Franz Hessel “Salajane Berliin”

Franz Hessel. Heimliches Berlin. Berliin 2007 (esmatrükk 1927)

Esimene maailmasõda on kaotatud, hirmus inflatsioon on üle elatud, aga sakslased otsivad ikka veel oma kohta. Kõik on lahtine, kõik on võimalik, aga samas on see pidetus ka veidi häiriv. Igaühel oleks justkui midagi vaja. Peategelasest noormees mõtleb, kas minna ema kutsel maale talu pidama, kus teda ootab justkui midagi armastuselaadset või siis keskenduda potentsiaalsele vallutusele Berliinis. Ja ega see elu lihtne ole, nagu tõdevad ka kohalikud aadlikud: kui ikka raha pole tuleb – uskumatu – tööd teha. Aga missugust? Võiks justkui diplomaadiks haka, sidemeid nagu oleks. Kuid samas pole see nii huvitav kui too patune Berliin. Seal on poolilm, praegused ja endised armastatud. Naispeategelane jällegi otsib elus seiklusi. Tal on mees, laps ja materiaalne kindlustatus, lisaks on ta ilus ja mees laseb tal ilma probleemideta oma elu elada – teda samal ajal armastades. Kuid tema tahaks reisida ja maailma näha…Ja siis on terve rida inimesi, kellele elu sellisel kujul täiesti meeldib. Noor Venemaalt pagenud vürstrinna töötab päeval kliinikus medõena, loeb kõrgemat kirjandust ja agiteerib miskipärast just kommunistide poolt. Ärimehed tahaksid jällegi finantsiliselt langenud aadli asju maha müüa. Samal ajal hõljuvad üle igasuguste materiaalsete ihade nood vana maailma õilsa mõttelaadi vaimu riismed, mis lubavad vaba käega raha laenata, teist abistada (kui selleks kohustab seisus) ning moraalil moraal olla lasta. Huvitav on stseen abielumehe ja tema naise potentsiaalse noore armukese vahel: see kujuneb lausa selliseks, et vanem mees annab armukadedusest hoolimata noorele lausa ausat nõu.

Ühesõnaga, rahutus vaevab inimesi, kuid suurt midagi keegi selle vastu ette ei võta. Keegi kuhugi ei reisi. Keegi enam mässata nagu ei viitsi. Naine jääb koju oma mehe juurde. Noormees läheb ema farmi. Ärimees läheb äri tegema ja kabarettistid elavad rõõmsalt oma elu edasi.

Miks lugeda:

  • pakub huvi ajastupildina
  • lühike raamat, saab kärmelt läbi
  • tahad näha 20ndate rasket argipäeva kus käidi kohvikust korterisse, korterist kohvikusse ja sealt kabareesse, kogu aeg mingid kohtumised tuttavatega, küll jookseb endine armuke sülle…. puhh, võhmale võtab.

Miks mitte lugeda:

  • ajastu stiil on veidi raskepärane ning tuleb arvestada, et dialooge peavad inimesed veel ajal, mil polnud Facebooki ega nutitelefoni. Neil oli aega rääkida küll, ka pikkade täislausetega. Eks see ole tänapäeva inimesele harjumatu.
Advertisements

Robert Beachy “Gay Berlin”

Robert Beachy. Gay Berlin. Birthplace of a Modern Identity. New York 2014

Selle raamatu puhul ütleb pealkiri ilusti ära, millega tegu: Berliini homoseksuaalsed keerdkäigud 19. sajandist kuni natside võimuletulekuni. Ütleme nii, et peale seda lugemisvara nihkub perspektiiv hoopis teiseks ja enam ei saa aru Eesti homovastastest. Siin olevat patuelu? Lubage naerda! Meieaegsete elu tundub selle nalja kõrval õite kuiv, igav ja kitsarinnaline. Kui ajal, mil Berliinis oli homoseksuaalsus põhimõtteliselt vabaduskaotusega karistatav (enne Esimest maailmasõda ja sõdade vahel osaliselt), loeti Preisimaa päälinnas ligi 40 geibaari ja politsei (peavalitsus – võin siin detailiga eksida) oli sisuliselt nende piiramisrõngas, aga ainus kord, kui neid läbi otsiti, oli vast siis, kui üle tee asuvast politseijaoskonnast pandi pihta tuhat marka ja kahtlustati, et keegi geibaari külalistest oli raha endaga kaasa viinud… Kui Weimari vabariigi ajal ilmus suur hulk LGBT-kirjandust, mis oma vormilt-sisult annab omajagu mahlakat välja… No ei mõista, mida me täna üldse moraalituse üle vingume. Moraalitus? Pigem oleme liiga igavad, seltsimehed, lihtsalt metsikult igavad.

