Thomas Levenson “Newton ja valerahategija”

Thomas Levenson. Newton and the Counterfeiter. The Master Criminal, the Great Genius and the Plot to Destroy the Royal Mint. 2009

Arvate pealkirja peale nagunii, et tegu on juturaamatuga? Aga vot ei ole!

Tere tulemast 17. sajandi lõpu Inglismaale. Kuningas peab parasjagu mandril sõda ja tal on näpud põhjas. Hõbe voolab kuningriigist aga välja, sest spekulandid avastasid, et kuld on mujal soodsam kui Inglismaal ja teenivad arbitraaži pealt kena kopika. See on viinud aga rahva rahutuste äärele, sest enam pole millegagi inimestele maksta. Raha lihtsalt ei ole! Olukord on nii hull, et riik proovib korra isegi lotopiletites madrustele palka maksta. Elu ei tee paremaks ka ikka veel kehtivad kaks eri rahasüsteemi – vanad käsitsitehtud mündid ning äsja käibelelastud uued mündid, mida kõik valerahategijad usinalt järele tegid.

Kuninglik rahapada (royal mint) peaks lahendama korraga nii rahanappuse kui ka valerahategijate probleemi, aga nii nagu ikka maailmas, on suurte organisatsioonide etteotsa pandud ülimalt võimetud, aga see-eest ülimalt kõrgepalgalised inimesed, kes oma tööst suuremat ei jaga, aga kes arvavad, et nad on kole andekad ja kogu maailma mammona ja veidi peale ära teeninud (nagu näha, siis pole siin aastasadadega midagi paremaks läinud). Aga rahapajal veab – parasjagu otsib huvitavat teenistust ja raha igale koolilapsele õpikutest tuntud Isaac Newton. Oma kõige tuntuma teose kirjutas ta kahekümnendates eluaastates ja sealtpeale tegeles ta pigem okultismi valdkonda jäävate küsimustega – välja arvatud tema optikaalane teos, mille ta hiljem kirja pani. Ta oli hiljuti üle elanud depressiooni ja kui ta – tõenäoliselt sõprade kaasablil – rahapaja üheks kolmest juhist (wardeniks) sai, siis lahendas see kohe tema rahamured.

newton
Oot-oot, teaduse kuldne poiss käis Londoni detektiivina valerahategijate käsi väänamas?

Ausa inimesena tahtis ta midagi vastu anda ja nii nagu autor kirjutab, siis ei enne teda ega pärast teda ükski teine warden seal rahapajas töö maitset suhu ei saanud. Kõigepealt pani ta efektiivselt tööle rahapressi ning tegi tõenäoliselt ühena esimestest töötajate efektiivsuse uuringu ja arvestas välja, kui kaua üks vahetus töötama peaks ning kui kiiresti press liikuma peaks, selleks et parimat tulemust saada. Mõne kuuga lahendas ta Londoni rahaprobleemid ja turult sai jälle müntidega kapsast osta.

Kuid see on ainult pool võrrandist. London kihas valerahategijatest ja isegi karm karistus, mis tavaliselt tähendas surmanuhtlust, ei suutnud neid operatsioone peatada. Tol ajal puudus Londonis veel politsei tänapäevases mõistes ja iga organisatsioon ajas oma pätte ise taga. Nii et Newtonist sai eradetektiiv, kes ei kartnud ka ise näppe mustaks teha. Ta lõi informantide võrgustiku ning kasutas nn vargapüüdjaid (thief takers), kes siis olid justkui politsei aseaine – ajasid pätte tasu eest taga. Probleem vargapüüdjatega seisnes aga selles, et nende jaoks oli sageli rahaliselt kasulikum, kui nad kriminaalide väljaandmise asemel neilt endilt raha välja pressima hakkasid ja tihti said vargapüüdjatest ise oma ala kõige hullemad kurjategijad. Newton selles probleemi ei näinud – kui tema vargapüüdjad paha peale läksid – ja nad läksid -, lasi ta need teistel kinni püüda ja need läksid siis omakorda kas vangi või võllasse.

