Tim Marshall “Prisoners of Geography”

Tim Marshall. Prisoners of Geography. Ten Maps that Tell You Everything you Need to Know About Global Politics. London 2015

Kuna raamatukogus oli just see üks suveraamat, mida pikalt noolinud olen, välja laenutatud, tuli pilk isikliku raamaturiiuli poole suunata, kus seisab veel tonnide kaupa lugemata kraami. Kui juba eriti reisida koroona pärast ei saa, siis aidaku raamatud. Tim Marshalli “Geograafia vangid” on ülilihtsa ülesehitusega: ta on võtnud käsile maailma suuremad regioonid enda personaalse grupeeringu kaupa ja kirjeldab, miks üks või teine piirkond edukas pole olnud, vastavalt sellele, kas riigis on jõed või mäed olemas.

Suurbritanniast pärit Marshall on töötanud ajakirjanikuna just välispoliitiliste teemade kallal ning sellest kogemusest lähtuvalt ta raamatu kirja pannud ka on. Tema vaade maailmapoliitikale on huvitav ses mõttes, et kui vaadata sõjalise strateegia õpikuid, siis seal on territooriumil samuti väga oluline roll mängida. Kui sul ikka looduslikku piiri pole, on asjad kehvemad kui siis, kui mäed vaenlase vastu lisakaitset pakuvad. Või kui sinu käes on veevarud, mis aitab selgitada Egiptuse-Etioopia vastasseisu.

Valdavalt on raamat USA-tsentristlik ning kindlalt veendunud, et USA mõjuvõim maailmas ei kao kuhugi. Samuti selgitatakse väga paljude regioonide arengut sellega, mida USA ühes või teises piirkonnas parasjagu teeb, kuigi siin on teatepulk pigem Hiina kätte liikumas.

Kuigi raamat tahab rääkida geograafiast, mullaviljakusest ja kõrbetest, jõuab jutt ikkagi väga kiiresti selleni, et tegelik põhjus, miks ühel või teisel regioonil on käsi paremini käinud, on hoopis see, kuidas piirid rahvuslike grupeeringute vahel ära jagatud on. Tõenäoliselt on see poliitiliselt ebakorrektne argument, aga Marshalli raamatu põhjal saab teha järelduse, et emba-kumba, kas riik on niivõrd monoliitne ja ühendab endaga sedavõrd sarnaseid kultuure, et riik saab rahulikult areneda ilma et seal sees kogu aeg mingi rahvuslik kisma käiks – kas siis looduslikult või päriselanikke hävitades nagu USAs. Või siis on suurriik, kui seal eri rahvusgrupid territoriaalselt jaotunud on, seal piisavalt autonoomiat andnud ning ei käi ka neile autonoomsetele rahvustele väga pinda. Või siis on olukord umbes nii nagu Euroopas, mis on suuresti rahvusriikidesse killustunud ja killustub veelgi, kui Kataloonia, Itaalia, Šotimaa ning Baierimaa rahvuspüüdlusi kuulda võtta. Või on siis olukord, kus multietnilises riigis leitakse kõigile sobiv eksisteerimisviis, mis ühelegi grupeeringule väga segav pole. Kui sul ikka läheb kogu energia sellele, et mässulisi maha suruda, siis on tõesti kole keeruline suurt arengut teostada.

Väga paljude tänaste riikide suurte hädade juured peituvad hoopis kunagi koloniaalajal või sõdadejärgselt hooletu käe ja joonlauaga kaardile sirgeldatud piirides, millel pole rahvagruppide orgaanilise olekuga mingit seost. Teine häda on see, et kui juba konflikt puhkenud on, siis kui omavahel suudetaks asjaga kiirelt ühele poole saada, siis teiste riikide sekkumised ja toetused venitavad konfliktid aastakümnetepikkuseks vindumiseks, mis regiooni arengule omakorda piiri panevad ja ainult relvatööstuseid ja suurriikide strateegilisi huve teenivad.

Sest see, mida Marshall kirjutab Hiina ja Tiibeti kohta –  et Hiina pidi Tiibeti ära võtma, sest muidu oleks India seda ise teinud – võtab kokku kogu geopoliitika olemuse. Kogu mäng käib küsimuse ümber: kui nüüd mina seda ei tee, siis äkki keegi teine teeb? Igaks juhuks laiendan oma mõjuvõimu.

