The Mammoth Book of Drug Barons

Edited by Paul Copperwaite. The Mammoth Book of Drug Barons. London 2010

Millist raamatut ikka Amsterdamist kaasa tuua, kui mitte raamatut narkootikumisest? Tegu on täpselt sellise teosega nagu pealkirjas lubatakse, kuid ülesehitus on mõnevõrra tavapärasest erinevm. Iga peatüki on kirjutanud ise autor, hästi palju on kasutatud narkokaupmeeste endi ütluseid – niipalju kui neid kätte on saadud – ning stiil on väga ebaühtlane.

On lugusid, mis keskenduvad pigem narkoparunite glamuursele elule. Näiteks üks Pablo Escobarist kõnelev artikkel – kus suure osa infost annab minajutustajana Pablo Escobari vend – on üks suur nimekiri asjadest, mis tal kõik Columbias olemas olid. Alates vanast Cessna lennukist, millega ta oma esimesed kasulikud narkolennud tegi ja mille ta vanade heade aegade mälestuseks relvastatud meeste poolt valvatavale väravale kinnitas kuni eraloomaaiani välja.

Teised autorid on kirjeldanud pigem narkokaubanduse tehnilisi detaile  – kui palju narkootikume mahtus teatud mahutitesse ja kuidas ikka asja õigesti tehti, et mitte politseile vahele jääda. Omamoodi on see ajalugu narkokaubanduse “mõnusatest” aegadest alates, kui tegu oli pigem sõbraliku mänguga “omade” seas kuni tänapäevani välja, kus siis meetodid omajagu karmimaks muutunud on. Nagu kirjeldas üks vanem narkokaupmees, siis vanasti – 60ndatel-70ndatel võis igaüks astuda lennukisse ja sealt maha astuda hoopis teise inimesena – kui tal vähegi julgust oli. Kontrollid olid palju nõrgemad ning kõik toimus niisama lihtsalt nagu vanades spioonifilmides. Või kui paljud tudengid panevad tänapäeval seljad kokku, ostavad kiipaka paadi, seilavad pilves sõpradega üle ookeani Aasiasse (esimeseks paigaks USA), laadivad paadi aga lasti täis ja tulevad terve nahaga tormiselt merelt tagasi?

Aga on ka teisi jutte. Näiteks suurest narkobossist, kes Suurbritannias kinni nabiti ning keda ootas pikk-pikk vanglakaristus, millest ta aga pääses, kuna suutis prokuratuuri uskuma panna, et on nõus üles tunnistama kõik, mida ta kriminaalsest maailmast teab, kui nad temaga diili teevad? Ja kes selleks “fantoomterroristide grupi” ühes hiiglaslike relvasaadetistega organiseeris, seda kõike vanglas istudes? Muuseas, see operatsioon läks tal hiilgavalt läbi.

Või siis lugu ühest narkodiilrist, kellele meeldis joosta ning Machiavellit lugeda ning kes tunnistas hiljem ausalt, et tema “edu” saladuseks oli oskus suuri ninasid tublisti meelitada?

Või lugu sellest, kuidas USA ametivõimud Kanadas legaalset kanepikasvatajat ahistama hakkasid ja kelle päästsid arreteerimisest vaid raevunud baarikülastajad?

Miks lugeda:

  • annab huvitava, kuigi mõnevõrra eklektilise ülevaate narkokaubanduse ajalukku ligikaudu alates kuuekümnendatest
  • hästi palju on kasutatud kriminaalide endi ütluseid, mis asjale omakorda värvi lisavad
  • kuigi vahepeal tundub, et liiga palju on heietust, siis kokkuvõttes saab aimu nii narkoparunite mentaliteedist, organisatsioonide ülesehitusest, rahvusvahelise üldsuse suhtumise muutusest narkootikumidesse, parimatesse narkokaubanduse tehnikatesse, ohtudesse, läbikukkumistesse ja tervesse hulka põrunud, või vastupidi, pööraselt edukatesse eludesse.