Aga nüüd kiretult raamatust. Beachy on teinud ära tänuväärse töö ja toonud mu huviorbiiti preisi sõdurprostituudid. Meenutame, et Berliin oli enne metropoliks saamist kasarmulinn – umbes 20% sõdureid, enamik neist abiellumiskeeluga. Taskuraha teeniti parkides ja mujal. Lisaks uurib autor seadusandlust, seda, kuidas ühiskond probleemi suhtus, milliseid geiühinguid üldse leidub (meenutagem, et kui sakslane midagi hirmsasti armastab, siis on need ühingud.) ja kuidas ikkagi patuelu käis.

Käis põnevalt: parkides ja baarides. Seda imet tulid kaema geid kogu maailmast (iseänranis tsiteeritakse raamatus paari inglise noorpoeeti) ja väidetavalt jäid nad nähtuga üsna rahule. Keegi ajaloo suurkujudest oli seda sarkastiliselt niimoodi kommenteerinud, et kui Pariisi turg oli spetsialiseerunud naisprostituutidele, siis Berliin pidi ju eristumiseks mehed ette võtma.  Igatahes elasid politsei ja geid omadega rõõmsas rahus, ainult aeg-ajalt raputasid seda ühiskonda skandaalid. Näiteks oli mõnel mehel kombeks oma jõukaid kliente väljapressimisega ähvardada (ja ähvardus ka teoks teha). Kuna häbi ja alandus, mis paljastamisele järgnesid, olid siiski üsna korralikud, siis püüti seda vältida nii kuis võimalik. Teinekord võis aga üsna süütult rünnaku ohvriks langeda: sattus mõni kurjategija vanglasse, sai ta sealt kamraadide käest “potentsiaalsete geide” nimekirja ning türmist väljununa asus hoolega väljapressimiskirju kirjutama. Igatahes tegi suurtööstur Krupp autori väitel just geiohu pärast enesetapu, sest sosistati, et tal oli poistest koosnev teenijaskond, moodsa terminiga “mõnuarmee”. Lisaks puudutatakse ka Eulenburgi skandaali ja seal saab nalja rohkem kui rubla eest. Iseäranis hariv on see skeem, mille ajakirjanikud Eulenburgi paljastamiseks välja mõtlesid. Iroonia ei puudu ka selles, kuidas autor kirjeldab, kuis endistest geisid tolereerivast noorteühendusest SS sai.

Beachy komistab ja kukub oma töös ka mitu korda. Tal on näiteks humoorikas peatees, et sakslased mõtlesidki homonduse nii-öelda välja. Et üks ühing oli justkui see peamine gei-eestvedaja ning kordab end siin ja seal. Aga just ajastupildina on tegu hariva teosega. Ühiskonda mõõdetakse tihtipeale just selle järgi, kuidas ta oma vähemustesse suhtub. Ja tuleb tõdeda, et “ambivalentne” on antud kontekstis küll vast kõige paslikum termin.

Toon siinkohal ära toortõlke noore Klaus Manni (kuulsa kirjaniku väidetavalt geist poja) päevikusissekandest, kui too esimest korda (hüperinflatsiooni päevil) päälinna pääses:

” Üks neist viibutas nõtket jalutuskeppi ja jõllitas mind, kui ma temast mööda läksin. “Tere õhtust, madam,” ütlesin. Ta sosistas mulle kõrva:”Kas sa tahad mu ori olla? Maksab ainult kuus miljardit ja ühe sigareti. Hea pakkumine.” Seal oli tüdrukuid, kes ei saanud olla vanemad kui 16 või 17. Mulle öeldi, et mõned kõige kaunimad ja elegantsemad olid tegelikult maskeeritud poisid… See näeb kindlasti naljakas välja, mõtlesin – poisi keha roosas pitspluusis… Ma olin sellest kõntsast kui nõiutud. Berliin – see Berliin nagu ma teda ette kujutasin, oli võrratult korrumpeerunud. Ma tahtsin palju kauemaks jääda.”

Miks lugeda:

  • saab aimu geidest-seadusandlusest Saksamaal
  • saab näha huvitavat ajastupilti, sest ega ainult kliiniliselt geisid kujutata vaidka ühiskonda nende ümber. Ja see on põnev.
  • paneb meie elud veidi teise perspektiivi ja avardab silmaringi
  • üksikjuhtumid, mida Beachy kirjeldab, on küll teinekord rõvedad, omapärased, hullumeelsed…aga kahtlemata väga, väga huvitavad. Seda juba peavoolukirjandusest ei leia.