Ühesõnaga, Newton oli edukas ka sellel rindel. Kuid tekkis William Chaloneri-nimeline probleem. See valerahategija ei tahtnud kuidagi lõksu langeda. Mees elas suurejoonelist ja pealtnäha ausat elu ning trikitas raha isegi Inglismaa parlamendilt välja. Senisest rahategemise-operatsioonist talle ei piisanud, teda kannustas ambitsioon, pääseda rahapatta ja otse allikale ligi.

Nõnda algab kassi-hiire mäng Newtoni ja Chaloneri vahel, kus polnud lõpuni kindel, kumb peale jääb. Newtonit ähvardas vähemalt ameti kaotamine, rahahäda ja igavus. Chaloneri võllas.

Miks lugeda:

  • saad teada palju kasulikku 17. sajandi Londoni allilma, valerahategemise, valuutakriiside ja eduka pätitegemise ja tolle aja kirjastusmaastiku kohta (peale Chaloneri surma võttis vaid mõni päev aega, kui juba tema biograafia ilmus – tehke järele!)
  • uskumatud karakterid, kelle kõrval sinu tänased sõbrad ja tuttavad tunduvat mõttetute ja igavatena
  • raamat põhineb väga suurel hulgal allikatel, aga on kirjutatud niisama kaasahaaravalt nagu kriminaalromaan, mida ta ka sisuliselt on
  • saad taas tõestust, et elu on põnevam kui väljamõeldis. Situatsioonide absurdsus vägisi naerma, kuigi ei tohiks…

Miks mitte lugeda:

  • ei meeldi ajalugu kohe üldse mitte

 

Advertisements

Niccolo Machiavelli “Vürst”

Niccolo Machiavelli. Vürst. 1532

Kui kerge on saada teenimatult külge halba mainet! Pruugib sul ainult kirjutada asjades nii nagu nad on, kui moraalijüngrid kargavad kraesse ja kiruvad, et toetad ühte või teist leeri, enamgi veel, sina oledki see kurja juur ja kogu maailma hädade autor. Seda võib näha nii Delfi kommentaariumis kui ka 16. sajandi autori Niccolo Machiavelli puhul, kes rahahädas klassikalise kirjatükiga maha sai ja kelle nimest on saanud jõhkra reaalpoliitika sünonüüm.

See väike raamat on teos, mille iga inimene läbi lugeda võiks. Kui seal asendada sõna “sõda” võimuvõitlusega suurkontsrenide koridorides või lugeda “Vürsti” kui juhtimisõpikut, siis pole see tänapäeval sugugi oma aktuaalsust kaotanud. Tegelikult on see kordades parem kui suurem osa kõiksugu eneseabiõpikuid, mis praegu raamatulettidelt nagu soojad saiad kaovad. Kui tänapäeval on raamatud kirjutatud lihtsakoelise šablooni järgi “tee nii, vot siis hakkad hästi elama”, siis Machiavelli ütleb “niimoodi on parem teha. Vaata, see mees tegi nii ja tema võitis (tavaliselt on see mees kas mõni antiikaja või kaasaegne väejuht-valitseja). Samas näed, see mees tegi antud olukorras vastupidi ja kaotas. Ja arvesta, et kui sa seda paremuselt kõige paremat asja teha ei saa, siis on ka teisi lahendusi.”

Kuna enamik tema õpetusi käib selle kohta, kuidas uusi maid juurde vallutada, kuulsust saavutada ja vajadusel liitlasi petta, siis tundub pealiskaudsele lugejale, et see ongi asi, mida Machiavelli tahab. Kuid tegelikult näitab ta vaid praktilisi võtteid ning väga paljudes peatükkides keerab ta jutu lõpuks ikkagi kahtlaselt demokraatia ja headuse positiivsete omaduste poole. Machiavelli oli raamatut kirjutades neljakümnenda eluaasta ümber, ta oli näinud nii Leonardo da Vincit, Savonarola jõhkrat jumalavalitsust, ning sattus elama ajal, mil Euroopa, iseäranis Itaalia vürstiriigid kubisesid legendaarsetest valitsejatest (nt Borgiad) ning kibedat võimuvõitlust jagus poolsaarele nii palju, et Machiavellil oli palju võimalusi oma teooriate testimiseks.

