Ray Bradbury “Dandelion Wine”

Ray Bradbury. Dandelion Wine. (Võilillevein) Esmatrükk 1957, mulle sattus kätte hulga hilisem väljalase.

Tuleb tihedamini külas käia, see avardab tunduvalt lugemisharjumusi. Bradburyst olin kunagi varem näppu saanud mingid sci-fi teosed, mis tollal nii külmaks jätsid, nii et ma ei suudaks neid meenutada isegi siis kui mu elu sellest oleneks. Kuid “Võilillevein”, mille leidsin võõralt aknalaualt ja lubadusega, et toon järgmisel päeval tagasi, kaasa krahmasin, oli väärt enam kui õhtut ning mõned asjad sellest raamatust jäävad tõenäoliselt veel kauaks meelde.

“Võililleveini” näol on regu raamatuga, mis aitab selgitada iidvana küsimust, kes on kirjutaja ja kes kirjanik. Viis, kuidas Bradbury sõnad ritta seab, on igast asendist imeline – tegu on lihtsalt ühe ilusamini kirjutatud raamatuga, mida ma viimsael ajal näinud olen. Teose teema on tegelikult päris proosaline – ühe kaheteistaastase poisi suvevaheaeg 1928. aastal, kuid sinna mahuvad pealtnäha kerges stiilis kirjutatud väga sügavad mõtisklused elu ja surma, armastuse, õnne, tuleviku, sõpruse ja palju muu üle. Ja pole naljalt lugu, mis päris külmaks jätaks. Nii sõnade endi ilu, loo kompositsiooni tõttu – Bradbury on üks neist autoritest, kes suudab atmosfääri meisterlikult edasi anda. Kui ka nende ülilühikeste peatükkide allhoovuste tõttu. Ma usun, et seda raamatut saaks rahulikult lugeda kord dekaadis – ja vastavalt oma mina arenguetapile suudab sealt aina rohkem detaile välja lugeda.

Näiteks “ajamasina” loos, kus iidvana kindral räägib poisikestele ammumöödunud juhtumitest või kuidas tema põetaja meest nendestsamadest poistest ja tema sõpradest eemal hoida püüab, kuna mees ei tohtivat end erutada. See on üks südantmurdvamamaid kirjeldusi sellest, kuidas inimesed teisele heda tahtes hoopis väga suurt kurja teevad – sest nad ei mõista teise inimese hinge ning tema vajadusi. Kahjuks pidin raamatu ära andma, muidu oleks see koht, kus vana mees põetajale põhjendab, miks ta tahaks oma viimased hetked end elusalt tunda – isegi kui need ta tapavad – üks neist, kohtadest, mida tahaks kangesti täies mahus tsiteerida.

Väidetavalt on “Võilillevein” Bradbury kõige isiklikum raamat ning palju motiive on võetud tema enda lapsepõlvest. Võimalik. Igatahes on tegu asjaga, mis annab täiuslikult edasi nostalgiat. Sa ei saa nende kirjelduste puhul teisiti, kui pead automaatselt ka oma lapsepõlve häid hetki meenutama – Bradbury tõmbab need sinu alateadvusest kavalalt välja. Nii kavalalt, et sa ei saa arugi, mis tema tekst sulle korda läheb, miks need erinevad kogemused, mis ta ühe poisi suvesse mahutab, nii imelikult sinus vastu kajavad. Aga see ongi Bradbury trikk, et justkui pealtnäha väga isiklike kogemuste varjus räägib ta väga üldinimlikel teemadel. Ning mis kõige parem, enamike asjade puhul ei too ta sisse otsest eetilis-moraalset mõõdet. Mulle meeldivad autorid, kes oskavat mitte lajatada mingi moraalse teemaga…vaid kelle maailma asjad lihtsalt on. Ja lugejat austatakse piisavalt selleks, et hinnangu tegemine jäetaks puhtalt tema ülesandeks.

Ja mulle meeldib tema mõte, et tõeliselt ilusate asjade sünniks on vaja teatud kaost… ning ilma tubli annuse julgete unistusteta on inimeseloom hukule määratud.

