Viska see kuradi saiake nurka ja peata tsensuur!

Lükka kõik oma nädalavahetuse plaanid kankelisse ja mine vutt-vutt tänavale protesteerima! Ohus on sõnavabadus, vaba internet ja terve mõistus. Ehk: kui sul on vaja võtta vastu seadus, mille kõige positiivsem pool on see, et internetikontsernidelt võetakse veidi pappi ja meediakontsernid saavad veidi pappi ning kõige negatiivsem asi see, et saad omale lolli seadusesõnastusega kaela megadiktatuuri, siis parem on seda seadust mitte võtta.

Siin on sulle teadaanne google’i kutsikalt ja youtube’i orjalt – sest just nii ametlikud kanalid seda serveerima hakkavad. Ja Seemne-Andrus, kes meile selle sita taas kokku keeranud on, hakkab taas rääkima seemnetest ja fooliumimütsikestest. Aga asi on tõsine, sest taas tuuakse kontseride, võimurite ja vana majanduse vereohvriks ainus koht, kus on võimalik enam-vähem vabalt elada ka teisitimõtlejal – internet.

Mind hämmastab, kuidas Eesti ajakirjanikud on vait nagu kuldid rukkis ja keegi ei tee rohkem häält kui läheb tarvis EKRE üle erutumiseks, samal ajal kui Euroopa Liit hakkab poole miljardi inimese sõnavabadust kinni keerama. Asi on nn autoriõiguste direktiivis, täpsemalt selle punktides 11 ja 13, mis lähipäevil Euroopa Liidus lõplikult ära otsustatakse. Kõlab igavalt? Aga proovime nii:

  • kas sa usud süütuse presumptsiooni (süütu, kuni vastupidist tõestatakse)
  • kas sulle meeldivad “let’ s play X” videod?
  • kritiseerid tuntud inimesi/viskad nende tegemiste üle nalja/meeldib paroodia
  • kas sulle meeldib omaenda lugusid materjaliga meediast ja mujalt illustreerida
  • meeldib sulle äkki kedagi tsiteerida
  • kas sul läheb äkki vaja tsiteerida miskit raamatut või ajalehte
  • kas mõnest su blogist jookseb läbi RSS-feed
  • kas sa miksid-matchid erinevat materjali kunstilisel eesmärgil
  • kasutad ehk irooniat, sarkasmi
  • kasutad wikipediat, youtube, google newsi
  • loed/kirjutad fanfictionit ja avaldad seda kuskil internetis
  • saad oma blogi/youtube’i vms internetikanalis pepuimplantaate reklaamides paar eurot sponsoriraha
  • sulle meeldib sport ja sa tahad, ütleme, jalkastaadionilt telefoniga videot teha/pärast parimaid väravaid kommenteerida
  • ja palju muud

Siis on mul sulle üks ülimalt sitt uudis: Euroopa Liidust  neid asju enam ei saa, sest Brüssel on nagu mingi kuradi 17. sajandi Austraalia, kuhu saadetakse asumisele riigi kõige suuremad pätid ja idioodid, et nad kodunt silma alt ära saaks. Ainuke vahe on see, et needsamad hullud hakkavad kodustele seadusi tegema. Austraalias leiutati selline hea asi nagu bumerang ja  üks korralik sitabumerang meid jälle tabamas on. Ja et see internet inimeste jaoks nii abstraktne asi on, siis ei julge keegi selle kohta ka sõna võtta. Nagunii on see, et kes aga võtab, see lolliks jääb miskit moodi. Et ma siin niisama vahtu välja ei ajaks, siis kannata ära, ma püüan sulle anda asjast nii hea ülevaate kui oskan.

Pidu saab alguse (jäta vahele, kui tagamaad teada ei taha)

