The Mammoth Book of Drug Barons

Edited by Paul Copperwaite. The Mammoth Book of Drug Barons. London 2010

Millist raamatut ikka Amsterdamist kaasa tuua, kui mitte raamatut narkootikumisest? Tegu on täpselt sellise teosega nagu pealkirjas lubatakse, kuid ülesehitus on mõnevõrra tavapärasest erinevm. Iga peatüki on kirjutanud ise autor, hästi palju on kasutatud narkokaupmeeste endi ütluseid – niipalju kui neid kätte on saadud – ning stiil on väga ebaühtlane.

On lugusid, mis keskenduvad pigem narkoparunite glamuursele elule. Näiteks üks Pablo Escobarist kõnelev artikkel – kus suure osa infost annab minajutustajana Pablo Escobari vend – on üks suur nimekiri asjadest, mis tal kõik Columbias olemas olid. Alates vanast Cessna lennukist, millega ta oma esimesed kasulikud narkolennud tegi ja mille ta vanade heade aegade mälestuseks relvastatud meeste poolt valvatavale väravale kinnitas kuni eraloomaaiani välja.

Teised autorid on kirjeldanud pigem narkokaubanduse tehnilisi detaile  – kui palju narkootikume mahtus teatud mahutitesse ja kuidas ikka asja õigesti tehti, et mitte politseile vahele jääda. Omamoodi on see ajalugu narkokaubanduse “mõnusatest” aegadest alates, kui tegu oli pigem sõbraliku mänguga “omade” seas kuni tänapäevani välja, kus siis meetodid omajagu karmimaks muutunud on. Nagu kirjeldas üks vanem narkokaupmees, siis vanasti – 60ndatel-70ndatel võis igaüks astuda lennukisse ja sealt maha astuda hoopis teise inimesena – kui tal vähegi julgust oli. Kontrollid olid palju nõrgemad ning kõik toimus niisama lihtsalt nagu vanades spioonifilmides. Või kui paljud tudengid panevad tänapäeval seljad kokku, ostavad kiipaka paadi, seilavad pilves sõpradega üle ookeani Aasiasse (esimeseks paigaks USA), laadivad paadi aga lasti täis ja tulevad terve nahaga tormiselt merelt tagasi?

Aga on ka teisi jutte. Näiteks suurest narkobossist, kes Suurbritannias kinni nabiti ning keda ootas pikk-pikk vanglakaristus, millest ta aga pääses, kuna suutis prokuratuuri uskuma panna, et on nõus üles tunnistama kõik, mida ta kriminaalsest maailmast teab, kui nad temaga diili teevad? Ja kes selleks “fantoomterroristide grupi” ühes hiiglaslike relvasaadetistega organiseeris, seda kõike vanglas istudes? Muuseas, see operatsioon läks tal hiilgavalt läbi.

Või siis lugu ühest narkodiilrist, kellele meeldis joosta ning Machiavellit lugeda ning kes tunnistas hiljem ausalt, et tema “edu” saladuseks oli oskus suuri ninasid tublisti meelitada?

Või lugu sellest, kuidas USA ametivõimud Kanadas legaalset kanepikasvatajat ahistama hakkasid ja kelle päästsid arreteerimisest vaid raevunud baarikülastajad?

Miks lugeda:

• annab huvitava, kuigi mõnevõrra eklektilise ülevaate narkokaubanduse ajalukku ligikaudu alates kuuekümnendatest
• hästi palju on kasutatud kriminaalide endi ütluseid, mis asjale omakorda värvi lisavad
• kuigi vahepeal tundub, et liiga palju on heietust, siis kokkuvõttes saab aimu nii narkoparunite mentaliteedist, organisatsioonide ülesehitusest, rahvusvahelise üldsuse suhtumise muutusest narkootikumidesse, parimatesse narkokaubanduse tehnikatesse, ohtudesse, läbikukkumistesse ja tervesse hulka põrunud, või vastupidi, pööraselt edukatesse eludesse.

