David Enrich “Dark Towers”

David Enrich. Dark Towers. Deutsche Bank, Donald Trump, and an Epic Trail of Destruction. 2020, saab lugeda näiteks siit.

Saksamaa uhkus Deutsche Bank on üsna upakil ning juba aastaid küsivad sakslased, kas need uhked topelttornid (deebet ja krediit) Frankfurdis üldse püsima jäävad või antakse neile lõpuks selline litakas, mis panga uppi lööb. Saksamaa riik seda eriti ei taha, ikkagi riigi nimi nimetuses, see ju umbes nii nagu Swedbanki ja Danske pangaga – kui ikka riigi nimi nimetuses sees, siis on valitsusel kuidagi nagu kahju seda põhja lasta, tõenäoliselt pannakse kasvõi illegaalselt õlg alla.

Deutsche patunimekiri on pikk: rahapesu, kriminaalsed tehingud, teadlik pettus, kaasabi terrorismile, relvakaubandusele. Lihtsam on öelda, mida pank teinud EI ole. (Kuigi vaevalt ta siin teistest suurpankadest oluliselt erineb.) Rääkimata asutuse-sisestest probleemidest nagu ahistamine, narkopeod ja teadlikult säärase ettevõtte kultuuri kujundamine, et igaüks mõtleks ainult tänasele ja tegutseks ainult kiire kasumi nimel ja tagajärgedele mõtlemata. Nii et pikka jamade jada saab kirjeldada ikka sõnadega: ise tehtud, hästi tehtud.

Wall Street Journalis ja New York Timesis töötanud Enrich – hea nimi sellise raamatu autorile – sai küüned taha ühe enesetapu teinud Deutsche Banki kõrge endise juhi märkmetele ning nende – ja surnu kasupoja meenutuste –  põhjal ta raamatu kirjutaski. Raamat tuli muidugi välja heal ajal, sest Trump tahab sügisel teist korda presidendiks saada ning Deutsche Bankile pole mõned paljastused samuti teab mis meeltmööda, aga tundub, et seal jäävad osad patud nii mitme aasta taha, et hetkel ei tohiks enamik neist kellelegi üllatusena tulla. Teosel on kaks osa: Deutsche Banki tõus ja langus, millesse ameeriklased oma suure panuse andsid. Teine osa räägib suures peamiselt sellest, kuidas Bill Broekmani poeg Val oma sõltuvuste vahel salamaterjale Enrichile poetas ja kuidas Deutsche Bank end süüdistustest puhtaks pesta püüdis. Teine osa on ürpis igav, sest sisuliselt ütles Enrich huvitavamad asjad ära juba selles artiklis.

Aga esimese osa juurde: Enrich räägib veidi Deutsche Banki ajaloost, Auschwitzi finantseerimisest ning sellest, kuidas tegu oli sellise igavamat sorti asutusega – kuni 80ndate lõpuni. Siis toimusid Euroopa ajaloos suured muutused ja pangas hakati mõtlema, et võiks ju ka põnevamaid asju teha. Ja tollal polnud midagi põnevamat kui derivatiividega äritsemine. Derivatiiv tähendab investeerimismaailmas sellist vara, mille käekäik sõltub selle aluseks olevast varast. Sisuliset panustatakse derivaate ostes või müües alusvara käekäigule.  Kinnisvaraga tagatud krediidiriski vahetustehingud (mortage-backed credit risk swaps)ja eelkõige nendega mõõdutundetu spekuleerimine oli see, millele me suuresti võlgneme viimase finantskriisi.

Igal juhul, nii vestab meile raamat, polnud Deutsche Bankil sellistest instrumentidest halli aimugi, aga nad tahtsid kangesti Wall Streeti liigasse tõusta. Mida teha? Pardale tõmmati paar USA pankurit, kes tõmbasid äri kohe püsti. Muidugi hakkasid sakslased vastu, osad instrumendid tundusid neile liiga ebamoraalsed – kuigi väga kasumlikud. Sellepeale intrigeeris ameeriklaste ninamees Edson Mitchell, kes hiljem lennuõnnetuses elu jättis, nõnda, et nood said Londonis sakslastest eraldi toimetada. Otsekohe hakati ameeriklasi palkama ja kui sakslased küsimusi esitasid, siis neid lihtsalt ignoreeriti – ja kuna raha tuli rekkaga, siis ei hakatud ka eriliselt urgitsema.

