Peter S. Beagle. The Last Unicorn

Peter S. Beagle. The Last Unicorn. 1968 (Eesti k. 1993

Aastat tuli lõpetada ja alustada millegi ilusaga ja mis saab olla paremat kui muinasjutt, mis ei ole siiski nagu päris, sest erinevalt Andresenist ja paljudest teistest on Beagle pannud kirja karakterid selliselt, et allegooria on ihule kuidagi ebameeldivalt ligidal. Ükskõik kuidas Beagle ka oma sõnadega ei võrgutaks, loed sa samal ajal kahte lugu. Nii nagu raamatu-ükssarvikus näevad inimesed kord veidrat hobust, kord naist, kord seda, kes ta tegelikult on.

Beagle’i lühike muinasjutt – aga mitte sugugi lastelugu – on lihtne: ükssarvik avastab, et teised ükssarvikud on maailmast kadunud ja ta läheb neid otsima. Teel liituvad temaga võlur Schmendrick ja peaaegu-röövlitega koos elav Molly. Aga see lugu on suurem kui ta ise ning “Viimane ükssarvik” on üks neid raamatuid, mida pead ise lugema, et selle võlust aru saada.

Aga sellest hoolimata on tegu võimsa looga, mida võib lugeda unustamatute karakterite nagu peaaegu-võlur Schmendricku või või imelise proosa pärast, mis on ka Krista Kaera eestikeeses versioonis kaunis. Niimoodi ta eesti keeles algab:

Ükssarvik elas lillas metsas ja ta elas seal ihuüksi. Ta oli väga vana, kuigi ta seda ise ei teadnud, ning ta ei olnud enam merevahu muretut värvi, vaid pigem kuupaistesel ööl langeva lume värvi. Aga tema silmad olid ikka veel selged ja erksad ning ta liikus ikka veel kergelt nagu vari mereveel.

Või siis ainuüksi seetõttu, et raamat annab parema läbilõike inimloomustest kui mitukümmend paksu psühholoogiaraamatut.

Beagle on intervjuudes rääkinud, et ükssarviku karakteri mõtles ta välja aastaid enne seda kui loo kirja pani ning ka siis polnud ta raamatuga rahul. See osutus saatuse irooniaks, sest viimase ükssarviku seiklustest on saanud tema kõige tuntum teos. Raamatu põhjal on tehtud ka multifilm, mis omakorda kuulub filmiklassikasse ning mida tasub vaadata kasvõi sellele kirjutatud muusika pärast. Soundtracki saab isutekitajaks kuulata näiteks siin.

Oliver Sacks. The Man Who Mistook His Wife for a Hat

Oliver Sacks. The Man Who Mistook His Wife for a Hat. London 2015

Sacksi juba 80ndatel kirjutatud raamat vaimuhaigustest on oma vallas vana klassika. Mis raamatu huvitavaks teeb, pole mitte haiguste ja juhtumite kirjeldus vaid see, kuidas Sacks seda teeb. Kui me tavaelus kipume vaimuhaigust omamoodi surmamõistvaks kohtuotsuseks pidama ning haiged saavad heal juhul kaastunde ja halval juhul mõnitavate pilkude osaliseks, siis Sacks näitab, et ei – teinekord tasub normaalse inimesena vaimuhaigeid kadestada.

Raamat on kaasahaarav ning lugejat ei koormata liialt meditsiiniliste terminitega, pigem läheb suurem aur ikkagi inmsaatuste kirjeldamisele, aga sellegipoolest oled lõpus saanud märkamatult kiirkursuse levinumatesse vaimuhaigustesse.

Raamat esitab mitmel juhul küsimuse, et mis saab siis, kui hullus on parem variant kui tervemõistuslikkus? Näiteks toodi tourette’i sündroomi all kannatav mees, kes sai küll ravimite abil sellest võitu, kuid kurtis, et tema elu muutus sellevõrra niivõrd halliks, et ta lõpetas ravimite võtmise nädalavahetuseti ära, et midagigi oma varasemast vaimsest särast tagasi saada. Mitmel muul juhul oli tegu mõne kunstilise andega, mis vaimuhaiguse taandudes samuti taandus. Ja päris paljudel juhtudel ei adunud inimesed ise üldse, et neil midagi häda oleks – nende vaimuhaigus oli nende silmis ainult teiste inimeste probleem. Selles valguses tundub, et äkki ikkagi on sellel teoorial, et tihtilugu on kõikvõimalikud ülemused ka psühhopaatlike kalduvustega? Sest ka neil on alati selge arusaam, et probleemiks on alati teised inimesed, aga mitte kunagi nemad ega nende küündimatus.

