Roger Willemsen “Head päevad”

Roger Willemsen. Gute Tage. Begegnungen mit Menschen und Orten. Frankfurt am Main 2016

WILLEMSEN

Roger Willemsen saksakeelses maailmas erilist tutvustamist ei vaja – tegu on nii ajalehe/raamatuveergudelt kui ka telest tuntud ja omapärase stiiliga mehega. See raamat on omamoodi ristand ajakirjandusest – kus püütakse edasi anda fakte  – ja kirjandusest, mis pakub boonusena ka esteetilist naudingut. Raamat on jaotatud lühikesteks “intervjuudeks”, kusjuures subjektideks on nii pärisinimesed, kellega Willemsen oma töö jooksul kohtunud on kui ka muuseumieksponaadid…

Intervjuu on siin väga meelevaldne mõiste – lihtsalt tema lood hakkavad tavaliselt pihta mingi teisendiga lausest:”Läksin X-ga intervjuud tegema.” Willemsen loob igas jutus omaette maailma nii enda kui oma intervjueeritava ümber ning ta ei tee lugeja osas allahindlust: kui inimene on ebahuvitav, siis peab tema kirjanikuna loo huvitavaks tegema. Kui Yassir Arafatiga kohtumise detailid on huvitavamad kui mees ise, siis laseb Willemsen Arafatil vannitoas öelda vaid paar lauset ning koob ise mehest biograafia kokku. Kui spiooniga kohtumise juures on kõige huvitavamad tema viskikogu Inglismaal ja ühe vene ametniku viskikogu Moskvas ja läbi viskiparalleeli saab spiooniloo imekombel ära räägitud, siis milleks hoida jäigalt kinni igavast intervjuuformaadist?

Lugejana ei saa sa kunagi päris seda, mida esialgu arvad. Intervjuus bioloogiga liigirikkuse kadumisest sõidab Willemsen, ahv süles, mööda lõunamaa jõge. Intervjuus superstaaridega leiad end glamuuri asemel väikestest korteritest ülimat provintslikkust trotsimas. Kui Jaapani ärimunk räägib sulle läbi Willemseni sule elufilosoofiast,saad boonusena kaasa kogu ebaromantilise Kyoto ja Euroopa-Jaapani uskumatult absurdsed kultuurisuhted. Ja kuidas saab mitte meeldida lugu, kus ajakirjanik teeb inimsööjaga intervjuud…lõunasöögi ajal?

Autor ei loo kangelasi. Siin ei kohta praegu väga levinud narratiivi, et on inimene oma aja, kõikide raskuste vastu. Keegi ei karju “You can do it!”. Willemseni jaoks pole jumalaid olemas. On vaid huvitavad inimesed kõiges oma piiratuses, kelle ümber on ikkagi aeg, mis on suurem kui nemad ise.

Willemseni lood on nauditavad lisaks keelele ja stiilivimkadele ka seetõttu, et mees ise oli väga erudeeritud ja tal pole kahju teadmisi niimoodi juttu sisse voolata lasta, et lisaks sellele, et lõbus on, saad lõpuks targemaks ka.

Kuigi Willemseni stiil on ladus, on seda raamatut siiski raske lugeda. Niipalju aus mees on, et paneb ka ennast asja sisse ja tema ise kipub olema kergelt nukrameelne kuju, kes lõpuks oma tuntusest hoolimata üsna üksikuna suri. Melanhooliat on kirjanduses mitut sorti, Willemseni oma pole selline eestlaslik raevukas pessimism, kus ollakse nii kindel, et asjad kunagi paremaks ei lähe, et isegi võimalus, et kõik teistmoodi olla võib, on solvav, puhas pühaduseteotus, sõna, mida ei tohi suhugi võtta. Willemsen pole pessimist, aga ta näib tekstide põhjal olevat inimene, kes ei suuda teistega lõpuni kontakti leida ja see rõhub teda ikka küll. Ning tema alistumine on selline intellektuaali alistumine, kus ta poolviltuselt naeratades lugejale justkui ütleb:”Noh, selline ma olen, ega minu jaoks paremaks ei lähe, aga vaata, siin teistel inimestel on põnev elu olnud.” Ja läbi oma nukruse näeb ta päris hästi teistest läbi.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s