Saladin Ahmed “Throne of the Crescent Moon”

Saladin Ahmed. Throne of the Crescent Moon. 2012

Vana guulipüüdja tahaks kangesti pensionile minna ja oma armastusega kokku elama hakata, aga ei saa, sest järeltulijat pole kuskilt võtta. Talle on saadetud ristiks kaela ordupoiss, kes usuasju täht-tähelt järgib ja tal niisama nalja teha ei lase. Ja vana guulipüüdja-seadus cockblockib teda ka, sest kui ta abielluma peaks, on maagia läinud või midagi sellist. Siis ilmuvad välja suured kurjad guulid, kelle taga aimab vanameister suurema tegelase kätt. Niisiis ajab ta oma vana täidlase kere kõrbesse.

Puhtalt loo ülesehituse osas on sääraseid asju nähtud küll ja küll, aga mis selle raamatu eriliseks teeb, on kuliss, maailm ja hästi väljajoonistatud karakterid. Isegi kui kogu see maagia-värk ja guulindus välja jätta, oleks nendega võinud midagi viisakat üles ehitada. Tavaliselt kipub teistpidi olema: et maailm tehakse nimme võimalikult kirev, et tegelaste vigadelt tähelepanu kõrvale juhtida.

Tegelased olid isegi nii huvitavad, et jõudsin lausa närvi minna: mis sa raiskad head karakterit mingi nõmeda märulistseeni peale, arenda teda, tee temaga midagi mõnusat! Sest sisult kipub ta selliseks noortekaks kätte – aga mitte päris. Mitte et noortekas halb oleks, aga sügavust oleks võinud juurde kruttida. Ei tea, kas see on autori enda või toimetaja kapsaaed, kuhu see kivi lendama peaks. Toimetajatega-agentidega on teinekord see häda, et need kipuvad ka olema nagu see usupoiss seal raamatus ja oma toimetamise-seadust liialt täht-tähelt järgmima, nii et hea maagia ning see “miski”, mis raamatu igavikuliseks teeks, sealt hoopistükkis välja voolab. See, milleni lõpus välja jõutakse, on tavapärasest veidi teistsugune lahendus. Iseenesest on see huvitav vaatenurk, mille üle tahaks siinkohal keelt teritada, aga selleks tuleks teha spoilerdamise-pattu.

Miks lugeda:

  • kui kirjutan retsentsiooni mitu kuud peale raamatu lugemist ja sellest üht-teist veel meeles on, ei saa olla tegu väga hullu asjaga
  • tahad hommikumaa-taustaga fantasyt
  • meeldivad mahlakad, veidi poeetilised kirjeldused. ehk: üsna ilus on
  • praegu, mil möllab seesamune žanr, kus igat näpumurdmist ja pea maharaiumist on tarvis mitu lehekülge järjepanu kirjeldada, pakub see siin turvalist surma “kaadrist väljas”.

Miks mitte lugeda:

  • kuulud Ambercrombie-koolkonda ja tahad midagi tummisemat, rohkem ängi, rohkem verd, rohkem jamasid – sest see on ikkagi võrdlemisi sirgjooneline lugu.Ja tunne oli mul selline nagu istuks pärastlõunal kuskil laisa lõunamaa päikese all, široko hõõrub liivatera nahale, istud väikeses tänavakohvikus, ees tulikuum türgi kohv, ümberringi käib jube idamaine sagimine, aga väga kiire ka otseselt kuskile pole. Kaamel potsatab pätsikese tänavale, pätikesed tahavad su dokumente ära varastada, kuskil lõugab imaam. Ehk: tegu on valge fantasyinimese pakettreisiga.

throne

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s