Tegelikult on Machiavelli “Vürst” omamoodi appikarje: vaesunud perest pärit ametnikuametit pidanud Niccolo, kes kirjutas väga meelitava eessõnaga raamatu ühele oma aja kuulsaimale valitsejale, Lorenzo di Medicile, kus ütleb otse, et kui raamat meeldib, siis toetagu vürst teda ometi, sest tolleks hetkeks olid mehel näpud põhjas ja suur perekond tahtis toitmist.

Mis Machiavelli ja temasuguste puhul märkimisväärne on, ongi see, kuidas mõni mees suudab elada ka 500 aastat hiljem, kuidas ammu surnud autori sõnad suudavad ka praegu, kui maailm on nii palju muutunud, täpselt samamoodi kõnetada. Ja tõenäoliselt loetakse Machiavellit veel sadade aastate pärast. Nii et “Vürsti” tuleb võtta kui geniaalse praktiku raamatut: kui mees, kes kirjutab, kuidas kuulsust saavutada, seda aastasadade jooksul ise teha suudab, samal ajal kui miljonid ja miljonid eurooplased unustusse vajunud on, siis pane kõrvale mõttetu eneseabiõpik selle kohta, kuidas kõige paremini startupitada või ülemusele meelejärele olla või kolleegidele nuga selga lüüa, ning loe törts mehejuttu. Sest siit saad samuti kõik vajaliku korraga kätte.

Miks lugeda

  • hea eneseabiõpik impeeriumi rajajale
  • kui tahad olla juht
  • kui tahad teada, kuidas manipuleerida masside, inimgruppide ja üksikisikutega
  • raamat on ülihästi kirjutatud (vähemalt ingliskeelne 19. sajandi lõpu tõlge oli hea)
  • tahad teada, kuidas elus asjad tegelikult käivad, enne kui oma ratast leiutama hakkad. Kuna kõik näited on toodud vanast ajast, siis saad alguses mõelda “haa-haa, millised lollid…” ja siis avastada, et “oota, sama põhimõte kehtib ju praegu meil ka”
  • tahad saada osa klassikalisest haridusest

Miks mitte lugeda

  • sulle meeldib reaalsust ignoreerida
  • sind vihastab see, et 16. sajandi aadlimees ei kirjutanud nii nagu 21. sajandil kombeks on

Norman Ohler “Blitzed. Drugs in Nazi Germany”

Norman Ohler. Blitzed. Drugs in Nazi Germany (e.k. “Patsient A.) 2016

Mõni kuu tagasi rebis Eesti rahvas kildu Ossinovski üle, kui ta peol veiniklaasiga vahele jäi. Ega’s midagi, las inimene joob, aga just oli ta tegemas tulist kihutustööd joomakuradi vastu ning lubas alkoholi nii kalliks ajada, et keegi seda suu sissegi ei võta. Sama lugu on käesoleva raamatuga: Hitler jutlustab muudkui rahvale, kuidas tema liha ei söö ja käsib rahval kaine ja karske olla, keelab – tol ajal väga levinud – narkootikumid ning paneb alkoholi patu alla, kuid endast teeb järk-järgult vaat et riigi suurima sõltlase.

Norman Ohleri puhul on näha, et tegu on ilukirjanikuga, kes on kogemata aimekirjanduse radadele eksinud: kord mainis tuttav Berliini DJ talle, kuidas natsid korraliku laksu all olid ja kui ta siis arhiivis kullasoonele juhatati, ei saanud Ohler enne pidama kui raamat valmis. Seda ilukirjanduslikkust kumab tal ka vähemalt ingliskeelsest versioonist omajagu läbi, nii et kohati hakkad mõtlema, et äkki on mees faktidele miskit juurde pannud, kuid kogu materjal on nii kaasahaarav ja ehe, et sellised süüdistused kaovad peagi.

Iseenesest on tegu omamoodi topeltsõltuvuse-looga ja süžee on lihtne: saksa rahvas on peale Esimeses maailmasõjas saadud valusat kaotust muserdatud, kuid õnneks aitab õitsev narkoäri muredele leevendust leida. On ju kuldsed kahekümnendad, kus sellised mõnuained nagu kokaiin ja alkohol on paremates baarides – ja peredes – niisama enesestmõistetav kooslus nagu õlu ja jaanipäevavorstikesed. Saksamaa toodab ise ka korralikku narkokraami ja mitmed tänapäeval respekteeritud firmad nagu Merck on tuntud kui parimad dillerid – Mercki pakendis narkot nõutakse nii Hiinas altkäemaksuna kui ka hiljem sõja ajal välismaal. Saksa kvaliteeti ei suutnud ka viha natside vastu tumestada.