Miks lugeda:

• Hiina kohta käivad tekstid olid huvitavad, näiteks see koht, kus Aafrikas Hiina töölislinnaku ehitajad-töötajad, mitukümmend tuhat imporditud hiinlast, on saanud ka sõjaväelise väljaõppe ning et Hiina võidukäiku suudaks väärata vaid suur majanduskriis, mis rahulolematud massid Hiinas tänavale tooks.
• Kui geograafia ja geopoliitikaga varem suurt midagi pistmist pole olnud, siis on see kiire sissejuhatus, ainult sellesse USA moraalsesse üleolekusse käivate lõikude puhul (“USA ainult ekspordib demokraatiat”) peaks kahetiste tunnetega suhtuma.

Miks mitte lugeda:

• Nagu ikka, on sellised lühikesed kõikehõlmavad raamatud pisut pealiskaudsed. Ida-Euroopat puudutav osa puudutas peamiselt Lääne-Euroopat. Balti riikide kohta sai lugeda Venemaa peatükist, et “jah, Venemaa tunneb end paljalt, tahaks ikka Baltikumi ära võtta, see on nende loogiline merepiir”. Samas teeb Hiina strateegiliselt Venemaal seda, mida Venemaa Ida-Euroopas: saadab suure hulga hiinlasi üle piiri, need toovad kaasa perekonnad, paljunevad – ja hiljem on Hiinal Venemaa suhtes hea öelda, et “nemad kaitsevad ainult oma rahvuskaaslaste huve ja õigusi”.
• See moraalitsemine stiilis “Lääs tahab ainult demokraatiat eksportida, aga näed, need teised…” viskab üsna ruttu üle. Kõikidel käib mäng võimu peale, iseasi on see, millisesse paberisse see pakendada. Aastaid tagasi, kui õnnestus Euroopa Aafrika-suunaliste toetusrahade masinavärki lähemalt näha, siis jäi silma see, et palju paigutati nn immateriaalsesse varasse a la haridus ja ühiskonna jõustamine, mis tähendab seda, et praktikas voolas ikka päris palju kohalike võimurite ja vahemeeste tasku ning pärast miljardite kasutamist kontrollides püüa siis tuult väljal. Hiinlased ehitavad raudtee, tahavad vastu kas maad, mingeid õigusi või midagi kolmandat ning neil on üsna ükskõik, kes seal võimul on ja kes seal keda korrumpeerib, sest noh, siitpoolt vaadates ja Hiina kirjandust lugedes jääb mulje, et selles ühiskonnas on korruptsioon nii tugevalt au sees, et võimumeestest hiinlased ja aafriklased mõistavad teineteist selles küsimuses poolelt sõnalt.

 

 

Michael Palin “Erebus. The Story of a Ship”

Michael Palin. Erebus. The Story of a Ship. London 2018

Kuus aastat tagasi leiti Kanada vetest 19. sajandi keskpaigas kadunuks jäänud laev Erebus. Tegu oli ühe viimaste sajandite suurema meremüsteeriumiga, sest Erebus ja tema sõsarlaev Terror olid saadetud Suurbritannia võimude poolt loodeväila avastama. Nn Franklini kadunud ekspeditsioon hoidis avalikkuse meeli ärevil aastakümneid. Tegu oli oma aja kõige võimsamalt kokkupandud ekspeditsiooniga ning laevade jäljetu kadumine tõi kaasa omakorda mitmeid päästeoperatsioone nii riigivõimude kui ka seiklejate poolt. Ekspeditsiooni juhi kapten Franklini naine esitas hiljem abipalve ka Vene tsaarile, kes abist küll keeldus.

Michael Palin, kes on enda sõnul suur merenduse fänn, ei saanud asja niisama jätta: ta hakkas kuulsa ekspeditsiooni jälgi ajama ning kirjutas kokku Erebuse biograafia. Kuulus laev, mis on nimetatud vanakreeka mütoloogia pimeduse jumala järgi, jõudis teha kaks kuulsat reisi. Väga eduka retke Antarktikasse ning teise, kurikuulsa, põhja. Miks just tema nendeks reisideks välja valiti? Kes olid need mehed, kes julgesid maadeavastuste ajal puust laevaga sõita paikadesse, kuhu tänapäevalgi vaid julgemad jalga tõsta söendavad? Kuidas toimis elu laeval? Ja miks kadus Erebus enam kui pooleteiseks sajandiks merepõhja? Palin otsib välja vanad dokumendid ning reisib ise Eerebuse retkede jälgedes ning joonistab unustamatu pildi ajast, mille kohta on olemas vana ütlus “vanasti olid puust laevad ja rauast mehed, nüüd on rauast laevad ja puust mehed”.