Sacks on lisaks arstitööle kuulus ka sellepoolest, et sai natukene ravida inimesi, kellel oli nn unehaigus. Praegu, koroonaajal on ehk paslik meenutada, et maailmas võib ka hullemaid asju olla. 20ndatel aastatel tabas maailma nn unetõbi (internet ütleb, et on olemas kahte sorti unetõbe, praegu maailmas levivat tsetsekärbse põhjustatud surmavat haigust ja encephalitis lethargica nime kandev haigus. Viimase põhjused on tänini täpselt teadmata.): pea viis miljonit ohvrit nõudnud haigus võis lõppeda surmaga, aga võis jätta inimesed ka ilma liikumisvõimest, muutes nad aastakümneteks elavateks kivikujudeks, kes on oma kehas lõksus. Sacks manustas 60ndatel säärastele patsientidele l-dopat, mis veidi aitas. Aga mis omakorda tähendab, et inimesed olid halvemal juhul oma kehas vangis aastakümneid. On filosoofiline ja isiklik küsimus, kas parem on õudne lõpp või lõputu õudus, aga need on sellised lood, miks ma puhtalt egoistlikel motiividel eutanaasiat poolda – äkki läheb omal vaja.

Miks lugeda:

  • Lühike ja kaasahaarav sissejuhatus parimatesse vaimuhaigustesse pärisjuhtumite näitel
  • Enda elu tundub kohe palju ilusam ja mõnusam

Miks mitte lugeda:

  • Stiil on natukene vananenud ja autor ei jäta väga palju ruumi kahtlustele – mida ta arvab, seda ta nö teab

Tim Marshall “Prisoners of Geography”

Tim Marshall. Prisoners of Geography. Ten Maps that Tell You Everything you Need to Know About Global Politics. London 2015

Kuna raamatukogus oli just see üks suveraamat, mida pikalt noolinud olen, välja laenutatud, tuli pilk isikliku raamaturiiuli poole suunata, kus seisab veel tonnide kaupa lugemata kraami. Kui juba eriti reisida koroona pärast ei saa, siis aidaku raamatud. Tim Marshalli “Geograafia vangid” on ülilihtsa ülesehitusega: ta on võtnud käsile maailma suuremad regioonid enda personaalse grupeeringu kaupa ja kirjeldab, miks üks või teine piirkond edukas pole olnud, vastavalt sellele, kas riigis on jõed või mäed olemas.

Suurbritanniast pärit Marshall on töötanud ajakirjanikuna just välispoliitiliste teemade kallal ning sellest kogemusest lähtuvalt ta raamatu kirja pannud ka on. Tema vaade maailmapoliitikale on huvitav ses mõttes, et kui vaadata sõjalise strateegia õpikuid, siis seal on territooriumil samuti väga oluline roll mängida. Kui sul ikka looduslikku piiri pole, on asjad kehvemad kui siis, kui mäed vaenlase vastu lisakaitset pakuvad. Või kui sinu käes on veevarud, mis aitab selgitada Egiptuse-Etioopia vastasseisu.

Valdavalt on raamat USA-tsentristlik ning kindlalt veendunud, et USA mõjuvõim maailmas ei kao kuhugi. Samuti selgitatakse väga paljude regioonide arengut sellega, mida USA ühes või teises piirkonnas parasjagu teeb, kuigi siin on teatepulk pigem Hiina kätte liikumas.

Kuigi raamat tahab rääkida geograafiast, mullaviljakusest ja kõrbetest, jõuab jutt ikkagi väga kiiresti selleni, et tegelik põhjus, miks ühel või teisel regioonil on käsi paremini käinud, on hoopis see, kuidas piirid rahvuslike grupeeringute vahel ära jagatud on. Tõenäoliselt on see poliitiliselt ebakorrektne argument, aga Marshalli raamatu põhjal saab teha järelduse, et emba-kumba, kas riik on niivõrd monoliitne ja ühendab endaga sedavõrd sarnaseid kultuure, et riik saab rahulikult areneda ilma et seal sees kogu aeg mingi rahvuslik kisma käiks – kas siis looduslikult või päriselanikke hävitades nagu USAs. Või siis on suurriik, kui seal eri rahvusgrupid territoriaalselt jaotunud on, seal piisavalt autonoomiat andnud ning ei käi ka neile autonoomsetele rahvustele väga pinda. Või siis on olukord umbes nii nagu Euroopas, mis on suuresti rahvusriikidesse killustunud ja killustub veelgi, kui Kataloonia, Itaalia, Šotimaa ning Baierimaa rahvuspüüdlusi kuulda võtta. Või on siis olukord, kus multietnilises riigis leitakse kõigile sobiv eksisteerimisviis, mis ühelegi grupeeringule väga segav pole. Kui sul ikka läheb kogu energia sellele, et mässulisi maha suruda, siis on tõesti kole keeruline suurt arengut teostada.

