Pamela Horn “Flappers. The Real Lives of British Women in the Era of The Great Gatsby”

Pamela Horn “Flappers. The Real Lives of British Women in the Era of The Great Gatsby”. Amberley Publishing 2013 (first edition published 1995 as “Women in the 1920s”)

Kui ma paar postitust tagasi vingusin, et raamatul pole piisavalt ajaloolist rasva, uurimistöö tugevaid jalgu ja korralikku viiteaparaati- kasutatud kirjandust, siis käesolev teos täidab kõik mu loetletud soovid.

Pamela Horn võtab kätte ja lahkab peatükkide kaupa briti naiste kujunemist, hingeelu ja võimalusi kuldsetel 20ndtatel ja teeb seda ajaloolase üsna kindla käega, joonistades lõpuks välja uskumatult tiheda läbilõike nii ajastust kui ka selle naistest. Ükskõik, kas Horn käsitleb meditsiini, naisõiguslust, haridust, kõrg/kesk/töölisklassi või talupoegi, abielunaise või töölistüdruku elu, igalt poolt vaatavad vastu viited, millega võiks kohe asja edasi uurima hakata. Erinevalt paljudest teistest 20ndaid käsitlevatest teostest ei keskendu Horn vaid peole & pillerkaarile vaid ajab taga korralikku argipäevaproosat. Sedasama paganama halli argipäeva, mille nukralt pinnaselt sünnivad teinekord kõige uskumatumad fantaasiad.

Näide peost & pillerkaarist: Horn ei räägi niivõrd sellest, kus ja kuidas pidutseti, kui ühiskonna suhtumisest iseseisvamaks muutunud naisesse. Nii leiab intervjuu kaudu raamatusse lugu poeteenijast, kes kangesti peole minna tahtis, aga kelle ülemus venitas sellepeale tööpäeva kolm tundi pikemaks, sest “naistel ei sobivat”. Või teenijast, kelle perenaine sattus infarkti äärele, kui tüdruk juuksed lühikeseks lõikas.

Näite naispoliitikute esilekerkimisest: siin keskendub Horn protsessile, täpsemalt valimisõiguse kättevõitmise & valimiste võitmise protsessile, mitte sellele, mida naised oma ametites korda saatsid. (Tõele au andes: märgitakse, et nii kui naised tahtsid majandust vms töögruppi sisse imbuda, hakkas meeste hulgas suur vigin pihta, stiilis “oi, nõder naine ja tundlik närvikava”.)

Teisisõnu, kas tööline, teenija, suurilmadaam, keskklassi pereema või talunik – Horn lahkab naiste elu(valdkondi) ja valikuid peamiselt läbi ühiskonna suhtumise neisse teemadesse. Seda teeb ta aga hästi, sest lõpuks tuleb silme ette pilt rankelikust “nagu see võis tegelikult olla”- naisest- briti alamast. Ja argipäev & moodne aeg saab hoopis teise tähenduse.

Miks lugeda:

• soliidne ülevaade naistest & nende elust 20ndate Suurbritannias (Miskipärast puudub maailmapoliitikat käsitlev osa, aga seda leiab säärastes ülevaadetes üliharva… Aga see on ka minu kiiks, olen viimasel ajal rohkem seostatud teoseid otsima hakanud.)
• korralik uurimustöö, mille põhjal edasi minna
• tore argipäevaajalugu

Miks pigem mitte lugeda:

• kui soovid glamuurseid 20ndaid – seda sealt ei leia
• kui soovid kerget lugemist: stiil on populaarteaduslik, ja kuigi mitte kuiv, ei ole tegu ka just maailma lobedaima sulega

Ernest Hemingway “Pidu sinus eneses”

Ernest Hemingway.Paris. Ein Fest fürs Leben. 2012. Tõlk. W. Schmitz

Hoiatus: kelle jaoks Hemingway on puutumatu & püha & vaieldamatu lemmik, peaks nüüd selle internetiakna kiiresti kinni panema. Ütlen juba ette ära: kirjutamine tuleb Hemingwayl ülihästi välja, selle kallal ei nori. Kes soovib viisakaid arvustusi, leiab need kas kultuuriajakirjadest või näiteks siit.

