Stefan Zweig “Maria Stuart”

Stefan Zweig. Maria Stuart. Tallinn 1983

On elu imelik paradoks, et mida rohkem sa mingisse teemasse sisse lähed, seda suuremad silmakapid pähe pannakse, seda rohkem asju sa välistama hakkad. Minu maailmakitsendajaks said võõrkeeled: kui ikka suudad teost orginaalis lugeda, ei tõuse käsi enam viletsat tõlget kohalikust raamatupoest haarama ning see on ka üks peamisi põhjuseid, miks ma nuuman Amazoni, mitte kauneid kohalikke raamatupoode. Eestil on vedanud: meil on mõned väga head tõlkijad. Aga paraku ei jaksa paar inimest üksi kogu nõudlust rahuldada ning kahjuks on eriti ilukirjanduse puhul oluline see, et asi mitte ainult ei kõlaks enam-vähem loetavas eesti keeles, vaid pakuks kirjaniku stiili tunnetust. Kui loed mõnda Bradburyt, siis tahad ikka saada Bradburyt, mitte hingetu google translate’ pisut paremat vormi.

Kogu selle pika jutu mõte on see, et lugesin üle hulga aja eestikeelset raamatut. Nii nagu mulle meeldib hirmsasti see viis, kuidas vanasti maju osati ehitada, meeldib mulle hirmsasti ka mitmekümne aasta tagune tõlkekirjandus: tekst voolab – sageli – kuidagi mõnusamalt.

Stefan Zweigi polnud ma varem (enda teada) lugenud, küll aga meenus, et tegu on suure Austria kirjanikuhärraga.Tagantjärele on mul tuline kahju, et Zweig mulle varem ette ei sattunud: kuna mees elas pikka aega Salzburgis (enne seda kui tal naisega suhted sassi ja sekretäriga õige soojaks läksid), siis jäi ta maja teadmatusest pildistamata.

Käesolev raamat on selle kirjandusliku stiili esindaja, mis panustab palju psühholoogilisele poolele. Zweig võib lehekülgede kaupa kirjeldada, mis see kuningannalik uhkus on ja kuidas see kord Maria Stuarti, kord Elizabeth I otsuste tegemise protsessi mõjutas. Psühholoogia ongi tal põhiline. Õnnetu Šoti kuninganna Maria Stuarti enda eluseigad pikitakse osavalt, kujundlikult ja ülimalt ilukirjanduslikult siis nende psühholoogiliste momentide vahele. Kokku jätab see – nii imelik kui ka pole – natuke sellise seksi-ja-linnaliku mulje. Ei, teos on sügav, ajaloolised faktid on imeliselt esitletud. Lihtsalt Zweigi stiili puhul on nii lihtne ennast kuskil hämaras köögis koos sõbrannadega ette kujutada: “Kujuta ette, ta ütles nii, aga tegi hoopis naa!” “Ei, ta ütles seda, aga mõtles hoopis teist, sest enne oli ta selle tüübiga kokku saanud ja tema kindlasti ajas talle keelt kõrva.” “No ma proovisin elu uuendada, aga astusin kümendat korda sama reha otsa.” “Ma olen talle aastaid proovinud selgeks teha, et ma olen see kõige õigem, aga tema, va rajakas, ei taha end ikka oma naisest lahutada!”

Kes aga fakte armastab, siis Maria Stuart (1542-1587) jõudis oma pisut enam kui neljakümneaastase elu jooksul kolm korda abielluda. Esimene kord sai temast abielu kaudu Prantsuse kuninganna. Kuna noor abikaasa suri, siis läks ta Šotimaale oma pärimisõigust nõutama ning valitses seal mõned aastad rahulikult omaette. Abiellus siis noore nõrga keigariga, keda ta õige pea vihkama hakkas. Sünnitas talle poja, tulevase James I. Osales intriigis, mille käigus tema armukesest sõjaülem abikaasa nr2 tappis ja peale mida sõjaülemast abikaasa nr3 sai. Seejärel madistas ta oma mässuliste aadlikega, pagendati järve peal asuvasse lossi (sellest episoodist on Walter Scott luulet loonud), pages sealt ära ja sai taktikaliselt kehvasti valmistatud lahingus oma bastardist poolvennalt ja de facto regendilt lüüa, põgenes Inglismaale, kus Elizabeth teda ligi 20 aastat vangistuses pidas (küll nõnda, et Maria Stuart terve aeg tema vastu vahelduva ja pigem kehva eduga intrigeeris) ning lõpuks lasi Elizabeth Maria Stuarti intriigide pärast hukata.

