Anne Perry “Vööra nägu”, “Vene krahvinna”

Pärast tösist Agatha Christie maaniat, mis mind möne aasta eest tabas, polnud ma ammu ühtegi kriminaalromaani kätte vötnud. Telerist regulaarselt jooksva Navy CISi körval polnud selleteemalistel raamatutel enam hingamisruumi. Siis aga hakkasin ma normaalse inimese moodi tööl käima ning pikad päevad arvutiekraani ees tömbasid mu silmadest välja viimasegi soovi, öhtuti mingit vilkuvat molkust jälgida. Pealegi tuli oma elamispinnaga kaasa vöimalus, löpuks ometi omaenda raamatukogu muretseda, sest kaua sa ikka nagu miski töll raamatukogust laenamas käid – eriti, kui on tegu teostega, mida tihedamini silitamas käia tahaks. Riiul muretsetud, pörkusid körged ideaalid (osta ainult väärtkirjandust) karmi tegelikkusega (nalja peab ka saama) ning nüüd on esimene suur riiul viimase piirini üsna eklektilist kirjandust täis topitud. Eklektilisuse tähe all sai muretsetud ka Anne Perry kaks kriminaalromaani ning ma ütlen kohe alguses ära, et langesin haledalt reklaami ohvriks.

Anne Perryst olin ma muidugi kuulnud. Pidavat teine päris korralikke ajaloolisi krimkasid treima ning kuuluvat igal juhul tänapäeva kriminaalautorite paremikku. Kui neid kiitvaid retsensioone igast blogist ja muudest allikatest juba küll sai, siis otsustasin, et inimene ei saa ju ometi terve elu loll olla ning krabasin need raamatud soodusmüügilt kaasa. Mölema raamatu idee oli ju väga tore: esimesel puhul ärkab politseiinspektor William Monk pärast pikka koomasolekut haiglas ning tema mälu on läinud mis läinud. Mitte ainult temaga juhutnud önnetuse vaid kogu tema elu kohta. Nii ta püüabki terve teose vältel üht keerulist ja julma mörvalugu lahendada, samal ajal iseenda kohta jälgi ajades. Loo teeb keeruliseks asjaolu, et ta ei tohi oma mälukaotusest teistele inimestele märku anda. Paralleelselt Monki looga tegutseb raamatus Hester, hiljuti Krimmist tulnud pöetaja, kellega Monki tee raamatu löpus ristub.

Vene krahvinnas on tegu veel intrigeerivama süzheega. Vanade tuttavate, Hesteri ja Monki ühine söber, äsja aadliseisusesse töstetud advokaat Oliver Rathbone juurde tuleb ühest lugematutest Saksa vürstiriikidest pärit krahvinna Zorah Rostova ning väidab, et selle riigi printsi surm paar kuud tagasi polnud mitte önnetusjuhtum. Kangel naisel on ka süüdlane leitud: printsi kodanikuseisusest abikaasa, kelle töttu prints kümmekond aastat tagasi troonist loobus. Miks ja kuidas lesk mörva toime panna oleks saanud, seda krahvinna ei selgita. Lesk pole süüdistustest erilises vaimustuses ning kaebab Rostova laimu eest inglise kohtusse ning viimast ennast vöib halvimal juhul köis oodata. Rathbone, Monk ja Hester punnitavad pea raamatu viimaste lehekülgedeni, et asjast sotti saada ning löpuks otsustab kogu lahenduse üks öige väike detail.

Iseenesest liigub Perry sulg lahedalt ning midagi stilistiliselt keerulist raamatus ei ole. Leheküljed lausa lendavad käes ning pea-ja körvaltegelased on vördlemisi korralikult üles ehitatud. Paraku on kogu tekst ikka üsna pika vinnaga. Perry naudib natukene liiga palju ajaloolise koloriidi kirjeldamist ning mingil hetkel viskab järjekordse peene serviisi mitmeleheküljeline kirjeldus lihtsalt üle. Tegelaste dialoogid vötavad selliste kirjelduste körval lausa kahtlaselt vähe ruumi ning see ei tule raamatule kasuks. Nagu ikka, on asi löppude löpuks maitses, sest kriminaalse poole pealt pole teosele midagi ette heita, niisama lihtsalt löpplahendust läbi ei näe. „Vene krahvinna“ puhul on üsna raamatu alguses väga hea vihje antud, aga reeglina laseb asjatundmatu silm sellest rahulikult üle ning on siis löpulehekülgedel seda rohkem üllatunud. Mida ma aga andestada ei saa, on viis, kuidas “Vene krahvinnas” Perry täiesti suurepärase süzhee nii meeletult ära labastab, et ainult tihti suudab ainult jöuline tahe inimest sundida edasi lugema…

Kokkuvötlikult: kölbab lugeda küll, aga toimetajana oleks ma mölemad raamatud sajakonna lehekülje vörra koomale tömmanud: rohkem liha, vähem lurri.