Kuna tegu on väga, väga tuntud raamatuga ja kõik intellektuaalid ja (tuttavate väidete kohaselt ka) Pariisi turistid ja, pagan võtaks, ka Vila-Matas olevat seda lugenud, siis tundsin hariduslike lünkade pärast suurt piinlikkust. Isegi nii suurt, et ostsin lõpuks saksakeelse variandi, sest ei jaksanud ingliskeelse saabumist ära oodata. Nii nagu paljude kuulsate-klassikaliste asjadega kipub olema, siis lootused ja tegelikkus olid pöördvõrdelises suhtes. Arusaadav, sest ma olen väga mõjutatav inimene ja kui kuuled ühe ja teise käest, et „ilma selleta ära Pariisi mine” või et „tegu on 20ndate Euroopa kultuurielu piibliga” või „suurima klassikuga, kes iial elanud” või “vana Ernest on mu kõigi aegade lemmikkirjanik”, siis loomulikult tekivad mingid kahtlased ootused. Et aga iga inimene loeb raamatut erinevalt ja nopib sealt rääkimiseks välja omale sobivad mõtted, siis tekib pikaajalisel kuulamisel vaimusilmas selline über-raamatu pilt. Ehk: ootad raamatut, millel oleks kõik kirjasõna eelised, aga mitte ühtegi puudust. Samahästi võiks loota, et aeda ilmub ükssarvik.

Hüva, tuleb tõtt tunnistada: Hemingway pole mu lemmikkirjanike panteonis kunagi teab mis kõrgele ronida suutnud. Küll aga ronib hetkel huvipanteoni tippu 20ndate aastate teema ning siin loen ma täiesti kriitikavabalt igasugust pahna (pahna nagunii, ca. 80% mu lugemusest ei jõua iialgi siia netiavarusse). Sellepärast kalkuleerisin loogiliselt, et noh, pane üks pluss üks kokku, saad kaks ehk midagi täiesti loetavat-praktilist. Loetav ta oli, ainult et Pariisist kui linnast sai kätte püha kolmainuse: jaheda ilma, kohvikute-kelneri hingeelu & hiiglaslike dopinguannuste all kannatavad võidusõiduhobused. Hemingway enda kolm tahku: talle meeldis suusatada & ta oli distsiplineeritud töötaja & kohusetundlik sõber. Vastutahtsi tekib mulje, et Hemingway püüab küll öelda „oh, mis nüüd mina, vaadake, kui lahe rahvas siia üle valla kokku tuli”, aga tegelikult kumab igalt poolt välja suhtumine „kõik on saamatukesed ja jõuetud, aga õnneks olin mina ka Pariisis ja jõudsin Fitzgeraldile seksuaalõpetust anda”.

20ndate Pariisi kuulsustest meeldis talle kõige enam suure südamega Ezra Pound, keda Hemingway kirjeldab kui uut Kristust. Gertrude Stein käis talle (kirjastiili arvestades) närvidele, aga tollel olid jälle head kontaktid. Scott Fitzgerald oli tema jaoks inimesena üks suur hunnik õnnetust, aga olles läbi lugenud „Suure Gatsby”, otsustas Hemingway talle eluaeg sõber olla ning teda igati toetada.

Eksistentsiaalse poole pealt: nälg, kultuuriinimeste hirm läbikukkumise ees ja varastatud kohver noorpõlve juttudega.

Ei mäleta, kes või miks, aga kunagi tõmmati seltskonnas üles teema, et Hemingway olevat tuntud naistevihkaja ning nagu nimme pidin ka seda siit raamatust otsima (Astu ette, sina, kes sa seda mulle rääkisid ja objektiivsuse ära rikkusid!). Kes otsib, see leiab: kullafondi kuulub vast Hemingway vaimustus lause üle „Les femmes pleurent comme les enfants pissent.” Tundub, et naisi hindab ta (vähemalt selles) raamatus kahest aspektist lähtudes: 1) kas naine on füüsiliselt tugev – raamatu kõige kõrgema hinnangu osaliseks sai kleenuke tüdruk, kes suurt ja rasket seljakotti kandes kiiremini mäest üles läks kui Hemingway ise 2) Kas naine laseb mehel tööd teha. Siit tuleneb ka tema surematu viha Zelda Fitzgeraldi vastu, sest vähemalt Hemingway käsitluses oli naine see, kes Scotti suurteoste kirjutamisest eemale hoidis.

