Kanepisõja kevad

Olen Müncheni antikvariaadis, mida peab hiiglaslik muldvana mees, kes vaevaliselt pilgeni täis riiulite vahel liigub ning kõiki kliente ennesõjaaegse viisakusvormliga kõnetab. Antikvariaat läheb läbi kahe korruse, neid ühendab imekitsas, raamatuid täis keerdtrepp nagu unistus. Teine korrus on tühi. Valgus paistab sinna vaid poolringikujulisest katuseaknast. Riiulitel on paari euroga müügil 19. sajandil välja antud raamatud, mille eest oleks ajaloolane nõus andma oma parema käe, paarist eurost rääkimata. Näiteks üsna haruldane Metternichi biograafia.

On vaikne ja tolmune. Õues on vaikne ja sombune. Kuigi on laupäev ja olen otse suure turu ääres, melu sellesse vanade raamatute pühapaika ei ulatu. Järsku hakkavad lööma kirikukellad. Ikka Marienplatzilt Isartorini välja. Selle hetke katkestavad sõjakad hüüded, millele rahvamass vastab sama raevuka “jaa”-ga. Ma ei suuda sõnu eristada, aga eestkõneleja hääl on külm ja kindel – selline, mis piitsutab rahva üles. Selge, demonstratsioon.

Seal ma siis seisan. Tolmuste riiulite vahel, taustaks kõlamas karjumine ja kirikukellad. Ja miskipärast ma mõtlen, et siit riigist võib küll sõda alguse saada

Hiljem selgus, et tegu oli kohtunikuga, kes korraldas kanepi legaliseerimiseks paarisajapealise osavõtjaskonnaga demonstratsiooni. See on jällegi mõnus detail: üheksast viieni teenid riigivõimu, vabal ajal õõnestad aga selle jalgealust. Parim demokraatia oma eheduses. Mulle selline kaksikelu sümpatiseerib.

Vöimalik (vaid) Prantsusmaal

Aasta palavaimal päeval Strasbourgis turismi tegemas. Könnime parasjagu mööda lilli täis kanaliäärt, püüdes päevavarjudega asiaatidest mööda pöigelda, ilma et keegi selfie-stickiga silma peast välja lööks. Vastu tuleb keskealine prantsuse mees nagu klishee: triibuline särk, heledad suvepüksid, hallid vurrud, uhke vats. Enda ees lükkab ta suurt ratastega kasti, kust paistavad valged linnupead.

L: Issand kui jube see loomapiinamine on! Nägid,seal oli vähemalt kakskümmend tuvi ühes kastis. Ma saaksin veel aru, kui inimesed loomi söögi eesmärgil piinavad, aga niimoodi oma löbuks, et neid kuskil pulmas lahti lasta! Nii ebaeetiline!

P: Ka söögi eesmärgil poleks vaja nüüd piinata…

Hindasin konfliktipotentsiaali ja otsustasin siis ikkagi mitte öelda, et tuvid need nüüd küll polnud ja töenäoliselt ootas linde ees prantsuse hane vägivaldne surm ja maitsev saatus.

Frankfurdi raamatumess vol4

Peaaegu lõpusirgel, ma luban! Peale seda läheb asi jälle rutiinseks ja saab igasugu olme-ja raamatupostitusi, kui just koolitus liiga räigeks kätte ei lähe. Kuid amortisatsioonikulude väljaarvestamine ei tundugi veel väga hullu ettevõttena. Nii, nüüd tagasi raamatumessi juurde.

Ma jätsin teid, mu kolm lugejat, piinlema praktiliselt Soome paviljoni ukse taha. Sisse astudes oleksite sama targad kui enne, sest esimene, mis teid tervitab, on pimedus. Ruumi valgustavad ainult sinakalt helendavad rõngad. Keskmises, kõige suuremas, oli soome kirjanduse väljapanek. Kuna kirjanduse alla käis ka soomekeelsete teoste tõlge, siis leidsin suureks rõõmuks ka mõned eestikeelsed raamatud. Arvestades raamatute väikest hulka, olid inimesed nii mõnegi raamatu sealt juba näpanud. See on raamatumessi igavene nuhtlus ja tõbi: rahvas varastab raamatuid nii mis mühiseb…võib-olla sellepärast, et osta saab alles pühapäeva õhtul. Nagu india esindaja ütles: esimestel päevadel varastati nii palju, et ta hakkas nüüd enne õiget aega müüma, et üldse midagi saada. Kivi soome näituse kapsaaeda: osta sai seal vaid väikest osa väljapandud raamatutest, aga ma tean mitut inimest, kes kangesti Mika Waltari teoseid ihalesid.