Miks lugeda:

  • Tegu on igast asendist hea raamatuga: keel on võrratu (tõenäoliselt üks kõige ekspressiivsemaid kirjeldajaid, keda ma lugenud olen), teema on ilus, kompositsioon on hea, lugeda on põnev, ülesehitus on selline, et võid vabalt paarileheküljeliste peatükkidega oma tempos edasi rühkida, tegelased on väga hästi välja joonistatud. Pealegi mõjub tema stiil nii meeltele kui ka vaimule – kirjeldused rahuldavad viite meelt, aga sügavam sisu paitab jällegi ajurakke. See on romaan novellides, mis mõjuvad natuke nagu luuletused.
  • Temaatika on nii üldinimlik, et kui sul on valida, kas võtta õhtuseks lugemiseks Koraan/Piibel või Bradbury “Võilillevein”, alusta viimasest – see harib hinge rohkem kui esimesed. Ning tekitab mõõtmatult rohkem empaatiat. Aga mis see empaatia on kui kõige ilusam usk kaasinimesse ja tema tulevikku?
  • Iga loo puhul saab tohutult kaasa mõelda. Bradbury ärgitab enda moodi mõtlema. Kui sa oled paar tema kirjeldavat lauset läbi lugenud, siis mõistad umbes, mida ma sihin. Tema puhul toob iga asi kaasa uued, huvitavad seosed….ja eriti huvitavaks läheb siis, kui seosed tekivad nähtuste vahele, mida varem pidasid ühendamatuks.

Miks mitte lugeda:

  • Kui lased end pealispinnast ära petta. “Võililleveini” võib lugeda ka laps, sest vormilt on tegu laste pilgu läbi nähtud lugudega.

 

 

 

Advertisements

Tom Reiss “Must krahv”

Tom Reiss. The Black Count. Napoleon’s Rival, and the Real Count of Monte Cristo – General Alexandre Dumas. 2013

Kümme aastat tööd ja Pulitzer tuleb nagu niuhti.

51qrug2e4xl-_sx322_bo1204203200_Tegelikult on see hämmastav, et tänapäeval leiab keegi kutsumuse: kirjutada. Ning ta leiab ka võimaluse, sellele kutsumusele pühenduda. Teades, kui pagana raske on ajaloohõlma kadunud inimeste elusid rekonstrueerida, siis on see töö, mille Tom Reiss “Kolme musketäri” autori isa kallal toime pani, lihtsalt võrratu.

Kuskilt on küll meelde jäänud, et Dumas’ isa oli mulatt (kirjanik ei saanud oma tõmmu nahavärvi pärast Prantsusmaal omal ajal ka korralikku haridust omandada. Mis ei takistanud tal aga edukaks kirjanikuks saada.), aga ülejäänud asjadest ei teadnud ma midagi. Alex Dumas (nii ta oma nime ise kirjutas), sündis Haiti suhkrusaarel mägedesse põgenenud Põhja-Prantsuse krahvi ja musta orjatari pojana. Kui isa, krahv Pailleterie oma sugulaste meelehärmiks metsast välja tulla ning oma esivanemate päranduse järgi minna otsustas, võttis ta oma lemmikpoja Alexi kaasa. Vahepeal sai tal raha otsa, sellepärast jõudis ta laevas oma poisi maha parseldada, aga ostis ta siis pärast ikkagi välja.

Krahv ásus süllesadanud varandust maha laristama ning võimaldas noorele Alexile tolle aja parimat haridust. Noormees pandi vehklemiskooli, kust temast sai sensatsioon: Alex Dumas oli suur ja tugev ning võitles väga hästi. Tema jõust räägiti legende. Ühel hetekl abiellus ta isa aga majahoidjaga ning keeras poja rahakraanid kinni. Noormees otsustas sõjaväkke astuda – aadlikule ebatavalise otsusena lihtlabase reamehena. Kui Prantsuse revolutsioon algas, siis läks Alex vooluga kaasa ning temast sai tulihingeline vabariiklane. Räägitakse, et segastel aegadel õnnestus tal karjääriredelil imekiiresti üles ronida.

