Arthur Phillips “Praha”

Arthur Phillips. Prague. New York 2003

Löpuks läbi! Ma arvasin, et jäängi seda jura lugema…

Mönikord söödab elu ette midagi töeliselt haruldast. Kujutage ette, et olete oma unistuste restoranis: interjöör on suurepärane, kelner tähelepanelik, seltskond vörratu ning teile kantakse ette vaid teie lemmikroogi – ja te pole rahul. Vastupidi, te peate seda öhtut täielikuks läbikukkumiseks… ning te ei saa isegi aru, mis siis nüüd valesti läks. Just selline tunne oli mul seda raamatut lugedes.

Köike nagu on: ajalooline taust (1990. aasta Budapest), pönevad karakterid (ekspatid, vanad klaverimängijad, kes oskavad vesta pönevaid jutte, ennast otsivad noorukid, kunstnike seltskond, ärimehed, oportunistid, investorid) ja ikkagi ei lähe asi kohe kuidagi. Miks? Teoses on palju ilusaid, üksikult vöttes suurepäraseid jutte, novelle, miniatuure. Kuid neist ei sünni söödavat tervikut, lool puudub möte. Tegelikult puudub ka Lugu ise. See viis, kuidas tegelased raamatus üles astuvad ja jälle kaovad, meenutab teatriproovi: lavale tulevad järjest uued ja uued näod, aga igaüks neist harjutab eri etenduseks ja vaatajale jääb sisse tühi tunne. Charles Gabor tahab teha suurt äri ning saavutab selle. John tahab head suhet vennaga ning suhet unistuste tüdrukuga, kuid teda saadab läbikukkumiste ahel. Vend tahab Johni eest pögeneda ja teebki seda. Mönede raamatute trükkimine tuleks ära keelata.

Pean siin varastama mötte ühest vestlusest kolleegiga peale üht kirjandusöhtut, mis meile töelise pettumuse valmistas: tänapäeva kirjanikud ei oska enam Lugusid jutustada. Jah, raamatutes on sönadevoog ning pönevad kujundid, kuskilt piilub isegi moraal, aga seal ei toimu mitte midagi, mida vöiks kasvöi kaudselt Looks pidada. Algus, keskpaik ja löpp. Probleem ja selle lahendus. Kasvamine ja areng. Siin on töenäoliselt peidus ka pöhjus, miks Harry Potter nii menukaks osutus ja miks mitme kirjastuse eksperdid Rowlingu tagasi lükkasid. Inimestele näidati lihtsalt üle hulga aja esimest korda töelist Lugu ja paljud ei teadnud, mida sellega peale hakata. Tösi, see oli teostuselt kaugel töelisest kirjandusest, kuid see, mida tänapäeval “töeliseks” kirjanduseks peetakse, ei ole kahjuks suuremas osas enam loetav.

Mul on üha enam tunne, et “premeeritud kirjanduses” on vöimu haaranud inimesed, kes kirjutavad perspektiivis “kirjandusteadlaselt kirjandusteadlasele”. Köik on öige, köik on reeglitekohane, kirjandusprofessor aplodeerib, köiges on tubli annus ettekirjutatud fantaasiat….aga see on nagu tükitöö. Löhnab punnitamise, kriitikutele meeldimise vajaduse, kontori ja piitsa viibutava ülemuse järele. Minu jaoks pole erilist vahet, kas ma loen mönda palavalt kiidetud “post-postmodernisti” vöi kindlustuse aastaaruannet. Tunne on sama. Ja kirjanduses loeb paraku löpuks vaid see tunne. See tunne, et midagi nagu liigutab su sees ja vabastab aju, südame vöi hinge korrakski paksu jääkatte alt.

Kuid mis teha, aeg on selline. Loeb number, ühik ja tiraaz. Loeb käsk ja vaikides käsu täitmine. Kummaline, kuidas just neil elualadel, kus oma peaga mötlemine pikemas perspektiivis edu ja ebaedu üle otsustab, köige kibedamat vaikivat käsutäitmist nöutakse.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s