Miks mitte lugeda:

  • ebaühtlane stiil

 

Advertisements

Henry Kissinger “World Order”

Henry Kissinger. World Order. 2014

Kui ma raamatu avaldamise kuupäeva nägin, oli mu esimene mõte, et tegu on posthuumse teosega, aga ei, Henry Kissinger on täitsa elus, praegu 93 aastat vana, ütleb meile tark internet.kissingerSee hetk, kui sa näed, et sinu ajal põhikooliõpikutesse jõudnud tüüp on ikka veel elus ja laseb välja bestselleri, paneb ajale kui nähtusele hoopis teistsuguse pilguga vaatama.Igatahes on vana poliitiku teos hea poliiteooria alguspunkt kõikidele neile, kes ajalugu sügavuti õppinud pole. Kissinger alustab umbes Euroopa keskajast ning jõuab jutuga tänapäeva välja. Sealjuures on tema põhiküsimusteks alati: kes olid põhilised otsustajad, millised olid tolle aja/inimeste väärtused ja kõige tähtsam – milliseks kujunes süsteem ehk siis pealkirjast tuttav maailmakord.See on valgustav lugemine, kuigi ajaloopede jaoks on näiteks Richelieu-peatüki lugemine võrreldav küüntega üle tahvli tõmbamisega, sest…noh, ega raamat on õhuke, ei jõua ju kõiki asju lahti seletada ning lihtsustatud asjad võivad luua natukene vildaka mulje. Teine küsimus on alati meie igavene vaatenurga-küsimus. Lääne autor rõhutab teoses ikka teisi asju kui idamaade mees ning peale “From Ruins of the Empire” lugemist pean endale ikka meelde tuletama, et tõde on alati kusagil vahepeal. Kissinger lahkab ajaloolisi sündmusi a) suurriikide seisukohast ja b)väga strateegilisest vaatenurgast: kuidas otsus omasid aidata ja võõraid kiusata saaks. Hästi palju leheruumi on mees pühendanud araabia küsimusele, mis tõenäoliselt veel järgmistel kümnenditelgi väga aktuaalne on. Kahju ainult, et ta seda ei kirjelda, kuidas lääneriigid seal pikka aega ringi susisid, kuni püssirohutünni plahvatma panid. Ma otsin ikka veel raamatuid lääneriikide spionaaži kohta näiteks Iraagis ja Iraanis, aga midagi vaimustavat veel kätte juhtunud pole.Miks lugeda:

    saad Kissingeri vastuse küsimusele, kuidas eri ajastutel on kujunenud poliitilised süsteemid, võimujooned ja “maailmakord”

Miks mitte:

    otsest põhjust polegi – see on tegelikult väga huvitav läbilõige suurriikide poliitilisest mõtlemisest

John Dickie “Cosa Nostra”

John Dickie. Cosa Nostra. Der Gesichte der Mafia. Frankfurt am Main. 2007

61vgyzlojfl-_sx329_bo1204203200_

See üle 500 lehekülje paks mammutteos annab ülevaate maffiast tema kodumaal. Kui sageli kipub maffiaajalooga olema selline lugu, et alustatakse küll Sitsiilia sidrunipuude all, aga hiljemalt 20ndateks jõutakse Ameerikasse ning sealt enam suurt välja ei tulda, siis John Dickie jääb ainult Itaaliasse. Teisi riike mainitakse küll – aga peamiselt selles võtmes, et USAst jõudsid heroiinirahad ilusti Lõuna-Itaalia mägikülakestesse ning maffiapoisid ostsid narkorahadega Palermo butiigid kullast tühjaks.

Tegu on väga hariva ja väga sisutiheda looga. Nimesid ja fakte pudeneb igal leheküljel, nii et tähelepanu tuleb kogu aeg üleval hoida. Kuna materjal on selline nagu ta on, siis järgivad kõik lood umbes sellist mustrit, et tuli võimule maffiamees ning siis hakatakse vaatama, kuidas ta võimu- ja õigusmeestega läbi sai. Liigagi sageli said nad ülihästi läbi. Kuna raamatu esmatrükk avaldati aastal 2006, siis jõuab autor võtta ette Berlusconi administratsiooni ning ei hoia end tagasi tema maffiasidemetele vihjamisega. Näiteks ütles tema infrastruktuuriminister kuldsed sõnad, et inimesed peavad lõppude lõpuks õppima maffiaga sõbralikult koos eksisteerima. Ning enam kui kord juhtus, et Berlusconi mehed olid enam kui tigedad, kui keegi maffiat pigistama hakkas – see ähvardas ju kogu ilusa süsteemi kukutada.

