiti), annab see tekstile samasuguse lisaväärtuse nagu mõnusad torked kiriku ja riigi vastu. Kuid tõlkijale võib see kujuneda päris korralikuks pähkliks.

Stiilinäide:

“Sa pead teadma: majanduspetiseid, konkursivendi, erapankureid ja kogu seda tsunfti tänapäeval vot tihti enam vanglasse ei pistetagi, kuna riik ütleb: mina ei saa nende halva mõju eest teistele kinnipeetavatele vastutada. Seepärast “vahendamine”, seal nõuab kohus, tee paar nädalat sotsiaaltööd, siis on meie vahel kõik jälle hästi.”