Valdur Mikita “Metsik lingvistika”

Valdur Mikita. Metsik lingvistika. 2008/2016

See on kõige lingvistilisem ja kõige vähem metsikum Valdur Mikita triloogiast. Kui sellele järgnenud teosed räägivad rohkem eestlusest ja lubavad igaühel end targana ja toredana tunda, siis käesolev raamat pakubki kõige enam ehk paduusklikele keeleteadlastele.

Mitte et ta halb oleks, kaugel sellest: Mikita on ikka muhe, aga asi on ehk selles, et mehe mõte hüppab siin vähem, pigem järgib autor üsna rangelt etteantud teemat. Selle raamatuga meenub tegelikult järgmine seik: läksin teda umbes aasta tagasi Tallinna suurest raamatupoest otsima. Küsisin müüjatelt kangekaelselt just triloogia esimest osa, sealsed prouad tahtsid mulle aga kangesti kolmandat pihku pista ja selgeks teha, et Mikita raamatul ongi kaks osa. Läksime lahku suures teineteisemõistmatuses.

Miks lugeda:

  • Saab triloogia ilusti läbi. Kuigi raamatute puhul öeldakse, et alustama peaks algusest, siis Valdur Mikita puhul soovitaksin tegelikult alustada teisest raamatust. Muidu ei saa üldse aru, miks teda niimoodi haibitakse. (Vähemalt siis, kui oled tavainimene ning selline teema ei huvita.)
  • Kaunid keelendid, huvitav keeleanalüüs.
  • Aitab lingvistika inimesele lihtsaks mõelda.

Miks mitte:

  • Keele (ja näpuotsaga rahva) keerdkäigud ei paelu kuidagi.

Valdur Mikita “Lindvistika”

Valdur Mikita. Lindvistika ehk metsa see lingvistika. Välgi Metsad 2015

Kordamine on tarkuse ema, aga on vähe raamatuid, mis oma laadilt ja aineselt korduseks sobiksid. Ses osas on Mikita “Lindvistika” üks originaalne tükk eestlase kirjandust. Autor arutleb eestluse heade külgede üle ning miskipärast tundub, et ka kordab ja poolplagieerib end siin-seal, kuid on raske öelda halba raamatu kohta, mis mõtestab kokku ja lahti kultuuri- ja loodusfilosoofia ning seob pisikesed mõtted ja asjad kaugete, kõrgete ja suurte nähtustega mõnusal moel. See on raamat, mille üksikuid osi saab ikka ja aina üle lugeda, kui jälle keegi tark tädi on rääkimas, kuidas “ühiskond vajab hästi aktiivseid ja ekstravertseid lapsi, kes aga teeksid tööd nagu introverdid” (üks hiljutine ja mitte just kõige parem kogemus võimuesindajaga, kelle peamiseks argumendiks oli “ma tean, sest mul on ka lapsed”). Kuid ma kaldun teemast kõrvale.

Mikita kõnetab inimesi vist samal põhjusel, millega kõik suured menukid: kuskil puudutab ta inimese iha ning torkab näpu mingisse ühisossa, millega inimene end hästi samastada suudab. Mikita on nagu põlvkonnakirjanik: ta seisab vanuseliselt ja kogemustelt kuskil keskel ning suudab kõnetada kõiki, kellel on raamatus tooduga kattuvad kogemused. Heatahtlik, muhe ja  maameheliku professori “ah, mis nüüd mina, ma siin natuke oma lõbuks kirjutasin, aga asi hakkas kuidagi minema ja…” meenutav stiil on suureks plussiks ning omamoodi ravimiks tänapäeva nüristava ning suures osas negatiivsust taastootva ühiskonna foonil. Ega ilmaasjata räägi lugejad, et “Mikita räägib nii nagu mina ka tunnen, nagu ma alati arvanud olen” – see on esiteks kirjaniku oskus sõnastada seda, mis teistel südamel ja teiseks justkui väike eestluse taskupiibel, mida võid lugeda ning usklikul hakkab parem. Autor panustab küll metsa- ja sünteesiusule, loodab tarkusele (aga mainib, et lollus on kenasti taastuv loodusvara) ning suudab kuidagi taltsutada eestlase valehäbi oma suguvõsa ees, joodikutest rikkurini. Mikita loob eestlase pildi pisiasjades – ning kuidas on kellelgi võimalik end selles raamatus üldse mitte ära tunda? Eestlane pole täiuslik. Aga oma tuhande hullumeelse pisiasja ning veaga on ta siiski üsna täiuslik. Ja kui kõik metsa läheb, on meil ikka veel soo, mis näeb ehk ka perfektse eestlase tõu ära.

Miks lugeda:

  • muhe lugemine
  • positiivsema eestlase piibel
  • otsid kohta, kus oleks väikesel ruumil palju mõtteid koos
  • otsid stiili, mis kaldub teinekord ka poeesiasse
  • tahad end eestlasena hästi tunda
  • otsid suurt eestlase narratiivi, mida teised veel pakkunud pole

Miks mitte lugeda:

  • kui Mikita eelmised teosed on värskelt läbi loetud, siis tekib suur kordusmoment – mitte kõiges, uusi mõtteid leiab iga nurga pealt, kuid siiski piisavalt tihti, et äratundmine kuklas vasardama hakkaks.

 

Valdur Mikita “Lingvistiline mets”

Ja nüüd parim viimati loetud raamatutest: Valdur Mikita “Lingvistiline mets”. Ühiskonnas palju kaja tekitanud raamat on kuulsuse auga ära teeninud. Ei mäletagi teist sellist Eesti teost, ei sisult ega vormilt, mis tekitaks oma kõrgelennulistest, sageli hulludest mõtetest hoolimata tunde nagu viibiks parasjagu maal vanaema juures. Seda raamatut lugedes on tunne nagu olekski lõpuks koju jõudnud.

Mikita räägib suhteliselt lühikeste lõikude-peatükkide kaupa Eestist, eestlusest, teadvusest (mille ehe avaldumisvorm on mets) ning teeb seda kõike üdini originaalsel viisil, nii et iga lühikesena esitatud mõtte sisse mahub hulganisti teisi. See teeb Mikita raamatu ise metsasaraseks – millekski, mis on seest palju suurem kui väljast.

Eesti teekond ürgookeanist metsas asuva vana suvilani, kus on oma koha leidnud internet ja seenekorv, on omapärane ka seetõttu, et seal ei ole otsest kriitikat ja negatiivsust. (Realismi ja negatiivsust aetakse viimasel ajal liiga tihti omavahel segamini.) Asju vaadeldakse sellistena nagu nad on või hoopis uudse (ja heatahtliku) nurga alt ja hinnangute andmine (v.a. poliitikale) jäetakse täies ulatuses lugejale. Sellepärast suudabki Mikita oma lihtsate lausete ja sügava erudeeritusega kraapida eestlasest lugeja olemust nii, et välja kooruks taas laps, kelle ees on maailm jälle valla. Raamat, mis suudab sellise tunde tekitada, on igati lugemist väärt.

“Lingvistiline mets” on nagu inimene ise – kogumik kõigest pahnast, mis temasse elu ja ajaloo vältel kogunenud on. Või nagu sõber, kelle kõikide vaadetega absoluutselt nõustuda ei saa, kuid kelle kurtmised sügisõhtuti ikka ära kuulad, ka kümne aasta pärast, kuna see teema moodustab ainult pisikese osa tema suurest olemusest. Sest lõpuks viivad kõik teed väikese metsataluni, kus on seened, vana õunapuu ja hingerahu.