Jan Kaus “Tallinna kaart” Loomingu Raamatukogu 20/2014
Millist seisukohta võtta? Pisikesed miniatuurid ei ütle mitte midagi ei Tallinna ega inimeste kohta. Vaevu pooleleheküljelised jutukesed-mälupildikesed on umbes nagu isiklikud päeviku sissekirjutused, mis melanhoolselt, kolmanda õlle/veiniklaasi taga kirja pandud, kui vihma sajab ja külmkapist on vorst otsa saanud. Kirjaniku ja lugeja vahel valitseb tõeline võrdsus: et asja nautida, siis tuleks ka viimasel lonksuke võtta, et see õige hõljuv-melanhoolne-mittemidagiütlev tunne kätte saada. Pole puänte, algusi ega lõppe, pole haaravaid tegelasi-sündmusi ja pole isegi seda õiget nostalgiat, mida kaanetekst justkui lubaks. Justkui väljavõtted päevikusissekannetest, nagu siseringinali, vorst ilma lihata. Stiil on tore, aga Tallinn lahustub nende ridadega millekski suureks, halliks…ja igavaks.
Vein & Raamat 