Michael Palin ise on kõige rohkem tuntud Monty Pythoni austajatele, aga ka reisidokumentatsioonide poolest. Mina kuulsin tema tegemistest esimest korda siis, kui vaatasin tema “New Europe” dokumentatsiooni, mille käigus jõudis ta ka Eestis ära käia. Reisihimuline mees jõuab raamatusse pitkida kõvasti enda kogemusi: nii toob ta välja, et Falklandi saarte ajalehe nimeks on Penguin Times, kuidas ta pääses ise loodeväila külastavale laevale ning kuidas näevad välja maadeavastusretkede kangelaste monumendid). Aga lisaks sellele on ta välja uurinud peategelaste karakterid, kirjeldanud nende omavahelisi nagistamisi, toonud välja intriigid ning loomulikult on raamat täis detaile 19. sajandi keskpaiga laevasõidu kohta. Kas teadsid,et 19. sajandi esimese poole laevas oli soojal veel põhinev keskküttesüsteem, mis “laeva mõnusalt sooja hoidis”? Või seda, et Erebuse viimasele retkele kaasapandud konservid toodeti Ungaris? Või kuidas peeti laevadel balle ja Antarktikas jääs kinni istudes pidusid? Mida tehti tormide korral? Kui tihti oldi surmale lähedal ja sellest siiski pääseti? Ja mis pani mehi aastatateks külma ja peaaegu kindlasse sura minema?

Miks lugeda?

• saad teada, mis tunne on minna maadeavastusretkele Antarktikasse
• raamatu stiil on kerge, aga kaasahaarav
• sulle meeldivad intriigid ja teadmine, et suured inimesed on mõnikord suured ainult sellepärast, et nad tunnevad tegelikult suuri inimesi
• sulle meeldivad kõrvalepõiked tänapäeva, rikkalikud detailid (saad teada naeladeni välja, kuidas seda laeva kokku pandi)

Miks mitte lugeda?

• Kui tead paremat raamatut Erebuse saatuse kohta; kohati tõmbavad liiga detailsed kirjeldused tempot maha

William Hope Hodgson “Carnacki, The Ghost Finder”

William Hope Hogdson. Carnacki, The Ghost Finder,

William Hope Hodgson – sõpradele Hope – pole just nimi, mis õudusearmastajatele esimese hooga pähe tuleks, kui parimatest jubeautoritest juttu tuleb. Teenimatult. Hodgson suutis oma üsna lühikese, aga see-eest põneva elu jooksul anda ise raamatute jaoks ainest ja kirjutada paar tõeliselt põhjapanevat õudusjuttu. 1877. aastal sündinud Hodgson oli rahutu hing. Juba 13aastaselt püüdis ta kodunt põgeneda, et merele minna. Ta püüti kinni, aga tänu mõjuvõimsa onu sekkumisele sai ta siiski koha laevapoisina. Hogdsonit on kirjeldustes nimetatud üsna hädiseks ja teda ahistati laevas nii palju, et ta hakkas häda sunnil tegelema judo ja kulturismiga. Raske elu ja halvad suhted laevas olid need, mis panid kolm korda ümber maailma seilanud Hodgsoni lõpuks merd vihkama ning 1899. aastal jäi ta kuivale maale.

Rahaga oli Hodgsonite perekonnal kitsas käes, kuid siis tekkis mehel mõte rajada jõusaal. See ei osutunud rahaliselt edukaks ettevõtmiseks. Küll aga on järeltulevatele põlvedele jätnud kustumatu mulje Hodgsoni ja Houdini mõõduvõtt: Houdini esitas traditsioonilise väljakutse, et põgeneb kõikidest püünistest-käeraudadest, mis talle külge pannakse. Hodgson võttis väljakutse vastu ja sidus kuulsa mehe niimoodi kinni, et too mitu tundi vaevles, enne kui lahti pääses. Sellest kohtumisest jäid Houdinile elu lõpuni armid ning ta meenutas seda kui üht oma põgenemiskarjääri hirmsamat kogemust.