Oma lühikese elu vältel – protesti märgiks oma orjatarist ema perekonnanime võtnud Dumas suri napilt neljakümneselt – jõudis ta võidelda mitmes sõjakäigus ning teha sääraseid vägitegusid, mida toonane Pariisi meedia meelsasti kajastas. Ta võttis osa ka Napoleoni Egiptuse-sõjakäigust ning seal jooksis nende vahelt must kass läbi. Dumas oli tulihingeline vabariiklane ja võrdsete õiguste pooldaja. Napoleon pooldas aga isikukultust. Pealegi ei meeldinud tulevasele keisrile, kuidas kõik musta vägilast nähes arvasid, et tema ongi kindral ja andsid alla. Napoleon oli tema kõrval õige väike ja väeti. Seepärast ei püütud Alexit ka liiga kiiresti vabastada, kui ta Napolis vangkongi langes. Aga sellega lugu veel ei lõppenud…

Kogu raamat on üles ehitatud Alexi enda kirjadele, tema poja biograafiale, sõjaväelistele dokumentidele…teisisõnu, meeletule kogusele arhiivimaterjalile, mille Reiss on elu hinna ja tulevase Hiina superstaari Aventurina abiga välja kaevanud.  Juba ainuüksi see lugu, kuidas ta Dumas’ märkmetega seifi leidis ja selle lahti muukida lasi, väärib omaette raamatut. Ühesõnaga, Reiss tundub üldse meeldivalt hull inimene olevat ja ega see pole esimene kord, kus ta sellise vägiteoga hakkama saab. Enne Dumas’ biograafiat kirjutas ta selle raamatu sellest mehest, kelle puhul kõik toonased eksperdid ütlesid, et teda on võimatu leida.

Miks lugeda:

  • hästi ladusalt kirjutatud – loed nagu jutukat, kui ei teaks, milline meeletu töö selle kõige taga seisab
  • korralikult läbiuuritud materjal
  • annab lisaks Dumas’ eluloole võrratu ülevaate Prantsusmaa rassipoliitikast
  • avab täiesti ootamatuid tahke ajaloos ning tutvustab huvitavaid inimesi. Näiteks Lucien Bonaparte, keda ma teistest ajalooteostest tean pigem nõrga dändina, aga selles raamatus tuuakse näide, kuidas ta end vanemaks valetas, 24 aastasena sisuliselt parlamendi üle võttis ning kriitilisel riigipöörde hetkel sõjaväe ees mõõga oma venna Napoleoni kõrile asetas ja lubas pühalikult, venna isiklikult läbi torgata, kui too riigipööret tegema peaks. Ja ärgem unustagem korsika seiklejat Boccheciampet, kellest ma kuulnudki polnud, aga kes nähtavasti ülima usutavusega Napoli printsi etendas.
  • hakkad Alexandre Dumas’ raamatutele teise pilguga vaatama: väga paljud seiklused ja isikud võttis ta oma isa eluloost.

Miks mitte lugeda:

  • vajad midagi faktivaba
  • põlgad head ajalookirjandust, mida saab lugeda samasuguse kergusega nagu oleks tegu musketäride looga.

Ian Mortimer “Suurim reetur”

Ian Mortimer. The Greatest Traitor. The Life of Sir Roger Mortimer, Ruler of England 1327 – 1330. London, 2010

greatest traitor_

Hell yeah! Kui seda loeb mõni kirjastuse pomo, kes otsib ajaloost lahedaid hetki, siis on mul talle ainult üks sõnum: mida sa passid, hakka tõlkima! (Ja pane kõrvale see Hitleri/Stalini naised/koerad/margikogu, mida sa kogu aeg “väärt ajalookirjanduse” sildi all publitseerid.)

Kaanepildil sosistavad kaks siledat possi teineteisele salajuttu kõrva. Sellega on raamatu peateema ära jutustatud: kuidas ühest üsna vähetähtsast aadlimehest Roger Mortimerist sai vana kuninga soosik, noore kuninga parem käsi, Iirimaa asehaldur, kuninganna armuke, riigireetur, Inglismaa vallutaja ja selle de facto valitseja. Ning tema ainuke probleem mitmenaisepidamise kõrval – et olukorda diplomaatiliselt lahendada, lasi ta ehitada ühe lossi sisse kaks lossi, nii et üksteist kohtamata said seal seisusekohaselt elada nii tema seaduslik naine kui ka kuningannast armuke -, et kolmandast kuningast ta enam jagu ei saanud. Viimasele faktile aitas kaasa see, et lõpus läks mees hirmus ahneks kätte ära.