Mitchell lõi võimsa boonusekultuuri, mille järgi tavainimesed pangandust tänapäeval vihkavad. Probleem ei ole selles, et inimene ei võiks boonust saada: aga kui kogu äri käib sedasi, et võtad ise nullkuluga raha sisse, teed siis mingisuguse käki-derivatiivi ja müüd selle kõva vaheltkasuga inimestele maha, kes asjast mitte midagi ei jaga, siis selle pealt mitmekümnemiljonilisi boonuseid rehitseda on lihtsalt vale ja selle peale tuleb rahval näpud sahtli vahele panna. Igal juhul tekkis selline olukord, et kui enne Mitchelli tulekut tegeles Deutsche peamiselt sellega, mida me panganduse põhiäriks peame ehk laenuandmisega, siis sajandi lõpuks rehitseti raha peamiselt igasuguste kahtlaste isetehtud finantsinstrumentidega ja sääraste tehingutega, mis ähvardasid juba toona kõvad trahvid kaela tuua.

Detaile lugege ikka raamatust, aga lõppkokkuvõttes läksid pankurid nii ahneks ja pettused (nt CO2-sertifikaatidega, maksudest kõrvalehiilimise skeemid) nii jultunuks, et regulaatoritel sai kõrini. Suurbritannia ja USA valvekoerad urisesid kõvasti, Saksamaa omad olid üsna hambutud ega saanud asjadest suurt aru. Tasapisi kogunesid murepilved Deutsche kohale, sest “õnnetult” selgus, et pank mängis suurt rolli maailma vanima panga Monte dei Paschi hädades ja tegeles kaunlit Venemaa rahapesuga. Samuti aidati hoogsalt kaasa sellele, et Kreeka rahvas kindlasti majanduse restruktureermise jooksul nälgiks: laual olid ka teised variandid, kuidas Kreekat pankrotist päästa, aga otsustati, et oleks hea näljutada ära pensionärid, tõsta töötust ja orjust ning panna müüki kõik, mida riigis saab, alustades kaunitest saartest ja lõpetades sadamatega.

Regulaatorid hakkasid lõppenud kümnendi keskpaigas jalgu kõhu alt välja võtma ning mehed, kes süsteemi püsti olid pannud ja sellest aastate jooksul väga korralikult raha välja pumbanud, põgenesid targu uppuvalt laevalt enne kui tormilained pea kohal kokku lööma hakkasid.

Aga Trump? Trumpiga oli selline lugu, et enne kui Deutsche temaga tegemist tegema hakkas, olid mitmed suurpangad oma näppe temaga kõrvetanud, sest mees jättis lihtsalt kohustused tasumata.See polnud panganduses isegi mitte avalik saladus vaid täiesti avalik teave. Kõrvetada sai korralikult ka Deutsche, aga pole hullu – vastavad varahaldurid on jätkuvalt maailma vägevate silmis heas kirjas.

Miks lugeda:

  • üsna ladusalt kirjutatud, esimene pool annab hea kiirülevaate pangandusmaailma muutumisest
  • saad pildi ette sellest, miks tuleb igasugustele paadialustele (psühhopaadid, sotsiopaadid) kõigest hoolimata organisatsioonis vastu hakata, sest need lükkavad kogu maailma kreeni ja suurendavad lihtsalt suurt õnnetust, millest mitte kellelgi kasu pole

Miks mitte lugeda:

  • autor on läinud ikka seda lihtsat ameerikalikku teed, et on head ja halvad inimesed.
  • Karakterid on jäänud täielikult Ameerika-keskseks. Nimetud ja näotud sakslased ei teinud raamatus suurt midagi – need pankurid ei teadnud seal isegi, kuidas pangandust tehakse, kui Enrichi uskuda. Mis muidugi võib täiesti tõsi ka olla.

Holly Tucker “City of Light, City of Poison”

Holly Tucker. City of Light, City of Poison. Murder, Magic, and the First Police Chief of Paris.