Peale ebaõnnestunud juhtumisi kulturismi alal pöördus Hodgson kirjutamise poole. Ka seal tekkis esmalt tagasilööke – alguses ei tahtnud keegi tema jutte avaldada, kuid siis toimus läbimurre. Hodgson sai – ja ta on ka jäänud – üheks võimsaimaks mereõuduse esindajaks. Lisaks sellele lõi ta ka okultismidetektiivi kuju – Carnacki.

Antud kogumikku ongi kokku kogutud Carnacki juhtumised. Kõik lood järgivad sama mustrit: Carnacki sõbrad kogunevad õhtul mehe juurde, alguses süüakse ja pärast istutakse mõnusalt kamina ees. Carnacki räägib oma loo ära ja viskab sõbrad välja. Mis eristab Hogdsoni okultismidetektiivi paljudest teistest, on lihtne fakt, et kuigi osas juttudes on juhtumite põhjustajaks teispoolsed olendid, siis mõnel puhul on tegu inimeste trikkidega. Tegelaskuju ise on mingis mõttes sulam Sherlock Holmesist, Indiana Jonesist ja kuivast akadeemikust, talle lisab steampunki-vaibi pidev nikerdamine väljahäädamatute endaleitutatud masinatega, Hogdsonil on neis juttudes heas mõttes võimas akadeemiline stiil, mis imeb su endasse ja paneb su kaks korda enne järele mõtlema kui sa keset ööd välja peldikusse minema pead.

Hogdsoni kuulsat mereõudust sellest kogumikust ei leia, aga tõenäoliset tuleb üks jutt paljudele jubedusfännidele tuttav ette – “The Whispering Room”. Seda kasutatakse paljudes õuduskogumikes. Hogdson kirjutas elu jooksul ka kolm suuremat romaani, neist kuulsaimat, The Night Landi saab lugeda samuti õnneks veebis tasuta näiteks SIIT. Lisalugusid saab lugeda ka SIIT.

Hodgsoni saatus oli kurb: just enne Esimest Maailmasõda kolis ta vastabiellununa Lõuna-Prantsusmaale, kus elu odavam oli. Sõja puhkedes astus ta vabatahtlikuna väkke, kuigi oli juba vanuses, kus see tollal kohustuslik polnud. 1918. aastal langes ta 40aastasena Ypresis.

Miks lugeda:

• Hogdson oli eeskujuks paljudele hilisematele õuduskirjanikele, Lovecraftil jagus tema kohta ainult kiidusõnu
• Hogdsonil on originaalne käekiri ja pole karta, et ta end liialt kordaks
• Kui tahad korralikku mereõudust, siis ilma Hogdsonita ei saa

Miks mitte lugeda:

• Head põhjust pole, Hodgson kuulub nende auotrite sekka, kes on üle 99% teistest autoritest ja tema 20. sajandi alguse hääl kõlab värskelt ka 21. sajandi teisel kolmanda kümnendi alguses. Mis Lovecraftile ja teistele kõvadele vendadele kõlbas, kõlbab sulle ka! King on hea, aga tõenäoliselt on sul Kingi teosed nagunii läbi loetud, aeg on hakata silmapiiri avardama!

David Enrich “Dark Towers”

David Enrich. Dark Towers. Deutsche Bank, Donald Trump, and an Epic Trail of Destruction. 2020, saab lugeda näiteks siit.

Saksamaa uhkus Deutsche Bank on üsna upakil ning juba aastaid küsivad sakslased, kas need uhked topelttornid (deebet ja krediit) Frankfurdis üldse püsima jäävad või antakse neile lõpuks selline litakas, mis panga uppi lööb. Saksamaa riik seda eriti ei taha, ikkagi riigi nimi nimetuses, see ju umbes nii nagu Swedbanki ja Danske pangaga – kui ikka riigi nimi nimetuses sees, siis on valitsusel kuidagi nagu kahju seda põhja lasta, tõenäoliselt pannakse kasvõi illegaalselt õlg alla.

Deutsche patunimekiri on pikk: rahapesu, kriminaalsed tehingud, teadlik pettus, kaasabi terrorismile, relvakaubandusele. Lihtsam on öelda, mida pank teinud EI ole. (Kuigi vaevalt ta siin teistest suurpankadest oluliselt erineb.) Rääkimata asutuse-sisestest probleemidest nagu ahistamine, narkopeod ja teadlikult säärase ettevõtte kultuuri kujundamine, et igaüks mõtleks ainult tänasele ja tegutseks ainult kiire kasumi nimel ja tagajärgedele mõtlemata. Nii et pikka jamade jada saab kirjeldada ikka sõnadega: ise tehtud, hästi tehtud.

