Loetut variandis: Andrej Kurkow “Picknick auf dem Eis” 1999 (Ukraina esmatrükk 1996)
Edutu kirjanik ning ajakirjanik Viktor on jälle rahatu ning tema uus lühijutt lükati äsja tagasi. Nüüd mötleb ta, kuidas ennast ja oma melanhoolset pingviini Mishat ära toita (Kiievi loomaaial ei olnud enam raha, sellepärast jagas ta möne aja eest rahvale pingviine). Siis tehakse talle ühest päevalehest vaimustav pakkumine: ta saab kolmsada dollarit kuus, vabad käed ning ainus, mida ta tegema peab, on tuntud inimeste kohta nekrolooge kirjutada. Alguses häirib Viktorit au ja kuulsuse puudus, eriti kuna köik peatoimetaja tellitud nekroloogid on veel elus ja tervetest inimestest, kel pole veel lootustki teise ilma minna. Esialgu, sest esimene “ootamatu” surm saabub üsna pea. Üheksakümnendate Kiievis, kus vöitlus käib maffia ning muude grupeeringute vahel, läheb Viktoril ja pingviinil jalgealune üsna tuliseks.
Kurkovil on hea ja ladus stiil, milles on mönus annus musta huumorit (ja absurdi). Ja samas ka korralik ports olustikukirjeldust ning ilma moraalita sotsiaalportreed. Kurkovi tegelased on suures osas üksiklased, kes olude sunnil üksteist aitavad. Inimliku abivalmiduse ja ligimesearmastuse piir on nihutatud tükk maad kaugemale kui läänepoolses kirjanduses vöimalik saaks olla. Kuid ehk ongi nii, et ekstreemsed olud ühiskonnas toovad esile ekstreemsed jooned inimeses – nii head kui halvad. Kui ühiskond on juba mugavaks ja turvalisemaks muutunud, ei viitsi enam keegi eriti endale ebamugavaid kohustusi vötta. Idaeurooplase jaoks poleks reeglina probleem haiget tuttavat pöetamas käia, kui tollel kedagi teist körval pole. Vöi lubada enda juurde paariks nädalaks elama raskustesse sattunud söber. Aga sakslase jaoks on näiteks juba see meeletu vastutulek, kui ta peab sulle autoga lennujaama vastu tulema vöi su üheks ööks enda poole jätab. Erinev kultuur, erinev suhtumine.
Kurkov on muidu ka ise pönev inimene: öppinud jaapani keele tölgiks, on mees pesuehtne polüglott, kes oskab väidetavalt 11 keelt. Kurkov on ise väitnud, et ta sai kirjastustelt ei rohkem ega vähem kui 500 äraütlemist, enne kui ta esimene romaan ilmavalgust nägi (selleks ajaks oli tal sahtlis juba kaheksa romaani, nii et ta sai kohe järgmistest ka lahti). Kuigi üles kasvanud Ukrainas, kirjutab autor reeglina vene keeles. Tänapäeval on tal vähemalt Euroopas vördlemisi hea menu ning isegi Saksamaal, mille raamatupoed just Ida-Euroopa kirjanduse ülekülluses ei vaevle, vötavad Kurkovi röömuga vastu.
Veel üks hea uudis: köik, kes vene keelt tonkavad, vöivad “Piknikku jääl” ka internetis lugeda: http://www.e-reading-lib.org/book.php?book=31977
Vein & Raamat 