Miks mitte lugeda:

• ebaühtlane stiil

 

Ramon Gomez de la Serna “El Greco”

Ramon Gomez de la Serna. El Greco. 1990 (Kirjutatud 1930ndatel)

Ain Kaalepi tõlkest sündinud Hispaania kirjaniku mõtisklused kunstniku elu üle. El Greco, üks tuntiumaid Hispaania maalikunstnikke, oli ise pärit Kreekast – sellest ka hüüdnimi – viljeles kummalist ekspressiivset ja piinatud stiili ning autor naudib sõnadega selle ümber jooksmist. Ise ta tunnistab ka, et “hakkas kirjutama niisugust El Greco elulugu, mis puhkeb sõnavalingutena” ja nii on. Vaevu jõuab ta mõttega alustada, kui juba keerleb ta peas midagi teistsugust ning sõnad jooksevad aina meeste pitskraest haudadeni, Sealjuures võtab fakte abiks vaid eriolukorras, teinekord mainib ta lausa, et nüüd kohe hakkab fakt tulema…aga siis ikka ei tule, petab ära, meelitab, aga ta ei näita tõtt, mida ise ka täpselt ei tea.

Haudade, surmaootuse, piinatuse, suletud ühiskonna ja kogu muu selle kitsendava juures, mida saab anda inimese vaimule ainult fanatism – kas siis religioosne või mõni muu – peatub ta alati suurema mõnuga.

Hispaanlane ei kirjuta niimoodi kainelt nagu praegu tavaks. Et kõik oleks selge ja kronoloogiline, et laused oleks lühikesed ja et neis oleks alati arusaadav mõte. Pigem osutab ta tuhandete murtud mõttekestega El Greco eluloo segastele ja selgematele tahkudele. Kuidas ta ikkagi elas? Oli ta inimpelgur? Mis oli tema pojaga, naisega, kuidas suhestus ta sellesse rüütlite ja preestrite linna Toledosse, kus “preestreid olevat olnud nõnda palju, et iga elaniku jaoks oleks võinud iga päev seitse isiklikku missat pidada”? Milline oli tema elu juudi kvartalis, “juudilossis”, mis olevat omakorda ehitatud nõiameister markii de Villena hoonete kohale?

Mulle meeldis aga see mõte, et tolle aja Toledo ja tema fanaatiline, veretu rahvas, teenis ära El Greco piinatud, hauatagused pildid, nii nagu Gomez de la Serna väitis enda kaasaegsed olevat ära teeninud kubismi. Huvitav, kus oleme meie oma aegreas? Oleme ära teeninud pastelsed pildid hommikusöökidest ja rahustavatest päikeseloojangutest pinteresti-galeriides, samal ajal kui meid kaunite sõnadega röövitakse? Või siis Eesti, kus sotsialistide valitsus teostab oma poliitikat selliselt nagu koosneks rahvas lastest, kellele ei saa lubada vaba tahet. (Märksõnaks näiteks suhkrumaks, mille taga on muidugi valitsuse soov, oma kukrut täita.)

Meie aeg on huvitav. See pole see pealesõjajärgne ajastu, kus polnud suurt midagi ja kus sai luua uut. Vana Euroopa, kuhu Eestigi aina enam nihkub, on täis uusi ja vanu aristrokraate, kes kasutavad mõjuvõimu laiendamiseks neidsamu võtteid nagu sajandeid tagasi, ainult et varjatumalt. Kui foon on karm, peab jõukamasse maailma tungida sooviv inimene olema sellest karmim. Seda enam Ida-Euroopas, kus peale paarikümneaastast iseseisvust on võim koondunud suuresti legaalsete varaste kihi kätte. Selles valguses on vaat et kahjulik õpetada noortele selliseid asju nagu ausus ja eetilisus. Neid väärtuseid saab lubada endale ehk ainult siis kui tagala on kindlustatud.

Mõnikord süüdistatakse noori mässumeelsuse puudumises. Ja ongi tõsi. Sest see põlvkond tahab rahu. Neid on õpetatud väiksest peale elama ja käituma nagu väikeseid ametnikke ja mitte miski ei väsita ega tapa rohkem kui mõttetu rutiin. Selles mõttes ei ohusta vana Euroopat mitte paar veokijuhti, pommipanijat, kes karjuvad loosungeid, mis Euroopas kandepinda ei leia. Vaid ikka see, et inimesed on sellest reaalsusest niivõrd tüdinenud, et löövad käega kõigele peale interneti vahendusel iseenda jaoks loodud erimaailma, kus saab luua täiusliku paralleelkeskkonna just sellise nagu ise soovitakse. Sest see aitab leida inimesi, kes mõtlevad “nii nagu meie” ning üheskoos virtuaalkeskkonna vahendusel ketsereid põletada. Fantaasiad on oma kohal, aga aina vähem viitsitakse oma ideid reaalsusega võrrelda. Kas see on teostatav? Ja tuleb tõdeda, et mõnede fantaasiate puhul ongi parem, kui need iial reaalsuses ei täituks.