Siis tuleb võimule Hitler ja hakkab rassi puhastama. Koonduslaagritesse visatakse aja jooksul ka kõikvõimalikud sõltlased. Kas see on sõltuvuse lõpp? Kaugeltki mitte! Sakslased on kõvad keemikud ja leiutatakse uus võimas narkootikum- Previntin. Tegu on siis metüülamfetamiiniga, mis oli nii hea asi, et seda kasutas kogu rahvas alates eksamistressis õpilastest kuni hiljem massiliselt Wehrmacht. Metüülamfetamiin oli nii populaarne, et seda topiti ka šokolaadi sisse, mida siis meeleheitel koduperenaised mõnuga sõid, et “kodutöö paremini käes lendaks”. Sisuliselt sai seda osta tööstuslikes kogustes vabalt nii nagu praegu saab osta vitamiine.

Nüüd hakkabki raamat kirjeldama, kuidas Wehrmacht Previntinist ja muust kraamist sõltuvusse jäi ja kuidas sõltuvus tasahilju Hitlerini jõudis ning kuidas siis tegelikult vaat et kogu sõda narkouimas peeti. Paralleelselt räägitakse Hitleri ja tema ihuarsti Theodor Morelli suhte lugu ehk kuidas nad koos rõõmsalt sõltuvusse jäid. Omaette hea peatükk oli mereväe ja koonduslaagri katsetest. Kas teadsid, et Bata, Salamander ja teised jalatsibrändid lasid oma jalanõusid koonduslaagris testida? Vangid pidid iga päev raskusi kandes maratonidistantsi läbi käima ja paljud said surma. Sõja lõpupoole lasti neil ühe soojaga ka uusi narkootikume katsetada. Mereväe juhid ise läksid peale sõda suurde saksa poliitikasse ja praegusesse Merkeli parteisse. Pole üllatav, aga ikkagi hea teada.

Seda raamatut on ka eestlased mõnuga arvustanud ja pole ka ime, sest iseenesest on tegu korraliku asjaga: arhiividest on välja veetud tunnetuslikult tonnide viisi kraami ja ainuüksi see, kuidas mees on suutnud ülimalt hullumeelset narkomaanide käekirja dešifreerida, väärib imetlust.

Öeldakse,et inimene otsib ikka oma ideedele kinnitust ja neid mina siit ka sain. Mul on pidev umbusk inimeste vastu, kes püüavad näida eriti puhtad ja pühad, olgu siis megaveganid või sõna otseses mõttes paduusklikud või suured heategijad, kes aktiivselt oma ideid promovad…. Ja eriti suur umbusk on mul inimeste vastu, kes tahavad korralikult rahvast reformida stiilis, et “ah-mis-nüüd-teie-lollid-ja-ennasthävitavad-las-issi-räägib-teile,-kuidas-elu käib”. Teatud hulk ennasthävituslikku käitumist näib ikka inimkonna ajalooga kaasas käinud olevat ja keelata nüüd ära see alkohol või kanepitaim – vaid selleks, et inimesed omale kuskil keldris midagi kangemat kokku keerata saaks – tundub olevat üks ütlemata nüri ja vaimuvaene tegu.

Miks lugeda:

  • hea ja informatiivne raamat sakslastest ja narkootikumidest, aga eelkõige sõjast ja Preventinist
  • näed uusi tahke narkokaubanduses
  • haaravalt kirjutatud raamat

Miks mitte lugeda:

  • kisub vahepeal liiga moraliseerivaks kätte ja kuna autor on sakslane, siis on tal vaja ikka rõhutada, et Hitler oli paha – sest ega seda ju ometi keegi maailmas tea – ja enam nii ei tee need sakslased.

John Perkins “The New Confessions of an Economic Hitman”

John Perkins. The New Confessions of an Economic Hitman.