Muidu näib alates 19. sajandist kehtivat ilus kolmainus, mida Itaalia kuidagi murda ei suuda, nimelt südamesõprus maffia, Vatikani ja pangandusmeeste vahel. Mõnel pool on Dickie neile sidemetele vaid vihjanud – kas siis kindlate tõendite või ruumipuuduse tõttu – aga siiski joonistuvad nad ilusti välja. Väga armsad on ka Dickie leitud pildid sellest, kuidas maffiapoliitikud ja suuri riste kandvad preestrid kenasti üksteise kõrval mööda tänavaid patseerivad.

Miks lugeda:

  • väga hea ülevaade Itaalia maffia ajaloost
  • üsna põnevalt kirjutatud ja tihedalt faktidega vürtsitatud. Saadaval ka inglise keeles.
  • Vahva on see, kui autor teeb pisukesi ekskursse teemasse, kuidas maffia teistes riikides kanda kinnitab/kinnitanud on.
  • Erilise isuga on käsitatud maffiasõdu.

Miks mitte lugeda:

  • faktirohkuse tõttu ei ole tegu teosega, mida saaks väsinud peaga öökapikirjandusena lugeda
  • pildimaterjal pole nõrganärvilistele

Hillar Palamets “Lugusid vanast Tiigist”

Hillar Palamets. Lugusid vanast Tiigist. 2005

Palametsa raamatu sain sõbralt laenuks. Ta vedeles mul kurvalt pool aastat riiulis, enne kui talle halastasin ja ta kätte võtsin. Vormilt koosneb see erinevate tudengite meenutusest, lõviosa haukavad otse pärast Teist maailmasõda Tartusse sattunud tudengite mälestused oma kunagistest ühiselamutest.

Huvitav on see raamat mitmes plaanis. Esiteks vilksavad sealt läbi tänased suurkujud ja nende vempe täis tudengiaastad. Teiseks pakutakse olukirjeldusi pommitatud Tartust ning uue võimu tehtavatest ümberkorraldustest. Kolmandaks on juba keel selline põnev… Eriti põnev on see, kui Palamets on kätte saanud mõne otse tol ajal kirjtatud dokumendi, näiteks tudengitoa päeviku – see annab elu palju mahlasemalt edasi. Sest enamik meenutusi on ikkagi meenutatud 30-40 aastat hiljem ning neis on tunda sellist kerget raugalõhna, mis kergemeelse tudengieluga kuidagi kokku kõlada ei taha.

Miks lugeda:

  • huvitav pilk 40ndate lõpu-50ndate tudengiellu: täistuisanud toad, toidunälg, saksa sõjavangid, vana Eesti aeglane kadumine ja nõukogude Eesti pealekasv

Miks mitte:

  • kõik hakkab hirmsasti korduma: lutikad, tubade kirjeldus, söögi kirjeldus…

Tom Reiss “Must krahv”

Tom Reiss. The Black Count. Napoleon’s Rival, and the Real Count of Monte Cristo – General Alexandre Dumas. 2013

Kümme aastat tööd ja Pulitzer tuleb nagu niuhti.

51qrug2e4xl-_sx322_bo1204203200_Tegelikult on see hämmastav, et tänapäeval leiab keegi kutsumuse: kirjutada. Ning ta leiab ka võimaluse, sellele kutsumusele pühenduda. Teades, kui pagana raske on ajaloohõlma kadunud inimeste elusid rekonstrueerida, siis on see töö, mille Tom Reiss “Kolme musketäri” autori isa kallal toime pani, lihtsalt võrratu.

Kuskilt on küll meelde jäänud, et Dumas’ isa oli mulatt (kirjanik ei saanud oma tõmmu nahavärvi pärast Prantsusmaal omal ajal ka korralikku haridust omandada. Mis ei takistanud tal aga edukaks kirjanikuks saada.), aga ülejäänud asjadest ei teadnud ma midagi. Alex Dumas (nii ta oma nime ise kirjutas), sündis Haiti suhkrusaarel mägedesse põgenenud Põhja-Prantsuse krahvi ja musta orjatari pojana. Kui isa, krahv Pailleterie oma sugulaste meelehärmiks metsast välja tulla ning oma esivanemate päranduse järgi minna otsustas, võttis ta oma lemmikpoja Alexi kaasa. Vahepeal sai tal raha otsa, sellepärast jõudis ta laevas oma poisi maha parseldada, aga ostis ta siis pärast ikkagi välja.

