Andrezej Sapkowski “Sword of Destiny”

Andrezej Sapkowski .Sword of Destiny. London 2015

Ingliskeelse raamatu kaanel antakse teada, et Sapkowski on hirmus fantasy-uuendaja. Sealjuures on antud teos kirjutatud 90ndate alguses – mis ei vähenda sugugi tema väärtust.

Algab see raamat ühe melanhoolse ja veidi emoliku sõjamehega, kellel on see va “ma olen nii eriline, et keegi ei mõista mind ja igaks juhuks lükkan ka huvilised eemale”-kompleks. Ta on selline tüüpiline vana kooli mees, põhimõtetega: draakoneid ei tapa ja piilub ainult ühte naist. Kuigi Geralt tahaks justkui, et kõik ta rahule jätaksid, töllerdavad temaga pidevalt mingisugused inimesed kaasas. Nagu näiteks bardid ja kahtlased võlurid, kaasas kenad amatsoonid, kellega vannis hullata saab. Üheskoos liigutakse lühijutust-novellist teise ja see, mis algab lihtsa mõõgaloona, võtab lõpujutustustes eepilise hõngu külge. Autori veebileht paljastab lahkelt, et see pole niisama juhuslik – tõeline eepika, hea ja kurja võitlus, algabki alles peale “Saatuse mõõka”. Ju siis tutvustatakse tegelasi.

Jutud ise on üsna mahlakad ja autor ei võta oma tegelasi väga tõsiselt. Huumorit visatakse üksjagu, verega jällegi koonerdatakse siivsalt. Lahinguid on, aga need jäävad natuke Disney-tasemele. Samas viidatakse ka mõnele verisemasele episoodile, mis aga antud lugudest välja jäävad. Lugudes on päris korralik poliitiline alatoon: rahvaste hävitamine, suhted võimudega (kellesse Sapkowski eriti soojalt ei näi suhtuvat – noh, see on eluterve nõukogude taak ja igati tervitatav. Inimesed, kes pimesi autoriteete usuvad, ajavad mulle hirmujudinad peale.). Vaid üht novelli lugedes ei panekski seda niiväga tähele, aga kogumikuna võttes tekib tunne, et autor tüürib ikka mingi suurema maailmapildi suunas ning ei panusta vaid elegantsele madinale. (Kui päris aus olla, siis viimast peaaegu ei näegi. Olid mingid merekollid, aga teised probleemid lahendati küll ühe mõõgahoobiga ja oligi lahing peetud.)

Stiil on Sapkowskil üsna kerge ja õhuline – nii õhuline kui see robustsete teemade puhul olla saab. Teisisõnu: ta ei punnita elu eest mingit eepikat. Huumorisoone on Sapkowski samuti üles leidnud. Mees näib ka järgivat reeglit, et igale naljale tuleb lükkida otsa üks enam või vähem nukker või õõvastav moment. Maailmas peab valitsema tasakaal, õige natukene kurja poole kaldu, aga samas paneb ta silmapiiril happy endi igaks juhuks ette terendama.

Miks lugeda:

  • hea eskeipismkirjandus: loed iroonilistest draakonitest ja mingitest veealustest linnadest ja tuju läheb heaks
  • huvitab, mida poolakad fantasy-rindel korda saatnud on
  • jutud saavad ilusti läbi ja pole suurt vajadust tuhande järje järele
  • asi peaks ka maakeeles ilusti olemas olema

Miks mitte lugeda:

  • tegelikult, Geralti-juttudel on järgi küll ja mitte vähe. Kui hamba verele saad, siis on neidsamuseid loetavates keeles teinekord üsna raske hankida. (Kuigi nüüd peaks põhilood vähemalt inglise keelde ära tõlgitud olema, sest tüübist on tehtud arvutimänge ja vist isegi ka film.)

 

Advertisements

Witold Gombrowicz “Neitsilikkus ja teisi jutte”

Witold Gombrowicz. Neitsilikkus ja teisi jutte. LR 2015/35-36

Raamat inimestele, kes armastavad absurdimaigulisi jutte viisakalt kõnelevatest inimestest maailmas, kus vägivald on venitatud normiks. Kes suudab kujutada parun Münchhausenit terve peatüki vältel konti pühkmehunnikus jälgimas-vooruste üle filosofeerimas või laevatekile kukkunud silma taga ajamas, saab umbes aru, millega tegu. Kui punnitada raamatule peale iroonia- ja ühiskonnakriitika prisma, kannatab seda läbi häda lugeda…muidu kipub ta jääma kõrgkultuuri pärusmaale, kus filoloogiaüliõpilased pimedatel öödel õllepudeli taga mingeid nüansse arutavad. Ühesõnaga, tekstid, mis inimese jaoks kas töötavad või mitte (ning kaine peaga pigem mitte).