Väga paljude tänaste riikide suurte hädade juured peituvad hoopis kunagi koloniaalajal või sõdadejärgselt hooletu käe ja joonlauaga kaardile sirgeldatud piirides, millel pole rahvagruppide orgaanilise olekuga mingit seost. Teine häda on see, et kui juba konflikt puhkenud on, siis kui omavahel suudetaks asjaga kiirelt ühele poole saada, siis teiste riikide sekkumised ja toetused venitavad konfliktid aastakümnetepikkuseks vindumiseks, mis regiooni arengule omakorda piiri panevad ja ainult relvatööstuseid ja suurriikide strateegilisi huve teenivad.

Sest see, mida Marshall kirjutab Hiina ja Tiibeti kohta –  et Hiina pidi Tiibeti ära võtma, sest muidu oleks India seda ise teinud – võtab kokku kogu geopoliitika olemuse. Kogu mäng käib küsimuse ümber: kui nüüd mina seda ei tee, siis äkki keegi teine teeb? Igaks juhuks laiendan oma mõjuvõimu.

Miks lugeda:

  • Hiina kohta käivad tekstid olid huvitavad, näiteks see koht, kus Aafrikas Hiina töölislinnaku ehitajad-töötajad, mitukümmend tuhat imporditud hiinlast, on saanud ka sõjaväelise väljaõppe ning et Hiina võidukäiku suudaks väärata vaid suur majanduskriis, mis rahulolematud massid Hiinas tänavale tooks.
  • Kui geograafia ja geopoliitikaga varem suurt midagi pistmist pole olnud, siis on see kiire sissejuhatus, ainult sellesse USA moraalsesse üleolekusse käivate lõikude puhul (“USA ainult ekspordib demokraatiat”) peaks kahetiste tunnetega suhtuma.

Miks mitte lugeda:

  • Nagu ikka, on sellised lühikesed kõikehõlmavad raamatud pisut pealiskaudsed. Ida-Euroopat puudutav osa puudutas peamiselt Lääne-Euroopat. Balti riikide kohta sai lugeda Venemaa peatükist, et “jah, Venemaa tunneb end paljalt, tahaks ikka Baltikumi ära võtta, see on nende loogiline merepiir”. Samas teeb Hiina strateegiliselt Venemaal seda, mida Venemaa Ida-Euroopas: saadab suure hulga hiinlasi üle piiri, need toovad kaasa perekonnad, paljunevad – ja hiljem on Hiinal Venemaa suhtes hea öelda, et “nemad kaitsevad ainult oma rahvuskaaslaste huve ja õigusi”.
  • See moraalitsemine stiilis “Lääs tahab ainult demokraatiat eksportida, aga näed, need teised…” viskab üsna ruttu üle. Kõikidel käib mäng võimu peale, iseasi on see, millisesse paberisse see pakendada. Aastaid tagasi, kui õnnestus Euroopa Aafrika-suunaliste toetusrahade masinavärki lähemalt näha, siis jäi silma see, et palju paigutati nn immateriaalsesse varasse a la haridus ja ühiskonna jõustamine, mis tähendab seda, et praktikas voolas ikka päris palju kohalike võimurite ja vahemeeste tasku ning pärast miljardite kasutamist kontrollides püüa siis tuult väljal. Hiinlased ehitavad raudtee, tahavad vastu kas maad, mingeid õigusi või midagi kolmandat ning neil on üsna ükskõik, kes seal võimul on ja kes seal keda korrumpeerib, sest noh, siitpoolt vaadates ja Hiina kirjandust lugedes jääb mulje, et selles ühiskonnas on korruptsioon nii tugevalt au sees, et võimumeestest hiinlased ja aafriklased mõistavad teineteist selles küsimuses poolelt sõnalt.