Hea asi see koroona, saab vähemalt raamatuvõlga vähendada. See raamat sai muretsetud enam kui aasta tagasi New Yorgist ja kogus mul vahepeal nii korralikult tolmu, et tuli lapiga kallale minna. Kuna tormise ilmaga õue ei isuta, siis lugesin mürgilinna-loo ühe hingetõmbega läbi.

Kes vähegi prantsuse raamatuid lugenud on, komistas mingil hetkel kindlasti Louis XIV õukonna ja sealsete mürgiintriigide otsa. Nüüd on Tucker käinud arhiivides tuhnimas ja otsis välja toonase politseiülema märkmed. Neist selgub, et igat sorti mürgisegajaid oli 17. sajandi lõpu Pariisis jalaga segada ning armu- ja mürgijooke käisid nõutamas kõik alates vaestest kuni kõrgaadlini välja. Tucker toob lugeja ette paar tolle aja kõige kõmulisemat mürgiprotsessi, mille käigus anti kohtu alla kümneid inimesi, kuid suurte tegijateni – Louis XIV arvukate armukesteni – kohtu käsi ei ulatunud. Kui raamatut uskuda, siis summutati asi ära, sest kui rahvas oleks teada saanud,et kuningas isegi oma armukeste seas korda luua ei suuda, mis siis veel riigivalitsemisest rääkida.

Mis hakkab kohe silma: suurem osa mürgitamisprotsessidest oli seotud naistega. Mulle meeldisid need kohad, kus räägiti pikemalt tolle aja kõmulistest mürgiprotsessidest. Tucker oskab hästi stseene kirjeldada ning on näha, et ta on arhiivis suure töö ära teinud. Häda on ainult selles, et ta on läinud suures osas kergema vastupanu teed. Kuigi pealkirjas on sees Pariisi politseiülem, pole temast pooltki niipalju juttu kui kuninga armukestestest ja sealgi seda, mida igalt poolt mujalt lugeda saab.

Mürgiraamatu kohta räägib ta ikka väga vähe mürkidest. Näiteks juhtumid, kus leitakse suur kogus erinevaid pudelikesi ja neid kutsutakse kontrollima oma ala eksperdid, siis protokollid on säilinud. Aga raamatust võib lugeda, et oli jah mingisugune valge pulber, küüslauguga ja kuskil mokaotsast on mainitud, et see võis olla arseen. Pikemalt peatutakse sellistel koostisosadel nagu menstruaalveri, aga kuidas hankisid pariislased paremaid mürke, mis oli  prantslaste lemmikmürk ja kui palju üldse mürgitajaid vahele jäi, seda teada ei saa.

Miks lugeda:

  • Saad teada, kuidas Brinvilliers ‘ markii mürgitas isa ja vennad ja kuuled veel paarist heast mürgitamisjuhtumist
  • Saad teada natukene Pariisi korrastamise ja Louis XIV õukonna kohta
  • Raamat jookseb hästi ja ladusalt: väike tee kõrvale ja õhtu on sisustatud

Miks mitte lugeda:

  • Oled teemas juba n-ö edasijõudnud: kui tead nii Prantsusmaa (kriminaal)ajaloost nii mõndagi, siis väga palju uusi asju siit teada ei saa
  • Autor tundub kirjutavat väga selge moraalse kompassiga: aadlikud on ilusad ja head, mürgitajad ja üldse kogu almklass on kole ja paha. Kui aadlikust meest oli vaja kõrvaldada, siis põhjendati seda (lisaks sellele, et naisel oli seksikam armuke) näiteks sellega, et kõrvaldatav mees oli igav. Kui aga tuli kirjeldada mürgitajaid, siis olid kõik koledad kui öö ja nende peamine tegevus – peale mürgitamise – oli (veini)joomine ja keelepeks.

Miranda Seymour “Noble Endeavours”

Miranda Seymour “Noble Endeavours”

Lugesin seda raamatut mitu aastat tagasi, aga leidsin märkmed alles nüüd. Hea as see arvuti.