Teretulemast 14. sajandi Inglismaale. Kuningas madistab šotlastega ja ega iirlasedki päris rahulikud pole. On aeg, mil korraldatakse võimsaid rüütliturniire ja aadlikel käib suur omavaheline ärapanemine au, võimu ja rikkuse pärast. Ühesõnaga, täiesti tavaline elu. Noor Roger paistab turniiridel silma ja võidab noore ja eesrindliku prints Edwardi soosingu. Vana kuningas on neetult ebapopulaarne, korraldab aina sõjakäike šotlaste vastu ja kogub makse ja kui ta vedru välja viskab, saab noorest Edwardist kuningas. Viimasel on probleem: tal on veel üks sõber, kellele ta pöörab rohkem igakülgset tähelepanu kui oma seaduslikule naisele. Lisaks kõigele on see sõber nii ahne, et aadlikud ähvardavad ülestõusuga, kui too oma sõpra ei ohjelda. Kuningas ei taha, aga peab. Ta saadab sõbra Iirimaale.

Ja nüüd on kuningal veel üks probleem: noor ja eesrindlik Roger on vahepeal karjääri teinud: ta on sõjaliselt andekas ja oskab Iirimaal asehaldurina väga populaarselt tegutseda. Kuid järsku saab too ahne soosik tema endise positsiooni… Ja kuningas ei kuula Rogeri head nõu! See teeb küll südame täis… Noh, hea on see, et kauaks südamesõber Iirimaale ei jää. Kuningas teeb käigu, mis väärib kohta poliitika kuldraamatus. Nimelt läheb ta parlamenti ja ütleb: nii, tahan kahte asja: makse tõsta ja südamesõpra tagasi õukonda. Parlament peab valima katku ja koolera vahel ning valib maksud. Kuningas väänab neid makse mõnuga. Siis läheb ta mõne aja pärast tagasi parlamenti ja ütleb: “Noh, poisid, kuidas on? Kui saan sõbra tagasi, tühistan maksu.” Ja nii lähebki. Seda kõike remargi korras.

Rogeri seiklused aga alles algavad. Ta lööb revolutsionääridega mesti, langeb vangi, kust põgeneb Inglismaa ajaloo ühe legendaarseima päästeoperatsiooni käigus, mis on nii eepiline, et James Bondi filmid näevad selle kõrval välja nagu mudilase unejutt. Roger läheb mandrile, kus valitsejad ei näe just ülemäära vaeva, et teda Inglise kuninga jaoks kinni püüda. Mingil hetkel jõuab Inglise kuninganna Prantsusmaale venda külastama, näeb Rogerit ja mõlemad loovad igakülgselt soodsa liidu.

Nii algavad sekeldused, mis viivad selleni, et Mortimeri nimi läks sajanditeks põlu alla ja lossid-valdused hävitamisele… Aga milline raamat! Kes kunagi on proovinud keskaja ajalugu uurida, teab, kui võimatu on allikaid leida. See, mille autor on paari allikanäraka toel suutnud korda saata, on a) ajalooliselt korrektne ja b) nii põnevalt kirjutatud, et Skandinaavia krimiautorid peavad nurka häbenema minema. Kust mujalt leiad sa ühe ajaloo kuulsaima armastusloo, ühe võikaima mõrvajutu (kuningas, kes tapetakse tulikuuma vardaga), poliitilised intriigid, lahingustseenid, inimsuhted ja juhuse, kus suhteliselt mõttetu mees tõuseb üheks võimsaimaks valitsejaks?

