Ramon Gomez de la Serna “El Greco”

Ramon Gomez de la Serna. El Greco. 1990 (Kirjutatud 1930ndatel)

Ain Kaalepi tõlkest sündinud Hispaania kirjaniku mõtisklused kunstniku elu üle. El Greco, üks tuntiumaid Hispaania maalikunstnikke, oli ise pärit Kreekast – sellest ka hüüdnimi – viljeles kummalist ekspressiivset ja piinatud stiili ning autor naudib sõnadega selle ümber jooksmist. Ise ta tunnistab ka, et “hakkas kirjutama niisugust El Greco elulugu, mis puhkeb sõnavalingutena” ja nii on. Vaevu jõuab ta mõttega alustada, kui juba keerleb ta peas midagi teistsugust ning sõnad jooksevad aina meeste pitskraest haudadeni, Sealjuures võtab fakte abiks vaid eriolukorras, teinekord mainib ta lausa, et nüüd kohe hakkab fakt tulema…aga siis ikka ei tule, petab ära, meelitab, aga ta ei näita tõtt, mida ise ka täpselt ei tea.

Haudade, surmaootuse, piinatuse, suletud ühiskonna ja kogu muu selle kitsendava juures, mida saab anda inimese vaimule ainult fanatism – kas siis religioosne või mõni muu – peatub ta alati suurema mõnuga.

Hispaanlane ei kirjuta niimoodi kainelt nagu praegu tavaks. Et kõik oleks selge ja kronoloogiline, et laused oleks lühikesed ja et neis oleks alati arusaadav mõte. Pigem osutab ta tuhandete murtud mõttekestega El Greco eluloo segastele ja selgematele tahkudele. Kuidas ta ikkagi elas? Oli ta inimpelgur? Mis oli tema pojaga, naisega, kuidas suhestus ta sellesse rüütlite ja preestrite linna Toledosse, kus “preestreid olevat olnud nõnda palju, et iga elaniku jaoks oleks võinud iga päev seitse isiklikku missat pidada”? Milline oli tema elu juudi kvartalis, “juudilossis”, mis olevat omakorda ehitatud nõiameister markii de Villena hoonete kohale?

Mulle meeldis aga see mõte, et tolle aja Toledo ja tema fanaatiline, veretu rahvas, teenis ära El Greco piinatud, hauatagused pildid, nii nagu Gomez de la Serna väitis enda kaasaegsed olevat ära teeninud kubismi. Huvitav, kus oleme meie oma aegreas? Oleme ära teeninud pastelsed pildid hommikusöökidest ja rahustavatest päikeseloojangutest pinteresti-galeriides, samal ajal kui meid kaunite sõnadega röövitakse? Või siis Eesti, kus sotsialistide valitsus teostab oma poliitikat selliselt nagu koosneks rahvas lastest, kellele ei saa lubada vaba tahet. (Märksõnaks näiteks suhkrumaks, mille taga on muidugi valitsuse soov, oma kukrut täita.)

Meie aeg on huvitav. See pole see pealesõjajärgne ajastu, kus polnud suurt midagi ja kus sai luua uut. Vana Euroopa, kuhu Eestigi aina enam nihkub, on täis uusi ja vanu aristrokraate, kes kasutavad mõjuvõimu laiendamiseks neidsamu võtteid nagu sajandeid tagasi, ainult et varjatumalt. Kui foon on karm, peab jõukamasse maailma tungida sooviv inimene olema sellest karmim. Seda enam Ida-Euroopas, kus peale paarikümneaastast iseseisvust on võim koondunud suuresti legaalsete varaste kihi kätte. Selles valguses on vaat et kahjulik õpetada noortele selliseid asju nagu ausus ja eetilisus. Neid väärtuseid saab lubada endale ehk ainult siis kui tagala on kindlustatud.

Mõnikord süüdistatakse noori mässumeelsuse puudumises. Ja ongi tõsi. Sest see põlvkond tahab rahu. Neid on õpetatud väiksest peale elama ja käituma nagu väikeseid ametnikke ja mitte miski ei väsita ega tapa rohkem kui mõttetu rutiin. Selles mõttes ei ohusta vana Euroopat mitte paar veokijuhti, pommipanijat, kes karjuvad loosungeid, mis Euroopas kandepinda ei leia. Vaid ikka see, et inimesed on sellest reaalsusest niivõrd tüdinenud, et löövad käega kõigele peale interneti vahendusel iseenda jaoks loodud erimaailma, kus saab luua täiusliku paralleelkeskkonna just sellise nagu ise soovitakse. Sest see aitab leida inimesi, kes mõtlevad “nii nagu meie” ning üheskoos virtuaalkeskkonna vahendusel ketsereid põletada. Fantaasiad on oma kohal, aga aina vähem viitsitakse oma ideid reaalsusega võrrelda. Kas see on teostatav? Ja tuleb tõdeda, et mõnede fantaasiate puhul ongi parem, kui need iial reaalsuses ei täituks.

Huvitav, mis saaks siis, kui internet ühel päeval toimimise lõpetaks? Kui inimesed oleksid sunnitud tänavatele minema ja teise inimesega ühenduse loomisel ei oleks võimalik helendavat ja turvalist ekraani puhvrina kasutada?

Ma kaldun teemast kõrvale,aga ütleme nii, et raamatut on selle ekspressiivse stiili pärast raske lugeda, aga samas on ta niivõrd erinev sellest, mis iga päev kätte satub, et ta sunnib mingid teised ajupiirkonnad tööle. Ja on huvitav aeg-ajalt seda musklit treenida.

Advertisements

One thought on “Ramon Gomez de la Serna “El Greco”

  1. See raamat on Asta Põldmäe ja Ain Kaalepi ühistõlge, nii et ka Astat peaks selles tekstis mainima. Väga lennukas ja luuleline raamat.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s