Adam-Troy Castro “The Old Horror Writer”

Adam-Troy Castro.The Old Horror Writer. Nightmare Magazine 2016

Florida kirjanik alustas lugu nii nagu tuleks sellest üks mõnus õudus. Tegelikult jõudis ta lühikese jutu jooksul panna paika mitu pööret, nii et õudusest said vaheldumisi filosoofia, (auto)biograafia ja veel mõned žanrid.

Lugu algab nii, et minajutustaja püüaks justkui kirjastuse poolt saadetuna vana õudusjuttude autorit leida. Too elab üksinduses ja päris õudusjutu-kirjanikule sobivas jubedas majas. Läheb siis minajutustaja sisse ja asub intervjuud tegema: miks sa ei kirjuta, kus su naine on…Ja mees annab külalisele plasttopsi veega ning asub jutustama.

See on tegelikult väga muhe jutt, mis puudutab teemat, millega vast kogu kirjutav rahvas kokku puutunud on: mis saab siis, kui reaalsus on hullem kui fantaasia? Kas maailmas on valgeid laike või on kõik nii ära katalogiseeritud, et elamegi europlastikust elu?

Miks lugeda:

  • stiil on muhe ja voolav
  • iseenesest on tegu väga lihtsa konstruktsiooniga, aga nagu näha, siis töötavad need väga hästi

Miks mitte lugeda:

  • ootad tõelist, verdtarretamapanevat jubedust
  • analoogseid asju on omajagu tehtud, küll pikemalt, küll lühemalt

Nancy Etchemendy “Honey in the Wound”

Nancy Etchemendy. Honey in the Wound. Nightmare Magazine 12/2015

Ameerika kirjaniku etnosugemetega õudusjutt. Väikese tüdruku teismeline vend satub tühjas majas kolades õnnetusse ja ta arstist isa püüab alguses poja jalga, siis poja elu päästa. Kui haava sisse lööb põletik, saadab ema tüdruku keset ööd erakliku mustlase juurde, sest linnalegendi järgi aitab tolle mesi just sääraste hirmsate haavade korral. Tüdruk leiabki mustlase üles, saab meekärje kätte, kuid siis hakkab asju juhtuma.

Tegu on lihtsa, hästikirjutatud looga, mida on mõnus õhtuti lugeda. Väga originaalseid ideid sealt ei leia, see-eest annavad boonuse a) atmosfäär b) minajutustaja c) korralik kirjatöö.

Miks lugeda:

  • huvitab uuem ameerikamaa õudus

Miks mitte lugeda:

  • vajad teistsugust õudust

Carmen Maria Machado “Descent”

Carmen Maria Machado “Descent”, avaldatud kus: Nightmare Magazine

See arvustus tuleb küll patuga pooleks, sest tegu pole raamatu, vaid lihtsa lühijutuga. Aga see-eest millisega! Machado on juba mitmel õudusjutuvõistlusel ära märgitud ning õigusega: tal on töesti naha alla pugev stiil. Alguses tundub, et asi on küll veidi külm ja kõle, aga siiski argine. Ja siis hakkab Machado vinte peale keerama, väga väikeste nippidega aina uusi ja imelikumaid vinte, nii et lõpuks on päris kõhe ja ai, kuidas see lugu ikka kõige magusama koha peal otsa lõppes! Muidu räägitakse küll, et lahtine lõpp on kole ja paha, aga tegelikult tuleb tunnistada: mitteütlemine on samuti kunst ja teatud olukordades võib lugeja fantaasia kirjaniku fantaasiale silmad ette anda – juhul, kui autor seda tajub, on säärane stiilivõte igati õigustatud (kuigi ajab natuke närvi küll).

Jutt algab täiesti igapäevaselt, aga loob paari sõnaga korraliku atmosfääri: paar keskealist naist kohtuvad raamatuklubi raames sõbranna pool, imetlevad korterit, joovad veini ja asi läheb lõbusaks. Siis aga hakkab õpetajana töötav võõrustja rääkima uskumatust nädalast, mil tema kooli toodi koolitulistamise üle elanud lapsed. Trauma, muidugi, aga kas ka midagi enamat? Ütleme nii, et kogu aeg on tunda, et vist midagi toredat tuleb – Machado riputab seinale ühe püssi teise järel. Kui see pauk lõpuks tuleb, siis on see päris kõva ja ühest väga pisikesest püssitorust…