Krahv ásus süllesadanud varandust maha laristama ning võimaldas noorele Alexile tolle aja parimat haridust. Noormees pandi vehklemiskooli, kust temast sai sensatsioon: Alex Dumas oli suur ja tugev ning võitles väga hästi. Tema jõust räägiti legende. Ühel hetekl abiellus ta isa aga majahoidjaga ning keeras poja rahakraanid kinni. Noormees otsustas sõjaväkke astuda – aadlikule ebatavalise otsusena lihtlabase reamehena. Kui Prantsuse revolutsioon algas, siis läks Alex vooluga kaasa ning temast sai tulihingeline vabariiklane. Räägitakse, et segastel aegadel õnnestus tal karjääriredelil imekiiresti üles ronida.

Oma lühikese elu vältel – protesti märgiks oma orjatarist ema perekonnanime võtnud Dumas suri napilt neljakümneselt – jõudis ta võidelda mitmes sõjakäigus ning teha sääraseid vägitegusid, mida toonane Pariisi meedia meelsasti kajastas. Ta võttis osa ka Napoleoni Egiptuse-sõjakäigust ning seal jooksis nende vahelt must kass läbi. Dumas oli tulihingeline vabariiklane ja võrdsete õiguste pooldaja. Napoleon pooldas aga isikukultust. Pealegi ei meeldinud tulevasele keisrile, kuidas kõik musta vägilast nähes arvasid, et tema ongi kindral ja andsid alla. Napoleon oli tema kõrval õige väike ja väeti. Seepärast ei püütud Alexit ka liiga kiiresti vabastada, kui ta Napolis vangkongi langes. Aga sellega lugu veel ei lõppenud…

Kogu raamat on üles ehitatud Alexi enda kirjadele, tema poja biograafiale, sõjaväelistele dokumentidele…teisisõnu, meeletule kogusele arhiivimaterjalile, mille Reiss on elu hinna ja tulevase Hiina superstaari Aventurina abiga välja kaevanud.  Juba ainuüksi see lugu, kuidas ta Dumas’ märkmetega seifi leidis ja selle lahti muukida lasi, väärib omaette raamatut. Ühesõnaga, Reiss tundub üldse meeldivalt hull inimene olevat ja ega see pole esimene kord, kus ta sellise vägiteoga hakkama saab. Enne Dumas’ biograafiat kirjutas ta selle raamatu sellest mehest, kelle puhul kõik toonased eksperdid ütlesid, et teda on võimatu leida.

Miks lugeda:

  • hästi ladusalt kirjutatud – loed nagu jutukat, kui ei teaks, milline meeletu töö selle kõige taga seisab
  • korralikult läbiuuritud materjal
  • annab lisaks Dumas’ eluloole võrratu ülevaate Prantsusmaa rassipoliitikast
  • avab täiesti ootamatuid tahke ajaloos ning tutvustab huvitavaid inimesi. Näiteks Lucien Bonaparte, keda ma teistest ajalooteostest tean pigem nõrga dändina, aga selles raamatus tuuakse näide, kuidas ta end vanemaks valetas, 24 aastasena sisuliselt parlamendi üle võttis ning kriitilisel riigipöörde hetkel sõjaväe ees mõõga oma venna Napoleoni kõrile asetas ja lubas pühalikult, venna isiklikult läbi torgata, kui too riigipööret tegema peaks. Ja ärgem unustagem korsika seiklejat Boccheciampet, kellest ma kuulnudki polnud, aga kes nähtavasti ülima usutavusega Napoli printsi etendas.
  • hakkad Alexandre Dumas’ raamatutele teise pilguga vaatama: väga paljud seiklused ja isikud võttis ta oma isa eluloost.

Miks mitte lugeda:

  • vajad midagi faktivaba
  • põlgad head ajalookirjandust, mida saab lugeda samasuguse kergusega nagu oleks tegu musketäride looga.