Tim Marshall. Prisoners of Geography. Ten Maps that Tell You Everything you Need to Know About Global Politics. London 2015
Kuna raamatukogus oli just see üks suveraamat, mida pikalt noolinud olen, välja laenutatud, tuli pilk isikliku raamaturiiuli poole suunata, kus seisab veel tonnide kaupa lugemata kraami. Kui juba eriti reisida koroona pärast ei saa, siis aidaku raamatud. Tim Marshalli “Geograafia vangid” on ülilihtsa ülesehitusega: ta on võtnud käsile maailma suuremad regioonid enda personaalse grupeeringu kaupa ja kirjeldab, miks üks või teine piirkond edukas pole olnud, vastavalt sellele, kas riigis on jõed või mäed olemas.
Suurbritanniast pärit Marshall on töötanud ajakirjanikuna just välispoliitiliste teemade kallal ning sellest kogemusest lähtuvalt ta raamatu kirja pannud ka on. Tema vaade maailmapoliitikale on huvitav ses mõttes, et kui vaadata sõjalise strateegia õpikuid, siis seal on territooriumil samuti väga oluline roll mängida. Kui sul ikka looduslikku piiri pole, on asjad kehvemad kui siis, kui mäed vaenlase vastu lisakaitset pakuvad. Või kui sinu käes on veevarud, mis aitab selgitada Egiptuse-Etioopia vastasseisu.
Valdavalt on raamat USA-tsentristlik ning kindlalt veendunud, et USA mõjuvõim maailmas ei kao kuhugi. Samuti selgitatakse väga paljude regioonide arengut sellega, mida USA ühes või teises piirkonnas parasjagu teeb, kuigi siin on teatepulk pigem Hiina kätte liikumas.
Kuigi raamat tahab rääkida geograafiast, mullaviljakusest ja kõrbetest, jõuab jutt ikkagi väga kiiresti selleni, et tegelik põhjus, miks ühel või teisel regioonil on käsi paremini käinud, on hoopis see, kuidas piirid rahvuslike grupeeringute vahel ära jagatud on. Tõenäoliselt on see poliitiliselt ebakorrektne argument, aga Marshalli raamatu põhjal saab teha järelduse, et emba-kumba, kas riik on niivõrd monoliitne ja ühendab endaga sedavõrd sarnaseid kultuure, et riik saab rahulikult areneda ilma et seal sees kogu aeg mingi rahvuslik kisma käiks – kas siis looduslikult või päriselanikke hävitades nagu USAs. Või siis on suurriik, kui seal eri rahvusgrupid territoriaalselt jaotunud on, seal piisavalt autonoomiat andnud ning ei käi ka neile autonoomsetele rahvustele väga pinda. Või siis on olukord umbes nii nagu Euroopas, mis on suuresti rahvusriikidesse killustunud ja killustub veelgi, kui Kataloonia, Itaalia, Šotimaa ning Baierimaa rahvuspüüdlusi kuulda võtta. Või on siis olukord, kus multietnilises riigis leitakse kõigile sobiv eksisteerimisviis, mis ühelegi grupeeringule väga segav pole. Kui sul ikka läheb kogu energia sellele, et mässulisi maha suruda, siis on tõesti kole keeruline suurt arengut teostada.
Väga paljude tänaste riikide suurte hädade juured peituvad hoopis kunagi koloniaalajal või sõdadejärgselt hooletu käe ja joonlauaga kaardile sirgeldatud piirides, millel pole rahvagruppide orgaanilise olekuga mingit seost. Teine häda on see, et kui juba konflikt puhkenud on, siis kui omavahel suudetaks asjaga kiirelt ühele poole saada, siis teiste riikide sekkumised ja toetused venitavad konfliktid aastakümnetepikkuseks vindumiseks, mis regiooni arengule omakorda piiri panevad ja ainult relvatööstuseid ja suurriikide strateegilisi huve teenivad.
Sest see, mida Marshall kirjutab Hiina ja Tiibeti kohta – et Hiina pidi Tiibeti ära võtma, sest muidu oleks India seda ise teinud – võtab kokku kogu geopoliitika olemuse. Kogu mäng käib küsimuse ümber: kui nüüd mina seda ei tee, siis äkki keegi teine teeb? Igaks juhuks laiendan oma mõjuvõimu.
Miks lugeda:
- Hiina kohta käivad tekstid olid huvitavad, näiteks see koht, kus Aafrikas Hiina töölislinnaku ehitajad-töötajad, mitukümmend tuhat imporditud hiinlast, on saanud ka sõjaväelise väljaõppe ning et Hiina võidukäiku suudaks väärata vaid suur majanduskriis, mis rahulolematud massid Hiinas tänavale tooks.
- Kui geograafia ja geopoliitikaga varem suurt midagi pistmist pole olnud, siis on see kiire sissejuhatus, ainult sellesse USA moraalsesse üleolekusse käivate lõikude puhul (“USA ainult ekspordib demokraatiat”) peaks kahetiste tunnetega suhtuma.
Miks mitte lugeda:
- Nagu ikka, on sellised lühikesed kõikehõlmavad raamatud pisut pealiskaudsed. Ida-Euroopat puudutav osa puudutas peamiselt Lääne-Euroopat. Balti riikide kohta sai lugeda Venemaa peatükist, et “jah, Venemaa tunneb end paljalt, tahaks ikka Baltikumi ära võtta, see on nende loogiline merepiir”. Samas teeb Hiina strateegiliselt Venemaal seda, mida Venemaa Ida-Euroopas: saadab suure hulga hiinlasi üle piiri, need toovad kaasa perekonnad, paljunevad – ja hiljem on Hiinal Venemaa suhtes hea öelda, et “nemad kaitsevad ainult oma rahvuskaaslaste huve ja õigusi”.
- See moraalitsemine stiilis “Lääs tahab ainult demokraatiat eksportida, aga näed, need teised…” viskab üsna ruttu üle. Kõikidel käib mäng võimu peale, iseasi on see, millisesse paberisse see pakendada. Aastaid tagasi, kui õnnestus Euroopa Aafrika-suunaliste toetusrahade masinavärki lähemalt näha, siis jäi silma see, et palju paigutati nn immateriaalsesse varasse a la haridus ja ühiskonna jõustamine, mis tähendab seda, et praktikas voolas ikka päris palju kohalike võimurite ja vahemeeste tasku ning pärast miljardite kasutamist kontrollides püüa siis tuult väljal. Hiinlased ehitavad raudtee, tahavad vastu kas maad, mingeid õigusi või midagi kolmandat ning neil on üsna ükskõik, kes seal võimul on ja kes seal keda korrumpeerib, sest noh, siitpoolt vaadates ja Hiina kirjandust lugedes jääb mulje, et selles ühiskonnas on korruptsioon nii tugevalt au sees, et võimumeestest hiinlased ja aafriklased mõistavad teineteist selles küsimuses poolelt sõnalt.