 

 

Michael Palin “Erebus. The Story of a Ship”

Michael Palin. Erebus. The Story of a Ship. London 2018

Kuus aastat tagasi leiti Kanada vetest 19. sajandi keskpaigas kadunuks jäänud laev Erebus. Tegu oli ühe viimaste sajandite suurema meremüsteeriumiga, sest Erebus ja tema sõsarlaev Terror olid saadetud Suurbritannia võimude poolt loodeväila avastama. Nn Franklini kadunud ekspeditsioon hoidis avalikkuse meeli ärevil aastakümneid. Tegu oli oma aja kõige võimsamalt kokkupandud ekspeditsiooniga ning laevade jäljetu kadumine tõi kaasa omakorda mitmeid päästeoperatsioone nii riigivõimude kui ka seiklejate poolt. Ekspeditsiooni juhi kapten Franklini naine esitas hiljem abipalve ka Vene tsaarile, kes abist küll keeldus.

Michael Palin, kes on enda sõnul suur merenduse fänn, ei saanud asja niisama jätta: ta hakkas kuulsa ekspeditsiooni jälgi ajama ning kirjutas kokku Erebuse biograafia. Kuulus laev, mis on nimetatud vanakreeka mütoloogia pimeduse jumala järgi, jõudis teha kaks kuulsat reisi. Väga eduka retke Antarktikasse ning teise, kurikuulsa, põhja. Miks just tema nendeks reisideks välja valiti? Kes olid need mehed, kes julgesid maadeavastuste ajal puust laevaga sõita paikadesse, kuhu tänapäevalgi vaid julgemad jalga tõsta söendavad? Kuidas toimis elu laeval? Ja miks kadus Erebus enam kui pooleteiseks sajandiks merepõhja? Palin otsib välja vanad dokumendid ning reisib ise Eerebuse retkede jälgedes ning joonistab unustamatu pildi ajast, mille kohta on olemas vana ütlus “vanasti olid puust laevad ja rauast mehed, nüüd on rauast laevad ja puust mehed”.

Michael Palin ise on kõige rohkem tuntud Monty Pythoni austajatele, aga ka reisidokumentatsioonide poolest. Mina kuulsin tema tegemistest esimest korda siis, kui vaatasin tema “New Europe” dokumentatsiooni, mille käigus jõudis ta ka Eestis ära käia. Reisihimuline mees jõuab raamatusse pitkida kõvasti enda kogemusi: nii toob ta välja, et Falklandi saarte ajalehe nimeks on Penguin Times, kuidas ta pääses ise loodeväila külastavale laevale ning kuidas näevad välja maadeavastusretkede kangelaste monumendid). Aga lisaks sellele on ta välja uurinud peategelaste karakterid, kirjeldanud nende omavahelisi nagistamisi, toonud välja intriigid ning loomulikult on raamat täis detaile 19. sajandi keskpaiga laevasõidu kohta. Kas teadsid,et 19. sajandi esimese poole laevas oli soojal veel põhinev keskküttesüsteem, mis “laeva mõnusalt sooja hoidis”? Või seda, et Erebuse viimasele retkele kaasapandud konservid toodeti Ungaris? Või kuidas peeti laevadel balle ja Antarktikas jääs kinni istudes pidusid? Mida tehti tormide korral? Kui tihti oldi surmale lähedal ja sellest siiski pääseti? Ja mis pani mehi aastatateks külma ja peaaegu kindlasse sura minema?

Miks lugeda?

  • saad teada, mis tunne on minna maadeavastusretkele Antarktikasse
  • raamatu stiil on kerge, aga kaasahaarav
  • sulle meeldivad intriigid ja teadmine, et suured inimesed on mõnikord suured ainult sellepärast, et nad tunnevad tegelikult suuri inimesi
  • sulle meeldivad kõrvalepõiked tänapäeva, rikkalikud detailid (saad teada naeladeni välja, kuidas seda laeva kokku pandi)

Miks mitte lugeda?

  • Kui tead paremat raamatut Erebuse saatuse kohta; kohati tõmbavad liiga detailsed kirjeldused tempot maha

William Hope Hodgson “Carnacki, The Ghost Finder”

William Hope Hogdson. Carnacki, The Ghost Finder,

William Hope Hodgson – sõpradele Hope – pole just nimi, mis õudusearmastajatele esimese hooga pähe tuleks, kui parimatest jubeautoritest juttu tuleb. Teenimatult. Hodgson suutis oma üsna lühikese, aga see-eest põneva elu jooksul anda ise raamatute jaoks ainest ja kirjutada paar tõeliselt põhjapanevat õudusjuttu. 1877. aastal sündinud Hodgson oli rahutu hing. Juba 13aastaselt püüdis ta kodunt põgeneda, et merele minna. Ta püüti kinni, aga tänu mõjuvõimsa onu sekkumisele sai ta siiski koha laevapoisina. Hogdsonit on kirjeldustes nimetatud üsna hädiseks ja teda ahistati laevas nii palju, et ta hakkas häda sunnil tegelema judo ja kulturismiga. Raske elu ja halvad suhted laevas olid need, mis panid kolm korda ümber maailma seilanud Hodgsoni lõpuks merd vihkama ning 1899. aastal jäi ta kuivale maale.

