Philip K. Dick “Do Androids Dream of Electric Sheep”

Eesti keeli:”Kas androidid unistavad elektrilammastest?”

Tunnistan, et leidsin selle epohhiloova, 1968. aastal kirjutatud loo internetist pdfi kujul ja kuna harjumuspäraselt jätavad kodumaised raamatupoed mu hädas üksi ja va a-täheline tarnib Eestisse nähtavasti läbi Timbuktu ja Uganda logistikakeskuste, siis tegin südame kõvaks ja lugesin ta ühe jutiga läbi.

Elektrilammaste lugu kriipis mind jupp aega, sest kõik refereerisid teda ja laulsid hümne autorile, kes kirjutas napilt sajaleheküljelise teose 40aastaselt. Ja tegi seda nii hästi, et tee mis tahad, peale teda tuleb ikka tükk tühja maad – sellist kvaliteeti suudavad tollest žanrist pakkuda ikka väga vähesed kirjanikud.

Ja mida Dick sajal leheküljel sellist räägib, et sellest oli tarvis teha “Blade Runner” ja siis ka just uus “Blade Runner”? Sisu annab google ka, aga: lähitulevikus (originaalis 80ndatel) on maad laostanud sõda ja tuumasõda ja suur osa inimkonnast on Marsile emigreerunud. Et emigratsiooni magusamaks teha, antakse igaühele ka kuulekas android kaasa. Maale jäävad vaid need, kes miskipärast ei taha Marsile minna või siis inimesed, kelle IQ jääb nõutule alla. Teisisõnu, kanapead. Aga teinekord tahavad androidid – kes on nagu inimesed, ainult et targemad ja ilusamad, seevastu jällegi lühema eluea ja ilma empaatiavõimeta – tagasi maale tulla. Selleks peavad nad oma Marsi-omanikud tapma. See ei lähe mitte ja kui nood siiski maale tulevad, löövad pearahakütid nad maha.

Ja siin tuleb mängu peategelane, Deckard, kelle tegevusmotiiv on üks geniaalsemaid, mida ma ilukirjanduses näinud olen. Kui tavaliselt tahetakse kangesti maailma päästa või siis vähemalt mingeid inimesi, siis Deckard tahab ainult üht: omale elusat looma. Sest loomad on kõikide jamade tõttu peaaegu et välja surnud ja elus koduloom on suur staatussümbol. Praegu suudab Deckard omale vaid mehhaanilist lammast lubada ja varjab kiivalt naabrite eest, et tegu pole päris loomaga. Kui ta saab ülesande, nottida maha mitu androidi, koidab tema õnnepäev. Või siiski mitte?

Aga see, mida Dick sajal leheküljel üles ehitab, on võimas: maailm oma religiooni, oma atmosfääri, sotsiaalsete reeglite ja isegi telešõuga. Võib-olla see ongi “Elektrilammaste” trump – see mõjub nii…igapäevaselt. Seal ei ole sellist suurt relvadega vehklemist, tapmisstseenid mõjuvad samamoodi nagu kartulikoorimine. Aga seda inimeste igapäevaelu näidatakse selliste nurkade alt, et tekib rutiin ja tunne, et jah, niimoodi võikski elada.

Ja sellest kasvab välja “Elektrilammaste” teine tugevus: kuigi see sai kirjutatud kuuekümnendatel, mõjub see kahtlaselt tänapäevaselt. Kõik need poliitilised konnotatsioonid, alates meie-nemad vastuseisust, “orjaklassi” vajalikkusest, igasugu uskumuste rollist ühiskonnas kuni selleni välja, mis siis tegelikult inimesest inimese teeb – seda kõike lahkab autor üsna peenelt ja jätab suure osa küsimusi vastuseta. Mis ongi hea autori tunnus, sest see inimene, kes kõiki vastuseid teab, on teadupärast poliitik ega suuda suurt midagi mõnusat kirja panna.

Eriti mõnus on see, et kummalgi poolel – ei androididel ega inimestel – pole sellist lõplikku toredat õigustust oma eksistentsile….või sellele, et just neil õigus oleks teist poolt tappa.

Aga mina mõtlesin kogu aeg sellele, et millal siis kõik need sõjaeelsed konservid otsa saavad ja inimkond nälga sureb.

Miks lugeda:

  • Tõhusalt tummine lugu, iga kord, kui arvad, et läheb liiga suureks absurdiks või filosofeerimiseks kätte, tõmbab Dick su jälle rajale.
  • Kõige “igapäevasem” post-katastroofilugu.
  • Tekitab palju küsimusi tänapäeva elukorralduse kohta, sest paralleele on ikka kuhjaga: nii AI kui ka huvitavate numbrite maailmasõjad.
  • Uskumatu, kui hullult rutiinne üks postapokalüptiline maailm olla võib…

Miks mitte lugeda:

  • Kohati kisub selliseks filosofeerimiseks, aga kui kõike filmina ette kujutada, on asi väga söödav.

Ja kõikidele, kes hindavad 50 aastat tagasi kirjutatud raamatut tänapäevaste kriteeriumite järgi (feminism, sõnavara ja muu selline), neile soovitan, nagu ikka, vana head ajutrenni, lootuses, et see kunagi ka täiskasvanuikka areneb.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s