Cornelius Tacitus “Germania”

Cornelius Tacitus. Germania. (Deutsche Hand- und Hausbibliothek 1881)

454px-wien-_parlament-tacitus

Tacitus lehvivas toogas Austria parlamendihoone ees. Allikas: Pe-jo/wikimedia

Leidsin ilusa raamatu ilusast antikvariaadist ja kuna see anti ära praktiliselt tasuta, siis haarasin loomulikult kaasa. Kes ei tahaks omale 19. sajandi kaunis köites Tacitust? Pealegi on “Germania” see teos, kus ta pikalt eestlastest räägib. Või vähemalt mingitest aestidest – mis on peaaegu sama hea.

Minu teadmine Tacitusest ja aestidest piirduski sellega, et mees kirjutas, et aestid elavad mere ääres ja korjavad merevaiku, aga midagi täpsemat ma ei teadnud. Nüüd on see kahetsusväärne lünk hariduses likvideeritud! Kuna aestid on peaaegu viimane asi, millest Tacitus kirjutab, siis tuleb end aga kõigepealt läbi kümnete germaani hõimude närida.

Ja neid on palju. Osa ohverdab inimesi nõnda, et laseb orjadel need keset järve sõuda ja siis peavad mõlemad surema. Langobardid on aga väikesearvulised ja vaenlaste vastu väga vihased. Teine hõim olevat tuntud aga oma soengute tõttu.

Aestide kohta räägib roomlane aga sellist juttu, et need olevat hulga töökamad kui teised germaanlased, kes ainult sõdivat ja laisklevat. Aestid näevad viljakasvatamisega kurja vaeva ja kõigele lisaks sõitvat nad ka merd. (Arvestades seda, et mere kohta räägib Tacitus suure aukartusega, et seda ei saanud ka roomasled ise päriselt vallutatud, siis on see kompliment.) Lisaks saab aestide käest merevaiku. Ise nad seda millekski ei kasuta ja korjavad seda merest. Ning vaatavad üllatusega, kui neile selle eest hästi makstakse. Tacitus ei saa aga mitte barbari-kaarti tõmbamata jätta Nimelt kirjutab ta:”Aga loomulikult jätsid nad selle [merevaigu] olemuse ja tekkepõhjused uurimata ja avastamata. Jah, kaua vedeles see mereheite sees, kuni meie ehtimissõltuvus sellele nime andis.” Tacitus ise selgitab pikalt-laialt, et tegu on puude vaiguga. Aestid ise nimetasid seda Tacituse andmetel gläsumiks.

Raamatust endast niipalju, et kui saab üle fraktuurkirjast, vanast saksa keelest ning on valmisoleks otsida internetist miljonit nime (sest 19. sajandil õpiti Rooma ajalugu sellises mahus, et igasugused sõna- või inimeste nimede seletused olid üleliigsed), on tegu hea tekstiga. Sest Tacitusel on paganama hea sulg ja see, kuidas ta teksti üles ehitab, on imetlusväärne. Ka tänapäeva autoritel oleks temalt üht-teist õppida. Keda eelnevad takistused heidutasid, siis teadki, et “Germania” on ilusti ka eesti keeles olemas.

Miks lugeda:

  • saad lõpuks teada, mis värk Tacitusel nende aestidega oli
  • saad teada uskumatult huvitavaid fakte germaani hõimude kohta
  • ja tegu on ikka väga lühikese raamatuga

Miks mitte lugeda:

  • no milline normaalne inimene ei tahaks siis teada, mis värk Tacitusel nende aestidega oli, mis värk oli germaani hõimudel Isise kultusega, kellel olid kõige lahedamad soengud, milline germaani hõim “rippus puude otsas” ning kus valitses matriarhaat?

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s