Miks mitte lugeda:

  • ei salli geisid üldse. Siis vaata pealkirja ja tee omad järeldused.

 

Vera Lourié “Kirjad Sinule”

Vera Lourié. Briefe an Dich. Schöffling&Co. Frankfurt am Main 2014

Teie ees on mitmes mõttes erakordne raamat. Pealkiri viitab kirjadele ja õige on – need on mälestus/armastuskirjad pea kaheksakümneaastaselt Vera Louriélt, vene emigrandist Berliini kirjanikult (nooruses oli ta Lev Gumiljovi õpilane ja kuulus tema noorte luuletajate ringi, aga tekstiproovide põhjal pole luule teab mis tugev) tema pea kolmkümmend aastat nooremale armastatule. Naisele, kes oli kirjanikust ainult platooniliselt huvitatud. Seega on peatükkide ülesehitus alati sama: esimese paari lausega kirjeldab Lourié (1901-1998) oma ängi, kuna sõbratar armastusele ei vasta ja siis järgnevad mälestused tsaariaja Venemaast ning 20ndate/30ndate Berliinist, kui see oli tõeline vene linn ja vene intellektuaalide keskus. Raamatu lõpust leiab Vera Lourié lühijutud.

Olgu etteruttavalt öeldud, et stiil on keskpärane ja sisult viljeleb autor pigem olmekroonikat (kes mida kandis, mida sõi, kes kellega käis ja kuigi ta kohtus tõeliselt kuulsate inimestega (Belõi, Ehrenburg jt) ja oli Berliinis nende lähiringkonnas, siis piirduvad mälestused tihti vaid märkusega, et mees käis lohakalt riides või et naine oli armukade). Kõrgelennulisi arutlusi siit ei leia.

Samas saab pildi kätte jällegi nähtusest, mis on nagu tont – kõik räägivad, et oli olemas ja päris kole, aga näinud on teda vähesed – vene kultuuriinimeste eksiil Berliinis ajal, mil Kurfürstendammil polnud peaaegu võimalik saksa keelt kuulda. Ning saab ka väga intiimse pildi päratult jõuka vene juudi perekonna elust 20.sajandi alguses. Kuidas oli elu tsaariajal, kuidas mõjutas elu sõda, kuidas alguses kõik revolutsiooni tervitasid, kuidas ja miks inimesed kiiresti pettusid-põgenesid. Kuidas kujunes elu võõras riigis, mida parasjagu tabas hüperinflatsioon ning mis oli immigrantidega lausa üle valatud. Kuidas sattus vene juut varjama natsi-vastupanuliikumise tegelasi ning asus pärast sõda suurelt musta äriga tegelema… Nagu autor ise ütleb, eelistab ta nüüd, eluõhtul, oma tormilist ja seikluslikku elu lihtsale ja õnnelikule ja ei kahtese midagi. Kui, siis ainult ehk seda, et tema hilisele armastusele ei vastata.

Kaks põletavat küsimust jätab aga raamat vastuseta ja kui keegi lugejatest mind valgustada oskab, siis ärgu hoidku tarkust vaka all:

1) Vera Lourié kandis Venemaal perekonnanime Lur. Tema isa, Josef Lur, oli arst ja vanaisa rikas börsitegelane. Noorele Verale hangiti varakult guvernant – Tallinnast pärit eesti soost naine perekonnanimega Woitke (kuna raamat on saksakeelne, ei tea, kuidas nime väänatud on). Oleks väga huvitav teada, kes see kange daam oli ja  mis temast sai.

2) Raamatus on ühes kohas märgitud, et Vera Luri tädi – perekonnanimi Finkelstein (nad said vahepeal aadlitiitli ja käitusid Lourié mälestuste järgi nagu uusrikkad, toppides aadlimonogrammi isegi ööpotile, nii et terve suguvõsa nende üle naeris) – vanim poeg Dimitri abiellus veel rahulikemail aegadel eestlannaga. Ka siin oleks väga huvitav teada, kes see väljavalitu oli. Mälestuste järgi aitas just see abielu perekonnal läände põgeneda, kuna naisel oli õigus kodumaale naasta ja perekond kaasa võtta. Vanemad, õde ja hull poeg Boriss läksid Berliini, aga mis Dimitrist ja tema eesti naisest sai, pole kahjuks teada.