Huvitav, mis saaks siis, kui internet ühel päeval toimimise lõpetaks? Kui inimesed oleksid sunnitud tänavatele minema ja teise inimesega ühenduse loomisel ei oleks võimalik helendavat ja turvalist ekraani puhvrina kasutada?

Ma kaldun teemast kõrvale,aga ütleme nii, et raamatut on selle ekspressiivse stiili pärast raske lugeda, aga samas on ta niivõrd erinev sellest, mis iga päev kätte satub, et ta sunnib mingid teised ajupiirkonnad tööle. Ja on huvitav aeg-ajalt seda musklit treenida.

Ray Bradbury “Dandelion Wine”

Ray Bradbury. Dandelion Wine. (Võilillevein) Esmatrükk 1957, mulle sattus kätte hulga hilisem väljalase.

Tuleb tihedamini külas käia, see avardab tunduvalt lugemisharjumusi. Bradburyst olin kunagi varem näppu saanud mingid sci-fi teosed, mis tollal nii külmaks jätsid, nii et ma ei suudaks neid meenutada isegi siis kui mu elu sellest oleneks. Kuid “Võilillevein”, mille leidsin võõralt aknalaualt ja lubadusega, et toon järgmisel päeval tagasi, kaasa krahmasin, oli väärt enam kui õhtut ning mõned asjad sellest raamatust jäävad tõenäoliselt veel kauaks meelde.

“Võililleveini” näol on regu raamatuga, mis aitab selgitada iidvana küsimust, kes on kirjutaja ja kes kirjanik. Viis, kuidas Bradbury sõnad ritta seab, on igast asendist imeline – tegu on lihtsalt ühe ilusamini kirjutatud raamatuga, mida ma viimsael ajal näinud olen. Teose teema on tegelikult päris proosaline – ühe kaheteistaastase poisi suvevaheaeg 1928. aastal, kuid sinna mahuvad pealtnäha kerges stiilis kirjutatud väga sügavad mõtisklused elu ja surma, armastuse, õnne, tuleviku, sõpruse ja palju muu üle. Ja pole naljalt lugu, mis päris külmaks jätaks. Nii sõnade endi ilu, loo kompositsiooni tõttu – Bradbury on üks neist autoritest, kes suudab atmosfääri meisterlikult edasi anda. Kui ka nende ülilühikeste peatükkide allhoovuste tõttu. Ma usun, et seda raamatut saaks rahulikult lugeda kord dekaadis – ja vastavalt oma mina arenguetapile suudab sealt aina rohkem detaile välja lugeda.

Näiteks “ajamasina” loos, kus iidvana kindral räägib poisikestele ammumöödunud juhtumitest või kuidas tema põetaja meest nendestsamadest poistest ja tema sõpradest eemal hoida püüab, kuna mees ei tohtivat end erutada. See on üks südantmurdvamamaid kirjeldusi sellest, kuidas inimesed teisele heda tahtes hoopis väga suurt kurja teevad – sest nad ei mõista teise inimese hinge ning tema vajadusi. Kahjuks pidin raamatu ära andma, muidu oleks see koht, kus vana mees põetajale põhjendab, miks ta tahaks oma viimased hetked end elusalt tunda – isegi kui need ta tapavad – üks neist, kohtadest, mida tahaks kangesti täies mahus tsiteerida.

Väidetavalt on “Võilillevein” Bradbury kõige isiklikum raamat ning palju motiive on võetud tema enda lapsepõlvest. Võimalik. Igatahes on tegu asjaga, mis annab täiuslikult edasi nostalgiat. Sa ei saa nende kirjelduste puhul teisiti, kui pead automaatselt ka oma lapsepõlve häid hetki meenutama – Bradbury tõmbab need sinu alateadvusest kavalalt välja. Nii kavalalt, et sa ei saa arugi, mis tema tekst sulle korda läheb, miks need erinevad kogemused, mis ta ühe poisi suvesse mahutab, nii imelikult sinus vastu kajavad. Aga see ongi Bradbury trikk, et justkui pealtnäha väga isiklike kogemuste varjus räägib ta väga üldinimlikel teemadel. Ning mis kõige parem, enamike asjade puhul ei too ta sisse otsest eetilis-moraalset mõõdet. Mulle meeldivad autorid, kes oskavat mitte lajatada mingi moraalse teemaga…vaid kelle maailma asjad lihtsalt on. Ja lugejat austatakse piisavalt selleks, et hinnangu tegemine jäetaks puhtalt tema ülesandeks.