Kõige vägevam oli aga soomlaste lastekirjanduse saareke  – väga loomingulised, kirevad lahendused, majakesed, mets,kus põles lõke – kõik see lõi hubase ja kuidagi tuttavliku-koduse tunde.

Soome söögikoht oli rahvast puupüsti täis ning kõik pugisid rõõmsalt rosoljet ning rüüpasid viina peale.  Läksime jälle 5. hoonesse välismaiseid kirjastajaid uurima. Nüüd oli rahvast tunduvalt rohkem kui hommikul, nii et juttu sai rääkida ainult Eesti, Laose ja Ungari esindajatega. See oligi messi kõige vahvam osa. Kui küsida, mis raamatuid oma maa nüüdiskirjandusest soovitaksid, pakkus ungarlane kriminulli, aser armastuslugu ja Laose esindaja teost nüüdsiaja orjusest. Iga väljapanek avas õige pisut rahva hinge – küll teemade, küll köögi kaudu. Tšiili väljapanekus leidus palju surmateemat, Mehhiko omas palju poliitikat, prantsuse hiiglaslik nurk pakkus palju ajalugu ja koomikseid. Nigeeria pisikeses kioskis oli palju meeleheitlikku luulet ja sotsiaalkriitilist ilukirjandust. Eesti väljapanekust meenuvad ajalugu, kokandus ning lingvistilist laadi teosed. Kas siit saab põhjapanevaid järeldusi teha? Põnev on see mäng igal juhul.

Siis jõudsime imeilusate Tai ja Malaisia paviljonide juurde. Esimene hiilgas kaunite lilleseadmete, teine koloniaalajastu raamatukogu stiiliga. Malaisia näitusel haaras mind üks söekas daam kaasa ja palus mingi eesti legendi üles kirjutada. Sain kaks postkaarti ja tean nüüd, kuidas ylang-ylang välja näeb. Raamatud tundusid samuti väga huvitavad. Ühiskonna kihistumine tundub tähtis teema olevat ning Kagu-Aasia rahvas tundub väga pealiskaudse vaatluse peale õnnetuid armastuslugusid eelistavat.

Seejärel leidsin tõlkijate nurga, milles esitletud raamatutest ma kõik (peaagu) eranditult kaasa oleksin vedanud, kui ainult võimalus oleks antud! Pean kuskilt P. deWitti “The Sisters Brothers” leidma! Siinkohal üllatav märkus: ma ei leidnud suurt midagi (loe: läksin võib-olla täitsa mööda) inglise/usa väljapanekutest.

Ning siis jõudis kätte hetk, viimasesse saali astuda. 6. hoonesse olid kogunenud Prantsuse, Hiina ja Jaapani esindajad ning kultuuriline nihe oli täiesti tuntav. Raamatukujundus kui selline tundub globaalselt ühtlustuvat, aga mõnikord on ikka seda va etnovärki tunda ning see on väga tore. Ja sellega sai aeg otsa.

Käimata jäi veel digital publishing, fanatasy ja veel paar huvitavat kohta. No või mis paar – raamatumessil oleks võinud veel päevi ja aastaid veeta, sest tavaliste kirjastajate/riikide kõrval olid kohal veel rahvusvahelised organisatsioonid, ajalehed, tõlkijad, kujundajad, õppeorganisatsioonid, firmad, uusi kirjanikke otsivad kirjastajad, kirjastajaid otsivad kirjanikud, kirjastusmaailma poliitiline koorekiht ning palju, palju muud. Frankfurdi raamatumessil saad aru, kui suur on maailm, kui palju on maailmas erinevaid, toredaid inimesi (kuigi nähtavasti kleptomaanlike kalduvustega) ja kui võrratu on ikkagi raamatute maailm.

