Kender kui “Viimse reliikvia” vaba laps

Vaata, mulle meeldib kirjandus. Inimestega suhelda on raske, lugeda aga kerge ja seepärast eelistan ma võimaluse korral viimast.

Maailmas on palju raamatuid, enamus neist saast, aga raamatute puhul kehtib põhimõte, et mida suurema hulga seest valid, seda suurem on tõenäosus sattuda ka hea teose peale. Ja see, et aina rohkem inimesi tahab oma nime raamatukaanel näha, on samuti positiivne. Las kirjutavad, jääb vähem aega igasugu lolluste tegemiseks. Kirjutamisel on oluline roll inimkonna arenguprotsessis. Ühiskond, mis enam ei loo, värskeid mõtteid ei tooda, stagneerub. Mõnede kultuuriteoreetikute hinnangul asumegi juba selles taandarenguetapis.

Nõustun.

Loomingu ja loomingulise vabadusega on asjad praegu kehvad. Sõnavabadusega pole olukord väga palju parem. Kui Eesti Vabariigis on võimalik, et 21. sajandil mõistetakse kohut raamatu ja kirjaniku üle ning süüdistaja küsib kirjanikult tõsimeeli, et kust tal nüüd niimoodi need mõtted tekkisid, äkki tähendavad naturalistlikud kirjeldused, et ta on ise paha peal käinud, siis see ei ole normaalne. Miks makstakse maksumaksja raha eest palka säärasele madalalaubaliste ametnike armeele? Ah et süüdistajale ei meeldi kirjandus? Nad ei saa aru, mis on kunst ja kunsti funktsioon ühiskonnas? Et see võibki olla suht rõve ja ebameeldiv? (Muuseas, ma võin siin ametnikke lohutada: maailmas on kirjutatud palju ja kordades hullemaid asju kui see, millega Kender siin iial hakkama saaks. Palun laiendage oma silmaringi, enne kui säärast farssi etendama hakkate. Kui sa küsid kirjanikult:”Miks sa selle raamatu üldse kirjutasid?” siis tuleks sul amet kohe maha panna ja 1.b klassi minna. Lüngad hariduses on nii suured, et kõrgel kohal töötamine käib sulle silmnähtavalt üle jõu.)

Samuti pitsitab see ametnike armee pea kõiki, alates väikeinvestoritest (vaata hiljutist Ekspressi lugu) kuni…jah, siiski, vaba sõnani…. Tundub, et kõik, millest lapspoliitikud-lapsametnikud aru ei saa, tuleb kohe kiiresti-kiiresti ära keelata. See näib olevat praegu ainus baas, mille pinnalt opereeritakse. Näe, lapsminister ei mõista kanepit – hakkame kohe kriminaliseerima, paneme vangi, eelistatavalt hästi pikaks ajaks (ainult mitte neid, kes mul siin sõpruskonnas mõnuga tõmbavad, eks).

Jumala normaalne on, kui 21. sajandil ajavad poliitikud naisi pliidi taha sünnitama, aga see, kui kunstnik seepärast poliitikute üle nalja viskab, toob kaasa kohe mingid repressioonid. Kui kunst, see ühiskonna viimne vabaduse bastion, on tule all, siis tuleb paraku tõdeda, et ligineme kahtlaselt Orwellikku maailmale, ligemale nende diktatuurirežiimide poole, millest vabaks jääda sooviv ühiskond tegelikult hoiduma peaks.

Raske on. Minu meelest on näiteks riigi suurim julgeolekurisk lollid ja arad inimesed. Mis me nüüd tegema peaksime? Kohustusliku üleriikliku IQ testi ja kõik, kes saavad alla 130 punkti, paneme seina äärde?

Vaba sõnaga on nagunii kehvasti. Tubli kolmveerand ajakirjandusest on mandunud pressiteadeteks ning kuuldavasti on asutused-ettevõtted hingepõhjani solvunud, kui ajakirjanik söendab pressiteadet ka mõndade muude faktidega ilmestada. Ajakirjanikud ise…noh, paneb mõtlema, kui kuuled lauseid “Ma ei saa siin midagi teravat teha, sest ma tahan siin [väljaandes, kogukonnas, riigis] ikka edasi töötada. Äkki keegi solvub, ei räägi enam pärast minuga ja siis mul pole allikaid. Mida ma siis teen?” Aga kullakesed, ajakirjandus peabki olema terav. Vähemalt too uuriv osa. Kui hirm kellegi solvumise või viha või pahameele või repressioonide ees on nii suur, siis tuleb minna pressiesindajaks. Hea ajakirjanduse tunnus ongi vist tegelikult see, et ta ajab mingeid huvigruppe hirmsasti närvi, sest artikkel paljastas mingi ebaõige teo, mida kangesti varjata üritati.