Ja mulle meeldib tema mõte, et tõeliselt ilusate asjade sünniks on vaja teatud kaost… ning ilma tubli annuse julgete unistusteta on inimeseloom hukule määratud.

Miks lugeda:

• Tegu on igast asendist hea raamatuga: keel on võrratu (tõenäoliselt üks kõige ekspressiivsemaid kirjeldajaid, keda ma lugenud olen), teema on ilus, kompositsioon on hea, lugeda on põnev, ülesehitus on selline, et võid vabalt paarileheküljeliste peatükkidega oma tempos edasi rühkida, tegelased on väga hästi välja joonistatud. Pealegi mõjub tema stiil nii meeltele kui ka vaimule – kirjeldused rahuldavad viite meelt, aga sügavam sisu paitab jällegi ajurakke. See on romaan novellides, mis mõjuvad natuke nagu luuletused.
• Temaatika on nii üldinimlik, et kui sul on valida, kas võtta õhtuseks lugemiseks Koraan/Piibel või Bradbury “Võilillevein”, alusta viimasest – see harib hinge rohkem kui esimesed. Ning tekitab mõõtmatult rohkem empaatiat. Aga mis see empaatia on kui kõige ilusam usk kaasinimesse ja tema tulevikku?
• Iga loo puhul saab tohutult kaasa mõelda. Bradbury ärgitab enda moodi mõtlema. Kui sa oled paar tema kirjeldavat lauset läbi lugenud, siis mõistad umbes, mida ma sihin. Tema puhul toob iga asi kaasa uued, huvitavad seosed….ja eriti huvitavaks läheb siis, kui seosed tekivad nähtuste vahele, mida varem pidasid ühendamatuks.

Miks mitte lugeda:

• Kui lased end pealispinnast ära petta. “Võililleveini” võib lugeda ka laps, sest vormilt on tegu laste pilgu läbi nähtud lugudega.

 

 

 

Gerald Imber “Genius on the Edge: The Bizarre Double Life of Dr. William Stewart Halsted”

Gerald Imber.Genius on the Edge: The BIzarre Double Life of Dr. William Stewart Halsted. 2011 (Geenius noateral: Dr. William Stewart Halstedi veider kaksikelu)

Huvitavate inimeste biograafiatega kipub olema see jama, et alati on kas midagi liiga palju või midagi liiga vähe. Kuigi surnutest halba ei rääkida, siis sedapuhku on nõnda, et liiga vähe jagus kainet mõistust Halstedi naissugulastel, kes peale tema naise surma kõik mehe kirjad ära hävitasid. Hästi moraalse põhjendusega, et “need olid ju ainult naisele adresseeritud”. Kui aga juba kord selle kokaiini- ja morfiinisõltlasest Ameerika kirurgia uuendaja musta huumoriga kokku puutunud oled, siis tahaks ju veel lugeda, mida ta näiteks aastakümnete vältel naisele kirjutas… Siit juba iidsetest aegadest tuntud loo moraal – liiga palju moraalsust on teadusele halb.

Raamat ise räägib nimitegelase elust. Halsted (1852 – 1922) oli rikkast Ameerika perekonnast pärit ekstsentriline mees, keda kutsus meditsiin ning kes kuulus kuni oma kahekümnedate lõpu/kolmekümnendate alguseni Ameerika tippkirurgide sekka. Iseenesest polnud sellist tunnustust tol ajal väga raske saavutada, sest kirurgia meenutas pigem lihunikutööd ning häid kirurge, kes natukenegi teadsid, mida tegid, oli käputäis. Euroopas olid tollal oluliselt paremad lood ja seetõttu kuulus iga hea USA arsti hariduse sisse võimaluse korral ka suur tuur vanas maailmajaos, kus külastati peamiselt kuulsate arstide praksiseid ja õpiti oskuseid.