Miks lugeda:

  • saad kõik eelpoolöeldu pluss laheda nimekirja keskaja kirjandusega
  • see, millise lahenduse leiab autor sajandivanusele mõrvaloole, on lihtsalt nii hea

Miks mitte lugeda:

  • sulle meeldib “Õnne 13” Tujurikkuja definitsioonis, ehk selline lugu, kus mitte midagi ei juhtu

 

Frances Ashcroft “The Spark of Life”

Frances Ashcroft. The Spark of  Life. Electricity in the Human Body. London 2012

Tegu on ühe parima raamatuga, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Ashcroft kombineerib teaduse, teadusajaloo ning võrratu jutustamisoskuse ning teeb ühtäkki arusaadavaks sellised teemad nagu kuidas inimese keha toimib, mis on rakkudel ühist elektriga, Tennessee kukkuvatel kitsedel narkolepsiaga ning palju muud. See on raamat, mida tuleb lugeda aeglaselt, sest teadusliku jutu kõrval (mis seletab mehhanisme, mis kehas aset leiavad) toob Ashcroft unustamatuid näiteid julgetest teadlastest, kes pika patsi ja huumorimeelega varustatult uusi avastusi tegid.

Sellest raamatust selgub, et kui laps on sündinud diabeediga, võib ta õigete tablettide abil täielikult terveks ravida, sest need stabiliseerivad õigeid ioonikanaleid palju paremini kui praegu kasutatav dialüüsiaparaat. Lisaks saab teada, kuidas antiikajal reumat elektriraidega raviti, kuidas töötavad bioonilised proteesid, mida teeb ajuga LSD, miks Edison elektritooli propageeris, miks on kehas olulised kaltsium, naatrium ja kaalium, kuidas inimeste surnukshirumutamine toimub… Peale selle selgub, kuidas mõjutavad keha erinevad haigused, mutatsioonid ja igasugused põnevad ained. Kuidas teadlane ühe nupulevajutusega märatseva härja seisma pani, miks linnutoidule tšillipIpart lisatakse, mida head on võimalik korda saata kokaiiniga ning seda, miks Hiina ja Suurbritannia üldse oopiumisõda pidama hakkasid. Eelkõige on see aga raamat inimese hämmastavast kehast ja toimemehhanismidest, mis toob inimese inimesele endale lähemale. Sest olgem ausad: ega inimene enda sisemust ikka niiväga hästi tunne.

Kokkuvõttes kirjutb Ashcroft nii nagu istuks ta sul kuskil kõrva ääres, jooks kohvi ja kõneleks sulle huumoriga täiesti igapäevastest asjadest. Ta on üks neid tähelepanuväärseid teadlaseid, kes suudavad keerulised asjad väga lihtsaks teha – ja kes on ära teinud uskumatult suure ajaloolise uurimistöö ja võib tänu sellele poetada unustamatuid näiteid muidu nii kuivana tunduva teaduse kohta.

Ausalt öeldes tahaksin siinkohal kõvasti rusikat Eesti koolisüsteemi poole viibutada: selle asemel, et igasugu pahna lastel pähe tuupida lasta ja püha kolmainust “õpik-töövihik-kontrolltöö” viljeleda, peaks kohustusliku kirjanduse nimekirjas olema ka tubli ports populaarteadust. Oma kogemusest võin öelda, et lapsena juhuslikult leitud “Kriminalistika ajalugu” tekitas minus suurema & kustumatu armastuse teaduse vastu kui kõik 12 aastat gümnaasiumis. Sest teadus on lahe, reaalne elu on lahe – valemite tuupimine on teatud kontekstis vajalik, aga veel vajalikum on tekitada armastus aine vastu. Praegust koolisüsteemi – vabanda väljenduse eest – võiks kõige paremini kirjeldada pildiga, kui seksuaalõpetuse käigus inimesed lihtsalt läbi vägistatakse.

Kokkuvõtvalt tuleb öelda, et kui sul on sel aastal plaanis läbi lugeda vaid üks populaarteaduslik raamat, siis soovitan tungivalt just seda teost.

Miks lugeda:

  • huvitav raamat, mis ühendab teaduse, kirjanduse, meditsiini ja ajaloo
  • väga nauditavalt kirjapandud lugu, sest olgem ausad: seda võib lugeda nii arstiteadlane (ning tema leiab sealt omajagu skeeme ja detailseid kirjeldusi) kui ka asjaarmastaja ning tema saab samuti kõigest aru
  • arusaamine keha toimemehhanismidest ja teadusajaloost tõuseb mitmekordselt

Miks mitte lugeda:

  • kui inimesel pole vähimatki tahtmist silmaringi laiendada

Barbara W. Tuchman “Augustikahurid”

Barbara W. Tuchman. Guns of August. (Esmatrükk: 1962, loetud 2004. a väljaandes)

Siit tuleb võitja. Tuchman pidi Pulitzeri preemiast hoolimata palju kriitikat kuulma, sest kuigi raamat on hea, ei mahtunud inimestele pähe, et autoriks on “kõigest magistrikraadiga koduperenaine”. Kui kõik koduperenaised niimoodi kirjutaksid, oleks raamatukogu palju põnevam paik.