Majanduspalgamõrvari vanad pihtimused ilmusid juba 2004. aastal, aga nüüd sai Perkins uuesti sule näppude vahele ja lajatas veel paar peatükki, kus kirjeldab korpokraatia olemust, olukorda, kus me kõik maha müüdud oleme, kuidas majanduspalgamõrvar üksteise võidu riike orjastab ning kuidas kõik on halvasti ja halvemaks läheb.

Raamatu peateema on vana jutt sellest, kuidas Saulusest sai Paulus. Perkins kirjeldab, kuidas ta majanduspalgamõrvariks sattus – eks ikka hea palga ja huvitava elu pärast. Tahtis olla nagu James Bond, kui Bond oleks olnud paksude prillidega analüütik või raamatupidaja. Läks aga kuhugi riiki salajase missooniga sisse ja pidi tagasi tulema raportiga, kuidas suured arenguprojektid ja maailmapangalt-OECDlt saadavad hiidlaenud riigile õitsengu toovad. Samal ajal tehti kohalike võimudega kokkuleppeid, et kui tuleb programm, siis saavad kasu otseselt võimu juures olijad ning eriti USA firmad. Ja laenu tingimused tehtakse sellised, et riik iial laenust ega USA (või tänapäeval Hiina) sõltuvusest vabaks ei saa. Laenud antakse ka selliste tingimustega, et pead ikka ja alati ÜROdes ja mujal USA poolt olema ning pukki panema selle, kes Ameerikale meeldib. Ja kui on jamasid, siis saab ju kasutada šaakaleid – mehi, kes siis organiseerivad kas (relvastatud) riigipöörde või teevad nagu muuseas mõne palgamõrva.

Reisis Perkins siis eksootilistes kohtades ja magas eksootiliste naistega, kuni peale kümmet aastat sellist elu tundis, et miski pole nagu õige. Südametunnistus hakkas vaevama. Pani siis mees lahkumisavalduse lauale ja kirjutab sellest ajast alates raamatuid ning jutlustab teistsugust majandusmudelit. Mudel ise peaks Eestile väga meeltmööda olema, sest asi, mida ta kuidagi ei luba, on riigivõlg. Või siis selle teenindamine.

Raamat ongi jagatud erinevate riikide järgi peatükkideks:Panama, Equador, Iraan… Teosele annab väärtuse -kui autorit uskuda – tema suhe maailma vägevatega ning peale lugemist tugevneb oluliselt usk igasugustesse vandenõuteooriatesse. Kuigi…no mida siin ikka uskuda? Kui rohujuure tasandil käib ikka sõpradele hea ja parema sahkerdamine, miks peaks kõrgemates ešelonides asi teisiti käima?

Täiesti ausalt: kirjanduslikust seisukohast on tegu nõrga teosega. Stiil on konarlik ja oleks mitmes kohas tahtnud toimetaja karmi kätt. Soovituste peatükk oleks ka võinud olemata olla. Aga sisu ise on selline, et käest teda ka panna ei saa.

Miks lugeda:

  • tunned, et oled liiga naiivne ja vajad küünilisemat maailmapilti
  • tahad teada, kuidas maailma majanduses asjad käivad
  • tahad teada, kuidas töötab riigivõlg
  • tahad teada, kuidas töötab korpokraatia

Miks mitte lugeda:

  • tahad midagi pehmet ja sõbralikku
  • oled ja tahad jääda USA sõbraks

Stefan Zweig “Maria Stuart”

Stefan Zweig. Maria Stuart. Tallinn 1983

On elu imelik paradoks, et mida rohkem sa mingisse teemasse sisse lähed, seda suuremad silmakapid pähe pannakse, seda rohkem asju sa välistama hakkad. Minu maailmakitsendajaks said võõrkeeled: kui ikka suudad teost orginaalis lugeda, ei tõuse käsi enam viletsat tõlget kohalikust raamatupoest haarama ning see on ka üks peamisi põhjuseid, miks ma nuuman Amazoni, mitte kauneid kohalikke raamatupoode. Eestil on vedanud: meil on mõned väga head tõlkijad. Aga paraku ei jaksa paar inimest üksi kogu nõudlust rahuldada ning kahjuks on eriti ilukirjanduse puhul oluline see, et asi mitte ainult ei kõlaks enam-vähem loetavas eesti keeles, vaid pakuks kirjaniku stiili tunnetust. Kui loed mõnda Bradburyt, siis tahad ikka saada Bradburyt, mitte hingetu google translate’ pisut paremat vormi.