Umbes samal ajal kui Euroopas Freud oma viimaste veeringute eest Mercki firmalt uuendusliku imedroogi kokaiini ostis (sellele omistati peaaegu maagilisi võimeid, sest lasi sõduritel nälga ja janu tundmata võidelda), avastas ka Halsted, et seda saab ju täiesti normaalselt anesteesias kasutada! Kuna ta töötas lisaks kirurgile ka ülikooli õppejõuna, siis viis ta selle idee oma tudengite sekka, kes siis üheskoos kokaiini kui anesteesiavahendit kohusetruult katsetasid. Edukalt. Üks esimesi operatsioone, mis sedamoodi lokaalse kokaiinituimestusega tehti, oli ühe meditsiinitundengi hamba tõmbamine.

Selle hinnaks oli terve põlvkond narkosõltlastest arste, eesotsas Halstedi endaga. Tal läks narkosõltuvus vahepeal nii käest ära, et ta ei saanud enam oma kohuseid täita ning ta kadus erakliinikusse ravile. Ravi õnnestus suurepäraselt, sest tollal oli kombeks kokaiinisõltuvust morfiiniga ravida. Ühesõnaga, ta jäi ka sellest sõltuvusse.

Kogu sõltuvusest hoolimata sai ta oma elu aga kuidagi niimoodi tööle, et pääses vastrajatud Bostoni haiglasse kirurgiks, kuigi võttis aega enne kui ta päris osakonnajuhiks ülendati. Lisaks ilusatele ja kallitele asjadele meeldis kirurgile ka eriti rangeid hügieeninõudeid rakendada (mitmekordne kätepesu ja hiljem kummikindad) ning koerte peal katseid teha.

Kokkuvõttes suutis ta teha mitu meditsiinilist uuendust, näiteks rajas ta residentide süsteemi. Viimased pidid olema vallalised, sest neilt nõuti 24/7 valmisolekut. Halsted ise abiellus (kirurgiaosakonna õdede pealikuga, kes oli pärit vaesunud Lõuna perekonnast), kuigi tema naine elas pool aastat temast eemal ning nende kodune rutiin nägi välja nii, et üks elas teisel, teine kolmandal korrusel ja kohtuti vaid kella seitsmest poole üheksani õhtul, mil söödi õhtusööki ja räägiti igasutustest asjadest.

Kuigi ta oli omajagu eraklik, musta huumori, terava ütlemise ja teistele mõistmatute käitumismaneeridega, hindas ta väga andekaid meditsiinitudengeid ning tegi (varjatult) nende heaks palju ära. Kuigi ta võttis iga päev tohutuid narkokoguseid, kinnitasid tema kolleegid, et neil polnud tema sõltuvusest aimugi. Vaid paar tema lähedast sõpra teadsid, millega ta elu lõpuni võitles. Sest – mees oli uskumatult produktiivne ja jõudis palju ära teha. Lihtsalt….ta võis haiglast pooleks aastaks järsku kaduda, põhjuseks “halb tervis”. Kui ta siis tagasi tuli, tõmbas ta jälle mitme inimese eest. (Pealegi lõi ta sedasorti residentide süsteemi, et kirurgiaosakond toimis ilusti ilma tema sekkumata.) Haigla juhtkond tahtis teda küll välja visata, aga samas oli ta üks nende parimaid arste, nii et nad tolereerisid käitumist, mis tõenäoliselt tänasel päeval kindla väljaviskamise tooks.

Aga heast mustast huumorist, mida tõenäoliselt vähesed kaasaegsed hinnata oskasid, toob biograafia autor kahjuks liiga vähe näiteid. Kuna Johns Hopkinsi haigla oli eelkõige mõeldud vaesemate patsientide tasuta teenindamiseks, aga haigla oli endale ülikõva maine tekitanud, siis ronisid sinna ka rikkamad. Ühel juhul tuli haiglasse väga tuntud ja päratu rikas naine. Kui Halsted teda üle vaatas, teatas naine, et temal on väga palju tegemist ja tehtagu operatsioon kohe! Halsted vaatas oma assistendile otsa ja teatas:”Me oleme teel tähtsale operatsioonile. Nägemist.” Kahe päeva pärast tuli ta uuesti naist üle vaatama. Naine nõudis taas kohest operatsiooni. Nüüd jättis Halsted naise viieks päevaks üksi. Lõpuks hammustas naine tema käitumise põhjuse läbi ja oli järgmisel korral viisakam. Kui Halsted seda nägi, siis teatas ta:”Nüüd, miss A, olete õiges vaimses seisundis, et me teie probleemi üle arutada saaksime.”