Advertisements

Shan Sa “Go-mängija”

Löpuks ometi üks raamat, mida tasus osta. See teos jöudis minuni ühel päeval Müncheni raamatupoodides ringi tuulates. Sattusin idamaa kirjanike raamatute väljapanekuni ning kuna tavakirjandusest oli juba küll, tömbas see lihtne, väike teos mind nagu külmkapp pisikest magnetit. Pikad, raamatutega abielus olemise aastad on mulle juba öpetanud, kuidas teha vahet heal ja halval raamatul, kui nad süütult külg-külje körval poes lebavad (kriteeriumiks siis ainult enda maitse). Kaanekujundus pole päris kindlasti mingi sajaprotsendiliselt kindel kriteerium, aga ütleme nii, et teatud lihtsus ja elegants on üsna sagelil kvaliteedimärk. Pealiskaudne sirvimine andis äratundmisele jöudu juurde ning „Go-mängija“ sai välja lunastatud. Siinkohal märkus: ma pole sugugi kindel, et ma selle pealkirja öigesti eesti keelde tölkisin. Samas, tühi temaga, ma ei usu eriti, et see juba eesti keeles olemas on. Kes tölkima hakkab, tehku paremini! Väike spikker: originaalis siis “La joeuse de go”.

Häid raamatuid on raske kirjeldada. Nad elavad oma, kirjaniku poolt keele ja aja maagiaga kindlapiiriliselt määratletud elu, nii et igasugune lahkamine on praktiliselt möttetu, sest ei suuda asju nende endi keeles edasi anda. Sellegipoolest püüan siin sellega kohmakat katset teha, sest teos kuulub vaieldamatult nende raamatute nimekirja, mida pole häbi lugeda.

Autoriks on noor (aastakäik 1972) Hiinas sündinud ja Prantsusmaal üles kasvanud Shan Sa, kes kirjutab möistetaval pöhjusel prantsuse keeles. Sellegipoolest on idamaa möjud tegevuskoha valikus, kirjanduslikes vötetes ja lihtsas, kompaktses, napis keeles äratuntavad. Autor liigub mööda peent oma-vööra joont, andes nönda eurooplasest lugejale tubli annuse eksootikat.

Teose kaks peategelast on üheaegselt ka jutustavad tegelased ning vahelduvad vördselt peatükk-peatüki kaupa. Üks on noor hiina koolitüdruk, kelle nime alles teose löpus teada saame. Nagu pealkiri juba ütleb, on tema see naine, kellele meeldib kangesti go-d mängida. Meespeategelaseks on jaapani södur – ärgem unusta, et tegevus toimub kolmekümnendate aastate Mandzhuurias – kelle elu liigub mööda ema-au-prostituudid- kolmnurka. Nagu pealkiri juba ütleb, kohtuvad nad gomängu ajal. Ja ei vaheta kuni raamatu löpuni omavahel isegi kümmet söna! Seejuures suudab raamat tänu olude, ajastu ja inimsuhete oskuslikule kirjeldamisele lugeja sel määral endasse haarata nagu üks seiklusromaan, millele on lisadimensiooniks inimsuhete sügavus. Löpp oli küll selline kerge “körgema sordi naistekas”, aga…Punkt. Ei sönagi rohkem sisust, see oleks pühadusteotus. Mida raamatust öppida? Ka köige jubedamaid, vöikamaid ja hirmsamaid asju elus saab nönda kirjeldada, et ühest küljest hing küll kriibib, aga ei jää tunnet, nagu oleks keegi sind solgiga üle valanud. . Kui ma kunagi ise Eestist ja eestlastest kirjutama peaks, hoian selle teose igaks juhuks käeulatuses – eeskujuks, kuidas hoida joont masenduse ja ülevuse vahel.