Saadi “Roosiaed”

Muslihhudin Saadi. Roosiaed. originaal 13 saj, tõlk Haljand Udam 1974

Saime omale vana hea tsensuuriseaduse Euroopa Liidust, nüüd peab eluga kuidagi edasi minema. Rahustuseks pöördusin vanade klassikute poole.

Saadi “Roosiaeda” lugedes tekkis kange tahtmine Iraani reisida, sest Shiraz näib olevat koht, kus enne surma ära käia tasuks. Tänaseks on selles linnas rohkem rahvast kui terves Eestis kokku, kuid keskajal tuli sealt hulgaliselt sääraseid poeete ja mõttetarku, kelle sõnu tänapäevalgi kõik haritud iraanlased omale kuldtähtedega seintele sodivad. Rääkimata sellest, et sealt on pärit üks juba vanal ajal kangesti tuntud veinisort.

Ja Saadi – 13. sajandi mees, kelle sõnu teavad kõik korralikud iraanlased, aga kelle pärisnimi ja elusaatus on suuremalt jaolt tundmata. Tema teoste põhjal arvatakse, et ta oli Shirazis sündinud, reisis palju ja pani reisijutud ka oma teostesse kirja. Vahepeal langes ta Jeruusalemmas orjaks, kus vaevles sunnitööl mitu head aastat, enne kui ta omamoodi vangide lunastusprogrammi ajal taas vabaks osteti ja kodumaale pääses. Ta nägi ära nii vanad Pärsia valitsejad kui ka uued mongolitest isandad ja oma kogemused võimuvahetusega seoses on ta sellesse raamatusse ka valanud. Teda on ka selle eest nuheldud – liialt suur tuulelipp, kes oskas kõikide võimudega läbi saada ja neid meelitada.

Ta on aga kirja pannud kaks teost: Gulistan (käesolev “Roosiaed” ja Bustan). “Roosiaed” on suures osas teos värssides, Udam on tõlkimisega kurja vaeva näinud ja eessõnas on ka mainitud, et kui värsid väga hulluks läksid, jäeti need tõlkest lihtsalt välja. Mulle meeldib, kuidas lugu algab: Saadi läheb sõpradega õhtul kuhugi aeda pidutsema, hommikuhalluses otsustab ta sõber aias lilli noppida. Seepeale noomib Saadi sõpra ja ütleb, et mis ta niisama lilli krabab – lilled, see on vaid korraks. Aga las ta kirjutab raamatu – see on ikka igaveseks.

Mõeldud-tehtud. “Roosiaed” on omamoodi aforismikogumik, ainult et rohkem luulevormis kui meie sellega harjunud oleme. See on jagatud mitmesse eri kategooriasse alates riigivalitsemisest armastuseni. Neid võib võtta kui lihtsaid aforisme või siis kui pilku 13, sajandi mehe pähe, kes meenutab oma huumorimeelega natuke Kivirähka. Kahetsema lugemist kindlasti ei pea.

Kuna ma sain vahepeal ka Richard Burtoni märkustega “Tuhande ja 1 öö” tõlke kätte ja seda nüüd natuke sellega siin võrrelda saan, siis ei suuda ma ära imestada, milline uskumatu võltsmoraalsuse laine meil lahti läinud on. Neis raamatutes voolab pidevalt vein ja käib üks suur orgia, kusjuures meestevaheline armastus on isegi suurema au sees kui naistevaheline armastus. Et pole midagi uut siin päikese all, siis “1000 ja 1 öö” jutuvestjatele käib muuseas kõige rohkem pinda… ei, mitte usuleigus või muu, vaid sõna otseses mõttes see, et neegerorjal on “suurem” ja naised tema ees kui loogu langevad.  Nii et praegu poliitikas toimuvat vaadates on mul tuline kahju, et mingid elemendid on nagu 1000 ja 1 öös, aga ei ole seiklusi, ei ole merereise, džinne, tantsutüdrukuid ega kavalpäid.

Aga miks “Roosiaeda” nüüd lugeda?

  • Saadi on väga lobeda jutuga, ühendab palju huumorit ja aforismi
  • no kus sa saad 13. sajandi Pärsia kirjanikku? Ega teist sellist naljalt leidu
  • saad väikese sissepõike šiitide usku, aga väga üldiselt
  • näed, et inimeste probleemid olid ka tubli 800 aastat tagasi samad, ainult iPhone´ neil siis polnud

Miks mitte lugeda?

  • segavad luulelised vahepalad
Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s