Inglise kirjanik/biograaf/kirjandusteadlane Seymour kirjeldab käesolevas teoses Inglismaa ja Saksamaa vahelisi diplomaatilisi suhteid alates 19. sajandist kuni umbes 20. sajandi lõpuni läbi (peamiselt) diplomaatide ning aadlike elulugude.

seymour

Kui tänapäeval eestlasena maailmas ringi käia ja rääkida, et Teises maailmasõjas sõdis üks vanaonu venelaste ja teine sakslaste poolel, siis tekitab see tavaliselt suurt arusaamatust. Seymouri jaoks on säärane perekondade lõhestumine üheks läbivaks motiiviks: kuidas osa perekonnast sõdade tõttu sajandivanused maaomandid ja ettevõtted teises riigis kaotas, kuidas ühe pere kolm poega teenisid truult Hitlerit ja neljas osales samal ajal Stauffenbergi vandenõus. Kuidas sõda inimesed teise riiki paiskab ning mis tunnetega oma uude kodumaasse suhtutakse. See on raamatu inimlik plaan.

Teiseks liiniks on Saksamaa ja Inglismaa vahelised kontaktid – alates riiklikest, lõpetades majanduslike ja kultuuriliste sidemetega. Kuidas kahe riigi monarhid enne Esimest maailmasõda hea tahte etendusi andsid. Kuidas reisivad kultuuriinimesed võõra maa rahva oma kodumaad armastama panid…

Ja siis on seal veel kolmas liin: poliitika. Sõjast sõtta sattumist kirjeldab Seymour pideva libisemisena: küll ei viitsinud ministrid oma informantide raporteid läbi lugeda, küll jäid välismaiste sõprade hoiatused kuulamata, küll olid diplomaatidel isiklikud sümpaatiad risti jalus ja segasid reaalsuse nägemist.

Miks lugeda?

  • Haarav raamat, mida lugedes hakkab film veidikene silme ees jooksma.

Miks mitte lugeda?

  • Suurem kriitikanool lendab autori liigse kveekerite-armastuse pihta: nende kiitmine käib tal igast peatükist läbi nagu raudpolt, kuigi samal ajal oleks võinud rohkem tegelastesse/tegevusse süüvida, sest paljudest tegelastest hüppab Seymour lihtsalt üle ja kirjeldab selle asemel (näiteks) pigem üksikasjalikult mõnda usuasja.

Thomas Levenson “Newton ja valerahategija”

Thomas Levenson. Newton and the Counterfeiter. The Master Criminal, the Great Genius and the Plot to Destroy the Royal Mint. 2009

Arvate pealkirja peale nagunii, et tegu on juturaamatuga? Aga vot ei ole!

Tere tulemast 17. sajandi lõpu Inglismaale. Kuningas peab parasjagu mandril sõda ja tal on näpud põhjas. Hõbe voolab kuningriigist aga välja, sest spekulandid avastasid, et kuld on mujal soodsam kui Inglismaal ja teenivad arbitraaži pealt kena kopika. See on viinud aga rahva rahutuste äärele, sest enam pole millegagi inimestele maksta. Raha lihtsalt ei ole! Olukord on nii hull, et riik proovib korra isegi lotopiletites madrustele palka maksta. Elu ei tee paremaks ka ikka veel kehtivad kaks eri rahasüsteemi – vanad käsitsitehtud mündid ning äsja käibelelastud uued mündid, mida kõik valerahategijad usinalt järele tegid.

Kuninglik rahapada (royal mint) peaks lahendama korraga nii rahanappuse kui ka valerahategijate probleemi, aga nii nagu ikka maailmas, on suurte organisatsioonide etteotsa pandud ülimalt võimetud, aga see-eest ülimalt kõrgepalgalised inimesed, kes oma tööst suuremat ei jaga, aga kes arvavad, et nad on kole andekad ja kogu maailma mammona ja veidi peale ära teeninud (nagu näha, siis pole siin aastasadadega midagi paremaks läinud). Aga rahapajal veab – parasjagu otsib huvitavat teenistust ja raha igale koolilapsele õpikutest tuntud Isaac Newton. Oma kõige tuntuma teose kirjutas ta kahekümnendates eluaastates ja sealtpeale tegeles ta pigem okultismi valdkonda jäävate küsimustega – välja arvatud tema optikaalane teos, mille ta hiljem kirja pani. Ta oli hiljuti üle elanud depressiooni ja kui ta – tõenäoliselt sõprade kaasablil – rahapaja üheks kolmest juhist (wardeniks) sai, siis lahendas see kohe tema rahamured.

newton
Oot-oot, teaduse kuldne poiss käis Londoni detektiivina valerahategijate käsi väänamas?