Kogu selle pika jutu mõte on see, et lugesin üle hulga aja eestikeelset raamatut. Nii nagu mulle meeldib hirmsasti see viis, kuidas vanasti maju osati ehitada, meeldib mulle hirmsasti ka mitmekümne aasta tagune tõlkekirjandus: tekst voolab – sageli – kuidagi mõnusamalt.

Stefan Zweigi polnud ma varem (enda teada) lugenud, küll aga meenus, et tegu on suure Austria kirjanikuhärraga.Tagantjärele on mul tuline kahju, et Zweig mulle varem ette ei sattunud: kuna mees elas pikka aega Salzburgis (enne seda kui tal naisega suhted sassi ja sekretäriga õige soojaks läksid), siis jäi ta maja teadmatusest pildistamata.

Käesolev raamat on selle kirjandusliku stiili esindaja, mis panustab palju psühholoogilisele poolele. Zweig võib lehekülgede kaupa kirjeldada, mis see kuningannalik uhkus on ja kuidas see kord Maria Stuarti, kord Elizabeth I otsuste tegemise protsessi mõjutas. Psühholoogia ongi tal põhiline. Õnnetu Šoti kuninganna Maria Stuarti enda eluseigad pikitakse osavalt, kujundlikult ja ülimalt ilukirjanduslikult siis nende psühholoogiliste momentide vahele. Kokku jätab see – nii imelik kui ka pole – natuke sellise seksi-ja-linnaliku mulje. Ei, teos on sügav, ajaloolised faktid on imeliselt esitletud. Lihtsalt Zweigi stiili puhul on nii lihtne ennast kuskil hämaras köögis koos sõbrannadega ette kujutada: “Kujuta ette, ta ütles nii, aga tegi hoopis naa!” “Ei, ta ütles seda, aga mõtles hoopis teist, sest enne oli ta selle tüübiga kokku saanud ja tema kindlasti ajas talle keelt kõrva.” “No ma proovisin elu uuendada, aga astusin kümendat korda sama reha otsa.” “Ma olen talle aastaid proovinud selgeks teha, et ma olen see kõige õigem, aga tema, va rajakas, ei taha end ikka oma naisest lahutada!”

Kes aga fakte armastab, siis Maria Stuart (1542-1587) jõudis oma pisut enam kui neljakümneaastase elu jooksul kolm korda abielluda. Esimene kord sai temast abielu kaudu Prantsuse kuninganna. Kuna noor abikaasa suri, siis läks ta Šotimaale oma pärimisõigust nõutama ning valitses seal mõned aastad rahulikult omaette. Abiellus siis noore nõrga keigariga, keda ta õige pea vihkama hakkas. Sünnitas talle poja, tulevase James I. Osales intriigis, mille käigus tema armukesest sõjaülem abikaasa nr2 tappis ja peale mida sõjaülemast abikaasa nr3 sai. Seejärel madistas ta oma mässuliste aadlikega, pagendati järve peal asuvasse lossi (sellest episoodist on Walter Scott luulet loonud), pages sealt ära ja sai taktikaliselt kehvasti valmistatud lahingus oma bastardist poolvennalt ja de facto regendilt lüüa, põgenes Inglismaale, kus Elizabeth teda ligi 20 aastat vangistuses pidas (küll nõnda, et Maria Stuart terve aeg tema vastu vahelduva ja pigem kehva eduga intrigeeris) ning lõpuks lasi Elizabeth Maria Stuarti intriigide pärast hukata.

Miks lugeda:

  • tahad sellises poolromantilises-poolpsühholoogilises stiilis ajaloolist romaani
  • tahad vahelduseks kaunist tõlget näha
  • autor ei võta end ülemäära tõsiselt ja selgitab mitmes kohas, et nüüd tuleb midagi artistic licence’ taolist
  • Zweig selgitab, kuidas naised mõtlevad

Miks mitte lugeda:

  • asi on pikk ja psühholoogiline
  • võiks rohkem ajaloo-liha luudel olla