Wall Street Journalis ja New York Timesis töötanud Enrich – hea nimi sellise raamatu autorile – sai küüned taha ühe enesetapu teinud Deutsche Banki kõrge endise juhi märkmetele ning nende – ja surnu kasupoja meenutuste –  põhjal ta raamatu kirjutaski. Raamat tuli muidugi välja heal ajal, sest Trump tahab sügisel teist korda presidendiks saada ning Deutsche Bankile pole mõned paljastused samuti teab mis meeltmööda, aga tundub, et seal jäävad osad patud nii mitme aasta taha, et hetkel ei tohiks enamik neist kellelegi üllatusena tulla. Teosel on kaks osa: Deutsche Banki tõus ja langus, millesse ameeriklased oma suure panuse andsid. Teine osa räägib suures peamiselt sellest, kuidas Bill Broekmani poeg Val oma sõltuvuste vahel salamaterjale Enrichile poetas ja kuidas Deutsche Bank end süüdistustest puhtaks pesta püüdis. Teine osa on ürpis igav, sest sisuliselt ütles Enrich huvitavamad asjad ära juba selles artiklis.

Aga esimese osa juurde: Enrich räägib veidi Deutsche Banki ajaloost, Auschwitzi finantseerimisest ning sellest, kuidas tegu oli sellise igavamat sorti asutusega – kuni 80ndate lõpuni. Siis toimusid Euroopa ajaloos suured muutused ja pangas hakati mõtlema, et võiks ju ka põnevamaid asju teha. Ja tollal polnud midagi põnevamat kui derivatiividega äritsemine. Derivatiiv tähendab investeerimismaailmas sellist vara, mille käekäik sõltub selle aluseks olevast varast. Sisuliset panustatakse derivaate ostes või müües alusvara käekäigule.  Kinnisvaraga tagatud krediidiriski vahetustehingud (mortage-backed credit risk swaps)ja eelkõige nendega mõõdutundetu spekuleerimine oli see, millele me suuresti võlgneme viimase finantskriisi.

Igal juhul, nii vestab meile raamat, polnud Deutsche Bankil sellistest instrumentidest halli aimugi, aga nad tahtsid kangesti Wall Streeti liigasse tõusta. Mida teha? Pardale tõmmati paar USA pankurit, kes tõmbasid äri kohe püsti. Muidugi hakkasid sakslased vastu, osad instrumendid tundusid neile liiga ebamoraalsed – kuigi väga kasumlikud. Sellepeale intrigeeris ameeriklaste ninamees Edson Mitchell, kes hiljem lennuõnnetuses elu jättis, nõnda, et nood said Londonis sakslastest eraldi toimetada. Otsekohe hakati ameeriklasi palkama ja kui sakslased küsimusi esitasid, siis neid lihtsalt ignoreeriti – ja kuna raha tuli rekkaga, siis ei hakatud ka eriliselt urgitsema.

Mitchell lõi võimsa boonusekultuuri, mille järgi tavainimesed pangandust tänapäeval vihkavad. Probleem ei ole selles, et inimene ei võiks boonust saada: aga kui kogu äri käib sedasi, et võtad ise nullkuluga raha sisse, teed siis mingisuguse käki-derivatiivi ja müüd selle kõva vaheltkasuga inimestele maha, kes asjast mitte midagi ei jaga, siis selle pealt mitmekümnemiljonilisi boonuseid rehitseda on lihtsalt vale ja selle peale tuleb rahval näpud sahtli vahele panna. Igal juhul tekkis selline olukord, et kui enne Mitchelli tulekut tegeles Deutsche peamiselt sellega, mida me panganduse põhiäriks peame ehk laenuandmisega, siis sajandi lõpuks rehitseti raha peamiselt igasuguste kahtlaste isetehtud finantsinstrumentidega ja sääraste tehingutega, mis ähvardasid juba toona kõvad trahvid kaela tuua.