Üldiselt on Hemingway sulg inimeste (eriti lähedaste) kirjeldamisel äsja suure teritamisprotsessi läbinud, aga võib-olla tuleb see a)saksakeelsest tõlkest ja b)saksakeelsest tõlkest, mida olevat esimese väljaandega võrreldes väga oluliselt muudetud, nii et see „muutuks raamatuks, mida Hemingway ise välja anda tahtnuks”. See on vana lugu, et kadunud kirjanike järeltulijad mitmekümne aasta pärast hirmus täpselt teadma hakkavad, missugused need kuulsa esivanema kirjanduslikud ambitsioonid täpselt olid. (Imelik suhtumine…ma ei usu, et mu perekond isegi blogipostituste koha pealt öelda saaks, missuguse stiili ja tujuga seda redigeerida tuleks, et täpselt mu maitset tabada. Veresugulus ei ole veel mingi eksperdidiplom, aga see on maitseasi.) Raamatu lõpust leiab ka väljaandja litaania teemal, miks küll muudeti ja miks see hea peaks olema.

Raamatu parim osa oli Ford Madox Fordi kirjeldava lühijutu lõpp: puhas ilu ja klassika – juba ainuüksi sellepärast tasus lugeda. Kokkuvõtvalt: suurtes kogustes ajab natuke närvi, aga igaõhtuse öökapilugemisena on hingele hea. Tõmbad aga hästikirjutatud lause-tsitaadi välja & tunned end kultuursena.

Alison Maloney “Bright Young Things: Life in the Roaring Twenties”

Alison Maloney.Bright Young Things: Life in the Roaring Twenties. 2012

Laenasin raamatu välja, nii et nüüd tuleb täiesti mälukargule toetuda. Mälu ütleb: kui kuldsetest kahekümnendatest mitte midagi ei tea, aga huvitab – ja eriti kangesti huvitab Inglismaa pool, sest raskuskese on just sellel teemal -, siis on tegu päris hea teosega. Maloney on jaganud raamatu lühikesteks, kergestimõistetavateks peatükkideks, alates sellest, miks & kuidas jazziajastu alguse sai, lõpetades ehk vähem tuttavate teemadega nagu tehnoloogia areng (väike nimekiri 20ndatel kaubandusvõrku vallutama hakanud elektriseadmetest nagu tolmuimeja), kokteilid ja keeluaeg, huvitavamad noorterühmitused, muusika, kino, klubid… Mulle meedis eriti peatükk Inglismaa sõjajärgsest teenijaprobleemist: rahvas polnud enam nõus aadlike juurde teenima minema, sest naised olid sõja ajal harjunud vabrikus suuremat palka teenima ning mehed… no kui sa oled Esimeses maailmasõjas ohvitser olnud, siis ega sa vist enam viitsi kõrgele lordile lauas suppi serveerida. Iga peatükki on pandud iseloomustama paar toonast inimest, nii et teoreetilisele jutule saab täiesti inimliku (kuigi ülilühikese) mõõtme juurde.

Kuna tegu on tõesti ülevaatliku raamatuga, siis ei saa eriti norida ei selle kallal, et autor on kasutanud maksimaalselt kahtekümmet teost (siinhulgas väga tõsiselt Barbara Cartlandi memuaare kui tõe viimast instantsi, hea seegi, et kasutatud kirjanduse nimekiri on ära toodud), ega selle kallal, et inimeste sektsioonis kirjutab autor lühidalt, et “tegu on olulise lauljaga” või midagi säärast, kuigi oleks võimalik ära tuua loodud muusikapalad vms. Aga see, et ta inimestest rääkivate minipeatükkide juurde eluaastaid ei pane, on küll kuritegu. Muidu oleks ükskõik, aga kuna käesolev raamat räägib just nooruse ja noorte võidukäigust, oleks huvitav arvutada, mis vanuses kuulsused oma esimeste saavutusteni jõudsid.

Miks lugeda:

• hea lihtne sissejuhatus 20ndate elusse & kultuuri (eriti selle säravamasse poolde)
• ülevaatlik & katab pea kõik olulised olmeteemad (v.a. poliitika)
• põnevad olmefaktid, nt olevat 20ndatel USAs aset leidnud suur olmetehnika võidukäik, samal ajal põlgas inglise koduperenaine aga elektri ära ning kodumasinatega varustamise osas jõudsid nad alles 60ndatel USA tasemeni

Miks mitte:

• kui oled juba 20ndate suur spetsialist & asjatundja – siis võib igavaks kätte minna