Viimane ELi internetti/autoriõigusi puudutav seadus tehti nullindate alguses, millal paljud polnud imelooma-internetti näinudki, nii et kõik eurooplased olid vahelduseks ühel meelel: on tarvis miskit kaasaegsemat, mis meid kiviajast välja aitaks. Vahepeal oli palju vett merre voolanud ja inimesed nägid, et Google ja teised internetihiiud neid hirmsalt tillist tõmbavad – youtuberid aina genereerivad sisu, aga reklaamiraha rehitseb va ameeriklane kõik endale, Sitsiilia kooripoiss jääb vaeseks edasi ja peab aina narkot vedama. Niisiis sündis õilis plaan: kui juba siis juba, teeme seaduse, millega kohustame internetihiide/platvorme mängitud muusika-sisu pealt artistidele obrokit maksma. Muidugi lõikasid suurbossid omale selle peale kokaiinidollariga näppu ja hakkasid europarlamentääridele keelt kõrva ajama ja saatsid ameerikamaalt europarlamenti näiteks kuulsaid muusikuid laulma-seaduse vastu lobistama. Paralleelselt ärkasid ka Euroopa internetiaktivistid,nt piraadid ja püüdsid inimestele selgeks teha, et lolli seadusega võib palju paha teha – näiteks võib omale tsensuuri kaela saada. Igatahes presenteeris 2015. aastal dünaamiline duo Andrus Ansip ja Saksamaa poliitik Günther Öttinger plaani, millest siis tänaseks on seadus välja kujunenud. Internetiaktivistide reaktsioon oli:”MEH?” Seal oli vähemalt see punkt sees, et natuke raha võiks ka kunstnik oma töö eest saada, mitte ainult mingi suur muusikalobi-ajakirjandusgrupp. Viimased ei jätnud rünnakuid ja hea töö Brüsselis käis edasi kuni eelmise aasta lõpuni. Vahepeal hakkas selle teemaga tegelema tehnoloogilise puudega sakslane Axel Voss, kelle egiidi all ka see väike viigileht sealt seadusest välja võeti. Nüüd on nõnda, et viimane versioon läheb viimasele hääletusele lähipäevil.

Mis sita me siis kaela saame?

Täpsemalt saame omale rõhumisartiklid järjekorranumbriga 11 ja saatanisigidiku 13.  Jah, nüüd saavad suured meediagrupid Google’lt nõuda, et too niisama tasuta ei kuvaks nende artiklit ja neile kuvamise eest raha maksaks. Aga tavainimesed, kes on igasuguste kassi- ja muude meemidega harjunud, saavad omale suure dildoga tagumikku. Kui mul on ühel pool see, et ma tahan internetihiidudelt raha nõuda ja teisel pool sõnavabadus, mis Euroopas aina rohkem rõhu all on, siis kahju küll, Brüsseli rahvas, minge magage end kaineks ja tehke uus seadus, mis täpselt seda esimest punkti täidaks ja inimestelt sõnavabadust ei võtaks, sest mis nendest kahest artiklist lähtub, on järgnev:

  1. Kommertssaidid (see on muidugi vääääga lai mõiste) peavad vaatama, et ükskõik mis asi, mille nad lehele üles lasevad, poleks mitte mingil juhul mitte kuskil maailma servas litsenseeritud. Eks püüa aru saada, kas kuskil Filipiinidel on mujal vabalt kasutatav kassipilt keelu all! Kui on litsentseeritud, pead omale enne loa hankima. Mõtle natuke ja proovi siis seda seadust praktikas täita! Lihtsam on mitte midagi teha ja suu kinni hoida, muidu väänatakse sellised trahvid, et paned kohe paela kaela.
  2. Lisaks pead saidi haldajana hea seisma selle eest, et keegi su lehele mitte mingil juhul midagi keelatut üles ei laeks. Ehk: kui keegi jätab mulle siin kommentaaridesse mingi tasuta raamatu lingi, mis on hostitud kuskil Venemaa avarustes, ma enam päikesevalgust ei näe.
  3. See viib kohe selle asjani, et noh… kuidas seda viimast punkti siis täita, kui sul on, ütleme, mingi miljon kommentaatorit, kes hea meelega üle maailma linke jätavad? Siin tuleb see nn uploadfilteri küsimus. Appi tõttab tehisintellekt, mis hakkab siis kalli raha eest filterdama, kas tegu on keelatud tekstilõikudega või mitte. Et seda saavad omale tehniliselt lubada vaid suured firmad nagu Youtube, siis tugevdab see hoopis nende turupositsiooni. Minusugused imevad näppu ja mõtlevad, kas tohin Financial Timesi jamast tsiteerida 1 või 2 lauset enne kui vangi pannakse. Ja siin ei ole vahet, kas oled väike nunnu kassiblogija või miljoniraha rehitsev youtube-staar. Ikka väänatakse samamoodi – tsiteerida tohib vaid paari lõiku.
  4. Muidugi pole tehisintellekt ka teab mis intelligentne. Sellest võivad sulle rääkida näiteks austraallased, sakslased (nemad tegid suure FB/twitteritsensuuri möödunud aastal, mis blokib igaks juhuks KÕIK asjad ja siis sa pead ise võimlema hakkama, et tegu on nt poliitilise tsensuuriga. Ja eks sa proovi siis suure kontserni vastu tõestama minna, et sa pole lammas… See töötab täpselt nii hästi kui sa arvad.), austerlased... No ütleme nii, et sisuliselt kõik, kes asjaga vähegi kokku puutunud on. Ja kui siin keegi hakkab hõikama, et kustnikuvabadus ja muu, siis mkm – viimase näite puhul tõmbas youtube esimese vingukõne peale video maha ja blokkis videotegijad kuuks ajaks üldse. Süütuse presumptsioon, fuck yeah! Euroopa 2019, see on koht, kus elada!
  5. Siit jõuamegi tsensuurini – et kui miskit töödelda ja edasi öelda ilma litsentsita ei tohi, siis kes see jaksab näiteks Le Mondelt iga kord litsentsi ostma minna, et kahte lauset tsiteerida? Pigem oled vait ja teed enesetsensuuri. Sõnavabadust saavad endale lubada vaid rikkad. Ülejäänud hoidku mokk maas, muidu saad trahvi kaela. Muuseas, kõik kes on akadeemiaga kokku puutunud, tunnevad ka seda absurdi, et teinekord on vahe loogilise mõtlemise ja plagiaadi vahel õhkõrn. Teinekord piisab paari algallika lugemisest, et ise järelduseni X jõuda, ka täiesti ilma teoste T, U ja V lugemist…
  6. Jepp, ja kui nüüd on nii, et sina paned mulle siia kommentaari ühe youtube-video, kus on kasutatud pool sekundit miskit muusikapomo arvates litsenseeritud lõiku, siis ära karda – vangi lähen mina, mitte sina.,

Aga miks ma olen siis google’i kutsikas. Lihtne, need jälle ei taha üldse miskit maksta ega teha ja tahaks, et kõik jääks enam-vähem nii nagu on. Nad võitlevad ka selle jura vastu ja siin on tekkinud selline olukord nagu kollaste vestide puhul Prantsusmaal – kõik demonstreerivad, aga igaüks oma asja eest. Mind erutab see, et praegune seaduseversioon on tehtud nii, et Euroopa Liidu kodanikud on suurimad kaotajad. Mind ei huvita, et Axel Springeri meediagrupp ei suuda ilma selle seaduseta google’lt raha saada ja oma 30-40protsendist marginaali teenida investoritele. Mul tõmbab ihkukarvad turri see, et igasuguse “autoriõiguse-litsentsi” paragrahvi  varjus saab väänata teisitimõtlejatele täie rauaga. Ja ma olen täiesti kindel, et siin juba väänamata ei jäeta!

Nii et kui vähegi võimalik, mine nädalavahetusel tänavale!

 

Advertisements

Kender kui “Viimse reliikvia” vaba laps

Vaata, mulle meeldib kirjandus. Inimestega suhelda on raske, lugeda aga kerge ja seepärast eelistan ma võimaluse korral viimast.

Maailmas on palju raamatuid, enamus neist saast, aga raamatute puhul kehtib põhimõte, et mida suurema hulga seest valid, seda suurem on tõenäosus sattuda ka hea teose peale. Ja see, et aina rohkem inimesi tahab oma nime raamatukaanel näha, on samuti positiivne. Las kirjutavad, jääb vähem aega igasugu lolluste tegemiseks. Kirjutamisel on oluline roll inimkonna arenguprotsessis. Ühiskond, mis enam ei loo, värskeid mõtteid ei tooda, stagneerub. Mõnede kultuuriteoreetikute hinnangul asumegi juba selles taandarenguetapis.

Nõustun.

