Ugo Riccarelli “Tühjuse meri”

Originaalis: “Un mare di nulla”, loetud versioonis Ugo Riccarelli. Der Zauberer. 2009 Viin

Paar aastat tagasi surnud itaalia kirjaniku romaan sõna ilu armastavale lugejale. Minajutustaja räägib edasi pettustega tegelenud isa ning tolle suguvõsa saatust. Teos algab nagu tavaline kelmiromaan, aga siis pakub ta natuke rohkem paatost, panoraami ja tundelisust ning kuigi minateglane igal sammul kinnitab, et isa aina keeras inimesi ümber sõrme ja oli kahtlane kuju, pole suurest kelmusest jälgegi. On lihtsalt noormees, kelle sündimise kirjeldamiseks kulub tubli veerand raamatut ning kes oskab hästi sõnade (ja köitega) ümber käia. (Olgu, tegu on suure võrgutaja & naistemehega, aga me räägime ikkagi itaalia rahva seast pärit peategelasest ning raamatu toon on selline helgekene, siis missugune ta veel olema peaks?) Kuna suurem osa tema suguvõsast on mingil määral seiklejaverega, siis pole imeks panna, kui temagi tõmmet seikluste järele tunneb. Võimaluse pakub talle Teine maailmasõda, mis paiskab noormehe Aafrikasse. Sisu poolest oli Riccarellil ainest teiseks “Švejgiks”, kuid autor on läinud armastuse ja igatsuse libedale teele ning põimib raamatusse igasuguseid värvikaid detaile ühe onu mehhaanikahuvist, mis aitab pääseda saksa sõdurite käest, teise onu ahnusest, mis noormehe ema praktiliselt elatiseta jätab kuni parfüümide meisterdamiseni, millele siis kõige erinevamad kasutusviisid leitakse.

Raamatut läbib elu kirjeldades mere ja meremehesõlmede motiiv ja ka stiil on selline voolav ja aeglane, eriti kui asjad korduma hakkavad. Natukene saab nuusutada Itaaliat, põlde, merd ja mägesid, juua haput veini ning mõtelda nii nagu mõtleb üks mägiküla talunik, kes kunagi sünnikoha piiridest välja ei saa ning on määratud keemiavabriku kõrval värvilisi linu pesema.

Miks lugeda:

  • tahaks lugeda võrdlemisi värsket itaalia kirjandust
  • huvitab põlvkonnaromaan, kuhu on paigutatud hulganisti sümboolikat
  • huvitab, mida need itaallased Teise maailmasõja ajal Aafrikas tegid
  • armastad igasugu tunnete kirjeldusi ja hästi poeetilist stiili

Miks mitte lugeda:

  • on vastumeelsus ebausaldusväärse mina- ja kaudse jutustaja vastu (ehk siis: ei saa kindel olla, kas asjad ikka olid nii nagu öeldakse)

 

Advertisements

Valdur Mikita “Lindvistika”

Valdur Mikita. Lindvistika ehk metsa see lingvistika. Välgi Metsad 2015

Kordamine on tarkuse ema, aga on vähe raamatuid, mis oma laadilt ja aineselt korduseks sobiksid. Ses osas on Mikita “Lindvistika” üks originaalne tükk eestlase kirjandust. Autor arutleb eestluse heade külgede üle ning miskipärast tundub, et ka kordab ja poolplagieerib end siin-seal, kuid on raske öelda halba raamatu kohta, mis mõtestab kokku ja lahti kultuuri- ja loodusfilosoofia ning seob pisikesed mõtted ja asjad kaugete, kõrgete ja suurte nähtustega mõnusal moel. See on raamat, mille üksikuid osi saab ikka ja aina üle lugeda, kui jälle keegi tark tädi on rääkimas, kuidas “ühiskond vajab hästi aktiivseid ja ekstravertseid lapsi, kes aga teeksid tööd nagu introverdid” (üks hiljutine ja mitte just kõige parem kogemus võimuesindajaga, kelle peamiseks argumendiks oli “ma tean, sest mul on ka lapsed”). Kuid ma kaldun teemast kõrvale.