Frankfurdi raamatumess vol3

Seljataga on gurmeeosakond. Lõunasöögiaeg läheneb. Me pole veel pooltki näinud. Seepärast kiire lubadus: ainult 4. hoone ja siis kärmelt sööma! Mõeldud-tehtud. Kuna 4. hoone ülemise korruse on vallutanud saksakeelsed kirjastused, on tunglemine tugev. Keerame kohe vasakule, raamatudisaini osakonda, kus on tunduvalt vähem saginat. Laseme ennast lummata käsikirjalistest raamatutest, loomingulistest pildiraamatutest, postikaartidest (moes on käsitsi joonistatud armsad loomad) ja üleüldisest raamatukunstist. Puupakk, mida oli nikerdatud nii, et asi näis nelja-viie suure raamatuna, oli eriti mõnus ja lihtne idee. Huvitav, kas saaksin isegi sellise pingi tegemisega hakkama?

Vahepeal kaotasime ühe sõbranna ning suundusime põrgusse nimega kinke(raamatute) osakond. Rahvas ummistas seal kõik käigud ja inimesed tormasid rändrohutirtsude parvena nipet-näpet uurima. Meie ees kõndis üks pruuni riietatud keskealine saksa paar, kes tormas edasi nagu vihaselt pobisev tank ja vasakult-paremalt nänni kaasa haaras, hoolimata teistest liiklejatest.

Jõudsime väiksemate kirjastuste juurde, kus oli hulganisti põnevaid ja originaalseid teoseid, millest varem midagi kuulnud-unistanud polnud. Väike kaasavõetud märkmik täitus uute autorite nimedega. Mulle need väikesed kirjastused meeldisid. Niisamuti nagu mulle meeldisid väiksemate riikide väljapanekud: seal olid inimesed rõõmsamad ja vastutulelikumad, valmis rääkima ja näitama ning niisama juttu ajama. Kes sa oled? Kust tuled? Kuidas mess läheb? Mis raamatuid sa oma kirjastusest soovitad? Kas on midagi toredat tulekul? Kui oli vaja küsida, sai ikka vastuse. Ka olek oli neil kuidagi lihtsam ja inimlikum. Suurte kirjastuste lettide taga istuvad onud-tädid olid riietatud rangetesse kostüümidesse ja mõjusid pigem pangatöötajate kui kirjastusrahvana. Ka suhtumine tavakülastajatesse oli neil pigem “ah, mis te, lollid, siin tunglete”.

Austria ja Šveitsi lettide vahel oli püsti pandud järjekordne lava, kus järjekordne mees mingist meesteõiguste-teemast jahus. Imelik, et see Frankfurdis nii imelikult silma jäi: küll oli seal nurk kirjaga “meeste nõustaja”, küll peeti mingeid meeste-loenguid. Eks normaalne mees olegi Saksamaal üks ohustatud liik…

Haarasin kaasa mõned brošüürid ja läksime suupoolist otsima. Samale mõttele olid tulnud veel tuhanded külastajad, nii et eskalaatori juures läks vaat et rüselusekski. Õues pakkusid väliköögid oma teenuseid -igat masti vorstikesi ja suppe. Kuna mul oli “õnn” käia ringi koos taimetoitlastega, siis osutus toiduotsing ühtlasi püha graali otsinguks. Lõpuks tehti ettepanek majas olevasse “restorani” minna, et küll sealt saab. Tutkit! Sealt sai vaid ühte mu elu jäledamat hamburgeri ning taimetoitlased pidid kaasavõetud võileibadega leppima. Siit üleskutse kõikidele toitlustajatele: minge järgmisel aastal raamatumessi rahvast nuumama, asi saab ainult paremaks minna!

Tore oli vaid see, et õue olid kogunenud kõik cosplayerid ja tegid seal igasugu trikke ning pakkusid niisama silmailu. Neid oli seal sadu ning kostüümi-fantaasiad ei tundnud piire.

Kõht hädapäraselt täis, ootas meid selle messi tähtsaim atraktsioon: aukülalise Soome paviljon.