Loomingu ja loomingulise vabadusega on asjad praegu kehvad. Sõnavabadusega pole olukord väga palju parem. Kui Eesti Vabariigis on võimalik, et 21. sajandil mõistetakse kohut raamatu ja kirjaniku üle ning süüdistaja küsib kirjanikult tõsimeeli, et kust tal nüüd niimoodi need mõtted tekkisid, äkki tähendavad naturalistlikud kirjeldused, et ta on ise paha peal käinud, siis see ei ole normaalne. Miks makstakse maksumaksja raha eest palka säärasele madalalaubaliste ametnike armeele? Ah et süüdistajale ei meeldi kirjandus? Nad ei saa aru, mis on kunst ja kunsti funktsioon ühiskonnas? Et see võibki olla suht rõve ja ebameeldiv? (Muuseas, ma võin siin ametnikke lohutada: maailmas on kirjutatud palju ja kordades hullemaid asju kui see, millega Kender siin iial hakkama saaks. Palun laiendage oma silmaringi, enne kui säärast farssi etendama hakkate. Kui sa küsid kirjanikult:”Miks sa selle raamatu üldse kirjutasid?” siis tuleks sul amet kohe maha panna ja 1.b klassi minna. Lüngad hariduses on nii suured, et kõrgel kohal töötamine käib sulle silmnähtavalt üle jõu.)

Samuti pitsitab see ametnike armee pea kõiki, alates väikeinvestoritest (vaata hiljutist Ekspressi lugu) kuni…jah, siiski, vaba sõnani…. Tundub, et kõik, millest lapspoliitikud-lapsametnikud aru ei saa, tuleb kohe kiiresti-kiiresti ära keelata. See näib olevat praegu ainus baas, mille pinnalt opereeritakse. Näe, lapsminister ei mõista kanepit – hakkame kohe kriminaliseerima, paneme vangi, eelistatavalt hästi pikaks ajaks (ainult mitte neid, kes mul siin sõpruskonnas mõnuga tõmbavad, eks).

Jumala normaalne on, kui 21. sajandil ajavad poliitikud naisi pliidi taha sünnitama, aga see, kui kunstnik seepärast poliitikute üle nalja viskab, toob kaasa kohe mingid repressioonid. Kui kunst, see ühiskonna viimne vabaduse bastion, on tule all, siis tuleb paraku tõdeda, et ligineme kahtlaselt Orwellikku maailmale, ligemale nende diktatuurirežiimide poole, millest vabaks jääda sooviv ühiskond tegelikult hoiduma peaks.

Raske on. Minu meelest on näiteks riigi suurim julgeolekurisk lollid ja arad inimesed. Mis me nüüd tegema peaksime? Kohustusliku üleriikliku IQ testi ja kõik, kes saavad alla 130 punkti, paneme seina äärde?

Vaba sõnaga on nagunii kehvasti. Tubli kolmveerand ajakirjandusest on mandunud pressiteadeteks ning kuuldavasti on asutused-ettevõtted hingepõhjani solvunud, kui ajakirjanik söendab pressiteadet ka mõndade muude faktidega ilmestada. Ajakirjanikud ise…noh, paneb mõtlema, kui kuuled lauseid “Ma ei saa siin midagi teravat teha, sest ma tahan siin [väljaandes, kogukonnas, riigis] ikka edasi töötada. Äkki keegi solvub, ei räägi enam pärast minuga ja siis mul pole allikaid. Mida ma siis teen?” Aga kullakesed, ajakirjandus peabki olema terav. Vähemalt too uuriv osa. Kui hirm kellegi solvumise või viha või pahameele või repressioonide ees on nii suur, siis tuleb minna pressiesindajaks. Hea ajakirjanduse tunnus ongi vist tegelikult see, et ta ajab mingeid huvigruppe hirmsasti närvi, sest artikkel paljastas mingi ebaõige teo, mida kangesti varjata üritati.

Samas tuleb öelda, et Eestis on enam-vähem. USAs ja Saksamaal on tavapärane praktika, et kui ajakirjanik kajastab (või plaanib kajastada) midagi teravat, siis lendavad peale eriüksused ja nõuavad laptopi, paroole ja seda kõike ähvarduste saatel. Sest, kurat, äkki ta kirjutab midagi hirmsat. Paljastab. Uurib. Leidiski äkki midagi meie kohta?

