George Orwell “Down and Out in Paris and London”

George Orwell. Down and Out in Paris and London. Esmatrükk: 1933

Kuidas läks ikkagi nii, et Orwell kirjutas suurepärased “Loomade farmi” ja “1984”? Ma pole küll mingi Freud, aga kui arvestada seda, mida ta Londonis ja Pariisis vastavalt hulkuri ja nõudepesijana läbi elama pidi, lisaks see, mida ta Hispaania kodusõja ajal bolševikest näg, pole ime, et ta fantaasia tumedamad tuurid peale keeras.

Ja käesolev raamat (mida Austraalia oma õigussüsteemiga palju lahedamalt pakub kui paljud teised riigid) räägib täpselt sellest, mida noor Orwell pealkirjas välja reklaamib: kuidas ta nii nälgas on ja tööd otsib ja siis nii kontimurdvat tööd teeb, et igasgugu mõtted peast kaovad ja kuidas ainus helge hetk on öine pidutsemine majakaaslastega. See on raamat sellest, mida vaesus inimesega teha võib – ja teebki, kui just tubli portsjon meeletut tahtejõudu ja õnne ja tutvusi elu teistpidi ei pööra.

See on raamat, mille soovitan kätte võtta kõikidel, kelle elu kõige suurem madalseis seisneb paarikuises tööotisimises ja ehk vanemate-sõprade diivanil vedelemises. Siin kirjeldab Orwell sedasorti vaesust, mis tänapäeva Eestis naljalt püünele ei pääse, kuigi ta samamoodi siin eksisteerib. See on vaesus, kus sa oled rõõmus, kui saad soodukaga kartuli kätte ja leiad veidi õli, milles need ära praadida. Ja see on vaesus, mis su järk-järgult kõikidest kõrgematest instinktidest ilma jätab ja su loomaks alandab. See on seisund, kus sa ei taha muud, kui järgmist kartulit, järgmist halastavat unetundi.

Kuskil jäi silma uuring, et vaesed inimesed ei pruugi olla vaesed sellepärast, et nad on ainult lollid. Ei, kui sa oled saavutanud sellise vaesuse taseme, et pead mõtlema paaniliselt sellle, kuidas maksta ära järgmine üür ja kust leida süüa, sealjuures ka “suurepärasel” ametil tasuta ületundidega töötades, siis ei jäägi üle energiat, et oma elu parandada. Sinna kaovad tunnid, päevad, aastad…kuni ühel hetkel avastad, et oled viha täis ja parim näib möödas olevat. Kuigi ma isiklikult olen selle koolkonna esindaja, kes usub, et niikaua kuni hing on sees, on parim veel ees.

Teinekord öeldakse, et paljud head autorid on oma elus erinevaid ameteid pidanud, et head tunnetust elu kohta koguda. Ta ei ole kindlasti ainus nälgiv autor. Stephen Kingil ei läinud alguses kõige paremini ja mitmed tänapäval armastatud autorid elasid oma elu vaesuses… Aga kõige selle edukultuse taustal, kus iga päev võib twitteris-blogis-lehes lugeda ainult õnnestujatest-startupimeestest, on värskendav lugeda puhtinimlikku juttu inimesest, kes ei loonud startuppi, kes vierles aastaid, enne kui ta tuntuks sai ja kes langes ehk  sügavamale põhjakihti kui paljud teised.

Aga ma mõtlen ikka, et see on maitse küsimus, aga – kes mäletab saja aasta pärast ärimehi, startuppijaid? Need on samal tasemel kelnerite-nõudepesijatega… Kuid Orwelli on meil põhjust ka aastakümneid pärast tema surma meeles pidada. Imelik asi on see edu ja imelik asi see surematus.

Miks lugeda:

  • kui oled edukas, aitab elu perspektiivi panna; kui oled edutu, siis annab lootust – mehest sai hiljem legend
  • hästi kirjutatud arutlused töökorralduse, inimloomuse ja ajastu kohta
  • palju parem kui tema Hispaania kodusõja raamat, mis venib nagu tatt
  • saad selle vajadusel tasuta kätte ka

Miks mitte lugeda:

  • üsna masendav, hakkad esitama endale küsimusi kapitalismi kohta
Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s