Samas tuleb öelda, et Eestis on enam-vähem. USAs ja Saksamaal on tavapärane praktika, et kui ajakirjanik kajastab (või plaanib kajastada) midagi teravat, siis lendavad peale eriüksused ja nõuavad laptopi, paroole ja seda kõike ähvarduste saatel. Sest, kurat, äkki ta kirjutab midagi hirmsat. Paljastab. Uurib. Leidiski äkki midagi meie kohta?

Igatahes tuleb Kenderile praegu mõlemat pöialt hoida. Mitte sellepärast, et U12 oleks hea raamat. Kaugel sellest. Kuid sellel absurdsel protsessil on potentsiaal saada epohhiloovaks ja see epohh saab olla ainult vaikiv ajastu. On kurb, et Eesti kohus annab endast kõik selleks, et saaks taas heisata tsensuuri punalipud. Hmm…see oleks tegelikult väga efektiivne protestivõte…

Idiootide riik: vol_õpetaja

Ma olen juba üsna kaua koolisüsteemist väljas (ja jumalale tänu selle eest), aga saatus nöögib mind viimasel ajal ning viib aina kokku inimestega, kes on ühel või teisel määral haridussüsteemiga seotud. Olgu, mis me keerutame, tegu on õpetajatega.

Iga ameti puhul kehtib üks ja ainult üks reegel: kasuta tervet mõistust. Vahet pole, mida räägib sulle ülemus või eurodirektiiv: kui näed, et asi ei tööta ega hakka töötama, siis pole mõtet ehitada seda neljakandiliste ratastega autot. Väike revolutsionäär läheb igas süsteemis asja ette, iseäranis kui ta on õige asja pärast väljas.

Kuid viimasel ajal olen ma näinud selliseid inimesi, et tekib tunne risti ette lüüa ja õpilastele öelda: tõuse, rahvas, ja mässa, sest oma ainet õpetav psühhopaat on…psühhopaat. On suur vahe inimesel, kes armastab oma ainet ja inimesel, kes on ainepede. Esimene suudab tekitada oma aine vastu austust. Teine arvab, et ainus tee õpilasteni viib läbi hääästi paljude kodutööde ja eriülesannete, sest noh, Tammsaare (mis on üsna kriminaalne raamat ja viljeleb seda va orjamentaliteeti) ütles ju ka, et tee hästi rämedalt tööd (aga armastust ei paistnud ikkagi kuskilt tulevat – teisisõnu, tegu on häbitu eksitava reklaamiga).

Ühesõnaga, mis ma ikka keerutan. Ma olen näinud õpetajaid, kes vihkavad oma ainet ja õpilasi. Olen näinud õpetajaid, kes on…noh, kuidas väljendada diplomaatiliselt…mitte just kõige helgemad pead. Ja ma olen näinud õpetajaid – ning näksigu kurat neid kannist – kes lihtsalt naudivad laste piinamist. Ju siis pole nende endi elu piisavalt huvitav, aga see pole mingi vabandus. Hea õpetaja ei saa olla inimene väikese algustähega. Nüri ametnikuhing, kes aina palgalehe järel käib ja oma kibestumust (ja küündimatust) teiste inimeste peal välja elab. Kodune elu on pekkis? Aga peedistame siis lapsi—ahhaa, tulemas on vaheaeg, no vääname neile siis kohe miski rõlge kodutöö, mida hästi pikalt ja põhjalikult teha saaks! Olge normaalsed, inimesed! Ma meenutan praegu sooja südamega ainult kolme õpetajat. Esimene neist oli ajalooõpetaja, kes põhimõtteliselt vilistas kooliprogrammi peale, rääkis tunnis ka igasugust muud juttu, Eesti uuema ajalooni ei jõudnud me iialgi. Loo moraal? Minust sai ajaloolane (halb, aga siiski). Aga ta oli ka üsna suure hingega mees, kes ei hakanud juuksekarva lõhki ajama – ja sellepärast saab inimesele tänulik olla. Teine oli põhikooli kirjandusõpetaja, samuti mees (karmid sõnad naistepäeval). Ütlesin talle:”Kohustuslik kirjandus on pask, ei taha seda lugeda.” (võib-olla mitte selliste sõnadega) Tema ütles:”Pole probleem, aga sa loe siis kaks-kolm teist raamatut oma valikul ja tee aga lugemispäevik.” Tegin. Seitsmendas klassis refereerisin vist mingit poolpornograafilist naistekat (kui lugemispäevik mind ei peta). Loo moraal? Lugesin need igavad klassikud omal ajal järele ja armastan raamatuid tänaseni.

Teisisõnu: sa nüri ametnikunäru, pisikese hinge ja kitsa silmaringiga inimene, roni ära sealt laste eest!

Elevandisupp

Istun sõbrannaga vienami sugemetega söögikohas. Sisse vajuvad kolm purjus aafriklast, õllepudelid käes ning lõugavad üle söögikoha:”Me tahame elevandisuppi!” Järgnes elav keelebarjääre trotsiv kultuuridevaheline diskussioon mainitud neegrite ja käbeda keskealise vietnami matrooni vahel, mis päädis meeste väljaviskamisega.