Miks lugeda:

  • tahad sellises poolromantilises-poolpsühholoogilises stiilis ajaloolist romaani
  • tahad vahelduseks kaunist tõlget näha
  • autor ei võta end ülemäära tõsiselt ja selgitab mitmes kohas, et nüüd tuleb midagi artistic licence’ taolist
  • Zweig selgitab, kuidas naised mõtlevad

Miks mitte lugeda:

  • asi on pikk ja psühholoogiline
  • võiks rohkem ajaloo-liha luudel olla

 

Advertisements

The Mammoth Book of Drug Barons

Edited by Paul Copperwaite. The Mammoth Book of Drug Barons. London 2010

Millist raamatut ikka Amsterdamist kaasa tuua, kui mitte raamatut narkootikumisest? Tegu on täpselt sellise teosega nagu pealkirjas lubatakse, kuid ülesehitus on mõnevõrra tavapärasest erinevm. Iga peatüki on kirjutanud ise autor, hästi palju on kasutatud narkokaupmeeste endi ütluseid – niipalju kui neid kätte on saadud – ning stiil on väga ebaühtlane.

On lugusid, mis keskenduvad pigem narkoparunite glamuursele elule. Näiteks üks Pablo Escobarist kõnelev artikkel – kus suure osa infost annab minajutustajana Pablo Escobari vend – on üks suur nimekiri asjadest, mis tal kõik Columbias olemas olid. Alates vanast Cessna lennukist, millega ta oma esimesed kasulikud narkolennud tegi ja mille ta vanade heade aegade mälestuseks relvastatud meeste poolt valvatavale väravale kinnitas kuni eraloomaaiani välja.

Teised autorid on kirjeldanud pigem narkokaubanduse tehnilisi detaile  – kui palju narkootikume mahtus teatud mahutitesse ja kuidas ikka asja õigesti tehti, et mitte politseile vahele jääda. Omamoodi on see ajalugu narkokaubanduse “mõnusatest” aegadest alates, kui tegu oli pigem sõbraliku mänguga “omade” seas kuni tänapäevani välja, kus siis meetodid omajagu karmimaks muutunud on. Nagu kirjeldas üks vanem narkokaupmees, siis vanasti – 60ndatel-70ndatel võis igaüks astuda lennukisse ja sealt maha astuda hoopis teise inimesena – kui tal vähegi julgust oli. Kontrollid olid palju nõrgemad ning kõik toimus niisama lihtsalt nagu vanades spioonifilmides. Või kui paljud tudengid panevad tänapäeval seljad kokku, ostavad kiipaka paadi, seilavad pilves sõpradega üle ookeani Aasiasse (esimeseks paigaks USA), laadivad paadi aga lasti täis ja tulevad terve nahaga tormiselt merelt tagasi?

Aga on ka teisi jutte. Näiteks suurest narkobossist, kes Suurbritannias kinni nabiti ning keda ootas pikk-pikk vanglakaristus, millest ta aga pääses, kuna suutis prokuratuuri uskuma panna, et on nõus üles tunnistama kõik, mida ta kriminaalsest maailmast teab, kui nad temaga diili teevad? Ja kes selleks “fantoomterroristide grupi” ühes hiiglaslike relvasaadetistega organiseeris, seda kõike vanglas istudes? Muuseas, see operatsioon läks tal hiilgavalt läbi.

Või siis lugu ühest narkodiilrist, kellele meeldis joosta ning Machiavellit lugeda ning kes tunnistas hiljem ausalt, et tema “edu” saladuseks oli oskus suuri ninasid tublisti meelitada?

Või lugu sellest, kuidas USA ametivõimud Kanadas legaalset kanepikasvatajat ahistama hakkasid ja kelle päästsid arreteerimisest vaid raevunud baarikülastajad?

