Veinist: Santo Vino

Vein: Santo Vino. Vino Loquoroso. Villa Puccini (Pisa), 16vol

Dessertvein, mis maitseb natuke nagu viski – ma arvan, et selle kategooria uus lemmik on sündinud ja teda troonilt töugata oleks väääga raske.

Advertisements

Jane Ventura, Rosat Seleccio

Jane Ventura Rosat Seleccio, Penedes (Hispaania), 2009, rosé, kuiv vein. Hind: ca. 6 eurot.

Mönikord veab ja sa saad hea veini päris soodsalt kätte, sest tootja tahab oma veine iga hinna eest just selles poes müüa ning laseb hinna alla. Olgu, moraalselt on see halb, aga rahakotile igal juhul hea. See rosé on igatahes ütlemata omapärane, sest ta maitseb – ilma naljata – nagu punasesöstramahl ning sobib hästi vürtsika mägijuustu ja rukkileivaga kokku. Hoolimata sellest, et tegu on kuiva veiniga, on tal pisut magus alatoon, mis tähendab, et söök ei ole selle joogi juures obligatoorne nähtus. Rosél on kokkuvöttes vörratult hea ning hästi tasakaalustatud magushapu maitse, mis jätab kergelt värske tunde.
Rahulik öhtu, hea söök ja mönus seltskond loovad sellele märjukesele ideaalse koosluse. Mulle meeldib.

Veinijutud: Roc de Candelon

Prantsusmaalt Provence’st pärit 2009. aasta rosé (roosa vein). Hind umbes 5 eurot.

Kuidas maitseb: puuviljaselt magusa maitsega, samas väga kerge, parim korralikult jahutatult. Hea vein peale sööki või siis näiteks puuviljade kõrvale.

Kui oleks vaja tõestust, et elu välismaal on mu põhjalikult ära rikkunud, siis tuleks vaadata vaid mu joogikaarti. Eestis elades ei võtnud ma alkohoolseid jooke suu sissegi ning isegi mõte hapuksläinud viinamarjamahlast tekitas tõeliselt ebameeldivaid aistinguid. Hüva, tookord elasin ka tudengielu ja mõiste vein võrdus kõige käepärasema hapu märjukesega, mis taskukohane tundus. Vastumeelsuse alkoholi suhtes võtsin kaasa ka välismaale, aga siinne kultuur pani mind asjadele veidi teisiti vaatama. Asi algas täiesti süütult: kui sõprade-tuttavatega mõnda söömaaega ette valmistatud sai, siis kultuursete inimestena võeti alati mõni veinipudel kõrvale. Sealjuures oli seltskonnas alati mõni asjatundjam isik, kes siis odavate veinipudelite seast siiski suurepärase joogi välja võluda oskas, mis antud toidukorda tõepoolest rikastas. Ahhaa-elamuseks sai vist piknik järvekaldal, kus peaosalisteks olid oliivid, igat masti juustud ja punane kuiv vein. Sellest hetkest tundsin veinide vastu lausa poolteaduslikku huvi ning ma püüan end selles vallas harida.

Rosé kuulub päris kindlasti veinide hulka, millest ma kõige vähem midagi tean. Põhjus on lihtne – enamike toitude juurde on seda asjatundmatul keeruline kombineerida. Ideaalis on rosé ju ristand valgest ja punasest veinist, olles palju lahedama ja õhulisema maitsega kui punane vein, aga siiski tummisem kui valge vein. Ta võib olla kõike magusast hapuni või nagu üks veinikaupmees ütles “vaarikast” “punase sõstrani”. Saatemaitse osas on ta veidi kapriisne ning kahjuks eitab ta päris tihti täielikult mu lemmikjuustu ja näkside kohalolekut. Ilma söögita veini juua ma aga ei saa 🙂 Nii et kui teda pärast üle jääb, läheb ta lihtsalt potti mõnda liharooga pehmemaks hautama, aga kui tegu on mõne magusama eksemplariga, siis ei passi ta sinnagi.

Sealjuures on rosé üks ideaalsemaid veine “vabatipsutamiseks” – võtad klaasi, filosofeerid ja tunned kerget maitset, mis sind ühest küljest mitte millekski ei kohusta (iseäranis ei kohusta see võõrustajat kohe juustu lõikama minema), aga teisalt päris häid maitseelamusi anda võib.

Veinijutud: Colli Bolognai Pignioletto Gaggioli

Valge, poolkuiv Itaalia vein aastast 2009. Hind ca. 5 eurot.

Tegin veininimekirjaga algust eelmise aasta kevadel, kui juhusin nüüdseks unustatud veiniblogi lugema. Selleks hetkeks oli meil kodus vist kolm korralikumat veini ja ma mõtlesin, et milleks teadmisi tuleviku jaoks raisku lasta. Pärast kolme aasta pärast nuputa, mis see küll oli, mis hästi maitses. Veinimälu piirdub mul reeglina vaid mõistetega “punane” ja “valge”.

Gaggioli valisin ühel suviselt palaval kevadpäeval, kui mitte miski vägi punast veini jooma poleks sundinud. Päike kõrvetas päeval nii, et väiksemgi jalutuskäik lõi higi hoobilt lahti ning korralikult jahutatud kerge valge vein  tundus just õige asjana, mida sõbrannale külaskäigu jaoks pakkuda. Otsus osutus õigeks.

Gaggioli on isegi valge veini kohta üllatavalt kerge maitsega, mida saadab hõrk magus järelmekk. Kui seda söögi kõrvale juua, siis esimese hooga ei saa arugi, et tegu on alkoholiga, sest maitse on kerge ning kui tavaliselt reedab pisut kirbe või liigmagus järelmaitse, et joogil on protsent sees, siis selle veini puhul on sellest raske aru saada. Sõbranna, kes on valgete veinidega sinasõber ja tunneb seda asja minust paremini, märkas “švipsi” ka alles pärast teist klaasi ja see on ühe veini kohta juba palju öeldud.

Pärast veiniaastat kuulub Gaggioli ikka veel parimate valgete veinide hulka, mida ma proovinud olen. Hind on aus ja nagu veinikaupmees seletas, siis tihti on nii, et odavama veini taga peitub tegelikult suurepärane maitse, mida pole veel agressiivselt turustama hakatud. Tõsi ta on. Sain degusteerida ka ühte kuulsamat ja kaks korda kallimat itaalia valget veini ning Gaggioli andis tollele silmad ette.

Tasub proovida: palavatel suveõhtutel või kui hing ihkab midagi kerget.