Sisu poolest on tegu ajalooraamatuga: Tuchman püüab uurimuses näidata, kuidas maailm Esimesse maailmasõtta sattus, keskendub sealjuures nii isikutevahelistele probleemidele, veidrustele kui ka valitsevatele poliitilistele ideaalidele ja reaalsusele, mis valitsesid nii Euroopas üldiselt kui ka igas riigis üksikult. Seejärel algab raamatu praktiline pool: kuidas möödusid sõja esimesed päevad, kes juhtis vägesid kus, kuidas inglise-prantsuse vastasseis “ülemjuhatuse küsimuses” sakslastele palju kaarte kätte mängis, kuidas muutsid lahingute ja terve sõja käiku erinevatel motiividel tehtud inimlikud otsused. Sealjuures keskendub iga peatükk ühele riigile, ühele rindele, nii et hullumeelses detailihulgas pole sugugi raske orienteeruda. Tuchman annab meile sõja, mis on suuresti sõjameeste ja poliitikute nägu – ja neid nägusid on raske unustada. Mehed, kes armastasid üle kõige distsipliini ning kelle jäik kinnihoidmine suurest plaanist sai kampaaniale saatuslikuks (ja vastupidi). Mehed, keda huvitas uus vormiriietus rohkem kui küsimus, kuidas sõda peetakse. Mehed, keda huvitas et nende kliki arvamus sõjast peale jääks, nii et vastupidisel (ja tagantjärele õigel) arvamusel olevaid mehi ignoreeriti. Diplomaadid, kes oma armastatud asukohariigis nuttes kohvreid kokku pakkisid. Mehed, kes armastasid riski kõiges ja mehed, kellele sõna risk oli sama toimega nagu punane rätik härjale. Inimlik auahnus, edevus, enesekindlus või -kindlusetus, hoolikalt loodud plaanid, milles puudusid detailid ja vastupidi… Siin raamatus on hea hulk sõda oma täies ilus.

Lisaväärtuse annab “Augustikahuritele” Tuchmani teaduslik-humoorikas stiil. Kuidagi suudab ta kirjutada nii, et isegi tõsised asjad ajavad naerma (aga noh, ega ma polegi kerge huumori poolest tuntud): näiteks lugu, kuidas britid ajasid praktiliselt lekkivat saksa laeva mööda Vahemerd taga, panid kinni kõik avad peale selle, kust kaudu ta siis pääses – ning sellega Trürgi Kolmikliitu ajada aitas (sellele aitasid korralikult kaasa ka britid ise, kelle Türgi-diplomaatia käis stiilis “mis te, orjad, haugute” ja rekvireeris sõja puhkemisel uued ilusad türgi sõjalaevad sõnadega, et “meil on raske aeg, mõistad ise ka, et pole sul mingit kahjutasu vaja”).

Eessõnas leidus samuti pärleid: kui Tuchman ülikooli ajaloolasena lõpetas, öeldi talle, et tal puudub isikupärane stiil ning naine hakkas selle kallal tööd tegema ning ütles, et see ta kirjutamise päästiski. Oleks ta akadeemiasse jäänud, poleks ta midagi teinud. Mäletan oma ülikooliajast seda, et kirjutis pidi kõigil olema nagu parteipleenumilt tulnud: ei mingit isikupära, jumal hoia selle eest. Kuuldavasti on selles osas ka värskemad tuuled puhuma hakanud.

Miks lugeda:

  • huvitab Esimene maailmasõda, sõjaajalugu, diplomaatia ajalugu jms
  • tahad eelmainitud teemade kohta ühte head raamatut lugeda
  • otsid teost, kus erinevad ja pealtnäha ebaolulised pisidetailid on kombineeritud suure pildiga

Miks mitte lugeda:

  • detailid ajavad hirmu nahka