Mikita kõnetab inimesi vist samal põhjusel, millega kõik suured menukid: kuskil puudutab ta inimese iha ning torkab näpu mingisse ühisossa, millega inimene end hästi samastada suudab. Mikita on nagu põlvkonnakirjanik: ta seisab vanuseliselt ja kogemustelt kuskil keskel ning suudab kõnetada kõiki, kellel on raamatus tooduga kattuvad kogemused. Heatahtlik, muhe ja  maameheliku professori “ah, mis nüüd mina, ma siin natuke oma lõbuks kirjutasin, aga asi hakkas kuidagi minema ja…” meenutav stiil on suureks plussiks ning omamoodi ravimiks tänapäeva nüristava ning suures osas negatiivsust taastootva ühiskonna foonil. Ega ilmaasjata räägi lugejad, et “Mikita räägib nii nagu mina ka tunnen, nagu ma alati arvanud olen” – see on esiteks kirjaniku oskus sõnastada seda, mis teistel südamel ja teiseks justkui väike eestluse taskupiibel, mida võid lugeda ning usklikul hakkab parem. Autor panustab küll metsa- ja sünteesiusule, loodab tarkusele (aga mainib, et lollus on kenasti taastuv loodusvara) ning suudab kuidagi taltsutada eestlase valehäbi oma suguvõsa ees, joodikutest rikkurini. Mikita loob eestlase pildi pisiasjades – ning kuidas on kellelgi võimalik end selles raamatus üldse mitte ära tunda? Eestlane pole täiuslik. Aga oma tuhande hullumeelse pisiasja ning veaga on ta siiski üsna täiuslik. Ja kui kõik metsa läheb, on meil ikka veel soo, mis näeb ehk ka perfektse eestlase tõu ära.

Miks lugeda:

  • muhe lugemine
  • positiivsema eestlase piibel
  • otsid kohta, kus oleks väikesel ruumil palju mõtteid koos
  • otsid stiili, mis kaldub teinekord ka poeesiasse
  • tahad end eestlasena hästi tunda
  • otsid suurt eestlase narratiivi, mida teised veel pakkunud pole

Miks mitte lugeda:

  • kui Mikita eelmised teosed on värskelt läbi loetud, siis tekib suur kordusmoment – mitte kõiges, uusi mõtteid leiab iga nurga pealt, kuid siiski piisavalt tihti, et äratundmine kuklas vasardama hakkaks.

 

Craig Nova “The Informer”

Craig Nova. The Informer. New York 2010

Mees, kes tutvustab end oma koduleheküljel sõbra laenatud sõnadega “”üks meie parimaid” tundmatuid autoreid”, on maha saanud teema ja karakterite valiku osas üsna ebahariliku romaaniga.Kui paljud teadaolevad romaanid räägivad ajast, mil Weimari vabariigis käis äge sõda Kremli mahitatud kommunistide ja kodukootud natside vahel? Sisu: noor naissoost politseiinspektor saadetakse uurima prosituutide kallal toimepandud mõrvu. Laipu aina langeb, võitlused ägenevad, aga naine ei pääse kuidagi mõrvarile jälile.

Tegelased on põnevad: lipsustatud natsid, tõsised tšekke võltsivad kommunistid, eneseotsinguis vaevlevad põletusarmides prostituudid ning kahe aja vahel olevad politseinikud, kellest igaüks samuti oma liini ajab. Kuidas saab selline asi halb olla?

Konstrukt on ilus, konstrukt on võimas, aga Nova kirjutab pagana verevaeselt. Tema puhul pole aru saada, kellest on jutt; kas parasjagu toimub prosituudi või Moskva mõrtsuka sisekõne või kas üldse Nova tegelasi miski huvitab. Kõik nagu on, aga läbi tohutult paksu pudelipõhja, kuhu päike ei paista.