Ausa inimesena tahtis ta midagi vastu anda ja nii nagu autor kirjutab, siis ei enne teda ega pärast teda ükski teine warden seal rahapajas töö maitset suhu ei saanud. Kõigepealt pani ta efektiivselt tööle rahapressi ning tegi tõenäoliselt ühena esimestest töötajate efektiivsuse uuringu ja arvestas välja, kui kaua üks vahetus töötama peaks ning kui kiiresti press liikuma peaks, selleks et parimat tulemust saada. Mõne kuuga lahendas ta Londoni rahaprobleemid ja turult sai jälle müntidega kapsast osta.

Kuid see on ainult pool võrrandist. London kihas valerahategijatest ja isegi karm karistus, mis tavaliselt tähendas surmanuhtlust, ei suutnud neid operatsioone peatada. Tol ajal puudus Londonis veel politsei tänapäevases mõistes ja iga organisatsioon ajas oma pätte ise taga. Nii et Newtonist sai eradetektiiv, kes ei kartnud ka ise näppe mustaks teha. Ta lõi informantide võrgustiku ning kasutas nn vargapüüdjaid (thief takers), kes siis olid justkui politsei aseaine – ajasid pätte tasu eest taga. Probleem vargapüüdjatega seisnes aga selles, et nende jaoks oli sageli rahaliselt kasulikum, kui nad kriminaalide väljaandmise asemel neilt endilt raha välja pressima hakkasid ja tihti said vargapüüdjatest ise oma ala kõige hullemad kurjategijad. Newton selles probleemi ei näinud – kui tema vargapüüdjad paha peale läksid – ja nad läksid -, lasi ta need teistel kinni püüda ja need läksid siis omakorda kas vangi või võllasse.

Ühesõnaga, Newton oli edukas ka sellel rindel. Kuid tekkis William Chaloneri-nimeline probleem. See valerahategija ei tahtnud kuidagi lõksu langeda. Mees elas suurejoonelist ja pealtnäha ausat elu ning trikitas raha isegi Inglismaa parlamendilt välja. Senisest rahategemise-operatsioonist talle ei piisanud, teda kannustas ambitsioon, pääseda rahapatta ja otse allikale ligi.

Nõnda algab kassi-hiire mäng Newtoni ja Chaloneri vahel, kus polnud lõpuni kindel, kumb peale jääb. Newtonit ähvardas vähemalt ameti kaotamine, rahahäda ja igavus. Chaloneri võllas.

Miks lugeda:

  • saad teada palju kasulikku 17. sajandi Londoni allilma, valerahategemise, valuutakriiside ja eduka pätitegemise ja tolle aja kirjastusmaastiku kohta (peale Chaloneri surma võttis vaid mõni päev aega, kui juba tema biograafia ilmus – tehke järele!)
  • uskumatud karakterid, kelle kõrval sinu tänased sõbrad ja tuttavad tunduvat mõttetute ja igavatena
  • raamat põhineb väga suurel hulgal allikatel, aga on kirjutatud niisama kaasahaaravalt nagu kriminaalromaan, mida ta ka sisuliselt on
  • saad taas tõestust, et elu on põnevam kui väljamõeldis. Situatsioonide absurdsus vägisi naerma, kuigi ei tohiks…

Miks mitte lugeda:

  • ei meeldi ajalugu kohe üldse mitte

 

Niccolo Machiavelli “Vürst”

Niccolo Machiavelli. Vürst. 1532

Kui kerge on saada teenimatult külge halba mainet! Pruugib sul ainult kirjutada asjades nii nagu nad on, kui moraalijüngrid kargavad kraesse ja kiruvad, et toetad ühte või teist leeri, enamgi veel, sina oledki see kurja juur ja kogu maailma hädade autor. Seda võib näha nii Delfi kommentaariumis kui ka 16. sajandi autori Niccolo Machiavelli puhul, kes rahahädas klassikalise kirjatükiga maha sai ja kelle nimest on saanud jõhkra reaalpoliitika sünonüüm.