Miks lugeda:

  • annab huvitava, kuigi mõnevõrra eklektilise ülevaate narkokaubanduse ajalukku ligikaudu alates kuuekümnendatest
  • hästi palju on kasutatud kriminaalide endi ütluseid, mis asjale omakorda värvi lisavad
  • kuigi vahepeal tundub, et liiga palju on heietust, siis kokkuvõttes saab aimu nii narkoparunite mentaliteedist, organisatsioonide ülesehitusest, rahvusvahelise üldsuse suhtumise muutusest narkootikumidesse, parimatesse narkokaubanduse tehnikatesse, ohtudesse, läbikukkumistesse ja tervesse hulka põrunud, või vastupidi, pööraselt edukatesse eludesse.

Miks mitte lugeda:

  • ebaühtlane stiil

 

Henry Kissinger “World Order”

Henry Kissinger. World Order. 2014

Kui ma raamatu avaldamise kuupäeva nägin, oli mu esimene mõte, et tegu on posthuumse teosega, aga ei, Henry Kissinger on täitsa elus, praegu 93 aastat vana, ütleb meile tark internet.kissingerSee hetk, kui sa näed, et sinu ajal põhikooliõpikutesse jõudnud tüüp on ikka veel elus ja laseb välja bestselleri, paneb ajale kui nähtusele hoopis teistsuguse pilguga vaatama.Igatahes on vana poliitiku teos hea poliiteooria alguspunkt kõikidele neile, kes ajalugu sügavuti õppinud pole. Kissinger alustab umbes Euroopa keskajast ning jõuab jutuga tänapäeva välja. Sealjuures on tema põhiküsimusteks alati: kes olid põhilised otsustajad, millised olid tolle aja/inimeste väärtused ja kõige tähtsam – milliseks kujunes süsteem ehk siis pealkirjast tuttav maailmakord.See on valgustav lugemine, kuigi ajaloopede jaoks on näiteks Richelieu-peatüki lugemine võrreldav küüntega üle tahvli tõmbamisega, sest…noh, ega raamat on õhuke, ei jõua ju kõiki asju lahti seletada ning lihtsustatud asjad võivad luua natukene vildaka mulje. Teine küsimus on alati meie igavene vaatenurga-küsimus. Lääne autor rõhutab teoses ikka teisi asju kui idamaade mees ning peale “From Ruins of the Empire” lugemist pean endale ikka meelde tuletama, et tõde on alati kusagil vahepeal. Kissinger lahkab ajaloolisi sündmusi a) suurriikide seisukohast ja b)väga strateegilisest vaatenurgast: kuidas otsus omasid aidata ja võõraid kiusata saaks. Hästi palju leheruumi on mees pühendanud araabia küsimusele, mis tõenäoliselt veel järgmistel kümnenditelgi väga aktuaalne on. Kahju ainult, et ta seda ei kirjelda, kuidas lääneriigid seal pikka aega ringi susisid, kuni püssirohutünni plahvatma panid. Ma otsin ikka veel raamatuid lääneriikide spionaaži kohta näiteks Iraagis ja Iraanis, aga midagi vaimustavat veel kätte juhtunud pole.Miks lugeda:

    saad Kissingeri vastuse küsimusele, kuidas eri ajastutel on kujunenud poliitilised süsteemid, võimujooned ja “maailmakord”

Miks mitte:

    otsest põhjust polegi – see on tegelikult väga huvitav läbilõige suurriikide poliitilisest mõtlemisest

John Dickie “Cosa Nostra”

John Dickie. Cosa Nostra. Der Gesichte der Mafia. Frankfurt am Main. 2007

61vgyzlojfl-_sx329_bo1204203200_

See üle 500 lehekülje paks mammutteos annab ülevaate maffiast tema kodumaal. Kui sageli kipub maffiaajalooga olema selline lugu, et alustatakse küll Sitsiilia sidrunipuude all, aga hiljemalt 20ndateks jõutakse Ameerikasse ning sealt enam suurt välja ei tulda, siis John Dickie jääb ainult Itaaliasse. Teisi riike mainitakse küll – aga peamiselt selles võtmes, et USAst jõudsid heroiinirahad ilusti Lõuna-Itaalia mägikülakestesse ning maffiapoisid ostsid narkorahadega Palermo butiigid kullast tühjaks.