Detaile lugege ikka raamatust, aga lõppkokkuvõttes läksid pankurid nii ahneks ja pettused (nt CO2-sertifikaatidega, maksudest kõrvalehiilimise skeemid) nii jultunuks, et regulaatoritel sai kõrini. Suurbritannia ja USA valvekoerad urisesid kõvasti, Saksamaa omad olid üsna hambutud ega saanud asjadest suurt aru. Tasapisi kogunesid murepilved Deutsche kohale, sest “õnnetult” selgus, et pank mängis suurt rolli maailma vanima panga Monte dei Paschi hädades ja tegeles kaunlit Venemaa rahapesuga. Samuti aidati hoogsalt kaasa sellele, et Kreeka rahvas kindlasti majanduse restruktureermise jooksul nälgiks: laual olid ka teised variandid, kuidas Kreekat pankrotist päästa, aga otsustati, et oleks hea näljutada ära pensionärid, tõsta töötust ja orjust ning panna müüki kõik, mida riigis saab, alustades kaunitest saartest ja lõpetades sadamatega.

Regulaatorid hakkasid lõppenud kümnendi keskpaigas jalgu kõhu alt välja võtma ning mehed, kes süsteemi püsti olid pannud ja sellest aastate jooksul väga korralikult raha välja pumbanud, põgenesid targu uppuvalt laevalt enne kui tormilained pea kohal kokku lööma hakkasid.

Aga Trump? Trumpiga oli selline lugu, et enne kui Deutsche temaga tegemist tegema hakkas, olid mitmed suurpangad oma näppe temaga kõrvetanud, sest mees jättis lihtsalt kohustused tasumata.See polnud panganduses isegi mitte avalik saladus vaid täiesti avalik teave. Kõrvetada sai korralikult ka Deutsche, aga pole hullu – vastavad varahaldurid on jätkuvalt maailma vägevate silmis heas kirjas.

Miks lugeda:

• üsna ladusalt kirjutatud, esimene pool annab hea kiirülevaate pangandusmaailma muutumisest
• saad pildi ette sellest, miks tuleb igasugustele paadialustele (psühhopaadid, sotsiopaadid) kõigest hoolimata organisatsioonis vastu hakata, sest need lükkavad kogu maailma kreeni ja suurendavad lihtsalt suurt õnnetust, millest mitte kellelgi kasu pole

Miks mitte lugeda:

• autor on läinud ikka seda lihtsat ameerikalikku teed, et on head ja halvad inimesed.
• Karakterid on jäänud täielikult Ameerika-keskseks. Nimetud ja näotud sakslased ei teinud raamatus suurt midagi – need pankurid ei teadnud seal isegi, kuidas pangandust tehakse, kui Enrichi uskuda. Mis muidugi võib täiesti tõsi ka olla.

Kriisiaja kiirraamatukogu

Koroona-ajal ei pääse liikuma, raamatupoed on valdavalt kinni ja ega käsi tõuse ka nii meelevaldselt e-raamatuid ostma. Mida teha? Õnneks on olemas paar head legaalset paika, kus häid raamatuid leidub lademetes.

Täpsustan: häid vanu raamatuid leidub legaalselt lademetes.

Ma kasutan peamiselt kahte lehekülge: project gutenberg australia ja archive.org. Neil on kaks põhierinevust: archive.org näeb tunduvalt ilusam välja ning lootust on, et kui raamatut ühes ei ole, on see ehk teise üles laetud.

PGA on otsustanud, et kõik autorid, kes on surnud enne 1954. aastat, oma andmebaasi üles laduda. Probleem on vaid selles, et USA autorikaitse hakkas vigisema ja tahtis ikka ammusurnute pealt veel teenida, nii et paljud surnud, aga ülipopulaarsed autorid antakse alles paari aasta pärast ametlikult vabaks. Hetkel on aga mõlemal lehel saada tonnide kaupa head kirjandust.

Mida tasuta kadunukeste otsing mulle õpetanud on. Esiteks, head vana kirjandust ei ole võimalik teinekord isegi legaalselt ja raha eest saada. Pidin end kringliks otsima, kui tekkis tahtmine lugeda teiste õudusautorite poolt taevani kiidetud Fritz Leiberi Fafrd and the Gray Mouseri- lugusid. No ei ole! Kuskil näitati üht äranätsutatud kaantega raamatut 50ndatest, mille oleks pidanud hingehinnaga kuskilt antikvartiaatidest tellima. Leidsin kõnealuse raamatu… kuuldemänguna youtube’st.