See väike raamat on teos, mille iga inimene läbi lugeda võiks. Kui seal asendada sõna “sõda” võimuvõitlusega suurkontsrenide koridorides või lugeda “Vürsti” kui juhtimisõpikut, siis pole see tänapäeval sugugi oma aktuaalsust kaotanud. Tegelikult on see kordades parem kui suurem osa kõiksugu eneseabiõpikuid, mis praegu raamatulettidelt nagu soojad saiad kaovad. Kui tänapäeval on raamatud kirjutatud lihtsakoelise šablooni järgi “tee nii, vot siis hakkad hästi elama”, siis Machiavelli ütleb “niimoodi on parem teha. Vaata, see mees tegi nii ja tema võitis (tavaliselt on see mees kas mõni antiikaja või kaasaegne väejuht-valitseja). Samas näed, see mees tegi antud olukorras vastupidi ja kaotas. Ja arvesta, et kui sa seda paremuselt kõige paremat asja teha ei saa, siis on ka teisi lahendusi.”

Kuna enamik tema õpetusi käib selle kohta, kuidas uusi maid juurde vallutada, kuulsust saavutada ja vajadusel liitlasi petta, siis tundub pealiskaudsele lugejale, et see ongi asi, mida Machiavelli tahab. Kuid tegelikult näitab ta vaid praktilisi võtteid ning väga paljudes peatükkides keerab ta jutu lõpuks ikkagi kahtlaselt demokraatia ja headuse positiivsete omaduste poole. Machiavelli oli raamatut kirjutades neljakümnenda eluaasta ümber, ta oli näinud nii Leonardo da Vincit, Savonarola jõhkrat jumalavalitsust, ning sattus elama ajal, mil Euroopa, iseäranis Itaalia vürstiriigid kubisesid legendaarsetest valitsejatest (nt Borgiad) ning kibedat võimuvõitlust jagus poolsaarele nii palju, et Machiavellil oli palju võimalusi oma teooriate testimiseks.

Tegelikult on Machiavelli “Vürst” omamoodi appikarje: vaesunud perest pärit ametnikuametit pidanud Niccolo, kes kirjutas väga meelitava eessõnaga raamatu ühele oma aja kuulsaimale valitsejale, Lorenzo di Medicile, kus ütleb otse, et kui raamat meeldib, siis toetagu vürst teda ometi, sest tolleks hetkeks olid mehel näpud põhjas ja suur perekond tahtis toitmist.

Mis Machiavelli ja temasuguste puhul märkimisväärne on, ongi see, kuidas mõni mees suudab elada ka 500 aastat hiljem, kuidas ammu surnud autori sõnad suudavad ka praegu, kui maailm on nii palju muutunud, täpselt samamoodi kõnetada. Ja tõenäoliselt loetakse Machiavellit veel sadade aastate pärast. Nii et “Vürsti” tuleb võtta kui geniaalse praktiku raamatut: kui mees, kes kirjutab, kuidas kuulsust saavutada, seda aastasadade jooksul ise teha suudab, samal ajal kui miljonid ja miljonid eurooplased unustusse vajunud on, siis pane kõrvale mõttetu eneseabiõpik selle kohta, kuidas kõige paremini startupitada või ülemusele meelejärele olla või kolleegidele nuga selga lüüa, ning loe törts mehejuttu. Sest siit saad samuti kõik vajaliku korraga kätte.

Miks lugeda

  • hea eneseabiõpik impeeriumi rajajale
  • kui tahad olla juht
  • kui tahad teada, kuidas manipuleerida masside, inimgruppide ja üksikisikutega
  • raamat on ülihästi kirjutatud (vähemalt ingliskeelne 19. sajandi lõpu tõlge oli hea)
  • tahad teada, kuidas elus asjad tegelikult käivad, enne kui oma ratast leiutama hakkad. Kuna kõik näited on toodud vanast ajast, siis saad alguses mõelda “haa-haa, millised lollid…” ja siis avastada, et “oota, sama põhimõte kehtib ju praegu meil ka”
  • tahad saada osa klassikalisest haridusest

Miks mitte lugeda

  • sulle meeldib reaalsust ignoreerida
  • sind vihastab see, et 16. sajandi aadlimees ei kirjutanud nii nagu 21. sajandil kombeks on