Tegu on väga hariva ja väga sisutiheda looga. Nimesid ja fakte pudeneb igal leheküljel, nii et tähelepanu tuleb kogu aeg üleval hoida. Kuna materjal on selline nagu ta on, siis järgivad kõik lood umbes sellist mustrit, et tuli võimule maffiamees ning siis hakatakse vaatama, kuidas ta võimu- ja õigusmeestega läbi sai. Liigagi sageli said nad ülihästi läbi. Kuna raamatu esmatrükk avaldati aastal 2006, siis jõuab autor võtta ette Berlusconi administratsiooni ning ei hoia end tagasi tema maffiasidemetele vihjamisega. Näiteks ütles tema infrastruktuuriminister kuldsed sõnad, et inimesed peavad lõppude lõpuks õppima maffiaga sõbralikult koos eksisteerima. Ning enam kui kord juhtus, et Berlusconi mehed olid enam kui tigedad, kui keegi maffiat pigistama hakkas – see ähvardas ju kogu ilusa süsteemi kukutada.

Muidu näib alates 19. sajandist kehtivat ilus kolmainus, mida Itaalia kuidagi murda ei suuda, nimelt südamesõprus maffia, Vatikani ja pangandusmeeste vahel. Mõnel pool on Dickie neile sidemetele vaid vihjanud – kas siis kindlate tõendite või ruumipuuduse tõttu – aga siiski joonistuvad nad ilusti välja. Väga armsad on ka Dickie leitud pildid sellest, kuidas maffiapoliitikud ja suuri riste kandvad preestrid kenasti üksteise kõrval mööda tänavaid patseerivad.

Miks lugeda:

  • väga hea ülevaade Itaalia maffia ajaloost
  • üsna põnevalt kirjutatud ja tihedalt faktidega vürtsitatud. Saadaval ka inglise keeles.
  • Vahva on see, kui autor teeb pisukesi ekskursse teemasse, kuidas maffia teistes riikides kanda kinnitab/kinnitanud on.
  • Erilise isuga on käsitatud maffiasõdu.

Miks mitte lugeda:

  • faktirohkuse tõttu ei ole tegu teosega, mida saaks väsinud peaga öökapikirjandusena lugeda
  • pildimaterjal pole nõrganärvilistele

Hillar Palamets “Lugusid vanast Tiigist”

Hillar Palamets. Lugusid vanast Tiigist. 2005

Palametsa raamatu sain sõbralt laenuks. Ta vedeles mul kurvalt pool aastat riiulis, enne kui talle halastasin ja ta kätte võtsin. Vormilt koosneb see erinevate tudengite meenutusest, lõviosa haukavad otse pärast Teist maailmasõda Tartusse sattunud tudengite mälestused oma kunagistest ühiselamutest.

Huvitav on see raamat mitmes plaanis. Esiteks vilksavad sealt läbi tänased suurkujud ja nende vempe täis tudengiaastad. Teiseks pakutakse olukirjeldusi pommitatud Tartust ning uue võimu tehtavatest ümberkorraldustest. Kolmandaks on juba keel selline põnev… Eriti põnev on see, kui Palamets on kätte saanud mõne otse tol ajal kirjtatud dokumendi, näiteks tudengitoa päeviku – see annab elu palju mahlasemalt edasi. Sest enamik meenutusi on ikkagi meenutatud 30-40 aastat hiljem ning neis on tunda sellist kerget raugalõhna, mis kergemeelse tudengieluga kuidagi kokku kõlada ei taha.

Miks lugeda:

  • huvitav pilk 40ndate lõpu-50ndate tudengiellu: täistuisanud toad, toidunälg, saksa sõjavangid, vana Eesti aeglane kadumine ja nõukogude Eesti pealekasv

Miks mitte:

  • kõik hakkab hirmsasti korduma: lutikad, tubade kirjeldus, söögi kirjeldus…