Nicholas Eames “Kings of the Wyld”

Nicholas Eames. Kings of the Wyld. 2017

Fantaasiakirjandust näib närivat üks häda: liiga üheülbalised karakterid. Alustatakse küll mingi tallipoisiga, aga lõpuks jõutakse ikka tõdemuseni, et peategelane on ju nagu noor jumal, ilmeksimatu ja võitmatu. Rõhuasetus sõnal noor. Vanemaid inimesi näeb neis raamatuis pigem harva, kõrvaltegelastena või vana maagina. Selle vastu pakub rohtu Eames, kes teeb korraga kahte asja: pilab natuke kogu seda kangelaseelu ja näitab peategelastena inimesi, kellelele on tegevusmotiividena võõrad igat sorti maailmapäästmised, au ja kuulsus.

Peategelane Clay Cooper, Saga-nimeliste kangelaste grupi liige, tahaks rahulikult oma asja ajada, aga endine grupikaaslane tuleb tema juurde suure murega: tütar on isa jälgedes kangelaseks hakanud, aga nüüd on ta koletistest piiratud linnas lõksus. Vaja ta sealt elusalt välja saada.

Kõigepealt on vaja vana meeskond kokku korjata ja mis seal salata – kaks aastakümmet on enamikule neist oma jälje jätnud. Erilisest võitlusvormist kellegi puhul rääkida ei saa. Kõige kõvem asi, mis neil kamba peale on, on nimi: nende tiimi tuntakse, nad on legendid, kes lihtsalt vanaks jäänud. Aga midagi pole teha, pole ka kedagi teist enda asemele võitlema saata, sest võta näpust – igat sorti kangelasi on jalaga segada, nendest on saanud…midagi rokkstaaride-laadset, aga enamik neist pole võitlust lähedalt näinud ja pigem käib omavaheline kõvatamine selle nimel, kellel on lahedam tätokas või ilusam juuksevärv.

Seepärast tulebki vanadel kangelastel ise kuidagi piiratud linna jõuda, kus neid ootavad kindel surm ja lugematud koletised. Mitte tingimata selles järjestuses. Ja lastaks neil siis rahus surma minna! Ei, nende elule ihuvad hammast ka teised, eesotsas litsilööva kuninganna ja endise agendiga.

Muidugi saab klišeesid parodeerida ainult teatud piirini, kuni ise klišeeks muutud, aga Eamesi kirjastiil on nii muhe, et annad talle sellel sõidul väga palju asju andeks ja enne kui arugi saad, on raamat läbi ja sa oled seda lõpuni nautinud.

Miks lugeda:

  • tahad saada fantasyt kõikvõimalike kangelaste ja koletistega
  • tahad veidi teistsuguseid peategelasi
  • tahad lõbusalt aega veeta
  • tahad raamatut, mis end liiga tõsiselt ei võta, aga kus puudub ka see nõme punnitatud huumor, mida sellistel puhkudel tihti kasutatakse

Miks mitte lugeda:

  • tahad ausat, tõsist, karmi fantaasiakirjandust ja hea oleks, kui seal oleks tiinekast peategelane

Selle raamatu moraal on: suurte probleemide korral aitab väike rännak hirmsatesse ja eluohtlikesse paikadesse – see lahendab suured ja väikesed mured. Ehk tuleb rohkem reisida.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s