Üks “lõbusam” juhtum, kus haiglasse toodi “haruldaselt inetu kõhuvaludes naine”. Too olevat enne haiglasse sattumist teatud teed joonud, aga keegi ei saanud aru, milles asi. SIis helistati ühele Johns Hopkinsi haigla arstile, keda Halsted pidas pigem keskpäraseks kirurgiks, kuid perfektseks diagnostikuks. Too kuulas sel päeval valves olnud arsti jutu ära ning ütles siis, et tegu on tõenäoliselt raseduse katkemisega, sest seda sorti teed juuakse raseduse katkestamiseks. Tol hetkel valves olnud arst protesteeris:”Oodake, kui te seda naist näete! Rasedus ei saa siin päris kindlasti põhjuseks olla..” Kui siis naise kõht lõhki lõigati, selguski – raseduse katkemine. Halsted kommenteeris pärast:”Kas x tõesti pani diagnoosi telefoni teel? No ainult tema võis selle seose peale tulla…”

 

Miks lugeda:

• põnevalt kirjutatud
• faktirohke
• meeldib meditsiiniajalugu

Miks mitte lugeda:

• google translate’i kasutamine on sulle keeruline: kuna Halstedi uuenduslikke operatsioone kirjeldatakse ülima põhjalikkusega, siis nõuab see üsna head meditsiinisõnavara tundmist

 

 

 

Charles Chaplin “Minu elulugu”

Charles Chaplin. Minu elulugu. Tallinn 1990

Mehe enda kirjutatud memuaarid. Biograafiates on sageli üks huvitav tendent: kas inimesed ignoreerivad oma lapsepõlve pea täielikult või pühendavad nad sellele meeletult palju aega. Chaplin kuulub viimaste sekka. Tummfilmistaar kirjeldab nälga, seda, kuidas teda pidevalt kodunt välja visati, seiklusi hullumeelse emaga ning võitlust pideva vaesusega.

See, kuidas ta koos vennaga vaesusest välja rabeles, on omaette tuhkatriinulugu, justkui nagu saatuse jackpot, sest parasjagu otsiti näitemängu just temasugust poissi. Seda enam mõjuvad hilisemad kirjeldused sellest, kuidas ta peale esimesi filme niimoodi ära tunti, et teda võeti kõikjal vastu kui jumalat.

Suure osa leheruumist pühendab Chaplin teatrile, kinole ja oma meeleoludele. Mitu korda mainib ta, et naistest ei tahaks ta eriti rääkida ning tõesti libiseb ta enamikust vaid mainimisi üle. Vaid ühe stalkeri ja oma viimase, temast lausa 35 aastat noorema naise Oona kohta jagub tal rohkem sõnu. Viimases libiseb üle ta sule vana tõdemus, et mehed ei kannata enda kõrval edukat ja andekat naist. Tähendab, kannatavad küll, aga ainult siis, kui naine koduseks jääb. Mälu järgi oli vist lugu nii, et tollal teismeline Oona tuli Chaplini juurde näitlejarolli paluma, aga kui nad siis omavahel suhtesse laskusid, siis oli Chaplinil suur rõõm, et naine polevat selline “nagu teised” ja tahtvat perele ja temale pühenduda. Aga näiteks oma esimeste laste ema ta vist nimega ei mainigi.

Filmikunsti ja põnevaid inimesi on tohutult palju. Ning Chaplin toob silme ette ammukadunud inimesed, kes olid enam kui värvikad. Näiteks jahil pidutseda armastav lehe peatoimetaja. Või siis kalliskivimees. Kaunid naised. Šampanja. Chaplini kummitav maja.

Või siis sündmused…mõlemad maailmasõjad, Chaplini töö agitaatorina, tema reisid ning kohtumised kuulsate inimestega. Eeldusel, et tegu on looga, mida inimene ise meenutanud on, siis on teemade valik osalt üllatav. Aga stiil on kuivavõitu.

Miks lugeda:

• huvitab Chaplin, filmikunst ja ajalugu

Miks mitte:

• mul on karvane tunne, et temast on palju paremaid biograafiaid