Rahaga oli Hodgsonite perekonnal kitsas käes, kuid siis tekkis mehel mõte rajada jõusaal. See ei osutunud rahaliselt edukaks ettevõtmiseks. Küll aga on järeltulevatele põlvedele jätnud kustumatu mulje Hodgsoni ja Houdini mõõduvõtt: Houdini esitas traditsioonilise väljakutse, et põgeneb kõikidest püünistest-käeraudadest, mis talle külge pannakse. Hodgson võttis väljakutse vastu ja sidus kuulsa mehe niimoodi kinni, et too mitu tundi vaevles, enne kui lahti pääses. Sellest kohtumisest jäid Houdinile elu lõpuni armid ning ta meenutas seda kui üht oma põgenemiskarjääri hirmsamat kogemust.

Peale ebaõnnestunud juhtumisi kulturismi alal pöördus Hodgson kirjutamise poole. Ka seal tekkis esmalt tagasilööke – alguses ei tahtnud keegi tema jutte avaldada, kuid siis toimus läbimurre. Hodgson sai – ja ta on ka jäänud – üheks võimsaimaks mereõuduse esindajaks. Lisaks sellele lõi ta ka okultismidetektiivi kuju – Carnacki.

Antud kogumikku ongi kokku kogutud Carnacki juhtumised. Kõik lood järgivad sama mustrit: Carnacki sõbrad kogunevad õhtul mehe juurde, alguses süüakse ja pärast istutakse mõnusalt kamina ees. Carnacki räägib oma loo ära ja viskab sõbrad välja. Mis eristab Hogdsoni okultismidetektiivi paljudest teistest, on lihtne fakt, et kuigi osas juttudes on juhtumite põhjustajaks teispoolsed olendid, siis mõnel puhul on tegu inimeste trikkidega. Tegelaskuju ise on mingis mõttes sulam Sherlock Holmesist, Indiana Jonesist ja kuivast akadeemikust, talle lisab steampunki-vaibi pidev nikerdamine väljahäädamatute endaleitutatud masinatega, Hogdsonil on neis juttudes heas mõttes võimas akadeemiline stiil, mis imeb su endasse ja paneb su kaks korda enne järele mõtlema kui sa keset ööd välja peldikusse minema pead.

Hogdsoni kuulsat mereõudust sellest kogumikust ei leia, aga tõenäoliset tuleb üks jutt paljudele jubedusfännidele tuttav ette – “The Whispering Room”. Seda kasutatakse paljudes õuduskogumikes. Hogdson kirjutas elu jooksul ka kolm suuremat romaani, neist kuulsaimat, The Night Landi saab lugeda samuti õnneks veebis tasuta näiteks SIIT. Lisalugusid saab lugeda ka SIIT.

Hodgsoni saatus oli kurb: just enne Esimest Maailmasõda kolis ta vastabiellununa Lõuna-Prantsusmaale, kus elu odavam oli. Sõja puhkedes astus ta vabatahtlikuna väkke, kuigi oli juba vanuses, kus see tollal kohustuslik polnud. 1918. aastal langes ta 40aastasena Ypresis.

Miks lugeda:

  • Hogdson oli eeskujuks paljudele hilisematele õuduskirjanikele, Lovecraftil jagus tema kohta ainult kiidusõnu
  • Hogdsonil on originaalne käekiri ja pole karta, et ta end liialt kordaks
  • Kui tahad korralikku mereõudust, siis ilma Hogdsonita ei saa

Miks mitte lugeda:

  • Head põhjust pole, Hodgson kuulub nende auotrite sekka, kes on üle 99% teistest autoritest ja tema 20. sajandi alguse hääl kõlab värskelt ka 21. sajandi teisel kolmanda kümnendi alguses. Mis Lovecraftile ja teistele kõvadele vendadele kõlbas, kõlbab sulle ka! King on hea, aga tõenäoliselt on sul Kingi teosed nagunii läbi loetud, aeg on hakata silmapiiri avardama!