Absurdikirjanduse eripäraks on see, et hästi töötab (peaaegu vaid) lühivorm. Niipea kui teksti pikemaks punnitama hakatakse, libastub autor nagu purjus külamees kiilasjääl. Gombrowiczi pluss on kirjasõna valdamine ning absurd ajastukastmes. Gombrowiczi miinuseks aga tõdemus, et inimene, kes oskab grammatiliselt korrektse lause ritta seada, pole veel suur kirjanik. Kõige paremini sai ta tööle kogumiku nimiloo – ja seegi venis minu maitsele paganama pikaks. Teiste puhul tekkis aga peale esimest lehekülge tunne nagu oleks keegi aina replayd vajutanud, aga plaat ise oli rikkis. Teisisõnu, hea pala inimesele, kes tunneb vajadust millegi erilise järele, mis maitseks nagu põhjamaade delikatess – maa sees mädandatud kala.

 

 

Jaakov Šabtai “Onu Perets tõuseb lendu”

Jaakov Šabtai. Onu Perets tõuseb lendu. Loomingu Raamatuogu 2007/17-18

Poola juurtega juudi kirjaniku Šabtai lühijutukogumik igasugu väändunud elukäikudega inimestest jätab kokkuvõttes nurkameelse ja morbiidse tunde. Siin ei aita ei hea stiil ega originaalsed metafoorid, tunne on jutust juttu ikka üks ja seesama: rabele, mis sa rabeled, aga lõpuks sa ebaõnnestud või tuleb lihtsalt surm. Ehk on tegu hoiatusjuttudega – et ela, kuniks elu jagub? Sellisel juhul võiks asja õnnestunuks pidada. Saja plaani ja ühegi lõpuleviidud teota onust, ebaõnnestunult armukest pidavast onust,pikalt surevast vanaemast, poisi esimesest ebaõnnestunud armukogemusest jalavaevusteni välja – mida pikem lugu, seda rohkem tekib tunne, et “äh, mis ma siin ikka elus rabelen”. Lühema looga suudab Šabtai selle omaduse mingi pisikese irooniaga ära maskeerida.

Loe, kui:

  • huvitab Šabtai/ juudi kirjandus/ juudi kirjandusklassika
  • meeldivad nukra- ja teravmeelselt kirjutatud novellid-lühijutud
  • vajad päikesepaistelisse ellu morbiidsusekapslit

Ära loe, kui eelnevad punktid hirmutavad.

Andrzej Stasiuk “Dukla”

Andrzej Stasiuk. Die Welt hinter Dukla. Frankfurt 2002

Poola autor Stasiuk ütleb ühes kohas, et ainus, mida kirjeldada tasub on valgus. Teises kohas räägib ta jälle oma taotlusest, teha oma kirjutamisest mikroskoop, mida detailide paremaks nägemiseks kasutada. Sellele programmile on ta “Duklas” ka truuks jäänud, sest raamatus mingi tegevus kui selline peaaegu et puudub. Kui just pidev bussisõit välja arvata. Autor võib lõpmatuseni nt vana kõrtsituba või kirikuesist platsi, jalajälge või muuseumi kirjeldada – ja teeb seda lausa patoloogilise täpsusega, aga mitte-kirjandusteadlasele on see küll väga raske lugemine. “Dukla” pole teab mis halb raamat, aga selle nautimiseks peaks vähemalt mingite mõnuainete mõju all olema.

Bruno Schulz “Kaneelipoed”

Bruno Schulz. Kaneelipoed. LR 24-25/2014

Kas sa oled valmis astuma linna, mis paisub ja kahaneb nagu kahtlasest taignast segatud suflee? Igal juhul on ühe “Poola avangardi kolmest musketärist” autori teos määratud inimesele, kellel on aega ja parasjagu vabakslastud mõttelendu, et kõiki neid metafoore, nüansse ja keelekäänakuid ära tabada. Selle raamatu tabamiseks on vaja erilist hingeseisundit. Hea oleks viibida väikeses dekadentsis, õhtul veini luristades lugeda, kuidas väike poiss inimesi, maailma ja igavikulisi hetki avastab. Või siis bussis, kui ümberringi lärmavad lapsed, purjutajad ning katkuhaiged, et siis neisse augustilõhnalistele või täheöistele tänavatele põgeneda. Kuidas ka poleks, oluline on väike vajadus maailmal minna lasta, sest see ei ole siin mingi sotsio-naturalism vaid ikkagi kunst ühes kõige oma saba ja sarvedega, kus imed juhtuvad just igapäevaste asjadega.