Paula Wall “Die Frauen der Familie Belle”

Paula Wall. Die Frauen der Familie Belle. München 2006

Mõnikord vaatan raamaturiiulit ja mõtlen, kuidas üks või teine raamat sinna sattunud on. Aastate jooksul olen kodustele saatnud sadu raamatuid, mida ise veel lugedagi pole jõudnud ja taaskohtumine selle suure riiuliga on alati põnev. Enamjaolt on üllatus positiivne, sest leian uuemate teoste tagant raamatuid, mille ostsin veel enne seda kui nad kultusstaatusesse jõudsid (nt Panemi-lood ja muud põnevat), aga tuleb tunnistada, et kuidagi on sattunud riiulisse ka sellist pahna, et hoian kahe käega peast kinni ja teen Munchi “Karje” väga korraliku remixi. Need on raamatud, mis panevad tahest-tahtmata enda käest küsima:”Kust nad siia said? Kes ostis? Mina? Ostsin? Ja maksin raha selle eest?”

See raamat kuulub viimaste hulka. Alapealkirjaks võiks sel naistekal olla “Üks pulm ja 1000 matust”, sest pikka juttu heietades jõuab abieluranda vaid viiekümneaastane tädi, aga linnaelanikud hukkuvad tormis. Iseenesest pole ju ideel viga, võetakse vabameelne vanatüdruk, kes hakkab surnud õe vabameelset tütart kasvatama, võetakse rohkem või vähem vabameelsed mehed ja siis vaadatakse mitme aasta jooksul, mis neist siis saab. Umbes poole raamatu peale kannatab isegi lugeda, sest autor ketrab mingit pinget ja tekib tahtmine teada, kuidas asi laheneb. Siis aga läheb asi täiesti käest ära, tulevad mingid mõttetud kõrvaltegelased, mingid väga kahtlased liinid ja lõpp on selline deus ex machina-moodi sitanikerdis, et vaatan praegu aknast tuisku ja mõtlen, et pliiti on ka vaja kütta…

Iseenesest püüan ma raamatute vastu võimalikult vähe snoob olla. Kes lugeda armastab, peaks ikka rabama aeg-ajalt võõralt peenralt palakesi ja mitte tegema nii nagu üks tuttav, kes ütleb “ainult populaarteaduslik tehnikakirjandus, kõik muu on pask”. Võõra žanri näppimine tõmbab aju alati käima, isegi kui see protsess on kõike muud kui meeldiv. Just selle teise pilgu, teise seisukoha nägemise pärast püüan lugeda kõike, mida kätte saan. Põhimõtte pärast. Aga.

On asju, mis on niivõrd halvad, et ei kannata kriitikat. Sellepärast on põhjusteks, miks (tugevalt diagonaalis) lugeda:

  • tahad ülilihtsat naistekat
  • natukene ebatraditsioonilisust
  • väga mustvalgeid tegelasi (ja natukene kirjastustega kursis olevana tulebki tõdeda, et naistekaid treitaksegi ühe mustri järgi ja kõige kõrgemalt hinnatakse keskpärasust)

Miks mitte lugeda

  • karakterid on olematud (seevastu saad kõiki klišeesid, mida vähegi selle žanri puhul tahta)
  • sisu praktiliselt puudub
  • liine pole kokku võetud
  • lugu jookseb hüpiklikult ja ebaloogiliselt
  • puudub see, mis halva naisteka ära päästaks: vähegi originaalsem tegelane, tugevad sisupöörded, vähemalt normaalne erootika, lehekülgi pöörama panev stiil… Ei miskit. See-eest võid mitmel leheküljel lugeda, kuidas potililli mürgitada.

Viktoria Tokareva “Õnnelind”

Pealkiri sobib hästi kokku raamatu leidmislooga. Sest kas pole mitte õnn, kui sa mööda talviseid prantsuse kvartali tänavaid kõndides ühte pealtnäha pisikesse raamatupoodi satud. Ja kas pole mitte veelgi suurem õnn, kui  selgub, et esiteks on poes suurepärane valik, mille üle tuntumad ketid kadedusest roheliseks läheks ja teiseks käib parasjagu aktsioon „Kõik raamatud poole hinnaga!“. Siis peab juhust kasutama ning midagi ebatavalist koju kaasa viima.

Viktoria Tokarevast ei olnud ma varem midagi kuulnud, kuid lähemal uurimisel selgus, et tegu on 1937. aastal sündinud vene autoriga, kel on ette näidata nii filmialaseid kirjatükke kui ka lühijutte, mille laadi võrreldakse vanameister Tšehhovi endaga.

Raamat räägib kaunist vene tüdrukust Nadkast, kes hea elu otsinguil proovib läbi sakslased, prantslase, vene pankuri ja vene poliitiku ning jõuab lõpuks ikka omaette äratundmisele, mis tema jaoks see õige hea elu on. Paralleelselt saab teha kiirkursuse umbes viimase neljakümne aasta jooksul vene ühiskonda tabanud muudatustesse.

Iseenesest on see üks viimase aja kiiremaid lugemisi, sain selle suuresti rongis loetud, sest oma ligi kolmesajast leheküljest hoolimata on raamat kirjutatud peamiselt lühikeste lihtlausetega, mis on seedimiseks teatavasti need lihtsamad. Justkui kapsas – lased lihtsalt endast läbi.
See pole sugugi halb ajaviiteromaan. Hõlbuelu otsijatele moraali ei loeta, vihjatakse vaid vana tõde, et õnn soosib tugevaid ja julgeid.