Miks lugeda:

  • huvitab aeg, koht ja see, mis ennist kirja sai
  • ükski kriminull pole liiga halb
  • huvitab intellektuaalsevõitu verevaene (ja seda mitte šüžee poolest) kriminull

Miks mitte lugeda:

  • vajad natuke elavamaid karaktereid-stiili

Carl Mothander “Parunid, eestlased ja enamlased”

Carl Mothander. Parunid, eestlased ja enamlased. Tartu 1997

Väärt tõlkes väärt raamat, milles baltisaksa (õigemini eestirootsi) kogukonda abiellunud rootsi ajakirjanik räägib oma elust 12 aasta jooksul Eesti mõisnikuna. See raamat on kuidagi kahtlaselt unustusse vajunud, seda tõenäoliselt ka seepärast, et annab eesti ametlikule ajaloonarratiivile üdini halbadest baltisaksa rõhujatest nn teise poole kirjelduse. Selles segunevad nii varjamatu sümpaatia kui ka austus baltisakslase kui eriti kultuurse (ja ektsentrilise) inimtõu vastu.

Raamat on peaaegu lineaarse ülesehitusega: Mothander läheb sõbra ja vana autoloksuga Baltikumi seiklema ning leiab juba Tallinnas armastuse, mis tema saatuse järgmiseks tosinaks aastaks Tohisoo mõisaga ühendab. Kellele on tuttavad hiljuti Loomingu Raamatukogus ilmunud “Kulinaarsed vested”, teab, et autoril on haruldaselt mahlakas ja sedasorti humoorikas stiil, millest puuduvad pahatahtlikkuse alged. Nalja viskab ta palju, olgu siis poola abitööjõu, baltisaksa kogukonna, noore Eesti olude, maareformi või ka iseenda, kohalikke olusid mitteaduva välismaalase üle. Samal ajal toob ta lugeja ette säärases koguses pisifakte 20ndate-30ndate Eesti elust, lugusid ja nimesid, mis muidu on pea täielikult ajalooareenilt (vähemalt selles kontekstis) kadunud, et tulemuseks on haruldane segu, mida võiks ikka ja jälle uuesti lugeda. Olgu see siis augustiöistest vähisöömistest Rüütelkonna hoone esisel platsil, turul juurvilja ning piparkooke müütavatest vaesunud vanadest aadlidaamidest, kangetest ühesilmsetest eesti mõisavalitsejatest, boheemlaslikest vene krahvidest, seitsmest taksojuht-parunist, teenijatest, kes hoidsid korteris igaks juhuks kirstu, Tallinna maa-alustest käikudest, salapärastest prantsuse troonipretendentidest, salaviinavedajatest, unistajatest ja tegutsejatest ja tihtipeale nende kahe sulamist. Kahe sõja vaheline aeg on iseenesest midagi väärtuslikku ja hulluksajavalt huvitavat, sest see on justkui ruum ja aeg väljaspool tõelist ruumi ja aega, koht, kus peaaegu vägivallatult saavad seguneda uus ja vana, paljususe sulatusahi. Lisaks õhkub Mothanderi igast reast armastust maa vastu – ja sellest peaks piisama, et meest ja tema teoseid aeg-ajalt kuskil ajalooloengutes meeles pidada.

Raamatu puuduseks on see tohutu eelteadmiste hulk, mis tegelikult inimesel olema peaks, enne kui ta Mothanderi täit tähendust taipama hakkab. Ei, see on hea lugemine ka ilma eriteadmisteta, aga kui olla lisaks kursis tolle ajastu ja inimestega, avaneb uks veel ühte täielikult kadunud maailma. Peale seda raamatut tahaks hirmsasti lugeda midagi eesti baltisakslaste kohta vabariigi ajal ning tuleb tunnistada, et tegelikult on Eesti 20ndad -30ndad isiksuste mõistes (ja ärme räägi siin hetkel ametliku ajaloo jaoks väljapaistvatest inimestest) üsna näruselt uuritud. (Siinkohal: olen selle kohta ka näruselt vähe lugenud, arvatavasti pole õiged teosed näppu juhtunud.)  Võib-olla oleks ajaloolastel aeg tunnistada Eesti kirevat minevikku ja jätta lineaarne “üks rahvas, üks president, üks talupoeg”-käsitlus kõrvale ning vaadelda seda ülipõnevat aega kogu tema põnevuses.

