Frankfurdi raamatumess vol2

Kell hakkab pool üksteist saama. Saksa ajalehe Die Zeiti väljapaneku ette on tekkinud suur inimsumm. Kuna see väljapanek asub kohe sissepääsu kõrval, ei pääse rahvas hästi edasi ega tagasi ning toimub palju nihelemist ja rüselemist. Aga mis sellest! Kõik ajavad pea kuklasse ja püüavad üle teiste lavale näha. Seal askeldab hetkel nooremapoolne närviline mees, kes oma mikrofoni mudib, aga varsti peaks sinna ilmuma pikajuukseline saksa ajakirjanduse korüfee Harald Martenstein. Kell tiksub, rahvas niheleb. Murran piiramisrõngast välja ning püüan mõnelt väljapanekult kotti änksata, kuhu kogu noos sisse panna. (Nagu näha, olen materiaalsete huvidega messikülastaja. Aga ma ei häbene. Loomuse vastu ei saa.) Esimesena jõuan usukirjanduse väljapanekute juurde, kust kiirelt möödun. Siis tuleb suur ja tuntud kirjastus, aga sealt saavad miskit ainult need, kes sõnaraamatuid ostavad. Väike nukker väljapanek loosungiga “ei poliitkorrektsusele”, ajalehed, kes oma aastatellimustest lahti saada püüavad, väike lava, kus esineb parasjagu kokutades mingi meesõiguste esindaja – ja ringiga tagasi loengu juurde. Martenstein astub aplausi saatel lavale ning on kohe näha, et tegu on professionaaliga: oma väga tagasihoidliku ja eneseiroonilise esinemismaneeriga hoiab ta publikut pool tundi oma haardes. Teemaks on enesereklaam ehk siis raamatu “Vana M-i uued kannatused” esitlemine. Sealt loeb ta lõbusaid tekste, näiteks teemal, miks tervelt Saksamaalt ei leia ühtegi mitte-natsi või miks ometi pole tugikruppe istumajääjatele. Heaoluühiskonna probleemid, noh.

Seejärel tegime kamikazeliku jalutuskäigu mööda 4. hoonet. Saksa kirjanduse osakondades oli läbipääs lootusetu, aga kuidagi võitlesime end reisikirjanduseni ja kalendriteni vabaks. Seal oli rohkem õhku ning väikesel laval peeti loengut inimestele, kes kavatsevad raamatu oma kulu ja kirjadega välja anda. Lõpus pidasid esinejad oluliseks mainida, et “kui te olete raamatu avaldanud ja tuleb inimene ajakirjandusest teiega intervjuud tegema, siis arvestage – te ei saa kohe 50-aastast kompetentset kriitikut vaid mingisuguse värskelt ülikoolist tulnud praktikandi. Aga ärge muretsege, saategi end sellevõrra enesekindlamalt näidata.” Reisikirjanduse osakond oli tegelikult üsna lage, paar “minu-sarja” stiilis raamatut, mõned ajakirjad ning suur hunnik ilusate piltidega kalendreid – ja sellest oli ainult kahju. Isegi reisikirjanikke polnud sinna katsumiseks kaasa võetud (või me sattusime sinna lihtsalt halval ajal).

Edasi gurmeeosakonda. Seal oli juba nalja ja tralli. Küll sai veine degusteerida, küll tegid ühes nurgas kokapoisid pannkooke, küll oli ilus itaalia delikatesside lett ühes helesinise mootorrattaga üles pandud, kus siis kõikvõimalike maiuseid proovida sai. Väga ilus ja stiilne, justkui pildi pealt maha astunud. Kokaraamatutest rääkimata – paganama ilusad teised ja häid asju täis. Kuigi – selle aasta trend näib olevad vegan/taimetoitlus ning sellele naljale pühendati kohe mitu riiulit. Arvestades seda, kuidas rahvas selle ees näljaselt tungles, võib arvata, et tegu on tõusva trendiga. Leidsime mõnusa istekoha ja õige pea leidsime ka Mannheimist tulnud sõbranna üles, kuid kell tiksus ja nii palju oli veel näha! Suundusime ühe suurima väljapaneku, 4. hoone juurde, kus tutvustati peamiselt saksa keeleruumi kirjandust, koomikseid ja raamatukunsti.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s