Pagulased Münchenis

Rahvast voolab Euroopasse ojadena ning kohalikud ei tunne selle üle kuskil suuremat röömu. Alles tuli teadaanne, et Saksamaal oli juulis ca 80.000 uut asüülitaotlejat. Ametlikku asüülitaotlejat, mitteametlikud tuleb möttes otsa arvestada. Kuidagi on tekkinud arusaam, et Saksamaa on kole liberaalne maa ja rahvas tahab pagulasi vastu vötta, mida rohkem seda uhkem. Kolleeg rääkis mulle sel puhul järgmise loo:

Kolleeg elab Müncheniga piirnevas “vallas”, mille gümnaasiumis alles kevadel uus vöimla sisse önnistati. Vöimla oli uhke ja aus, maksis mitu miljonit ning pidi järgnevatel aastatel lastele palju higiseid tunde pakkuma. Siis aga tulid pögenikud. Vald pidi nad vastu vötma ja kuhugi ära mahutama. Ainus vaba ruum oli toosama vöimla. Seepärast topiti sinna 300 pagulast, iga päev söitab neile treppi toitlustusauto ning väidetavalt saavad nad kuus 350 eur peo peale. Kolleeg rääkis, et lapsed pole pool aastat kehalist kasvatust näinud, selle asemel tehakse ekskursioone. “Vihale ajab küll,” rääkis naine. “Köigil pagulastel, keda tänaval näen, on uusimad nutitelefonid. Ma käin tööl, mul on juhtiv positsioon ja isegi mina ei saa sellist nalja omale lubada.”

Teine kolleeg elab ühes teises Müncheniga piirnevas “vallas”. “Kuidas su kogemused on,” uurisin temalt hommikul. See mees on muidu rahu ise, raske on laadnama suhtumisega inimest leida. “Ma saan neist pögenikest ju küll aru,” alustas kolleeg oma juttu, “tulevad surma trotsides üle mere ja puha. Aga meie linnas on nii, et seal oli tühi kasarm ja 500 pögenikku viidi eelmise aasta sügisel sisse. Ja tuleb ikka öelda, et umbes poole kilomeetri raadiuses elavatel inimestel on närv must ja kövad paremäärmuslikud tendentsid tekkinud. Neil on ju teine kultuur. Näiteks – läheb minu naine poodi, teel tulevad vastu neli üksteise körval käivat meest. Ei need körvale tömba, mingu naine söiduteele. Ainult siis, kui naine suurte koertega jalutab, on parem. Koeri pögenikud kardavad, hüppavad ise pöösasse. Ja muidugi, eks negatiivseid asju näed, kohe, positiivsed pagulased püsivad varjus. Rahva hulgas teeb viha see, et pagulastel on igav, lähevad hommikul Lidlisse, vötavad alkoholi ja lällavad siis pöösa all, lasevad metsaalused täis, vetsu ei tunne, ise röömsad-röömsad. Meie peame tööle minema, makse maksma. Raske on. Eks see lugu algas ka keeruliselt. Körgemalt öeldi:”Vötke rahvas vastu.” Polnud vallal ruume ega midagi. See oli novembrikuus, viis bussi söitis treppi, paljud pögenikud olid haiged, rahva seas tekkis paanika – et puhkeb tundmatu epideemia. Noh, ja nüüd on nii, et elavadki seal järveäärses kasarmus, pögenikel igav, lähevad randa. Ujuda need aga ei oska – mitu tükki uppus ära. Seepeale kupatati köik ujumiskursusele. Nüüd käivadki nad iga päev oma ujumispardikestega mööda asulat ringi. Kui lugu poleks nii tösine, oleks see isegi naljakas.”

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s