Mothanderi enda juurde tagasi tulles: ma mõtlesin pikalt, mis oli ikkagi see miski, mis mulle tema puhul meeldis. Ei ole ju nii nagu poleks maailmas paremaid, elegantsemaid ja faktitruumaid raamatuid. Kuid just see võime, minevikust ilma kibestumuseta, ilma vihata kirjutada, pöörata hädad huumoriks – see on haruldane oskus, mis eraldab raamatud, mida võiks ikka ja jälle lugeda tollest “tõsi-tõsisest”, “igav-igavast”, mida lõpututes kogustes toodetakse.

Miks lugeda:

  • huvitavad Eesti 20ndad/30ndad
  • huvitab baltisakslaste olukord Eestis ja mida nad ikkagi peale mõisate riigistamist tegema hakkasid
  • huvitab, kuidas need baltisakslased kohalike võimumeestega läbi käisid
  • tahaks teada ka selliseid pisidetaile ajaloos, mis loovad atmosfääri paremini kui mõni monumentaalteos
  • huvitab eestimaalaste igapävaelu

Miks mitte lugeda:

  • ei huvita Eesti ajalugu
  • allergia baltisakslaste vastu
  • tahaks midagi surmtõsist, tolmust ja kuiva

Mart Sander “Litsid”

Mart Sander. Litsid. Naiste sõda. Esimene raamat. Ajakirjade Kirjastus 2015

On aasta 1939 ja Baaside lepinguga imbub nõukogude armee Eestisse. Kuidas näeb olukorda rahvas? Sander paneb rahvaks väikese Tallinna lõbumaja daamid, kes tutvuste kaudu kõikide võimalike liinidega kursis on. Iga naine kehastab mugavalt teatud inimtüüpi ja ideed, nii et rahva saatus ja sümpaatiad mängitakse ette nagu näitelaval.

Raamatu plusspoolele võib kanda kümned erinevad tegevus- ja probleemiliinid: Sanderil mängivad venelaste kõrval oma suurt osa teiste rahvaste spioonivõrgustikud, tuntud poliitikud-kultuuritegelased, põllu- ja kaupmehed, erinevad sotsiaalsed kihid. Palju on leitud ka absurdimaigulisi anekdoote ja pisikesi detaile, mis tegevust pareminigi iseloomustab kui otsene sõda ja paugutamine, mis viimasel ajal vaat’ et patriotismi kujutamise ainsaks väljendusvormiks saanud on. Nii uskumatu kui ka pole, Sander suudab raamatus peaaegu kõigest rääkida – nii karmist talvest ja sokkidest kui naiste armastusest ja kullaga põgenemisest. Punalippude õmblemisest, poliitilisest laveerimisest ja arreteerimistest.

Ja sealt tuleb ka raamatu nõrkus: kui räägitakse kõigest, tekib tunne, et on räägitud eimillestki, sest hea asi tahab süvenemist ja lühikestel anekdootidel on ainult üksikuna kaal, romaanis koos ei pääse nad niivõrd mõjule. Pigem tekitab tunde nagu naised kirjeldatud nõukogude ballil – kõik ilus oleks nagu olemas, aga kleiti ennast polegi, ainult negližee vaatab vastu. MIngi sügavus oleks justkui puudu. Samas on tegemist 1. osaga, nii et võib-olla tuleb sügavus järgmistes raamatutes sisse. Tõenäoliselt saaks sellest hea teatrietenduse, sest korralik näitleja paneb karakterile ise sügavust juurde, kui vaja.

Miks lugeda:

  • lihtne, kiire lugemine – kerges stiilis tõsistel teemadel & vaatab Eesti iseseisvuse kaotusele veidi teise nurga alt
  • huvitab ajastu
  • palju anekdootlikke kirjeldusi

Miks mitte:

  • kui otsid sügavamaid tegelasi