Igatahes tuleb Kenderile praegu mõlemat pöialt hoida. Mitte sellepärast, et U12 oleks hea raamat. Kaugel sellest. Kuid sellel absurdsel protsessil on potentsiaal saada epohhiloovaks ja see epohh saab olla ainult vaikiv ajastu. On kurb, et Eesti kohus annab endast kõik selleks, et saaks taas heisata tsensuuri punalipud. Hmm…see oleks tegelikult väga efektiivne protestivõte…

Idiootide riik: vol_õpetaja

Ma olen juba üsna kaua koolisüsteemist väljas (ja jumalale tänu selle eest), aga saatus nöögib mind viimasel ajal ning viib aina kokku inimestega, kes on ühel või teisel määral haridussüsteemiga seotud. Olgu, mis me keerutame, tegu on õpetajatega.

Iga ameti puhul kehtib üks ja ainult üks reegel: kasuta tervet mõistust. Vahet pole, mida räägib sulle ülemus või eurodirektiiv: kui näed, et asi ei tööta ega hakka töötama, siis pole mõtet ehitada seda neljakandiliste ratastega autot. Väike revolutsionäär läheb igas süsteemis asja ette, iseäranis kui ta on õige asja pärast väljas.

Kuid viimasel ajal olen ma näinud selliseid inimesi, et tekib tunne risti ette lüüa ja õpilastele öelda: tõuse, rahvas, ja mässa, sest oma ainet õpetav psühhopaat on…psühhopaat. On suur vahe inimesel, kes armastab oma ainet ja inimesel, kes on ainepede. Esimene suudab tekitada oma aine vastu austust. Teine arvab, et ainus tee õpilasteni viib läbi hääästi paljude kodutööde ja eriülesannete, sest noh, Tammsaare (mis on üsna kriminaalne raamat ja viljeleb seda va orjamentaliteeti) ütles ju ka, et tee hästi rämedalt tööd (aga armastust ei paistnud ikkagi kuskilt tulevat – teisisõnu, tegu on häbitu eksitava reklaamiga).

Ühesõnaga, mis ma ikka keerutan. Ma olen näinud õpetajaid, kes vihkavad oma ainet ja õpilasi. Olen näinud õpetajaid, kes on…noh, kuidas väljendada diplomaatiliselt…mitte just kõige helgemad pead. Ja ma olen näinud õpetajaid – ning näksigu kurat neid kannist – kes lihtsalt naudivad laste piinamist. Ju siis pole nende endi elu piisavalt huvitav, aga see pole mingi vabandus. Hea õpetaja ei saa olla inimene väikese algustähega. Nüri ametnikuhing, kes aina palgalehe järel käib ja oma kibestumust (ja küündimatust) teiste inimeste peal välja elab. Kodune elu on pekkis? Aga peedistame siis lapsi—ahhaa, tulemas on vaheaeg, no vääname neile siis kohe miski rõlge kodutöö, mida hästi pikalt ja põhjalikult teha saaks! Olge normaalsed, inimesed! Ma meenutan praegu sooja südamega ainult kolme õpetajat. Esimene neist oli ajalooõpetaja, kes põhimõtteliselt vilistas kooliprogrammi peale, rääkis tunnis ka igasugust muud juttu, Eesti uuema ajalooni ei jõudnud me iialgi. Loo moraal? Minust sai ajaloolane (halb, aga siiski). Aga ta oli ka üsna suure hingega mees, kes ei hakanud juuksekarva lõhki ajama – ja sellepärast saab inimesele tänulik olla. Teine oli põhikooli kirjandusõpetaja, samuti mees (karmid sõnad naistepäeval). Ütlesin talle:”Kohustuslik kirjandus on pask, ei taha seda lugeda.” (võib-olla mitte selliste sõnadega) Tema ütles:”Pole probleem, aga sa loe siis kaks-kolm teist raamatut oma valikul ja tee aga lugemispäevik.” Tegin. Seitsmendas klassis refereerisin vist mingit poolpornograafilist naistekat (kui lugemispäevik mind ei peta). Loo moraal? Lugesin need igavad klassikud omal ajal järele ja armastan raamatuid tänaseni.

Teisisõnu: sa nüri ametnikunäru, pisikese hinge ja kitsa silmaringiga inimene, roni ära sealt laste eest!

Elevandisupp

Istun sõbrannaga vienami sugemetega söögikohas. Sisse vajuvad kolm purjus aafriklast, õllepudelid käes ning lõugavad üle söögikoha:”Me tahame elevandisuppi!” Järgnes elav keelebarjääre trotsiv kultuuridevaheline diskussioon mainitud neegrite ja käbeda keskealise vietnami matrooni vahel, mis päädis meeste väljaviskamisega.