Thomas Levenson “Newton ja valerahategija”

Thomas Levenson. Newton and the Counterfeiter. The Master Criminal, the Great Genius and the Plot to Destroy the Royal Mint. 2009

Arvate pealkirja peale nagunii, et tegu on juturaamatuga? Aga vot ei ole!

Tere tulemast 17. sajandi lõpu Inglismaale. Kuningas peab parasjagu mandril sõda ja tal on näpud põhjas. Hõbe voolab kuningriigist aga välja, sest spekulandid avastasid, et kuld on mujal soodsam kui Inglismaal ja teenivad arbitraaži pealt kena kopika. See on viinud aga rahva rahutuste äärele, sest enam pole millegagi inimestele maksta. Raha lihtsalt ei ole! Olukord on nii hull, et riik proovib korra isegi lotopiletites madrustele palka maksta. Elu ei tee paremaks ka ikka veel kehtivad kaks eri rahasüsteemi – vanad käsitsitehtud mündid ning äsja käibelelastud uued mündid, mida kõik valerahategijad usinalt järele tegid.

Kuninglik rahapada (royal mint) peaks lahendama korraga nii rahanappuse kui ka valerahategijate probleemi, aga nii nagu ikka maailmas, on suurte organisatsioonide etteotsa pandud ülimalt võimetud, aga see-eest ülimalt kõrgepalgalised inimesed, kes oma tööst suuremat ei jaga, aga kes arvavad, et nad on kole andekad ja kogu maailma mammona ja veidi peale ära teeninud (nagu näha, siis pole siin aastasadadega midagi paremaks läinud). Aga rahapajal veab – parasjagu otsib huvitavat teenistust ja raha igale koolilapsele õpikutest tuntud Isaac Newton. Oma kõige tuntuma teose kirjutas ta kahekümnendates eluaastates ja sealtpeale tegeles ta pigem okultismi valdkonda jäävate küsimustega – välja arvatud tema optikaalane teos, mille ta hiljem kirja pani. Ta oli hiljuti üle elanud depressiooni ja kui ta – tõenäoliselt sõprade kaasablil – rahapaja üheks kolmest juhist (wardeniks) sai, siis lahendas see kohe tema rahamured.

newton
Oot-oot, teaduse kuldne poiss käis Londoni detektiivina valerahategijate käsi väänamas?

Ausa inimesena tahtis ta midagi vastu anda ja nii nagu autor kirjutab, siis ei enne teda ega pärast teda ükski teine warden seal rahapajas töö maitset suhu ei saanud. Kõigepealt pani ta efektiivselt tööle rahapressi ning tegi tõenäoliselt ühena esimestest töötajate efektiivsuse uuringu ja arvestas välja, kui kaua üks vahetus töötama peaks ning kui kiiresti press liikuma peaks, selleks et parimat tulemust saada. Mõne kuuga lahendas ta Londoni rahaprobleemid ja turult sai jälle müntidega kapsast osta.

Kuid see on ainult pool võrrandist. London kihas valerahategijatest ja isegi karm karistus, mis tavaliselt tähendas surmanuhtlust, ei suutnud neid operatsioone peatada. Tol ajal puudus Londonis veel politsei tänapäevases mõistes ja iga organisatsioon ajas oma pätte ise taga. Nii et Newtonist sai eradetektiiv, kes ei kartnud ka ise näppe mustaks teha. Ta lõi informantide võrgustiku ning kasutas nn vargapüüdjaid (thief takers), kes siis olid justkui politsei aseaine – ajasid pätte tasu eest taga. Probleem vargapüüdjatega seisnes aga selles, et nende jaoks oli sageli rahaliselt kasulikum, kui nad kriminaalide väljaandmise asemel neilt endilt raha välja pressima hakkasid ja tihti said vargapüüdjatest ise oma ala kõige hullemad kurjategijad. Newton selles probleemi ei näinud – kui tema vargapüüdjad paha peale läksid – ja nad läksid -, lasi ta need teistel kinni püüda ja need läksid siis omakorda kas vangi või võllasse.

Ühesõnaga, Newton oli edukas ka sellel rindel. Kuid tekkis William Chaloneri-nimeline probleem. See valerahategija ei tahtnud kuidagi lõksu langeda. Mees elas suurejoonelist ja pealtnäha ausat elu ning trikitas raha isegi Inglismaa parlamendilt välja. Senisest rahategemise-operatsioonist talle ei piisanud, teda kannustas ambitsioon, pääseda rahapatta ja otse allikale ligi.

Nõnda algab kassi-hiire mäng Newtoni ja Chaloneri vahel, kus polnud lõpuni kindel, kumb peale jääb. Newtonit ähvardas vähemalt ameti kaotamine, rahahäda ja igavus. Chaloneri võllas.

Miks lugeda:

  • saad teada palju kasulikku 17. sajandi Londoni allilma, valerahategemise, valuutakriiside ja eduka pätitegemise ja tolle aja kirjastusmaastiku kohta (peale Chaloneri surma võttis vaid mõni päev aega, kui juba tema biograafia ilmus – tehke järele!)
  • uskumatud karakterid, kelle kõrval sinu tänased sõbrad ja tuttavad tunduvat mõttetute ja igavatena
  • raamat põhineb väga suurel hulgal allikatel, aga on kirjutatud niisama kaasahaaravalt nagu kriminaalromaan, mida ta ka sisuliselt on
  • saad taas tõestust, et elu on põnevam kui väljamõeldis. Situatsioonide absurdsus vägisi naerma, kuigi ei tohiks…

Miks mitte lugeda:

  • ei meeldi ajalugu kohe üldse mitte

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s